Arvustus. Suvelõbu kinosaalist
Uus film kinodes: “Mina, supervaras 3”
rež: Chris Renaud, Pierre Coffin
osades: Tiit Sukk, Liina Vahtrik, Margus Tabor, Elo-Mirt Oja, Loviise Võigemast, Emma Tross, Taavi Teplenkov jt.
hinne: 8/10
Tänu koolinoorte laulupeole purustas möödunud nädala lõpus kinodesse jõudnud "Mina, supervaras 3" kõik senised esimese nädalavahetuse kinokülastuste publikurekordid. Kindlasti annab kinoskäigule hoogu ka üsna jahe ning vesine ilm, kuid õnneks võib arvata, et vihma käest pimedasse kinosaali peitu pugenud publik jäi filmiga rahule. Supervarga multifilmi kolmas osa on mõnusalt hoogne, see pole maha käinud ja kõlbab vaadata ka neile, kes varasemate osadega kursis ei ole, kuigi vist oleks parem kui olete näinud ka eelmisi osasid.
Igal juhul on peategelaseks endiselt varjatult hella südamega morn kurikael Gru, kes varasemates osades kogemata adopteeris kolm orvuks jäänud tüdrukut. Uue osa alguses on Gru kriminaalsed kombed maha jätnud ning tegutseb eriagendina kurikaelu kinni nabides. Tal on ka kena punapäine elukaaslane Lucy, samuti superagent. Üsna filmi alguses jäävad nad töötuks, sest uus boss pole rahul sellega, kuidas nad äpardusid 1980ndaist välja kasvanud (või sinna kinni jäänud) pahareti Balthazar Bratti kinnipidamisel. Masenduseks pole kaua aega, seiklus viib pere kaugesse väikeriiki, kus elab Gru seniteadmata kaksikvend ning selgub nii mõndagi tema mineviku kohta. Suhted vastleitud vennaga on alguses konarlikud, ka Bratt segab end pere tegemistesse, nii et sekeldusi jagub kuhjaga.
Kogu film on väga hoogne, nii nagu üks korralik lastemärul olema peabki. Lugu kõlbab vaadata ka täiskasvanuile, kellele toob kindlasti muige huulile 1980ndate muusika ja Bratti tegelaskuju. Temaga seoses on filmi loojad olnud pahalase relvastuse leiutamisel vägagi fantaasiarikkad, kurikael kasutab relvana muuseas närimiskummi ja süntesaator-kitarri.
Kuskile pole kadunud ka käsilased, kellel küll supervarga filmides on alati pisut väiksem roll. Seekord teevad nad mitu muusikalist vahepala, mis kindlasti kõnetavad ka filmiklassikaga kursis olevaid täiskasvanuid, kuid ei voola lastelgi mööda külge alla. Mõnus on kuulata, kuidas spetsiaalselt käsilastele on loodud nende oma keeles korralik estraadietteaste ning kurblik bluus.
Üldjoontes on "Supervarga" kolmas osa meeleolult rahumeelne, hirmsaid momente kuigivõrd ei ole, kuid pole ka lausa sellist ülinaljakat seika, mis saali ühtselt naerust rappuma paneks. Samas ei tunne sellest ka puudust, filmi üldine tonaalsus on suviselt kerge ja seikluslik, sümpaatne ja parasjagu humoorikas. Naerukohti on ka, kuid see on pigem siiski pereseiklus kui rõkkama panev komöödia. Filmi lugu kulgeb ladusalt, visuaalselt pakutakse mõnusat suvist olustikku, mingeid väga põrutavaid keerdkäike küll pole, kuid meeldivalt meelt lahutav on kogu film kindlasti. Väga võimalik, et lapsed tahavad seda vaadata rohkem kui ühe korra.
Olgu veel öeldud, et filmi saab meie kinodes vaadata nii 3D-versioonis kui ka tavalisena. Kes soovib lugu näha inglise keeles, siis see teadku, et tiitreid sel juhul all ei ole. Eestikeelses dublaažis oli film klassikaliselt korralik, midagi häirivat seekordse pealelugemise juures kõrva ei hakanud, kõik pealelugejad olid omas elemendis ja õigel kohal.
Toimetaja: Kerttu Kaldoja