Arvustus. Kirglik kirjandusteadvus
Uus raamat
August Annist
"Kirjanduskultuur"
Ilmamaa
430 lk.
Igasuguse korraliku eelarvamuse järgi peaks selle raamatu lugemine olema aeglane ja poolkohustuslik tegevus. Kas siis sellepärast, et nõutakse või enda pärast, et targem näida, sobival hetkel näidata oma kultuurilist järjepidevust.
Läks hoopis algusest peale põnevaks ja lõmpsti, oligi läbi.
Vist ollakse peast liiga filoloog või muidu elukauge isik. Või siis kehtib ikka see jutt vedrukujulisest ajaloost, mis käib ringi mööda, tõsi, jõudes järgmisele ringile. Auväärse mõnedki jutud võiksid olla kirjutatu ka tänapäeval, sest kõik kordub, kordub ja kordub veel korra.
Vähemalt esimene osa, kus jutt kirjandusest ülepea, kirjastamisest, selle rahaasjadest, kirjanduspoliitikast, kui ropult see viimane sõna ka ei kõlaks. Sama jama 1920.-30. aastatel. Raamatud on kallid ja seetõttu kipuvad tahtjatele kättesaamatuks jääma. Need, mis kättesaadavad, jällegi on oeh. Annist kasutab toredat sõna Tarzani-kirjandus.
Olgugi mõne artikli pealkiri vähe hirmuäratav: „Ilukirjanduse osa isiku, riigikodaniku ja rahva kasvatamises”. Pätsu aeg, siis oli hullemaidki.
Annist kirjutab kirglikult, mistõttu vist ongi lihtne neelata. Olgu siis teemaks, miks ei suuda eesti kirjanikud luua ühtegi kangelast, vaid vahivad enamvähem oma aluspükstesse ja nutavad nähtu peale. Või küsimus, kuidas õpikute pähe müüakse raske raha eest ei tea mida maha. Või kuidas koolides pole piisavalt raamatukogusid. Visates jälle mõnusaid uudissõnu pahempoolitseva tindirahva kohta, nagu: kirjanduskehvistu.
Teises osas kargab lugupeetav üle lahe ning asub lahkama hõimuvellede kirjavara. Paar artiklit on siin võibolla natuke kannatanud ilmumisaasta all, 1959 ja 1968, aga otsigu seda kannatamist elukutselised kannatajad. Võetakse läbi soomlus, arutatakse teravmeelselt kahe hõimurahva erinevuste põhjusi. Et soomlastel oli oma suurhertsogiriik, mis küll kuulus impeeriumi, meil hoidsid parunid küünte-hammastega kinni erikorrast, mis võis küll kaitsta venestumise eest, aga. Ei saa sest poliitikast üle ega ümber.
„Kalevala” järelsõnaga kohtumine oli nagu ammu kaduma läinud sõbraga. Pea pisar või sinnapoole. Millised mälestused. Mul nimelt oli see õnnetus, et pidin teosed, mida keegi niikuinii lugeda ei viitsinud, läbi lugema, ülejäänud klassile kokkuvõtte tegema.
Ma olen seepärast „Tõe ja õiguse” kõik viis köidet läbi lugenud. Ei soovita. Tammsaare parimad tööd on ajakirjanduslikud.
Kästi „Kalevala” läbi menetleda. Muide, erinevalt sest tüütust Sohnist oma kolme koeraga, vägagi ladusalt loetav teos. Juhtus aga niisugune lugu, et kõik tüdrukud olid sel päeval koolist ära. Noorukite kabinetis, kui keegi mäletab sellist asja. Sõnaga, teismelised tolvanid. Kokkuvõte läks käest ära, mingiteks allpool naba vihjeteks, kõigil peale õpetaja oli kole lõbus. On ikka tempe tehtud, täitsa kogemata.
Kolmas osa kisub ehk kõige rohkem puhtaks kirjandusteaduseks. Et August Annist on meile andnud eestikeelse „Iliase” ja „Odüsseia” - uskuge, mitte, olen lugenud – siis on igavesti huvitav, kuidas täiesti teise rütmiga kreeka keelt tuleks maakeelde ümber panna. Võibolla veidrikele, mul oli kole huvitav.
Et ülimalt tark, põnev, kirglik ja, kuigi vanim artikkel aastast 1925, värske raamat. Hea tunde teeb, on ikka vahvaid mehepoegi siin maal kirjaalet teinud.
Toimetaja: Valner Valme