Arvustus. Armastada musträstast ({{commentsTotal}})

"Una" Autor/allikas: Kaader treilerist

Mängufilm "Una" (Suurbritannia-USA-Kanada 2016, 94 min), režissöör Benedict Andrews, stsenarist David Harrower. Operaator Thimios Bakatakis, helilooja Jed Kurzel. Põhineb David Harroweri näidendil "Musträstas" ("Blackbird"). Osades Rooney Mara, Ben Mendelsohn, Riz Ahmed jt.

Kui Paul McCartneyl on palutud lahti seletada Biitlite loo "Blackbird" tähendus, annab McCartney väga vastukäivaid vastuseid, viidates vahel mustanahalisele tüdrukule, vahel sellele, et loo inspiratsiooniks olid hoopis 1960ndate aastate Ameerika konfliktsed rassisuhted ja inimõiguste liikumine. Slängis tähendab blackbird aga orja, kes on röövitud oma kodumaalt ja istandusse tööle sunnitud, blackbird’ile, musträstale, omistatakse aga ka saladuslikkust, saladusi ja ettekuulutust; ka teistsuguse teadvusastmeni jõudmist (McCartney veel ühe versiooni kohaselt sai lugu alguse Indias transtsendentaalse meditatsiooni keskuses kuuldud musträsta laulust).

Musträsta tähendus on keerukas, nagu ka samanimelise näidendi põhjal valminud mängufilm "Una". Ja omamoodi on siin tegemist nii orjastamise, saladuste kui … miks ka mitte, tavapäratu teadvustamisega, sest Benedict Andrewsi debüütmängufilm "Una" on kõike muud kui üheselt tõlgendatav. Tundub peaaegu võimatu teha filmi pedofiiliast, alaealise seksuaalsest ärakasutamisest, ilma et selle ainus emotsionaalne signaal oleks hukkamõist või lausa hävitamiskirg. Lääne kultuuriruumis on tegemist ikkagi täieliku tabuteemaga, mis ei allu eriti mingile analüüsile ning millest on meedia abiga saanud mingisugune hoomamatu globaalne kurjusetelg, millel tegutsevad pedofiilide grupeeringud ning rikaste ja ilusate vääramatu võimu kursil kulgevad salaringid. Kollitamise rakursist meenub ilma eriti pingutamata ridamisi filme: Claire Denis’ "Lurjused", Oscari-võitja "Päevavalgele" või tänavu ka Cannes’is auhinnatud "Sa pole siin kunagi päriselt olnud".1 Selge ohvri- ja vaenlasekujuga uurimis-, paljastamis- ja karistamislood. Vastavalt publiku ootusele, sest lurjused on ära teeninud iga neile osaks langeva kannatuse.

Lihtne on rõõmustada kõigiga koos, et kurjus sai teenitud palga, aga selline lineaarne käsitus ei vii meid probleemi lahendamisel eriti edasi. Kuidas üldse võidelda neis filmides kuvatud kurjusega? Mis peaksid selle maailma võimukad inimesed ära pöörama selle võimu kuritarvitamisest ja kuidas ravida ühiskonnas välja selline kuritegelik seksuaalne deviantsus? Kui karistushirm neid eriti peatada ei suuda, siis kas peaks proovima kuidagi teisiti? Vaid vähesed on proovinud kurjategijat psühholoogiliselt analüüsida – ambitsioonika ja austust vääriva näitena meenub "Metsamees"2 Kevin Baconiga peaosas. Ja nüüd ka "Una", kus nimitegelane (Rooney Mara) otsib taas üles Ray (Ben Mendelsohn), naabrimehe, kellega teda sidus 13aastasena enamat kui lihtsalt naabrussuhe. Neile sekundeerib Ray alluv Scott (Riz Ahmed), kelle rolliks on siin filmis olla eri stseenides üksnes sündmuste edasilükkaja.

"Unale" kui filmile tehtavad võimalikud etteheited on ilmsed ja kõigile selged. Jah, see on väga teatraalne film. Kui vaadata fotosid eelmisel aastal Belasco teatris New Yorgis mängitud lavastusest (peaosades Jeff Daniels ja Michelle Williams), tundub selle visuaalne kujundus olevat peaaegu identne filmi omaga. Selles aga seisnebki "Una" kunstilise kujunduse vaikiv laastav mõju. Siin ei ole mitte midagi. Peaaegu kogu filmi tegevus toimub küprokseintest laotud kontorikuubikutes ilmetute valkjashallide seintega, mille katsumise mõttestki tulevad külmavärinad ihule ja materjali nägemine tekitab silmapilkselt õhupuuduse. Koledad laoruumid ja koridorid on lahti riietatud igasugusest kinematograafilisest visuaal-esteetilisest kergendusest. Siin on vaid tühjad ja kõmisevad butafoorsed seinad, mille keskel üritavad kõige ebatõenäolisemalt armastust otsida kadunud, katkised hinged. Halastamatu ilmetus, mis ei paku ekraanil toimuvale puhastustulele mingit leevendust, mitte mingit ilu. Klaustrofoobia mõjub kägistavalt. Kui mõjuva lõpuosa tarbeks liigutakse vabasse õhku aiapeole, siis eeldaks justkui, et kaasneb mingi õhustiku avardumine ja sellega kaasnev emotsionaalse ängistuse murdumine mingi emotsionaalse, katartilise emotsioonipurske tulemusena, siis nii see ei ole. Ka õues on valgusega selgelt piiritletud elulava, millel tegelased abitult edasi rapsivad. Tagaaed mõjub sama väljapääsmatult kinnisena kui kontori lõunapausiruum. Lõpu süžeepööre on aga nagu sissepoole plahvatus – jalust niitev just seetõttu, et on nii kammitsetud. Saladused jäävad perekonda, tunded väljendamata, lõplik lahendus (ja vaatajal ka selgus) saamata. Musträstas rapsab tiivaga, nagu tahaks lendu tõusta, aga lendu ei tõuse ja rääkima ka ei hakka. Lausa vihaseks võib see ajada, kuidas pole ette antud vaataja ootustega sünkroonis olevat lihtsat ja lineaarset lahendust. Kus on manuaal? Mida ma pean tundma, mõeldes kaasa sellele suhtele keskealise mehe ja alaealise tüdruku vahel, ja miks mul ei lasta seda mugavalt hukka mõista?

Nagu öeldud, on "Unalt" röövitud igasugune visuaalsus, aga vastu antud teatud unenäolisus läbi väga indie’like ujuva kaameraga ja päikest läätse püüdvate tagasivaatestseenide ja vahekaadritega ning Jed Kurzeli (kes on muuseas lavastaja Justin Kurzeli vend) kummitusliku muusika. Need annavad filmile oma oleku ja keele – karm ja trööstitu olevik versus nostalgiliselt ilusana kujutatud minevik. Ka selliselt seatud vastandus on, kui süveneda, väga vastuoluline. Una paremad mälestused jäävad selgelt aega, kui neil oli omavaheliste kohtumiste kokkuleppimiseks töötatud välja salajane märgikeel, ja kui Ray lubas ta viia ära kaugele. Unale ei mõju laastavalt mitte sellise illegaalse suhte tagantjärele analüüs vaid fakt, et Ray ta ilma midagi ütlemata oli maha jätnud (kuigi mees väidab muud). Una pettumus tuleb mitte ärakasutamistundest, vaid reetmisest. "Miks sa mu maha jätsid?" küsib ta ka väga mõjuvas kohtustseenis Raylt videokaamera vahendusel.

Selge see, et sellises filmis langeb suur koorem osatäitmistele. Ilmselt on see juhus, et vaid pool aastat pärast "Unat" mängisid Ben Mendelsohn ja Riz Ahmed koos veel ühes filmis, seekord hoopis teise kaliibriga megahitis "Rogue One. Tähesõdade lugu",3 kus ei pääsenud võimsa mütoloogia ja eriefektide kõrval kahjuks eriti esile ükski osatäitja. Mõlemad mehed said end varem väga veenvalt näidata hoopis televisioonis. Riz Ahmed oli peaosas meisterlikus krimi­sarjas "Sel ööl"4 ja Ben Mendelsohn võttis täielikult oma kontrolli alla southern-gothic-sarja "Vereliin"5 esimese hooaja Danny Rayburnina. Rooney Mara suudab rolli vajadusele vastavalt kuvada üheaegselt nii haprust kui tugevust; ta otsib vastuseid lootuses, et juba kaotatud sõjas on võimalik võita veel mõni lahing.

"Sa olid mu naabri tütar, mitte sihtmärk," kinnitab Ray Unale. "Ma pole üks nendest." Ilmselt on Ray monstrum, aga eks koletisele tuleb tema alistamiseks silma vaadata, mitte pea liiva alla panna. "Una" sunnib peale dialoogi, mis on meie loomuliku instinktiivse reaktsiooniga vastuolus ja on seetõttu nii häiriv kui ka imetlusväärne linateos.

1 "Les Salauds", Claire Denis, 2013; "Spotlight", Tom McCarthy, 2015; "You Were Never Really Here", Lynne Ramsay, 2017.

2 "The Woodsman", Nicole Kassell, 2004.

3 "Rogue One", Gareth Edwards, 2016.

4 "The Night of", Richard Price, Steven Zaillian, 2016.

5 "Bloodline", Glenn Kessler, Todd A. Kessler, Daniel Zelman, 2015.

Artikkel ilmus Sirbis.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja



Björk

Nädala video: Björk - "The Gate"

Björki muusika, laulumaneeride ning välimusega on alati käinud kaasas haprus. Ta on purunemise äärel, üks liiga terav noot või puudutus ja kõik laguneb tuhandeks killuks.

Pilvede värvid

Galerii. Estonia etendas sünnipäevaks "Pilvede värve"

16. septembril tähistab Estonia teater oma 111. sünnipäeva.
Sünnipäevapidu pidasid estoonlased koos teatri veteranidega – keskpäeval toimus pidulik vastuvõtt valges saalis ja koos vaadati Eesti juubelisünnipäevale pühendatud uue ooperi, Rasmus Puuri "Pilvede värvide" peaproovi, millest ERR kultuuriportaal ka galerii tegi.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
ERSO hooaja avamine

Galerii: ERSO avas 91. hooaja

13. septembril avas Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri 91. hooaja, kus jõuab publiku ette hulgaliselt erinevaid külalissoliste ja dirigente.

Arvamus
Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Ühtne Eesti suurkogu

Meelis Oidsalu: kultuuriasutustes ideoloogilise puhastusega ähvardamine on Eero Epneri mure põhjendatuse otsene tõestus

"Fakt on see, et teatri NO99 ja sellega sarnanevate küündimatu kunstilise tasemega asutuste riiklikuks rahastamiseks puudub igasugune põhjus ning mida varem see ära lõpetatakse, seda parem kogu ühiskonnale," kirjutas Varro Vooglaid portaalis Objektiiv. Teatrikriitik Meelis Oidsalu kirjutas kultuuriportaalile sel teemal repliigi, milles rõhutab, et süsteemne hirmu külvamine poliitilise edu nimel ei ole aktsepteeritav.

Filipp Loss: „Tallinna Vene teater on mulle alati huvi pakkunud, olen näinud päris palju lavastusi ja teatrimaja meeldib väga.“

Intervjuu. Mitte julm, aga küllaltki sihikindel

Tallinna Vene teatri uue kunstilise juhina asus eelmisel nädalal tööle Moskva lavastaja ja teatrijuht Filipp Loss. Rohkem kui 20 aastat töötas Loss Moskva teatris "Kaasaegse näidendi kool",1 ta on olnud noortele lavastajatele mõeldud projekti Vabalava direktor ja Moskva Noorsooteatri asedirektor.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: