Arvustus. Uued tuuled ja vaba mängu süstid Draamateatris ({{commentsTotal}})

„Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika”. Vandaal — Nikolai Bentsler ja Ben — Kristo Viiding.
„Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika”. Vandaal — Nikolai Bentsler ja Ben — Kristo Viiding. Autor/allikas: Maris Tomba

Teater. Muusika. Kino juuninumbris: Peeter Sauter eksperimendi võimalikkusest Eesti Draamateatris „Väljaheitmise” ning „Kaardi ja territooriumi” näitel.

Michel Houellebecq, „Kaart ja territoorium”. Tõlkija: Indrek Koff. Dramaturg: Eero Epner. Lavastaja: Juhan Ulfsak. Kunstnik: Liisi Eelmaa. Kostüümikunstnik: Jaanus Vahtra. Muusikaline kujundaja: Hendrik Kaljujärv. Valguskujundaja: Triin Suvi. Videokujundaja: Emer Värk. Osades: Hendrik Toompere jr, Lembit Ulfsak, Pääru Oja, Jaan Rekkor, Ülle Kaljuste, Piret Krumm, Indrek Sammul ja Elina Netšajeva. Esietendus 29. XI 2015 Eesti Draamateatri suures saalis. 

Marius Ivaškevičius, „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika”. Tõlkinud: Tiiu Sandrak. Lavastaja: Hendrik Toompere jr. Kunstnik: Laura Pählapuu. Kostüümikunstnik: Liisi Eelmaa. Valguskunstnik: Oliver Kulpsoo. Muusikaline kujundaja: Andre Pichen. Helikujundaja: Sten Tigane. Videokujundaja: Tauno Makke. Liikumisjuht: Üüve-Lydia Toompere. Liikumisjuhi assistent: Sandra Veermets. Osades Kristo Viiding, Jüri Tiidus, Markus Luik, Nikolai Bentsler, Inga Salurand, Harriet Toompere, Ivo Uukkivi, Liisa Saaremäel, Karmo Nigula, Christopher Rajaveer, Ott Kartau  ja Johannes Tammsalu. Bänd: Andre Pichen, Ott Kartau, Andreas Altmäe, Urmas Jõgi ja Mihkel Roolaid. Esietendus 24. IV 2016 Eesti Draamateatri suures saalis.

 

Draamateater on mõned aastad olnud pisut nagu kännu taga kinni. Kõik on hea ja ilus, siiani akadeemilise mekiga teater ja armastatud näitlejad, kes töötavad tuntud headuses, rahvas armastab (kuid ei ründa mitmes mõttes nii nagu Linnateatrit), aga kõik on justkui ettearvatav ja nii turvateater, et midagi uut siit ei oota. Ja see on nüüd Draama kohta liialdus, aga kui Brook räägib „Tühjas ruumis” mandunud teatrist, mida osa publikust armastabki just seepärast, et seal midagi ei muutu ja et selle peale saab kindel olla, siis kas pole Draamaga natuke sama moodi. Piletit ostes teame üsna kindlalt, et raha pole raisatud (mille peale ei saa nii kindel olla mõnes väiketeatris või isegi Krahlis ja NO-s). Muidugi Draamasse läheb suurem noos maksumaksja raha ja seega ei saa teha asja väikesele fännide klubile, vaid tuleb teha kunsti, mis kuulub rahvale. See on vist paradoks ja Draama peab kõndima nööri pidi. Naljatükke tuleb teha, aga palaganiks minna ei tohiks; vaatemäng peab olema, aga mitte obstsöönne; tõsist klassikat ja tummist eesti tükki on vaja teha, aga kuidagi värskelt.

Küllap on sellesarnased teemad õhus ka Linnateatris, kus suur mäss ja meelehaigus hiljuti vana maja raputas, aga selge on, et kui suur revolutsioon valla pääseks, sööks see varsti oma lapsed.

Draamas hoidis värskuse vaimu aastaid (nüüdseks) vana Toompere, kes loomuldasa juuniori vastu välja vahetati. Ja tegelikult on väikest eksperimenti Draama sallinud nii kaua, kui ma mäletan. Aga need on olnud turvaeksperimendid. Kui väga pikalt tagasi vaadata, siis päris akadeemilistena ei mõjunud näiteks Ago-Endrik Kerge „Peer Gynt” või Juhan Viidingu lavastused. Toomas Hussari Gregori trupp väikses saalis ammugi mitte. Juba Gelmani „Tagasisides” toodi osa publikut tagalavale, et siin-ja-praegu-efekti suurendada. Ja see oli aastal 1978, kui taolisi trikke harrastati vähe, kui Tooming ja Hermaküla Vanemuises kõrvale jätta. Aga selge on, et Draama eksperiment peab olema mõõdukas vallatus nagu kirju kikilips; käisteta või läbipaistev frakk juba ei sobiks.

„Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika” ning „Kaart ja territoorium” on Draama teadlik katse olla moodne. Mis siis, et kergelt sordiini all ja läbiproovitult moodne ja eilse, kui mitte üleeilse võttestiku abil. Lavaruum kistakse seinte ja avatud lavatornini alasti, valgussild sõidab otse lavale, tõstukid sõidavad publiku silma all üles-alla. Näitlejad käivad saalis, räägivad otse publikuga ja kingivad inimestele puuvilju, laval on video ja elav muusika ja täismõõdus moodne automobiil ja Freddie Mercury camp-koopia; prože lastakse, nii nagu näitlejatele näkku, ka publiku peale, et liita kogu kamp üheks, muuta publik etenduses osaliseks. Nüüdseks on juba ka õhtukleidis daam publikus valmis sellist asja omaks võtma. Ja ma pole raasugi irooniline. Selline võttestik on täna vist vältimatu.

Loetleme veel elemente, mis neid kahte tükki stilistiliselt ühendavad. Mängumaneer on jahe, samas siiras. Argiselt antud monoloogid tõsistel, eksistentsiaalsetel, ühiskonnakriitilistel teemadel vahelduvad võõrandava „me teeme siin ju vaid teatrit” maneeriga (mida tegid küll juba Brecht ja vene modernistid ligi sada aastat tagasi). Läbi ratsutatakse immigrantide teema, tuues eelkõige meelde, et ka meie oleme Euroopas tihti immigrandid, ja sealgi oleme sageli vene kultuuriruumist tulnute väikevennad (nagu näiteks Nõukogude Eestis). Poola torumees on Pariisis ja Londonis kohal juba enne meid. Lavakujundus on rõhutatult casual nagu mängumaneeridki. Dekoratsioone vahetatakse tihti, mitte alati täisvalguses, ning kujundus koosneb lihtsatest ja lihtsalt liigutatavatest, varjamatult kunstmaterjalidest elementidest, mille roll on suuresti liigendada lavaruumi, ja sinna kõrvale mõnest ehedast detailist, nagu väike tammepuust laud või pärismaailmast pärit rekvisiit. Häält võimendatakse ka intiimsetes stseenides ja näitleja suur plaan projitseeritakse suurelt ekraanile tagalaval või ka eespool. Kui laval surrakse, siis rõhutatult teatraalselt, operetlikult, ometi ei välista see hingeliigutust ja traagikat. Ja see on peen töö, et taolist asja toimima saada, aga mõlemas tükis saadakse, ja üsnagi hästi.

Mõlemat tükki kannavad peaosalised, kel rohkem teksti ja kus sentimendivaba mängu juures pääseb mõjule valus inimlik sisu. Küllap ongi hea, et vahele tuleb taas uus song või revüünumber ja me saame emotsionaalselt puhata hinge kriipivast tõsimeelsusest (või erootikast). Võõrandavalt mõjuvad Elina Netšajeva heas prantsuse häälduses lauldud šansoonid (ta on venelanna ja mängib venelanna Olgat Prantsusmaal) ja repliigid ja nende kõrval mõned Draama näitlejate rõhutatult eesti aktsendiga prantsuskeelsed fraasid (no nemad mängivad prantslasi) — see on omakorda twist „Kaardi” võõrandumisparaadis. Sarnaselt mõjub Nikolai Bentsleri vene aktsendiga, mänguline ja klounilik Vandaal „Väljaheitmises”.

Mõlemad lood ongi võõrandumisest, mis ei ole uus teema ja on nii kirjanduses kui kinos teinud mitmed tiire ja tulnud taas ja taas uue näoga tagasi. Möödub kümmekond aastat ja uued võõrandumised nii sotsiaalses mõttes kui lähisuhetes teevad uut moodi haiget. Ravi pole. Tuleb kohaneda ja traagikasse jahedalt suhtuda. Tuleb püüda olu ja olmet lihtsalt taluda. Kohaneda võõras keskkonnas. Impersonaalsele, ahistavale ruumile ja kultuurile vastu hakata. Ahistajat vastu hammustades teha rõhutatult impersonaalset, jahedat (samas esteetiliselt peent) kunsti ja hoida lähisuhetes empaatiat tagasi.

Olude sunnil vaatasin „Kaarti ja territooriumi” video pealt (lavastaja Juhan Ulfsak küsis möödaminnes, et ega ma siis video järgi ometi retsenseerida kavatse). Nii kaotasin kindlasti osa teksti ja mängu nüansse, ometi sobis video, kust sai jälgida, kuidas laval näidatakse videot, vaatamiseks hästi. Ma sain ise stseene peatada ja tagasi võtta ja lavastada oma tükki, järele mõelda. Ei välista, et kunagi vaadatakse saalis tükki videoprillide ja kõrvaklappidega, iga vaataja saab valida oma heli ja valguse ja keele ja peatada stseene, tagantjärele vaadates kiirendada ja võtta tagasi, samal ajal kui näitleja talle sülle istub ja juukseid kammib, kommi suhu torkab või vett pähe valab. Või kasvõi vaheajal mõnd nähtud kohta üle vaadata.

Ja siin nüüd üks valus moment, millest kardan rääkida, aga ei raatsi mööda minna, sest seal on tüki jaoks olemuslikku või isegi stiilivõti. „Kaardi ja territooriumi” keskset tegelast, fotokunstnik Jed Martini teeb erakordselt naturalistlikult ja ehedalt ja taotluslikult jahedalt mõjuv noor Hendrik Toompere, kelle isa mängib Lembit Ulfsak. Seega on Toompere lavastaja Juhan Ulfsaki alter ego (aga loomulikult mitte ainult seda). Lembit Ulfsaki monoloogides on palju juttu surmast, mida Ulfsak annab üsna kergelt ja näiliselt muretult, mitteteatraalselt. Näiteks refereerib, et kärbes elab vaid 20 päeva ja surnud inimene on kärbeste toit. Aga kuigi ta (tegelane) surevat varsti, on tal kärbsega võrreldes isegi juba hästi läinud. Samas toonis räägib see eluaegne edukas arhitekt, et ehitas kümneaastaselt tükk aega pääsupesa ja see polnud lihtne, tuli õppida mudast ja kõrtest ehitama nagu pääsuke. Ta lootis, et pääsuke kuuris hakkab pesas elama, aga pääsuke lendas minema. Ja et tegelikult oleks tahtnud kogu karjääri jooksul hoopis pääsupesi ehitada ja mitte moodsaid maju.

Jedi isa on surmale lähedal ja püüab pojaga kontakti leida, ehkki otseselt mingeid õpetusi jagada ei kavatse. Meenutab vaid detaile juba surnud emast ja oma elutee käänakuid ja kunstnikusaatust. Isa ja poeg on varjamatult kokkuhoidvad, ometi väldivad liigset isiklikkust ja sentimentaalsust. Tunnuslik on, et isa räägib, kuidas ta oleks tahtnud kunstnikuks saada, aga poeg Jed ei kommenteeri oma kunsti või kui sunnitakse, siis ütleb midagi ülilihtsat ja triviaalset (samas ausat). Viidates, et kui pildistab tööriistu, siis ongi pildil lihtsalt tööriistad ja kõik. Samas kui näituse kuraator (Ülle Kaljuste) räägib uue puhtuse esteetikast jm abstraktset juttu, mis ilmselt pole samuti vale.

Ja tüki videot vaadates kumiseb peas, et nii Juhan kui Lembit Ulfsak pidid teadma Lembitu terviseprobleemidest lavastamise ja mängude ajal, aga nad võtsid selle nimme mängu sisse. Valus ja ilus. Aga mida paremat võiks olla raskes seisundis näitlejale kui see, et ta saab mängida (keskses rollis) ja hästi mängida. Ja siis juhtub, et Lembit Ulfsak lahkubki meie hulgast, kui tükk on alles repertuaaris ja viimaseid välja kuulutatud kordi mängib tema rolli Rein Oja ja hiljem võetakse tükk mängukavast maha.

Taolised mõtted peas, näen näiteks Pääru Oja, Indrek Sammuli ja Jaan Rekkori casual-stiilis mängu ja tekstiandmist „Kaardis” uue pilguga. Nii nagu elus, on ka laval, et päris valusad momendid ja teemad vahelduvad tavalise, olmelise olemisega. Me ei jaksa kogu aeg elada traagikas ja kriisis, me vajame absurdi, nalja, groteski, igapäevast jahedat elu, mis ei välista, et allhoovusena ja alateadvuses on meil kogu aeg kaasas valu ja ilu(vajadus). Võib istuda Houellebecqi surnukirstul ja suitsu kiskuda, võib möödaminnes kuulata prantsuse šansoone ja võib otsekui möödaminnes teenida suurt raha (või ka virelda üksinduses ja puuduses). Ja kui keegi on ratsionaalse administraatori rollis nagu Ülle Kaljuste, siis me ei arvusta ta kainet ja külma olekut. Kui inimene on selline, siis on, kuidas ta teisiti saakski ses ametis. Igaüks teeb elus oma valikud, võtab vastu või keeldub sellest, mis elu pakub, kohtumõistjat pole.

Minu jaoks oli siin lavastuse suur teema, vaal või kilpkonn, millel seisab lavastuse maailm koos tegelastega. Sarnaselt suhtub ja mõtleb ka autor Houellebecq ise, kui kirjeldab näiteks detailselt omaenda mõrvamist. Tekst on valus ja samas rõhutatult mänguline, ometi mõjub soojemalt kui samamoodi võõrandumise maailma kirjeldav Brett Easton Ellis. Võimalik, et Houellebecqi enesemõrva kujutlus tuleb sellest, et ta on valusate ja nihilistlikult mõjuvate teoste tõttu ühiskonnas surve all ja valib samuti immigrandi elu, kolides Iirimaale, et rahu saada. Võõrandudes osalt pealesunnitult ja siis juba teadlikult-tahtlikult. Samas püüdes võtta seda kõike kergelt.

Vaieldakse väsimatult, kas Houellebecq on nihilistlik ja ainult või hoopis suur ja valutava südamega humanist, kelle koorem on suur ja koorma vähendamiseks võib veidi tembutada ja prantslaslikult kerget tooni hoida. Küllap oleks võinud nii rääkida ka Dostojevskist ja eks räägitigi. Ja küllap võiks samamoodi mõelda ka Juhan Ulfsakist ja tema lavastusest.

Tüki tugevus on Houellebecqi tekst, ometi ei saa isegi Eero Epner teha romaanist näitemängu, mis töötaks näitemängu loogika pinnalt, ja lugu jääb kollaažiks. Millest pole küll midagi katki. Küllap on väljakutse taolist tükki pinget hoidvalt tööle saada ja paradoksaalselt õnnestub see Juhan Ulfsakil paremini kui „Kaardi” peategelast Jedi kehastaval noorel Hendrik Toomperel Marius Ivaškevičiuse draama „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika” lavastamisel. Tõsi, „Kaart” kestab kolm tundi ja veetakse hästi välja, „Väljaheitmine” aga tervelt neli ja hoolimata selgemast loost, stoorist, kipub väsima ja kordama: võimalik, et oleks võinud kärpida, sest niigi pikka lugu püütakse hoida värskena muusikaliste vahepaladega, mis on töötav trikk, aga teeb pika loo veel pikemaks.

„Väljaheitmist” vaatasin koos kamraadiga, kelle jaoks muutus lugu talumatuks, kui hakati, nöökivalt, samas poolehoidvalt ja valdavalt live’is, esitama ansambli Queen lugusid. Ka mina olen Queenist tüdinenud (kunagi olen olnud fänn), aga mulle see vigur ometi sobis. Nii tekib tunne, et kasutada lavastuses meinstriim- või popkultuuri (olgu see siis Queeni kohta õige sõna või ei), on riskantne, sest publik jaguneb kiiresti ja selgelt kaheks. Kellele on see armas ja südamelähedane ja keda ajab öökima (nagu kuulsin väljendatavat).

„Kaardi” etenduse mootor ja vedaja on suuresti ehe mäng Toomperelt ja Ulfsakilt ja duett, kus ollakse mentaalselt koos ja ometi eraldi. „Väljaheitmist” veab Kristo Viiding oma mammutrollis, kus tal on hiigelports teksti ja kus ta on pea kogu aeg laval. Hm, kui palju ses neljatunnises tükis on stseene ilma temata? Mõni üksik või mitte ühtki? Maailmadramaturgias on taolisi rolle. Brand ja Peer Gynt näiteks, ja mõne Shakespeare’i tüki peaosa, mis on pealegi värsis ja ei luba palju improvisatsiooni (vahemärkusena: mäletan Sulev Tepparti tähelepanekut, et Juhan Viiding Hamletina lubas endale väikest tekstiimprot, aga ta oli kogu trupist ainus, kes seda suutis). Selliseid tükke vaadates mõtlen vahel, et autor pole näitleja ega taju, kuidas niisugune roll võhmale võtab (Shakespeare küll oli ja mängis oma tükis targu pisirolli — isa vaimu). Aga küllap annab mängumaraton näitlejale palju tagasi ja tubli trenn aitab tulevikus.

Kristo Viidingul õnnestub „Väljaheitmise” vedamine hiilgavalt, ta on heas vormis ja suudab suure rolli välja kanda kerguse ja elegantsiga, hoides kogu aeg sooja tooni. Kuigi tegelane Ben on võõrandunud ja võõras, üritab ta olla inimlik ja saada tagasi inimkooslustesse, suhetesse, kuuluda sootsiumi ja perre, millest kohati välja murdes langeb negativismidesse, mis hea poole paralleeleksisteerimise tõttu mõjub traagiliselt, valusalt. Me saame tema negatiivsete impulssidega kaasa minna. Teadagi ei eruta meid, kui lurjus on lurjus, aga kui hea inimene saab (vahel) lurjuseks, tunneme end temas ära ja see on meile valus.

Viidingule sekundeerib üsna samas võtmes paariline Nikolai Bentsler, kes on nagu värske tuuleõhk eestiliku Draama laval, andes immigrandina Londonis mõnuga teksti vene aktsendiga eesti keeles. Priima. Ka Bentsleri Vandaal suudab kohaneda, aga omamoodi. Me kõik oleme maailmas üksi ja meie võimalused saada omaks, kuuluda gruppi, on erinevad, sõltuvad päritolust ja karakterist.

(Pole teab kui oluline, aga 1990-ndate algul ligi kaks aastat Liverpoolis elanuna tundsin üht-teist ära ja minu jaoks hakkas tööle nostalgia. Ma ei tea, kui palju võõrtööliste-immigrantide taustaga vaatajaid võis saalis olla. Ma oleksin tükki reklaamides püüdnud kohale kutsuda just neid ja lootnud leida empaatilise publiku. Samas, jah, võõrad oleme olnud aeg-ajalt siin maailmas kõik. Uues ametis või rutiini kippuvas kooselus, mis mõlemad on ka näidendi teema.)

Treenitud Kristo Viidingu liikumise kergus kohati keerukaks muudetud lavamasinate trepistikul on vastavuses sisemise plastika ja teksti andmise vabadusega. Tal pole vaja forte’t ega piano’t, sest ka ta lihtne sõnakasutus on nüansirikas ja pideva sisemise kandvusega. Viiding on igas lavahetkes väga elus, väga rollis ja väga sees, see hoiab koos kogu etendust. Olgugi vahepeal lavastaja poolt küllaga puistatud poisikeselikke ulakaid trikke ja Nikolai Bentsleri lõbusalt ja (näiliselt) ülejala hoolimatus toonis etteasteid. Bentsler saab olla klounilik ja süüdimatu Vandaal, sest Viiding toob meid alati inimliku (ja eestiliku) soojuse ja nukruse juurde. Melanhooliat on laval raske tööle saada, tihti kapseldub see iseendasse, muutub sentimentaalitsevaks enesehaletsuseks. Viidingul õnnestub olla üksildane ja melanhoolne väärikust ja ratsionaalsust kaotamata. Tundelisus koos ratsionaalsusega on hea ja õnnestunud kokteil. Viidingul õnnestub olla traagiline ilma tragismi rõhutamata, sentimendivabalt. Ta on olukorra ohver, aga ei ringuta käsi ega süüdista maailma. Isegi prints Hamlet kurdab rohkem kui Viidingu Ben. See vist sobib meie aega.

 

Väike lisarepliik

Ivo Uukkivil on „Väljaheitmises” üsna väike, kuigi läbi tüki punase niidina jooksev oluline roll, mille ta teeb ära keskendunult ja hästi, andes vaid pisinüansside kaudu sissevaate traagilisse ellu, mis jääb kõrvalseisjatele teadmata, ja joonistades korraga välja, et rusuvas elus hulpivate immigrantide kõrval ei pruugi ka brittide elu olla roosamanna, kuigi see nii võib sisserännanule tunduda. Uukkivi on valdavalt vaikiv inglane, kes tüki algusotsas peksab (eksikombel küll) läbi peategelase Beni, mille peale Ben unistab kogu loo jooksul inglase tapmisest. Pika tüki lõpul ongi neil stseen, kus inglane räägib ära oma loo ja politseinikuriides saabunud, politseiniku ametist põgenenud Ben on juba loobunud mõrvast, aga inglase laseb maha Beni alter ego, iidol, kes osutub pettumuseks — Freddie Mercury.

Jäin mõtisklema, kas Uukkivil on hea või halb teha pikas tükis väikerolli, kus tuleb tundide kaupa oodata, millal ta tegelane lõpus maha lastakse. Saatsin Ivo Uukkivile küsimuse ja sain vastuse. Siin need on.

„Kui palju suitsu sul kulub selle pika tüki ajal oma üsna väikseid etteasteid oodates, mis on valdavalt lõpuotsas? Ja kas on tüütu teha rolli, kus on üsna vähe teha? Või on see just hea vaheldus peaosadele, kus teksti meeletult palju (nagu oli Ibseni „Brandis”)?”

„Tead, ma enam ei suitseta juba paarkümmend aastat, muidu läheks vist päris palju. Väikse osaga on nii, et selle väikse lavaloleku hetke vastutus on veel suurem kui suurema osaga. Kui sul on öelda näiteks kolm sõna ja sa ühe neist ära unustad, siis suure osaga võrreldes võtsid umbes 30 lehekülge kärpesse ja seda siluda või hiljem tagasi tuua pole võimalik. On ka juhtunud, et ei jõutagi lavale, ootad oma etteastet lava kõrval, pilk tühjuses, mokk ripakil, mõtted ei tea kus, ja jätad selle sammu lavale tegemata… Ma ei ütleks, et tüütu, kuid garderoobis või puhketoas ootamine on minu jaoks hulga väsitavam kui laval tegutsemas olla. Mängides saab jõudu juurde.”

Toimetaja: Valner Valme



Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: