Olav Osolin: Priit Pärna muutunud maailm ({{commentsTotal}})

Priit ja Olga Pärn ning Olav Osolin Priit Pärna õpilaste keskel
Priit ja Olga Pärn ning Olav Osolin Priit Pärna õpilaste keskel Autor/allikas: Olga Pärn/TMK

21. veebruarist 14. märtsini toimus Tallinna Kinomajas neljal teisipäeval Priit Pärna filmide retrospektiiv, kus näidati ära kõik tema ekraaniteosed. Filmiõhtuid modereerisid Andreas Trossek, Mari Laaniste, Andra Teede ja Olav Osolin. Viimasel õhtul tulid esitamisele pikad joonisfilmid "Hotell E" (1992), "1895" (1995), "Karl & Marilyn" (2003) ning mini- ja reklaamfilmid, neist tuntuim "Lahkudes kustuta valgus", mis kõigi aegade ainsa Nõukogude Liidu reklaamfilmina pälvis 35. Cannes’i rahvusvahelisel reklaamfilmide festivalil 1988. aastal Pronkslõvi.

Olav Osolin (O. O.): Mina olen Olav, tema on Priit. Minu roll on natuke meie juttu modereerida. Eile ma helistasin Priidule, et selline lugu on, ja ta ütles, et "oh see on siis hea õhtu, et ma ei saa ise niikuinii suud lahti, kui sina juba kohal oled”, sest ta teab, kui palju ma räägin. Aga täna ma üritan olla vaikne. Ma ei tea, kust me peale hakkame, mis sa rääkida tahad?
Priit Pärn (P. P.): Mida sa küsid?

O. O.: No kõigepealt peaksin ma tegema sellise full disclosure’i, nagu tavaliselt intervjuudes tehakse, et selgitada meie vahekorda ja seda, kas me räägime sina või teie. Me oleme teineteist sinatanud alates 1988. aastast, tõenäoliselt umbes jaanuarikuust. Kas sul on see meeles?
P. P.: Ei, ei ole.

O. O.: Siis ma jutustan sulle, kuidas see algas. Algas tegelikult sellest väikesest filmist "Kustuta valgus”, mina töötasin tol ajal Eesti Reklaamfilmis, mis oli asutatud koos soomlastega. See oli esimene N Liidu ja Soome ühisettevõte video alal, mille eesmärk pidi olema videote ja filmidega raha kokku lüüa, sest tolleaegne nõukogude inimene arvas, et meil on tohutult geniaalseid ideid, aga meil ei ole lihtsalt raha ega tehnikat, ent kui tuua välismaalt tehnika ja raha, siis meie ideed on nii vinged, et läänlased tulevad ja ostavad ning kuldavad meid üle ja meil on pärast suured kotid raha täis. Siis asutas Eesti Reklaamfilm sellise firma, kuhu soomlased panid sisse oma valuutat, ja selle reklaamfilmi direktor Peedu Ojamaa ütles, et see on nii vinge värk, et seda on vaja minna maailma reklaamima ja et kõige vingem koht, kus seda saab teha, on Cannes’i reklaamfilmide festival. Ta ütles, et meil on vaja mingit filmi, millega sinna minna, ning tegi mulle ülesandeks see film välja valida. Kui ma hakkasin seda tegema, siis ta ütles, et ega meil siin midagi võtta ei ole, et Harry Egipti filmidega me sinna hüppama ei lähe, teil tuleb ikka ise midagi välja mõelda. Ma olin ainus töötaja, kes temaga teie vormis rääkis. Siis ma hakkasin mõtlema, et kuidas me sellest olukorrast välja tuleme, et kust ma saan sellise filmi, millega me häbisse ei jää. Ja siis tuli mul mõte minna Priit Pärna juurde, aga kui ma räägin teile päris ausalt, siis ma ei läinud Pärna juurde mitte sellepärast, et ta oli kuulus, tema "Eine murul” (1987) oli just saanud auhinna vist natuke aega enne seda, vaid ma hakkasin mõtlema, et kuidasmoodi sinna läände minna. See on natuke seotud "Hotell E-ga”, et millega me peaksime seal silma paistma. Aga kõigepealt sain ma aru, et me ei saa sinna minna tehniliselt sellise filmiga, nagu me tol ajal väntasime. Meil oli Svema film, mida sai rublade eest osta, ja see koosnes põhiliselt pruunist värvist, natuke oli vist ka kreemikat ja pisut punakat, aga korralikke värve ei olnud sellega võimalik teha. Ja ma mõtlesin, et animamehed oskavad neid värve keerata selle Vene filmiga nii, et see võib normaalne välja näha. Mõtlesin, et kes see animategija võiks olla, ja läksin Priidu juurde. Nüüd sul juba tuleb tuttav ette?
P. P.: Tähendab, ilmselt me tundsime teineteist ikkagi varem, sest minu mälu järgi tulid sa tänaval vastu ja küsisid, et kas mul on mõni mõte, et teha reklaamfilm. Ja ma ütlesin, et ei ole. Siis sa uurisid, et äkki ikka on, ja ma ütlesin, et üks on, aga ei huvita teha. Ja ma rääkisin ära, mis idee mul on, sest "Kolmnurka” tehes tuli mul selline mõte. "Kolmnurgas“ (1982) oli stseen, millest oleks võinud saada reklaami. Seejärel oli pikk periood, kus teie (st sina siis ilmselt) vormistasite ära kõik paberid, saatsite Cannes’i ja sealt öeldi, et kõik on korras, aga mida ei olnud, see oli film.

O. O.: Nii see päris ei olnud, aga nagu ikka, eks me kohe selgitame kahe peale, kuidas asi oli. Ma sellest filmist eriti pikalt ei räägi, aga räägin alguse ära, mis oli minu jaoks väga huvitav. Sellepärast, et ma ütlesin Eesti Reklaamfilmis, kus toodeti umbes kolmsada filmi aastas ja kõik need filmitegijad olid ju suuresti Tallinnfilmist, kes tol ajal ka kõik tootsid. Kõik tolleaegsed kuulsused, välja arvatud Priit Pärn. Siis ma küsisin, kas keegi Pärna tunneb, et ma tahaks talle pakkuda reklaamfilmi tegemist. Kõik ütlesid mulle: "Absoluutselt, unusta ära, see mees ei tee sulle elus reklaamfilmi, mitte kunagi.” Ja siis ma võibolla tõesti tulin sulle kuskil Harju tänaval vastu. Aga hästi tore oli see, et Pärn võttis selle mõtte kohe omaks, ütles, et tal on mingisugune idee olemas. Ja teine lugu. Kui me läksime esimest korda Tallinnfilmi esimest animatsiooni üle vaatama, mis oli juba animeeritud ja mille esimene ots ka tušiga kilele kantud, nägime, et see oli palju pikem, kui ta praegu on. Vaatasin, et esimene ots õudselt venib, aga ma ei julgenud seda talle ütelda, mõtlesin, et ta on niisugune geenius, et kui ütlen, et see esimene ots tuleb ära lõigata, siis ta äkki keerab selja ja tõmbab uttu. Siis ma üritasin meeletu diplomaatiaga selgitada, et kas sellest esimesest otsast annaks natuke ära näpistada, mille peale Priit ütles: "Ah tundub, et venib? Pole midagi, lõikame siit eest jupi maha.”
P. P.: Ma arvan, et see oli veel monteerimata. Sest tegelikult tegime selle valmis viie päevaga. Sa ütlesid, et see oli alles kontuur? Tähendab, see oli värvimata materjal ja siis me värvisime kolmekesi, Miljard Kilk, mina ja Pille Rünk, kes nüüd töötab Allfilmis produtsendina. Ühe päeva ja kaks ööd tegime. Osa inimesi ei väljunud selle aja jooksul kordagi stuudiost. Ja ilmselt sai ta siis monteeritud, kui ta oli värvitud.

O. O.: Ühesõnaga, me saime lõpuks reklaamklipi "Lahkudes kustuta valgus” valmis ja Priit muidugi Cannes’i sõita ei saanud, sest sinna sõitis Eesti Reklaamfilmi peadirektor ja sinna sain õnneks ka mina sõita, sest peadirektor ei osanud inglise keelt ja tal oli vaja tõlki. Kolmandale inimesele enam valuutat ei jätkunud. Aga sealtpeale saime tuttavaks ja see film sai Pronkslõvi ainsa Nõukogude Liidu filmina läbi aegade.
P. P.: Tähendab, see oli esimene.

O. O.: Esimest korda tõmmati punalipp vardasse ja venelased said esimese Pronkslõvi. See lõvi jäigi N Liidu ainsaks Pronkslõviks läbi aegade. Nende lõvidega on tore lugu: neid on kaks, üks on Priidul kapi peal ja teine on mul kuskil konkus.
P. P.: Ma arvan, et neid on kolm. Kõigepealt saadeti üks, mis ei tulnud iial kohale, sa võtsid nendega ühendust ja nad saatsid uuesti Soome kaudu igaks juhuks kolm, nii et ma arvan, et Olkul [Olav Ehala] on ka üks.

O. O.: Ei ole. Neid on kaks sellepärast, et need lõvid saadeti postiga. Kuldlõvi anti laval kätte, aga hõbedad ja pronksid saadeti postiga. Sellel konkursil võistles tol ajal ca 300 filmi üle maailma, aga auhindu anti suhteliselt vähe. Ja meie ootasime siis, millal see lõvi kohale jõuab, aga lõvi ei tulnud ega tulnud. Mitu kuud läks mööda. Lõpuks kaebasime soomlastele ja nad olid helistanud, et lõvi pole tulnud, ja siis saadeti uuesti üks lõvi. Ja siis potsatas äkki postkasti üks katkine pakk ja korraga oli lõvisid kaks. Ühe lõvi said sina ja teise mina, Olku sai diplomi. Järgmine asi, mida saab dateerida, oli "Hotell E” (1992). Kas sa seda mäletad? Ma loodan, et sa ikka mäletad.
P. P.: Tähendab, et see algas ikka kaugemalt. Algas sellega, et ma ise pendeldasin siin ja seal. Ma olin otsustanud, et filmi enam ei tee, pärast "Einet murul” hakkasin õpetama, olid workshop’id, käisin festivalidel ja olin žüriides jne. Oli niivõrd kiire muutuste aeg, et kui olid paar nädalat ära, siis pidid võtma kellegi, panema toolile istuma, et räägi nüüd, mis vahepeal on toimunud. Ma räägin aastatest ’89, ’90, ’91. Ükskord lennukis hakkas mul vaikselt idanema mõte, et ühe filmi võiks veel teha, aga vormi veel ei olnud. See hotelli või kahe hotellitoa mõte oli olemas, aga asi läks paika siis, kui tuli kella mõte, et on laud ning mõttetu tegevus, kuskil keegi juhib, aga keegi ei tea, kes, ja on reeglid, et peab tassi tõstma, kui osuti sinuni jõuab. Edasi oli nagu vene keeles öeldake delo tehniki, sest see on lihtsa struktuuriga film, kus on üks pool ja teine pool, ning keegi läheb ühelt poolt teisele poole kogu aeg valel ajal ja teisel pool on üht kätt just vaja ja lõpuks ta tuleb õigel ajal.

O. O.: Ma võin omalt poolt rääkida, kuidas me siis seda tootma hakkasime ja mingil ajal kahekesi Priiduga Rootsi sõitma sattusime. Siis kui siin tõsteti veel neid tasse, aga lõpu poole, siis kui neid ei tõstetud enam ühe hooga, kui mõned tõstsid kergemalt ja itsitasid seejuures. Ja siis me pidime minema Rootsi. Kinoseltskond korraldas seal mingisuguse konverentsi, kus ka Priit pidi esinema kui kuulus Eesti animaator, rahvusvaheliste konkursside võitja, ja mina pidin olema jälle see imemees, see ühisfirma mees, kes räägib, kuidas Ida ja Lääs saavad koos töötada. Me sõitsime Viking Line’iga Soome ja sealt Rootsi. Priit ütles, et peame ikka mingisuguse napsi ka sinna kaasa võtma, ja läksime laeval poodi. Ta valis siis niisuguse liitrise Grandi ja mina võtsin sellesama, sest see oli kõige odavam. Hommikul Stockholmis pandi meid uhkesse hotelli elama. Priit küsis, et kas tahad linna ka vaatama minna, ma ütlesin, et ei taha, ja ta ütles, et ma ka mitte. Siis otsisime ühe huvitava nurga selles hotellis, võtsime oma Grandi lahti ja hakkasime "lahendama” elu. Lahendasime kõigepealt ära selle esimese probleemi elust, selle tema oma, ja siis pärast ka minu oma. Kui me siis järgmisel hommikul ärkasime, ütles Priit, et me olime kokku leppinud, et ma teen tema järgmise filmi, mis tõenäoliselt võis siis ka tõsi olla.
P. P.: Ilmselt oli, sest film on nüüd valmis. Olav oli selle filmi produtsent ja ma ütleks, et ta oli väga hea produtsent, kõik toimis. Olav mainis, et ta on päris hea rääkija. Olavi kontor oli kõrvaltrepikojas Harju tänaval. Ta käis aeg-ajalt meil külas. See oli fantastiline töö, mida Miljard Kilk tegi, kõik need värvid ja süsteemid. Seal me siis neljal käel toimetasime. Meil oli üks tool, selline madal nagu järi, ja Olav istus selle peal keset tuba ja rääkis ilma pausita poolteist tundi jutti. Ütlen veel kord, et Olav oli fantastiline produtsent. Kõik oli õigel ajal, kõik mis vaja, oli olemas. Alustasime aastal ’91 ja ’92. aasta alguses sai valmis. Põhimõtteliselt kõik materjalid, paberid, lasertrükid, mida oli vaja — kõik tuli tuua Soomest. Aga ma arvan, et "Hotelli” puhul on veel üks oluline asi. Arvan, et Eesti Joonisfilm jäi ellu tänu sellele filmile, sest Eestis siis seda raha ei olnud.

O. O.: Meie koostöö sai alguse seal hotellitoas, kui Priit ütles, et ta tahab teha järgmist filmi, et ta on tüdinenud sellest Svema ühevärvilisest puna-kollasest filmilindist ja et ta tahaks teha filmi, kus oleks värviline maailm, aga et see värviline maailm peaks olema tõesti värviline ning selline ehe ja pastelne jne, ühesõnaga, et ta tahab selle teha Kodaki peale. Kodak oli muidugi tol ajal, kui rahareform terendas ja iga inimene sai 100 krooni selleks, et edasi elada, tohutu kallis. Raha polnud üldse ja siis ma läksin rahajahile. Mul õnnestus Soomest saada üks seltskond, seesama kompanii, kellega ma olin koostööd teinud. Ma võin ausalt öelda, et kui me lõpetasime, olid nad omadega pankrotis, aga me saime selle kätte, mida meil oli vaja, ja ma sain ka augu pähe rääkida Soome Filmilabile. Filmilab ütles, et ta müüb meile Kodakit odavamalt, tuli sponsorina kaasa ja võttis osa ilmutamise kuludest ka enda peale. Seejärel läksin vaatama, kust veel midagi saab, ja see tuli siis Briti Channel 4st. Channel 4 ei tulnud kaasprodutsendiks, aga nad panid raha letti ja ütlesid, et me ostame selle nüüd ära. Mina tegin kõike seda ühemehefirma alt, asutasin Tallinna esimese aktsiaseltsi, mille nimi oli Disolin Limited, kus ma olin ainuke töötaja ning mis oli nii suur kui Kinomaja lava, üks laud ja paar tooli. Ma ise uskusin meeletult sellesse filmi ja arvasin, et teen seda niimoodi, et ei saa selle eest mingit palka, aga et mulle kuulub viis protsenti filmi õigustest, et kui ma hakkan seda filmi müüma, siis saan selle viie protsendiga oma aastase tasu kätte. Mis aga on siiani jäänud… tulemata. Aga mis on huvitav, on see, et kui film valmis sai, siis me olime ikka väga õhku täis ja kujutasime ette, et maailm võtab selle probleemistiku ja filmi vastu meeletu entusiasmiga. Filmi esilinastuse planeerisime Suur­britanniasse Cardiffi festivalile, kus me olime Priiduga mõlemad kohal. Ja sa võid siis rääkida, kuidas see vastu võeti.
P. P.: Ma Cardiffi ei mäleta, me vist ei saanud midagi. See oli aeg, kui kõik filmid, mis Ida-Euroopast tulid, eriti dokfilmid, üritasid näidata, kui kohutav ja raske on elu seal. "Hotelli” sõnum oli, et pole suurt vahet, siin või seal. Nii mõnigi läänlane kippus ette heitma, et kes sa oled, et tuled meile seda rääkima.

O. O.: Olid sa solvunud ka, et see nii läks?
P. P.: No ma olin ikka tükk aega siin ja seal liikunud. Kindlasti mitte. Aga pärast seda lõpetasin järjekordselt filmide tegemise ja tegelesin graafikaga. Kuid pärast "Hotell E-d” pakkus brittide Channel 4 kaasrahastamist järgmisele filmile. Põhimõtteliselt ootasid nad uut "Hotell E-d” ja siis 1994 kirjutasin ma filmi "1895” stsenaariumi ja saatsin neile. Channel 4 produtsent Claire K. keeldus seda filmi finantseerimast ja ütles, et võibolla on see huumor, aga mitte briti publikule. Aga siis oli juba Eestis olemas mingi rahastamissüsteem. Kui "Hotelli” hakkasime tegema, siis sel ajal lühianimatsiooni tootmist praktiliselt ei olnud; kogu Ida-Euroopa, kõik suuremad animamaad, kus olid väga tugevad animakoolkonnad, kukkusid täielikult musta auku ja olid seal viisteist aastat — kõik suuremad maad, nagu Poola, Tšehhi, Ungari, Bulgaaria. Eesti Joonisfilm on ilma pausita kogu aeg tootnud umbes 40 minutit aastas, aga ma arvan, et kui me poleks "Hotellile” väljast rahastust leidnud, siis oleks võinud ka meie stuudio lihtsalt laiali laguneda.

O. O.: No see oli nüüd küll kena kuulda, tundub lausa, nagu ma oleksin päästnud Eesti Joonisfilmi. Aga tegelikult me elasime üle hästi suure pettumuse. Ja mina elasin üle totaalse pettumuse, sest olin kõikidele rahastajatele kokku lubanud maa ja taeva, et kuidas geniaalne film hakkab maailmas laineid lööma ja kõik telejaamad seda näitama. Ja siis käisime Cardiffis ja seal saime aru, et meilt oodati multifilmi, kus porgand tagumikku lüüakse. Võin ausalt öelda, et jõin ennast lihtsalt niimoodi täis, et veetsin kogu öö vannitoas. Aga siis me läksime Annecysse, kus oli kõige uhkem festival.
P. P.: Siis ta oli üks viiest suurest…

O. O.: Ja Annecys hakkas mingil hetkel saal undama ja siis meil tuli tunne, et me olemegi need mustad mehikesed, keda tegelikult sinna animailma enam ei taheta ja et meil polegi siin mingisugust lootust.
P. P.: Aga kui sel hetkel oleks keegi sulle öelnud, et kahekümne viie aasta pärast on see film täpselt sama aktuaalne; lihtsalt toona me ei teadnud, et neid musti mehikesi hakatakse nimetama "poola torumeesteks?"

O. O.: No ja kui praegu vaadata ka pagulaste probleemi, siis sellega on täpselt samuti. Alguses tundub kõik väga tore, aga kui neid hakkab rohkem tulema ja nad hakkavad probleeme tekitama, siis ühiskond keerab ennast hoopis teisele lainele. Sellega lõppes minu epopöa koostöö osas, ma hakkasin rohkem tegema reklaame (enne tegin dokfilme), aga Priit jätkas "1895-ga” (1995) ja sellega seoses ma tahan, et sa räägiksid inimestele, kui palju ühes filmis peab olema tõtt. Eriti post-truth’i ajastul oleks seda väga hea teada. Sest väga paljud inimesed ka minu tutvusringkonnas on öelnud, et nad ei saa Pärna filmidest täpselt aru — et kas seal on mingi vihje või teeb ta niisama pulli. Ükskord ta tegi mulle filmi "Tuukrid vihmas” (2010) koduse läbivaatamise, kus ta rääkis kaaderhaaval, mis midagi tähendab, ja ma sain aru, et iga kaadri tagant fakti otsida pole mõtet. Või kuidas see sul käib?
P. P.: Sekundis on 24 kaadrit, ja kui sa hakkad iga kaadri tagant otsima fakti, oled vist valel teel. Film on tervik ja ma arvan, et animafilm on kõige lähedasem siiski poeesiaga. Eriti lühianimafilm. Kujuta nüüd ette, et hea poeet hakkab oma luuletust lahti rääkima. Lahti seletada pole vaja. Aga mingid printsiibid, kui nüüd "1895-st” rääkida… Aga kuidas see lugu algas? See on nii pikk lugu, et ma sellest ei viitsi rääkida. Mingil hetkel oli nii, et ma ei kavatsenud seda teha, kuigi rahastamine oli olemas. Stuudiole oli kasulik, et see film tuleb meile, aga mul ei olnud mingit huvi teha filmi kinematograafia leiutamisest. Soome raha pidi tulema ainult siis, kui mina olen režissöör, siis nad toetavad seda. Mul oli tegelikult alatu plaan, et mina alustan ja siis sokutan selle lihtsalt Janno Põldmale ja las tema siis teeb. Asi läks huvitavaks, kui tuli idee valetamisest… Põhimõte oli selles, et kuna me tegime filmi kino leiutamisest, või tegelikult leiutamiseelsest ajast, siis ei saanud olla mingeid dokumentaalseid kaadreid ja seega ei suuda keegi tõestada, et meie poolt näidatav on vale. Filmil on eepiline struktuur, st üks sündmus ei põhjusta järgmist; on lihtsalt kuupäev ja koht ja kõik, mida suudad välja mõelda, on aktsepteeritav. Ainuke asi, mida me vaatasime entsüklopeediast, oli Louis Lumière’i foto, kus tal oli pabeross suus, ja selle me sinna jätsime. Kogu filmi ajaks. Üritasime solvata kõike, mis liigub. Või ei liigu.

O. O.: Ingleid ja naisi?
P. P.: Just. Kuna Lumière’i poisid olid prantslased, üritasime teha n-ö prantsusekeskset filmi. Mida kaugemal Pariisist, seda hämaram. Kui me helindasime oma filmi Helsingis — või ei, see oli värvimääramine —, siis ühe silmaga värvimääraja läks produtsendi juurde ja ütles, et seal on viga, et Kopenhaagenis mängitakse Sibeliust ja Norra lipp paistab aknast, selle peaks ära parandama. Kõike seda oli väga lustlik teha; me ei seadnud endale mingeid piiranguid.

O. O.: Mul on üks küsimus, mida ma pole sult kunagi küsinud, aga hakkasin praegu mõtlema, et "Hotell E” oli ikkagi stooriga lugu, millest sai enam-vähem iga kodanik aru. Iseasi, kas ta selle kõik välja kannatas. Aga järgmine film, seal oli kaks eripära. Üks oli see, et stoori oli lonkav, ja teine, et seal oli hästi palju teksti. Sa vist ise kirjutasid selle?
P. P.: Jaa, ise kirjutasin. Ja me saime väga hea näitleja, kes ingliskeelset versiooni luges. See oli üks iirlane, kes elab Helsingis. Aga oli selge, et ilma tekstita seda filmi teha ei õnnestu. Tavaliselt on nii, et kui on tekstiga film, siis kogu informatsioon tuleb tekstist ja liikuv pilt on lihtsalt illustratsiooniks selle juurde. Kui on hea tekstilugeja, siis pole seal mitte ainult informatsioon, vaid ka emotsioon, nii et film on rohkem nagu kuuldemäng. "1895” puhul ma üritasin teha teistmoodi — tervik tekkis siis, kui pilt ja tekst kokku said. Kui seda teksti eraldi lugeda, siis võib see isegi traagiline tunduda; keegi on hädas oma identiteediga jne, aga kui see on kokku pandud jabura visuaaliga, siis nende kokkupanekust sünnib mingi kolmas tasand. See ei olnud kerge, sest kui kirjutad teksti, saad ühel hetkel aru, et ohoh, ma hakkan kirjeldama, mis toimub. Siis lööd endale vastu sõrmi… pead endale selgitama, et see peab olema sõltumatu tekst. Ma ei olnud väga kõrgel arvamusel oma kirjanikuvõimetest. Mu plaan oli selline, et soome kirjanik Kari Hotakainen, kelle raamatuid ma olen illustreerinud ja kes on väga hea sõnameister, saab minu soome keelde tõlgitud teksti, kirjutab selle ümber ja siis tõlgitakse see tagasi eesti keelde ja ka inglise keelde. Kari oli paar päeva siin ja ütles lõpuks, et minu tekst on piisavalt valmis ja tal ei ole midagi lisada.

O. O.: Hüppame siit edasi. Üks asi, mis sinu filmides on huvitav, nii "Hotelli E” juures kui ka "1895” ja viimase filmi puhul on see, et sul on tahtmine aerutada erinevates kunstilistes stiilides. Kui "Hotell E-s” oli alguses söejoonistuse episood, siis Miljard Kilk tegi väga kõva tööd ja maalis õlivärvidega ja viimases filmis käib sul korra ka käsi sees, nagu oleks nukufilm. Oli vist nii? Räägi, kuidas sa seda planeerid või kuidas sul mõte liigub. Kas sa iga kord üritad teha midagi teistmoodi?
P. P.: Ma arvan, et ei ürita, tegelikult on lugu ikkagi see dominant, mis määrab visuaali. Võtame "Hotell E”. Värvikunstnik Miljard Kilgi üks põhimõte oli, et värve peab olema arvuliselt vähe, foonidel natuke rohkem, aga liikuvatel figuuridel ainult kas 11 või 13 värvitooni, aga need on omavahel niimoodi sobitatud, et kõike võib kokku panna. Magusad pastelsed toonid, neid vaadates peaks tekkima kerge iiveldus. Ta ehitas seda värvimaailma mitu kuud. Aga kogu selle asja määras ikkagi lugu, filmi sisu, mitte üritus teha midagi uut.

O. O.: Kui neid kolme filmi vaadata, siis on igaühes ka üks lõik, mis on pühendatud animavaatajale, kes on sinu filmis täielik idioot. Kas siis animafilmi vaataja ongi selline popcorn’i sööv Disney-vaataja ja kuidas sa suhtud sellisesse keskmisse Disney-filmi?
P. P.: Disney-filmi ja üldse ameerika filmi suhtun väga üheselt. Ma üldiselt ei vaata neid, aga kui sa pead silmas seda poissi "Hotellis”, kes vaatas telekat, siis on olemas niisugune termin nagu kasulik idioot. Ma õpetasin tükk aega Soomes ja laeval tuli mulle juurde üks noormees, kes oli mundris ja ütles, et tema on see-ja-see ja võib mulle kajutikoha anda, kui ma tahan. See oli seesama poiss, keda me telekat vaatamas filmisime. Ta oli suureks kasvanud, laeva peal tööl ja idioot ta kindlasti ei olnud. Kasulik küll, sest kajutis on mugavam reisida. Nüüd viimases, täna näidatud filmis "Karl & Marilyn” (2003) oli kinopublik. Kino oli vaja selleks, et detektiiv tunneks ära tagaotsitava Karli. Samas sai ära kasutada mikrofilmi "too late”, kus kirstu alla oli kirjutatud "best before”. Kui Eurovisiooni lauluvõistlus oli Tallinnas, siis toodeti sinna vaheklippe. René Vilbre tegeles sellega ja seal kuulutati välja, et kõik võivad pakkuda. Mul siis oli see mõte ja ma pakkusin, aga nad ei neelanud seda alla.

O. O.: Mingi konna suudlemine oli ju?
P. P.: Konn oli, aga kui see Eurovisiooni laulude vahel jooksis, siis Hollandi animafestivali peakorraldaja Gerben Schremer kohe helistas, et mis see oli? Et kust sihuke asi tuli? Eesti animatsioon?

O. O.: Aga hüppame nüüd Karli juurde. Alati on inimesi, kes püüavad oma kuulsusest meeletult lahti saada, ja on inimesi, kes tahavad kuulsaks saada. Kas seda tuleks vaadata kui Karl Marxi ja Marilyn Monroe’d või on see sul lihtsalt olnud fiktsioon?
P. P.: Ma ei tea, sealt on poliitilisust väga raske välja lugeda, aga samas mõni inimene hakkab niimoodi vaatama ja nagu otsib seda. Selle filmi lugu algas natuke veidralt, ma nimelt nägin seda unes. Ma ei mäleta, kas ma nägin unes filmi või näitas keegi stsenaariumi, aga ma mäletan, et film oli Karl Marxist ja et ta läks juuksurisse ja ajas kõik karvad maha ning keegi ei teadnud, et ta on Karl Marx.

O. O.: Isegi Friedrich Engels ei teadnud?
P. P.: Engels võibolla teadis. Aga lugu tundus naljakas ja ma rääkisin sellest kellelegi oma sõpradest ja siis äkki tuli mõte, et ohoo, äkki saab seda edasi arendada. Kui ta ajab juuksed ja habeme maha, siis peab selleks mingi põhjus olema. Ta ei taha ennast identifitseerida sellena, kes ta on sellise karvasena. Seal võib ka teise loo rääkida, kriminaalloo, et teda otsitakse taga ja siis ta muudab oma välimust. Mina jäin aga selle juurde, et tal on kõrini sellest kuulsusest — kui nüüd hakata poliitikat otsima… Karl Marx oli poliitökonoom, meie filmis aga tegi ta sillalt suurepärase vettehüppe ja oli selle poolest kuulus. Ja seda edasi arendades sai sellise sümmeetrilise loo: keegi tahab kuulsusest lahti saada, keegi tahab kuulsaks saada. Peaaegu kõigi minu filmide puhul on mind süüdistatud seksismis. Seda filmi võiks aga isegi feministlikuks pidada. Näiteks Marilyn läheb ju tagasi sinna, kust ta tuli, ja Karl, olles rahakoti ära kaotanud, kasvatab uue habeme ja on taas endine.

O. O.: Kui palju on sellistes filmides vaja vihjeid anda? Seal on üks selline koht, kus mul tekkis kohe küsimus. Marilyn hakkab minema laia maailma õnne ja kuulsust otsima, ja siis on seal väikesed trussikud, mille peale on kirjutatud Marilyn. Huvitav, kas sa tegid seda sellepärast, et vaatajale vihjata, et see nüüd on Marilyn — neile, kes ei tea, mis on poopidoo. Või oli see vihje, et ta ei pannud neid jalga ja et seal kleidi all ei ole midagi… Miks need püksid seal olid, jäi mulle arusaamatuks.
P. P.: Sul on õigus. Jällegi sümmeetriline lugu. Karli nimi on passis, eks ole, aga Marilyni nime ei ole. Ainult pealkirjas on. See tundus aus, et ühel on pass, teisel on trussikud. Neil, kes ei tea seda kuulsat stseeni Marilyniga, kus ta on metroo ventilatsiooniava kohal ja seelik läheb lendama, on raske kogu loost aru saada.

O. O.: See ei olnud siis produtsent, kes ütles, et teeme lollidele vihje? Tavaliselt teevad seda produtsendid.
P. P.: Sisu kohta ei ütle Kalev Tamm kunagi midagi. Kalev ei taha isegi näha filmi enne, kui see on lõplikult helindatud, et mitte muljet ära rikkuda. Ma arvan, et sina ka ei sekkunud sisusse. Üks kord sa siiski röögatasid: "Mis see oli?!” Mäletad, jah?

O. O.: Ei. Midagi uduselt.
P. P.: See oli see lauluviis, mis eesti keeles on "Läänemere lained”. Mingi saksa kvintett, kes laulis seda. Sina produtsendina ehmatasid ära, et peab maksma, eks ole. Aga me lihtsalt ei maksnud. See kas ei olnud kaitse all või me Olkuga teadsime, et ei pea kartma.

O. O.: Seda muidugi. Nojah, me tulime ju sellest ajast, kui keegi ei maksnud midagi. Me võisime rahulikult raadios Rolling Stonesi mängida ja keegi ei maksnud midagi. See siis oli esimene kord, kui me plaanisime läände minna ja kui tuli hakata mõtlema ka nende asjade peale.
P. P.: Muusikast niipalju, et "1895-s” on tohutult muusikat, mille me kõik ausalt ostsime.

O. O.: "Karlis & Marilynis” on ka "Eile veel” või "Yesterday”.
P. P.: Aa, seal tegi Olku kavalalt. Seal on kolm biitlite lugu, ta keevitas kokku just nii palju, kui on lubatud.

O. O.: Mitte midagi ei ole lubatud. See on legend, et on lubatud.
P. P.: Usu Olkut, ta teab, mida teeb. See on selgelt biitlite muusika, aga samas ta ei ole ükski neist lugudest.

O. O.: Ma olen omal ajal teinud Reformierakonna laulu ja käskinud noote nii palju viltu keerata, et oleks peaaegu nagu "Yellow Submarine”, aga päris ei oleks ka. Seda trikki on siin tehtud olude sunnil ühel või teisel ajal. Aga ei saa muidugi lõpetuseks jätta sinu käest küsimata, kas need naised sinu filmides peavad olema sellised, nagu nad on. Need tüübid ju väga palju ei muutu läbi aegade.
P. P.: Muidugi peavad. Vaata, kui proff teeb mingit filmi, siis ta ei tohi lasta välja seda, millega ta rahul ei ole. Nii et vastus sinu küsimusele on ühene, iga film peab olema just selline, nagu ta on. Aga miks sa meeste kohta ei küsi?

O. O.: Ma lihtsalt ei tunne meeste vastu huvi. Marx oli minu meelest täitsa okei, kui tal juuksed olid. Me muidugi võime siin lõputult jutustada neist filmidest ja ka kõikidest teistest. Ütlen niipalju veel kommentaariks, et ma ei ole küll peensusteni kursis, aga nii "1895-l” kui ka "Karlil & Marilynil” läks festivalidel kõvasti paremini kui "Hotell E-l”.
P. P.: No "Hotell E-ga” oli see lugu, et seda praktiliselt ei saadetudki festivalidele. Ta on käinud ainult paaril festivalil ja saanud Stuttgardi peaauhinna, mis oli küll päris suur. Pärast on seda hakatud näitama nagu õppematerjali. "1895” oli väga edukas suurtel festivalidel, "Karli & Marilyniga” vist oli jälle sama lugu, et seda saadeti väga vähe ja stuudios on üldse lühifilmidega probleem. Kui saadakse raha, et film valmis teha, siis seda raha, mida pärast levitamiseks vaja on, enam ei ole. Ja selleks on ka eraldi inimest vaja, sest endal ei jää uue filmi kõrvalt enam aega.

O. O.: Ja päris lõpetuseks ma tahaksin nüüd küsida sellise küsimuse. Kui me hakkasime 1988. aastal esimest korda tegema Eesti Energia reklaamfilmi "Lahkudes kustuta valgus”, siis see, et sa selle koostöö ette võtsid, tundus mulle alguses ebareaalne, sest kõik ütlesid, et Priit on kindlalt lubanud, et ta enam ühtegi filmi ei tee. Seda sa rääkisid pärast iga filmi, ma mäletan. Nii et mis nüüd edasi, kas tuleb veel midagi?
P. P.: Ma ei ole seda pärast iga filmi öelnud. See oli ainult pärast "Einet murul” ja pärast "Hotell E-d”, ja siis poogiti see kõigile külge. Isegi kui mul oli uus lugu olemas, siis küsijad juba teadsid, et ma olen järjekordselt lõpetanud. Aga ma arvan, et see on isegi huvitav, et eksisteerib mingi teistmoodi tegelikkus.

O. O.: Isegi iga rokkbänd tuleb kuus korda tagasi turneele, nii et see on täiesti tavapärane asi. Aga räägi, mis veel tuleb?
P. P.: No see ei ole seesama mis rokk­bänd, sest rokkbänd peaks ikka millalgi ära lõpetama.

O. O.: Ta lõpetab siis, kui keegi enam ei maksa.
P. P.: Nojah, neil on see probleem, eks ole. Aga filmitegija, ta lõpetab kas siis, kui ei taha enam teha, või samuti siis, kui enam ei maksta.

O. O.: Aga räägi ausalt ära, kuidas praegu olukord on. Praegu sa filmi ei tee?
P. P.: Olukord on muutunud, jah, praegu ma ei tee filmi.

O. O.: Aga lähitulevikus, aastal 2017—2018?
P. P.: Vaata, meil on stuudio. Me oleme teinud mõne filmi Olga Pärnaga kahekesi ilma stuudiota. Kui on suurem film, teeme seda ikkagi Eesti Joonisfilmis. Kui Joonisfilm saab Lottega ühele poole, siis seal on nii, et oleme ju ise kasvatanud noori, kes peaksid ka löögile saama. Ütleme, et hetkel ei ole see teema aktuaalne. Meil kaks lugu on, aga nendega ei ole nii kiire.

O. O.: Nojah, aga õnneks ei ole sul Karli ja Marilyni teemaparki, kus sa peaksid käima nädalalõppudel mingi maskiga hüppamas ja intervjuusid andmas. Nii et selles mõttes oled sa asjad oskuslikult sättinud.
P. P.: Eks igaüks ole oma õnne sepp.

Lindilt maha kirjutanud Agne Nelk, 25. mail 2017 üle lugenud ja täiendanud Priit Pärn.

Ilmus Teater. Muusika. Kino juuninumbris.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Teater. Muusika. Kino



Ans. Andur

Nädala video: Ans. Andur - "Amatöör"

Heidame nurka kareda teki, sest Ans. Andur on avaldanud tulevase plaadi esimese singli "Amatöör". Mõnus indie-estraad, mis sulatab lume akna taga ja toob tagasi soojad suveilmad.

Urmas Vadi

Urmas Vadi: sisemisest ilust

Käisin nädalavahetusel kooli sünnipäeval. Kool sai 60, mina sain talvel 40. Kooli ruumid olid eksimiseni muutunud. Mis aga oli huvitav, et õpetajad olid täpselt sellised nagu 25 aastat tagasi. Mõnda õpilast aga ei tundnud äragi.

Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Edward von Lõngus Christianias

Galerii: tänavakunstnik Edward von Lõngus tutvustab Eestit Kopenhaagenis

Eesti tipp-tänavakunstnik Edward von Lõngus jõudis üle-Euroopalise (R)estart Reality tuuriga Taani pealinna Kopenhaagenisse, püstitades kolme strateegiliselt olulisse asukohta Eestit tutvustavad kunstiteosed. Kaasaegse kunsti keskkonna NOAR eestvedamisel üllatavad digitehnoloogiaga põimitud silmapaistvad teosed kokku koguni kümne Euroopa pealinna elanikke.

Arhitektuur
Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

MUUSIKA
Arvamus
Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: