Mirko Rajas: NUKU teater ei ole sellises seisus, et peaks tegema järsu pöörde ({{commentsTotal}})

Mirko Rajas
Mirko Rajas Autor/allikas: Teater. Muusika. Kino

Madis Kolk vestles Teater. Muusika. Kinos NUKU teatri uue kunstilise juhi Mirko Rajasega, kellega tuli juttu nii eelarvamustest seoses nukuteatriga ning muudatustest, mis teatris plaanis on.

NUKU teatri kunstiline juhi staatus on sulle üsna värske ja uudne. Kas kandideerimisotsus sündis kergesti ja mis eesmärkidega oma uude ametisse astud?

See ei olnud mingi pikaajaline plaan, mille nimel oleksin seni siin teatris töötanud. Juba koos oma kahe hea sõbra ja koolikaaslase Katariina Tamme ja Kalju-Karl Kiviga Turu Kunstiakadeemiasse minnes oli meil soov midagi päriselt ise teha. Nukuteatrisse tööle tulek oli üsna kindel, sest Nukuteater toetas meie õpinguid, aga sellele lisaks lõime ka teatrirühmituse Frank. 2011. aastal, kui kooli lõpetasime, oli Nukuteatri kontseptsioon üpris segane. See ei ole negatiivne hinnang ja ma ei saa midagi ette heita, mul võimaldati kohe lavale tuua Franz Kafka "Metamorfoos”. Lihtsalt algvundament ei olnud minu kui noore kunstniku vaadetega päris kooskõlas. Kuus aastat töötasin Nukuteatris, sellele lisaks tegime sõprade ja mõttekaaslastega ka Franki, kuid aasta-paar tagasi sain aru, et peaksin ära otsustama, kas suunata kogu oma loominguline tähelepanu Nukuteatrile, jätta näitlejatöö tagaplaanile ja rohkem lavastada, et suuremat pilti muuta. Ja siis otsustas ka endine kunstiline juht Taavi Tõnisson ametist loobuda. Otsustasin kandideerida mitmel põhjusel.

Esiteks oli see juba südametunnistuse küsimus: olen kuus-seitse aastat töötanud, see maja ja inimesed on muutunud mulle oluliseks. Ma arvan, et ma tajun tervikpilti päris hästi, olles olnud nii näitleja, lavastaja kui ka loomenõukogu liige. Erinevate osakondade lootused, ootused ja probleemid on mulle hästi teada ja usun, et kolme-nelja aasta perspektiivis suudan sellele teatrile midagi anda.

Teiseks, olles katsetanud ka institutsioonivälises rühmituses, tundub mulle, et tahan ikkagi repertuaariteatris olla, siin on oma asendamatud tugevad küljed. Kui väärtusi, mis tekivad projektiteatris, oleks võimalik üle kanda ka repertuaariteatrisse, siis oleks eriti hea. Üks ei peaks välistama teist ja ka repertuaariteatris peaks saama hoida värskust ja loomingulist keskkonda.

Kolmas, võibolla kõige olulisem aspekt on see, et olen teatriharidust saanud nii Vanalinna Hariduskolleegiumis kui ka nukuteatri kõrgkoolis. Nukuteatri visuaalne keel ei ole eesmärk omaette, ma tahan otsida ja arendada teid mitme meediumi kokku sulatamiseks. Visuaalne keel on lisaväärtuseks ka draamanäitlejal, samuti vastupidi.

Esimesed poolteist kuud on olnud intensiivne aeg, ma esitasin üpris põhjaliku visioonikavandi. Nukuteatril on mitu eripära: esmalt valdavalt visuaalne väljendusvorm, teiseks aga see, et meie põhisihtrühm on ikkagi lapsed ja noored. Öeldes nukuteater, kipuvad inimestele kaasa tulema eelarvamused, arvatakse, et tegeldakse mõnes mõttes primitiivse teatrivormiga. Soovin, et jõuaksime oma tegeliku sisuga laiema publikuni ning mõistmiseni. Ka teatri enda sees peaks olema selgem, mis see on, millega tegeleme. Häid lugusid, häid lavastajaid, huvitavaid kunstnikke ei tohi eemale tõrjuda. Teatrimaja on ju üleöö kasvanud. Mõni aeg tagasi oli meil 100 kohaga ovaalsaal ja 220 kohaga black box. Nüüd on meil suures saalis 440 kohta, see on suur võimalus. Ma ei arva, et peaksime seda suurt saali iga hinna eest ja kõigi vahenditega täitma. Lavastused peavad ikkagi kõnetama meie vaatajat ja kvantitatiivsed kriteeriumid ei ole kõige esimesel kohal.

Rõhutan siiski, et Nukuteatri üks oluline kontseptsiooni osa on arendada ning hoida nukukunsti. Me oleme hetkel heas positsioonis: meil on uus maja, loominguliselt aktiivsed inimesed, meil on võimalus truppi suurendada, meil on avatud meelega vaatajaskond — kõik on värske ja arenev. Kui paljud teised teatrid on justkui rohkem valmis, siis meil võiks ees seista mingi uus tulemine, see huvitab mind.

Hiljuti lõppes festival NuQ Treff. Kuidas suhestus seal nähtu visuaalteatri trendidega?

Tänapäeva kunstnikud, kes tegelevad visuaalteatriga, kasutavad eeskätt endale kõige käepärasemaid vahendeid. Maailm on avatud, kasutada võib kõike, nii heliloomingut, objekte, videot, värve — kõik see moodustab kokku suure virvarri. Festivali kontekstis domineerib justkui kaks suunda. Üks on alternatiivne, kus tegijail ei tarvitse olla isegi mitte teatriharidust, nad on jõudnud nukuni näiteks maalikunsti kaudu ja leidnud, et midagi sellist laval tehes jõuavad nad oma teemadega suurema hulga publikuni. Näiteks ühiskonnakriitiline koomik Paul Zaloom, kes võiks tõenäoliselt ka lihtsalt, mikrofon käes rääkida või kirjutada artikleid, aga ta on valinud objektiteatri keele ja jõudnud selle kaudu etenduskunstini. Nukuteatris tegutseb ka palju pooleldi klounaadi stiilis tänavaesinejaid, kes rändavad oma pooletunniste sketšidega festivalilt festivalile. Või näiteks Iisraeli lavastaja Yael Razooli, kes valmistab hetkel meie teatris ette sügisel esietenduvat lavastust "Bon Voyage ja teised valed”. Temalgi pole oma kindlat teatrimaja, vaid ta rändab mööda maailma ringi ja loob lavastusi vastavalt sellele, mis on näiteks päevapoliitiliselt oluline. On mingi keskne teema, aga kõik muu seal ümber on üsna vaba.

Mind ennast huvitab alati narratiiv. Kui lavastuse taga on tugev lugu, siis saan parema kontakti, olgu siis etendaja või vaatajana. Nukuteatris on hästi tavaline, et publikuga kõneldakse märkide ja sümbolite kaudu, n-ö klassikalist teatrikeelt kasutatakse vaid äärmisel vajadusel ning need osad kipuvad nukupõhisest visuaalsest keelest nõrgemad olema. Mina tahaksin, et need kaks poolust ikkagi kokku saaksid.

Teist suunda esindavad siis näiteks venelased või prantslased, neil on väga tugevad näitlejaharidust andvad nukuteatri koolid. "NuQ Treffil” võiks selle pooluse näitena tuua Gisèle Vienne’i "Kõhurääkijate kongressi”. Minu isikliku arvamuse ja maitse kohaselt on nende lavastused tihtipeale sisulisemad ja nad jõuavad oma väljendusvahenditega kaugemale. Nende laval on nukk ja näitleja kohalolu võrdse tähtsusega, üks täiendab teist ja neid ei tunnustata mitte ainult nukufestivalidel, vaid ka muudel nüüdisteatrifestivalidel.

Tundub, et vaatamata sellele, et aeg on edasi läinud, on nukuteater oma olemuselt ikka kahes maailmas korraga — on laadalik ja õukondlik teater ning mõlemal koolkonnal on oma head ja vead.

Ei teagi, äkki on eelarvamused Eesti nukuteatri suhtes hoopis keelelist laadi: sõna ’nukk’ ja lapse esimene kokkupuude nukuga kipuvad ennekõike tähendama seda, et nukuga saab mängida, see on väikelapse mänguasi. Kui teha lavastusi täiskasvanutele, siis oleks justkui automaatselt mingi konflikt sees. Teater algab ikkagi sisust, mitte nimest.

Kuigi teatav eelarvamus võib saada takistuseks, tuleb rahulikult lavastuste kaudu vaatajani jõuda. Alati polegi võibolla eesmärk välja hüüda, et tegu on erakordse nukulavastusega. Eelkõige puudutab ju lugu ning valitud väljendusvahendid kas töötavad selles esitatud teemadele kaasa, tõstavad neid kõrgemale, toovad vaatajale lähemale või distantseeriva.

Oled oma teatrialased algteadmised saanud Vanalinna Hariduskolleegiumist. VHK ja Theatrum tähistavad mõnede inimeste jaoks konservatiivseid väärtusi, olles meie üldises teatripildis aga ikkagi pigem ääreala nähtus. Lisaks väärtustatakse nende teatris eriliselt sõna. Kuidas kogu see kontekst sind mõjutas ja miks otsustasid sealt just nukuteatrit õppima minna?

Mina sain VHKst oma vundamendi, põhilised väärtushinnangud ja tõekspidamised. Mind on väga tugevalt mõjutanud koolijuhtide loodud keskkond. Noori inimesi suudeti suunata teatrit armastama, nägemaks selles kunstniku üht väljendusvahendit, mitte eesmärki iseeneses. Keskenduti inimesele, kes sinna keskkonda sattus, õppejõududele oli tähtis, mida see konkreetne kunstnik öelda tahab, näitleja kui loov isik. Näitleja looming on ka lavastaja looming, mitte näitleja ei ole lavastaja looming. Selline mõtteviis kannab mind siiani. Ma ei nimetaks seda konservatismiks, selline üldine põhiväärtuste tunnistamine ja ka erialaselt näitleja isiksuse väärtustamine loob hoopis suurema vabaduse ning toetuspunkti.

Mida Turu koolis siis täpsemalt õpetati? Kui sa ise lavastad visuaalselt atraktiivset lavastust, nagu näiteks "Väike prints” või mängid ise näitlejana sügavalt psühholoogilist rolli, näiteks "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal”, siis kas need on sinu jaoks kuidagi erinevad meetodid ja maailmad?

Minu jaoks on kõik ikkagi üks asi. Mina kui kunstnik lähtun materjalist ja esimestest impulssidest, väljendusvahend ja vorm kujunevad vastavalt neile eeldustele. Kui tunnen, et saan mõnda lavastust teha ilma nukkudeta, siis teen ilma. Soomes ei olnud tegemist klassikalise teatrikooliga. Ideaalis oleks see võinud olla magistriõpe. Inimene, kes sinna läheb, peaks olema endale oma soovid ja eesmärgid juba selgeks mõtelnud ja saavutanud ka enesedistsipliini. Õppevorm oli vaba, meil ei olnud järjepidevaid erialatunde, vaid õppisime erinevate töötubade ja projektide kaudu. Oma ala meistrid andsid esmased teadmised ja sellele järgnes iseseisva töö aeg. Selle aja jooksul saime kokku trupi ja õppejõududega, näitasime ette ja analüüsisime. Me õppisime palju töö käigus. Oli ka nukurežii õpe, osalesime üksteise töödes ja alati oli keegi trupi vedajaks. Turus ei olnud klassikaline teatrikool, kus on kursuse juhendaja, kes gruppi veab. Meis kasvatati iseseisvat loovisikut ja kunstnikku. Kirjandit vabal teemal on suhteliselt keeruline kirjutada, aga kui sa suudad sellest läbi närida, siis oled pärast tugevam. Kui aga individuaalne lähenemine sulle ei sobi, siis oled segaduses. Ma sain sellest koolist palju, aga oleks ma olnud veidi vanem, oleksin osanud sealt rohkem kasulikku võtta. Ka nukukunstiga oli kokkupuude tugev, valmistasime ise nukke, vaatasime nukulavastustest videoid, õppisime klassikalist nuku käsitsemist. Meis tekitati suur huvi nukukunsti vastu ja muudeti see loomulikuks kunstivormiks.

Millised kunstielamused sind ennast koolieas eriliselt mõjutasid?

Kui mõtlen teatrielamuste peale, siis ei meenugi paraku ühtki visuaalteatri lavastust. Gümnaasiumi ajal käisin peamiselt Theatrumis ja Tallinna Linnateatris. Põhiliselt mõjutasid mind ikka isikud, kes neid lavastusi lõid ja nendes üles astusid. Kooli ajal läksid enim hinge Elmo Nüganeni "Meie, kangelased” ning Lembit Petersoni lavastused "Linn” ja "Valged ööd”. Peterson ja Nüganen on mulle ikka väga suureks eeskujuks. Kirjanikest võtan ikka uuesti kätte Fernando Pessoa. Ma ei tea, kas ma kõiges just tema filosoofat jagan, aga tema mõtted on mind alati puudutanud. Samuti on südamelähedased Camus ja Kafka, Tammsaare ja Alliksaar.

Tuleme lõpetuseks veel NUKU teatri lähiaja plaanide juurde. Kas teatrit ootavad ees suured muudatused?

NUKU teater ei ole sellises seisus, et peaks tegema järsu pöörde. Mulle on oluline mõttekaaslastest lavastajate ja kunstnike juurdekutsumine. Näiteks sügisest liitub meiega Leino Rei. Peamine eesmärk on ikka sisu ja vorm kokku viia ja kooskõlas hoida, et näitlejad suudaksid ning neil oleks võimalus selle visuaalsuse dominandi juures ka sisu välja kanda ning mängida. Isiksuse arenguvõimalus on teatris oluline, loojad peavad suutma vaatajat kõnetada. Selleks tuleb fookustada peamine sihtrühm. Praegu on fookus pisut laialivalguv, kuid minu meelest tuleb keskenduda ikkagi lastele ja noortele, sest peaaegu ainsana taotleb just meie teater seda eesmärki. Kui fookus väga laiaks ajada, siis võib see eesmärk üldse ära kaduda. Noor teatrihuviline ei taha sugugi alati vaadata ainult sellist teatrit, mis tegeleb üksnes tema argipäevamuredega. Noort huvitab ka näiteks Tšehhov, Shakespeare või Tammsaare, kes tegelevad olmemurede ja -rõõmude kõrval ka igavikulistemate teemadega. Kui näitlejad saavad kasutada laiahaardelisemat sisulist ja vormilist skaalat, siis saab ka publik suurema kontakti ning see tõstab omakorda kõrgemale nii tegija kui adressaadi.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Teater. Muusika. Kino



"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

"Puugi protsess"

Arvustus. Puukide poliitiline elu

Uuslavastus

"Puugi protsess"

Puuk Mart Müürisepp

Näitejuht Loore Martma
Lavastaja, tehniline režissöör ja tekstide autor Johannes VeskiI

Esietendus festivalil DRAAMA 2017 Tartu Erinevate Tubade Klubis

Alexandre Zeff

"Big Data" lavastaja: lähenen digitaalsusele läbi orgaanika

Millliseks muutub maailm, kus inimene üha enam toimetab virtuaalses keskkonnas, võttes pidevalt vastu ja jättes endast maha lõpututes kogustes informatsiooni? Kuidas eristada olulist ebaolulisest? Neid küsimusi esitab prantsuse lavastaja Alexandre Zeff visuaalpoeetilises teatriinstallatsioonis "Big Data".

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
ERSO hooaja avamine

Galerii: ERSO avas 91. hooaja

13. septembril avas Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri 91. hooaja, kus jõuab publiku ette hulgaliselt erinevaid külalissoliste ja dirigente.

Arvamus
Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Ühtne Eesti suurkogu

Meelis Oidsalu: kultuuriasutustes ideoloogilise puhastusega ähvardamine on Eero Epneri mure põhjendatuse otsene tõestus

"Fakt on see, et teatri NO99 ja sellega sarnanevate küündimatu kunstilise tasemega asutuste riiklikuks rahastamiseks puudub igasugune põhjus ning mida varem see ära lõpetatakse, seda parem kogu ühiskonnale," kirjutas Varro Vooglaid portaalis Objektiiv. Teatrikriitik Meelis Oidsalu kirjutas kultuuriportaalile sel teemal repliigi, milles rõhutab, et süsteemne hirmu külvamine poliitilise edu nimel ei ole aktsepteeritav.

Filipp Loss: „Tallinna Vene teater on mulle alati huvi pakkunud, olen näinud päris palju lavastusi ja teatrimaja meeldib väga.“

Intervjuu. Mitte julm, aga küllaltki sihikindel

Tallinna Vene teatri uue kunstilise juhina asus eelmisel nädalal tööle Moskva lavastaja ja teatrijuht Filipp Loss. Rohkem kui 20 aastat töötas Loss Moskva teatris "Kaasaegse näidendi kool",1 ta on olnud noortele lavastajatele mõeldud projekti Vabalava direktor ja Moskva Noorsooteatri asedirektor.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: