Arvustus. Kirglik kirjandusteadvus ({{commentsTotal}})

August Annist, August Sang, Nigol Andresen, Leo Anvelt.
August Annist, August Sang, Nigol Andresen, Leo Anvelt. Autor/allikas: Kirjandusmuuseum

Uus raamat

August Annist
"Kirjanduskultuur"
Ilmamaa
430 lk.

Igasuguse korraliku eelarvamuse järgi peaks selle raamatu lugemine olema aeglane ja poolkohustuslik tegevus. Kas siis sellepärast, et nõutakse või enda pärast, et targem näida, sobival hetkel näidata oma kultuurilist järjepidevust.

Läks hoopis algusest peale põnevaks ja lõmpsti, oligi läbi.

Vist ollakse peast liiga filoloog või muidu elukauge isik. Või siis kehtib ikka see jutt vedrukujulisest ajaloost, mis käib ringi mööda, tõsi, jõudes järgmisele ringile. Auväärse mõnedki jutud võiksid olla kirjutatu ka tänapäeval, sest kõik kordub, kordub ja kordub veel korra.

Vähemalt esimene osa, kus jutt kirjandusest ülepea, kirjastamisest, selle rahaasjadest, kirjanduspoliitikast, kui ropult see viimane sõna ka ei kõlaks. Sama jama 1920.-30. aastatel. Raamatud on kallid ja seetõttu kipuvad tahtjatele kättesaamatuks jääma. Need, mis kättesaadavad, jällegi on oeh. Annist kasutab toredat sõna Tarzani-kirjandus.

Olgugi mõne artikli pealkiri vähe hirmuäratav: „Ilukirjanduse osa isiku, riigikodaniku ja rahva kasvatamises”. Pätsu aeg, siis oli hullemaidki.
Annist kirjutab kirglikult, mistõttu vist ongi lihtne neelata. Olgu siis teemaks, miks ei suuda eesti kirjanikud luua ühtegi kangelast, vaid vahivad enamvähem oma aluspükstesse ja nutavad nähtu peale. Või küsimus, kuidas õpikute pähe müüakse raske raha eest ei tea mida maha. Või kuidas koolides pole piisavalt raamatukogusid. Visates jälle mõnusaid uudissõnu pahempoolitseva tindirahva kohta, nagu: kirjanduskehvistu.

Teises osas kargab lugupeetav üle lahe ning asub lahkama hõimuvellede kirjavara. Paar artiklit on siin võibolla natuke kannatanud ilmumisaasta all, 1959 ja 1968, aga otsigu seda kannatamist elukutselised kannatajad. Võetakse läbi soomlus, arutatakse teravmeelselt kahe hõimurahva erinevuste põhjusi. Et soomlastel oli oma suurhertsogiriik, mis küll kuulus impeeriumi, meil hoidsid parunid küünte-hammastega kinni erikorrast, mis võis küll kaitsta venestumise eest, aga. Ei saa sest poliitikast üle ega ümber.

„Kalevala” järelsõnaga kohtumine oli nagu ammu kaduma läinud sõbraga. Pea pisar või sinnapoole. Millised mälestused. Mul nimelt oli see õnnetus, et pidin teosed, mida keegi niikuinii lugeda ei viitsinud, läbi lugema, ülejäänud klassile kokkuvõtte tegema.

Ma olen seepärast „Tõe ja õiguse” kõik viis köidet läbi lugenud. Ei soovita. Tammsaare parimad tööd on ajakirjanduslikud.

Kästi „Kalevala” läbi menetleda. Muide, erinevalt sest tüütust Sohnist oma kolme koeraga, vägagi ladusalt loetav teos. Juhtus aga niisugune lugu, et kõik tüdrukud olid sel päeval koolist ära. Noorukite kabinetis, kui keegi mäletab sellist asja. Sõnaga, teismelised tolvanid. Kokkuvõte läks käest ära, mingiteks allpool naba vihjeteks, kõigil peale õpetaja oli kole lõbus. On ikka tempe tehtud, täitsa kogemata.

Kolmas osa kisub ehk kõige rohkem puhtaks kirjandusteaduseks. Et August Annist on meile andnud eestikeelse „Iliase” ja „Odüsseia” - uskuge, mitte, olen lugenud – siis on igavesti huvitav, kuidas täiesti teise rütmiga kreeka keelt tuleks maakeelde ümber panna. Võibolla veidrikele, mul oli kole huvitav.

Et ülimalt tark, põnev, kirglik ja, kuigi vanim artikkel aastast 1925, värske raamat. Hea tunde teeb, on ikka vahvaid mehepoegi siin maal kirjaalet teinud.

 

Toimetaja: Valner Valme



Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

FILM
TEATER
Alexandre Zeff

"Big Data" lavastaja: lähenen digitaalsusele läbi orgaanika

Millliseks muutub maailm, kus inimene üha enam toimetab virtuaalses keskkonnas, võttes pidevalt vastu ja jättes endast maha lõpututes kogustes informatsiooni? Kuidas eristada olulist ebaolulisest? Neid küsimusi esitab prantsuse lavastaja Alexandre Zeff visuaalpoeetilises teatriinstallatsioonis "Big Data".

KIRJANDUS
Leelo Tungal "Plekktrummis"

Leelo Tungal: uusabitute kasvatamine ei ole arukas

"Plekktrummi" hooaja esimese saate külaliseks oli kirjanik Leelo Tungal, kelle eluloolise lasteraamatu „Seltsimees laps” põhjal valmib peagi mängufilm. Saates räägiti nii raamatu sünniloost kui arutleti selle üle, millised on tänapäeva lapsed ja nende lugemus.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
nohu

Sõnasäuts. Nohuvabohu

Vaevlen hetkel nohu käes ja võtsin nõuks uurida sõna "nohu" tekkimist eesti keelde. Ega suurt midagi targemaks saanudki.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Meg Stuarti „Blessed”

Tantsukunsti kasutamata ja alahinnatud potentsiaal

28. — 29. aprillil 2017 toimus Viljandi tantsunädala raames TÜ Viljandi kultuuriakadeemias konverents „25 aastat tantsu kõrgharidust Viljandis”. Erinevad ettekanded ja paneelid andsid palju mõtteainet ning tekitasid filosoofilist laadi ja tänase ühiskonna mentaliteeti puudutavaid küsimusi meie tantsumaailma valikuist. Kust on saanud alguse mõte „ärme tantsi”? Kust, millal ja milliste inimeste kaudu? Kust ja millal on tulnud veendumus, et liikumine ei ole huvitav, et see on vanamoodne — milles paljud enam isegi ei kahtle? Võib ju teha nii etenduskui liikumiskunsti — miks on vaja vastandada ja silte kleepida?

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: