Arvustus. Kultuuriliselt loodud illusioon vabast tahtest ({{commentsTotal}})

"Ehte- ja elulood" Autor/allikas: Tartu Kunstimaja

Anna-Maria Saare isikunäitus "Ehte- ja elulood"
Tartu Kunstimajas
Avatud kuni 23. juulini

Anna-Maria Saar on noor Türilt pärit kunstnik. Mingil kummalisel põhjusel tunnen vajadust toonitada et Türilt. Türi on võrdlemisi väike, umbes 6000 elanikuga linn. Omamoodi armas kogukond. See kogukondlikkus tundub olevat üks tema loomingulisi alustalasid. Suures linnas inimene vähemal või rohkemal määral lahustub, muutub anonüümseks. Elu keeb ja inimesed mööduvad. Suhted mööduvad. Sõprused mööduvad. Uued kohvikud tekivad suletute asemele. Nende ühesõnalised nimed akendel vahetuvad, interjöör reeglina jääb. Türil ei muutu märkamatult miski. Uue kohviku avamine on sündmus, kodupoe kassapidaja juuksuriskäiku märgatakse ja vanadekodusse viidud naabrivanakese asemele jääb auk. Mälu on püsiv ja keldrisse mulksuma pandud õunaveini ei pea kompenseerima maavanaemamaitselise käsitöösiidriga.

See muidugi ei tähenda, et Saare haardeulatus piirduks vaid Türiga. Lisaks Eestile on ta tegutsenud ka Soomes ja Hollandis. Teemad on suured ja eksistentsiaalsed. Naiseks olemine, iseendaks olemine, olemas olemine… Aga need suured teemad on avatud läbi väikeste detailide. Kindlasti on sellise käsitlusviisi väljakujunemisele tulnud kasuks hariduse ehtekunsti vallas Eesti Kunstiakadeemias. Jumal peitub detailides, nagu ütleb Gustave Flaubert'ile omistatud mõttetera. Selle mõjuvaks näiteks on Saare Amsterdamis valminud fotolavastuste seeria "Ma soovisin abielluda. Sellest ei tulnud midagi välja". Ta on võtnud mõned vanad Hollandi padjapüürid. Valged ja kaunite pitsidega. Sellised, nagu mäletan oma vanavanaema sahtlitest. Ja sidunud need endale pähe vastavalt eri traditsioonide kombestikule. Püürid on muutunud islamile omasteks burkadeks, talurahva tanudeks, nunnade peakateteks ja vanausuliste rättideks. Kaetud peaga naiste ühisosa. Saar on tunginud süvitsi etnograafilisse materjali. Tema võime tuua pärimuslikud teemad kaasaegse kunsti väljale ilma lambavillase kasuka maitseta on imetlusväärne. Ei jää tunnet, nagu puudujääke identiteedi tervikus oleks vägivaldselt kompenseeritud juurte otsingutega. Need juured on tema minapildi loomulik osa.

Tööd on üdini isiklikud, lausa valusalt isiklikud. Dokumentatsioonid kehale jäädvustunud armidest, tikandid kleidil markeerimaks eemaldatud kasvaja asukohta, vereplekk särgil, suhte purunemise hetkel kätte jäänud asjad, pärast olulisi sündmuseid ruumidest kogutud ja anumatesse suletud tolm, juustest punutud itkuloor. Need tööd on nii isiklikud, et kohati tekib vaatajana teise inimese hingevalude telgitagustesse piiluva perverdi tunne. Kunstilise rahulduse saamine kellegi teise valu pealt vaadates. Kindlasti on neis töödes ka suur osa eneseteraapiat.

Jalustlöövatel hetkedel kolmandas isikus jälgimist ja analüüsimist. Nii aus ja siiras eneseesitlus, et vaatajana on neid teoseid raske vastu võtta. Tekib vaatajana kahtlus. Järsku ma pole piisavalt hea inimene, et kanda kunstnikupoolset usaldust. Panna vastu kiusatusele looja nõrkuseid kuritarvitada. Tekib võrdlusmoment Marina Abramović´i 1974. aastal korraldatud legendaarse aktsiooniga "Rhythm 0", kus ta andis oma alasti keha kuueks tunniks kunstipubliku meelevalda. Lauale oli asetatud 72 objekti, kaasa arvatud nuga ja padruniga püstol, mida performance´is osalejad vabalt kunstniku vigastamiseks kasutada võisid. Saar on relvastanud külastajad oma kandikul avalikkuse ette toodud häbiga. Nagu Abramović, võtab ka tema kogu vastutuse. Kriimustatagu, solvatagu, tõmmatagu või rattale. Materjali jagub.

Näitusel väljas olevad teosed on valminud läbi 10 aasta. Kõige alguspunktiks Tartu kunstigümnaasiumi kunstiklassi lõputööna valminud luulekogu. Teosed asuvad tihedalt üksteise kõrval ja näitus meenutab ülesehituselt retrospektiivi. Ülevaatenäituselik on ka pealkiri "Ehte- ja elulood". Tööd on omavahel seotud pigem kunstniku isiksuse kui läbiva teemaga. Anna-Maria Saar on alles oma kahekümnendate lõpus ja selline otsus enda esitlemiseks on üllatav. Kas kunstnik soovib võtta kokku mingit eluperioodi, et valmistuda põhjalikuks suunamuutuseks? Vajab ta eneses selguse leidmiseks kogu loomingu paremiku nagu kuivava pesu ritta riputamist? Või valdas valikuid tehes otsusevõimetus ja igaks juhuks sai ruum võimalikult täis kuhjatud?

Teoseid ükshaaval vaadates olen lummatud, aga kogupildi tihedus mõjub neile pigem lämmatavalt. Selliste ambitsioonide puhul võiks järgmiseks korraks soovitada kellegi kõrvalseisja kureerivat pilku. Oleks piisanud paarist väljavalitud seeriast, mis temaatiliselt haakuvad. Iga töö vääriks kokkusurutuse asemel ruumi ning fotod suuremat väljaprinti. Režissööridel soovitatakse kasutada eraldi monteerijat, sest filmitava sisuga sedavõrd tugevas kontaktis oleva inimese selektiivsus muutub ebaadekvaatseks. Kõik kaadrid tunduvad olulised. Süda ei luba miskit välja jätta ning lõpuks valmib linateos, mis on vaatajale lihtsalt mahult liiga raskelt vastuvõetav ja fookuspunktide puudumine ei lase tervikul tekkida. Sama on ülekantav ka kunsti esitlemisele. Sedavõrd paljude eritemaatiliste töödega näitus ajas üldpildi osas segadusse. Pärast mõtestavat ja süüvivat vaatlust galeriist lahkudes oli tunne nagu teinuks läbi vaimse maratoni. Vaatad pideva vaimustusega üht teost teise järel, aga iga järgnev lämmatab oma valusa torkega eelneva.

Saar on kunstnikuna üpris väheproduktiivne. Julgen arvata, et sellel näitusel on väljas enamik tema õpinguteväliselt valminud teostest. Enesekriitika on kehtestanud vähese tolerantsi kvantiteedi suhtes. Iga teos on nagu löök naelapea pihta. See, mis esmapilgul võib tunduda naiivsena, paljastab süüvides lõputud kihid, kuhu sukelduda. Neist kihtidest on siinkohal aga raske rääkida, sest igas eksponaadis sisaldub piisavalt sügavust ja seostejadasid, et kirjutada terve raamat, hallatavus tekib vaid läbi üldistuste.

Ühe üldistusena võib tõmmata paralleele New Yorkis üheksakümnendatel populaarsust koguma hakanud "slow art movement" liikumisega, mille mentaliteeti kandvad loojad rõhuvad kontsentreeritusele. Läbi karmi enesekriitika ja kahtlemise filtreerub vaid puhas essents. Nad ütlevad siis, kui neil tõesti miskit öelda on, kui enam paisu taga kinni ei anna hoida.

"Slow art movementi" üks juhtfiguure Tim Slowinski kirjutas oma ateljee seinale "Art is a way of life, a method of being, a way of perceiving the World (Kunst on elamise rada, olemise meetod, viis tajuda maailma)". Kiireneva elutempo juures sai see üheks süüviva loomismeetodi ankruks. Kiirtoit, kiirmood, kiirteed, kiirlugemine, kiirrongid, kiirlaenud, kiirdieedid, kiirkaerahelbed, kiirmenetlus, kiirnuudlid… ja vaatamata kiirustamisele pidev "rongist mahajäämise" tunne. Lootusetult mahajäänud jäid seisma ja asusid vaatlema. Nii teisi kui ka ennast. Vaatlus aga nõudis aega. Paigalpüsimist. Kuidas keskkond mõjutab sind ja sina keskkonda? Mil määral oled kultuurne ja mil määral ürgsetele instinktidele rajanev eluvorm? Kas su tegemised on vaba tahe või kultuuriliselt loodud illusioon vabast tahtest?

Toimetaja: Kaspar Viilup



Kõrvuti on liikumise-rändamise-lahkumise ja jäämise-püsimise teemad, mis avaldub ka peamiselt kohvritest ja toolidest lavakujunduses.Kõrvuti on liikumise-rändamise-lahkumise ja jäämise-püsimise teemad, mis avaldub ka peamiselt kohvritest ja toolidest lavakujunduses.
Arvustus. Kohvrid ja toolid

Loo jutustamise, kehaliste kujundite, esemete ja muusika kaudu vaadeldakse Eesti ja Soome lähiajaloo motiive.

"Nurjatu saar""Nurjatu saar"
Kümnendad Saaremaa ooperipäevad lõid publikurekordi

Rein Rannapi rock-ooperiga "Nurjatu saar" alanud ooperipäevad lõppesid laupäeval traditsioonilise ooperigalaga, publiku hulgas viibisid nii Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid kui ka peaminister Jüri Ratas. Ooperipäevad kogusid üle 14 500 külastuse.

"Pilvelinnad""Pilvelinnad"
Arvustus. Pead pidi pilvelinnades

Katrin Pere vaipade näitus "Pilvelinnad"
Kunstihoone galeriis avatud kuni 23. juulini

Tom Holland ÄmblikmehenaTom Holland Ämblikmehena
Arvustus. Uus "Ämblikmees" on suvine kassahitt parimas võtmes

Uus film kinodes
"Ämblikmees: Kojutulek" ("Spider-Man: Homecoming")
Režissöör: Jon Watts
Osades: Tom Holland, Robert Downey Jr., Marisa Tomei, Donald Glover, Michael Keaton, Jon Favreau
8/10

FILM
Christopher Nolan "Dunkirk"
Arvustus. "Dunkirk" - visuaalse loojutustamise meistriklass

Uus film kinolevis
"Dunkirk"
Režissöör: Christopher Nolan
Osades: Tom Hardy, Mark Rylance, Kenneth Branagh, Fionn Whitehead, Cillian Murphy, Harry Styles, Barry Keoghan
8,5/10

TEATER
R.A.A.A.M "Vanapagan"
Ivo Uukkivi kehastub Kernu mõisas vanapaganaks

Juulis kehastub Ivo Uukkivi vaid seitsmel korral taas vanapaganaks. Kernu mõisas mängitakse sel ja järgmisel nädalal Jakuutia lavastaja Sergei Potapovi lavastust "Vanapagan".

KIRJANDUS
E-raamatud.
E-raamatut teenusena käsitlev seadus pidurdab e-raamatukogude arengut

Eesti e-raamatukogude arengut pidurdab ajale jalgu jäänud seadusandlus, mis käsitleb e-raamatut kui teenust, mitte raamatut - autorid ei saa laenutamise eest hüvitist ning e-raamatutele ei kehti paberraamatute käibemaksusoodustus. Kultuuriväärtuste asekantsler Tarvi Sits loodab laenutushüvitistele lähemale jõuda järgmisel aastal.

KUNST
17. Kohila sümpoosion
Arvustus. Kohila sümpoosion ja Karin Kalmani isikunäitus

17. Kohila sümpoosion
Tohisoo mõisas 29.06–16.07.

ja

Karin Kalmani isikunäitus "Ideaalmaastik. Maa, puu, tuli, vesi"
HOP galeriis 17.07–1.08.

Arhitektuur
Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.
Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt jõudis Karusele

Mullu Tallinna toomkirikus alguse saanud Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt on jõudnud sellesse etappi, et on alanud tööd maakirikutes. Mõne nädala eest uuriti Martna kirikut ja nüüd on tähelepanu all Karuse kantsel ja altariskulptuurid. Lisaks toodi Karusele analüüsideks ka Lihula kirikust pärinevad Ackermanni puuskulptuurid.

JaamahooneJaamahoone
Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuurimälestiseks

Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuuriministri käskkirjaga ehitismälestiseks. 1870. aastal ehitatud raudteejaam on Eesti üks vanemaid.

MUUSIKA
Mägede Hääl
Arvustus. Mägede Hääl muutis festivaliplatsi jaburate sümbolite keeriseks

Festival Mägede Hääl
15. juulil Eesti kaevandusmuuseumis

Arvamus
öööööööö
Tamur Tohver. Suveöö unenägu

Ennegi olen viidanud, et eesti keel on lisaks kaunidusele ka ülitabav. "Vaimustama" tähendab kedagi või midagi vaimuga täitma. "Vaimustuma" tähendab toredat seisundit: vaim tuli peale. Oled ju kuulnud küll, et no ei tule vaimu peale... või vastupidi, minu vaim on küll valmis!

Jim Ashilevi lugemismaratonilJim Ashilevi lugemismaratonil
Jim Ashilevi: eesti keeles ei saa filosofeerida

Essee alternatiivmuusika keskel üles kasvamisest, mis avaldati esmakordselt TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 65. aastapäeva esseekogumikus "Omakultuurist ja oma kultuurist".

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

Riigikogu hoone.Riigikogu hoone.
Jaak Valge. Tee teise rahvahääletuseni: ekslike otsuste paraad

13.-15. augustil 1932. aastal toimus Eesti rahvahääletus põhiseaduse muutmise küsimuses. Riigikogus välja töötatud eelnõu kukkus referendumil ülinapilt läbi. Lugege ajalooartikli kokkuvõtet, täismaterjal ilmus värskes Tunas number 75.

OTSE: Pärnu xxxi filmifestivali auhinnaöö

ERR.ee kultuuriportaal teeb ülekande Pärnu XXXI filmifestivali Auhinnaööst. Selguvad filmifestivali parimad linateosed ja Eesti Rahva Auhinna 2017 võitja, kelle olete valinud teie vaatajad!