Jaan Tooming. Taevataara mälestused ({{commentsTotal}})

Puu ja taevas.
Puu ja taevas. Autor/allikas: Pärnu Postimees/ Scanpix

Jätkame Jaan Toominga lühijutusarjaga.

Wiedemanni järgi on taara "vägev, üleloomulik olend”. Jah, ka mina olin kord vägev. Nüüd aga elan penskarina paneelmajas kõige ülemisel korrusel ühetoalises korteris oma süsimusta kassiga. Ei ole enam taara, olen vaid taarask – vana ja vilets ätt. Aga ma mäletan... Mäletan aastatuhandete taha niisama selgesti kui eredat unenägu. Muidugi, kui ma räägiksin oma mälestustest kellelegi, siis peetaks mind hulluks, kuid ma ei lase ennast heidutada, sest ma TEAN ja ma NÄEN ning olen otsustanud oma mälestused, mis polegi mälestused, vaid mu tegelik, TÕELINE ELU, kirja panna...

Ükskord ammu, väga-väga palju aega tagasi elasin ma valgusaastate kaugusel oleval planeedil, mille nimi oli Maa. Meie jumalaks oli Taara ja me olime kõik taarad – üleloomulikud olendid. Me võisime vabalt oma kuju muuta, olla ka nähtamatud, ning Taara oli meie hää ja ilus Jumal. Aga ühel päeval kogus Taara meid kokku ning kuulutas, et muudab meid inimesteks. Muidugi ei olnud meil aimugi, kes on inimesed. Ta selgitas, et kaugel-kaugel on veel üks Maa ja meie peame sinna minema ning looma maarahva hõimu, kes ükskord saavad eestlasteks. Me ei tohtinud Taarale muidugi vastu vaielda, kuigi pidasime oma Maad väga armsaks ning ei tahtnud sealt kuidagimoodi lahkuda. Taara lohutas, et jääme vägevateks ka Uuel Maal ning Ta jälgib meie saatust ning kui hätta jääme, siis tuleb appi. Aga enne peame tuhat aastat Kuu peal elama, mis on uue Maa kaaslane, sealt on lihtne sidet pidada vana Maaga ning meie hulgas on nõidu, kes jäävad ühendusse temaga, Taaraga. "Mina olen ajatu," ütles Taara, "kuid ühel päeval tahan ehk ka mina surra, sest liiga pikk aeg tüütab." Me ei taibanud, millest Ta räägib. Taara selgitas: "Surra tähendab elu lõppu ja pääsmist koju, tagasi Maale või Kuule, kust te lähete oma uude elupaika. Suremine võib olla ka uuestisünd, eriti nõidadel." Siis tegi Ta kiire viibutuse oma parema käega ning me ei mäletanud enam midagi. Järgmisel hetkel leidsime endid kummalises, meile tundmatus paigas.

Ja siis hüüdis Sooru, meie vanem: "See on Kuu! Nii sosistas mulle praegu kõrva meie Taara..." Me olime jahmunud, aga siis kuulsime kummalisi muusikahelisid, mis kostsid ühe mäe tagant. Suundusime sinna ning nägime mäe taga orgu, mille lamedas põhjas helkis sinisest valgusest ehitis. "See on meie kodu siin Kuu peal," ütles Sooru. "Sinisest Valgusest kants ehk Taara tare, kus elame järgmised tuhat aastat."

Tuhat aastat möödus nagu üks päev: me hõljusime ringi mööda Kuud, kus olime ainsad elanikud, me tantsisime ja laulsime väsimatult päevad otsa ja vestsime Taara tares mõnusasti juttu, meenutasime aega oma elust Maal, kust Taara meid saatis. Paljud oskasid välja mõelda toredaid lugusid ja pikki laule, mida oli mõnus kuulata. Aga ühel päeval me langesime roidunult maha ja vajusime sügavasse unne... Ja kui ärkasime, leidsime end ühe järve kaldalt. Ümberringi oli rohelus ja eemal sõid tundmatud loomad sammalt. "Need on põdrad," sosistas Sooru, "nüüd olemegi Maal ja saame inimesteks, maarahvaks, nõnda ütles mulle kõrva praegu meie Taara." Me nägime kahte liiki inimesi: ühed olid naised ja teised mehed. Ja äkki tundsime uut tunnet – janu ning nälga.

Mis edasi sai, seda võite lugeda ajalooraamatutest – meie olime Kunda kultuuri Lammasmäe esimesed elanikud. Ainult seda te ei tea, et Kunda tuleb sõnast Kuu ja vanasti oli Kunda nimi Kuu Une Mägi. Mina olin nende hulgast, üks nõidadest, kes praegu, juulikuus 2016, istub oma kassiga ühetoalises korteris ja kirjutab neid ridu.

Me surime ja sündisime, ja nii aastatuhandeid, kuni umbes neli ja pool tuhat aastat tagasi tekkis meie hõimude, kes olid levinud üle kogu Euroopa Uuraliteni välja, ning Kaukaasia hõimude segunemisest üks väga sõjakas hõim, kes taltsutas hobuse. See oli üks röövlite kamp, kes aina paljunes ja hakkas seni rahus elanud maarahva hõime kimbutama. Nad varastasid, tapsid ja vägistasid, nii et meie pidime taganema soodesse ja laantesse. Siis kutsusime kokku Taevataarad – nii nimetati endise taevase Maa nõidu nüüd uuel maal – ja otsustasime minna laiali, üksikuina, peites ja varjates end, pidades sidet omavahel "telepaatiliselt", nagu nüüd on moes öelda.

Nii möödusid veel tuhanded aastad, ma sündisin aina uuesti ja nüüd olen siin. Must kiisu surub end usaldavalt vastu mu rinda ning nurrub mõnusalt, kuid mul on pisarad silmis. Ja ma sosistan Masingu luuletuse lõpuridu: "Kus on täna kõik mu sõbrad, kellega tulime tähelt, mille nimi on Maa?" Ei, ma ei tea seda. Ma pole enam aastasadu ühtegi kuulnud ega kohanud. Jääb üle vaid vaikselt omaette ümiseda: "Kuuke, aita, kuuke, päästa... Taara, avita!!!"

Toimetaja: Madis Järvekülg



Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

FILM
TEATER
Alexandre Zeff

"Big Data" lavastaja: lähenen digitaalsusele läbi orgaanika

Millliseks muutub maailm, kus inimene üha enam toimetab virtuaalses keskkonnas, võttes pidevalt vastu ja jättes endast maha lõpututes kogustes informatsiooni? Kuidas eristada olulist ebaolulisest? Neid küsimusi esitab prantsuse lavastaja Alexandre Zeff visuaalpoeetilises teatriinstallatsioonis "Big Data".

KIRJANDUS
Leelo Tungal "Plekktrummis"

Leelo Tungal: uusabitute kasvatamine ei ole arukas

"Plekktrummi" hooaja esimese saate külaliseks oli kirjanik Leelo Tungal, kelle eluloolise lasteraamatu „Seltsimees laps” põhjal valmib peagi mängufilm. Saates räägiti nii raamatu sünniloost kui arutleti selle üle, millised on tänapäeva lapsed ja nende lugemus.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
nohu

Sõnasäuts. Nohuvabohu

Vaevlen hetkel nohu käes ja võtsin nõuks uurida sõna "nohu" tekkimist eesti keelde. Ega suurt midagi targemaks saanudki.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Meg Stuarti „Blessed”

Tantsukunsti kasutamata ja alahinnatud potentsiaal

28. — 29. aprillil 2017 toimus Viljandi tantsunädala raames TÜ Viljandi kultuuriakadeemias konverents „25 aastat tantsu kõrgharidust Viljandis”. Erinevad ettekanded ja paneelid andsid palju mõtteainet ning tekitasid filosoofilist laadi ja tänase ühiskonna mentaliteeti puudutavaid küsimusi meie tantsumaailma valikuist. Kust on saanud alguse mõte „ärme tantsi”? Kust, millal ja milliste inimeste kaudu? Kust ja millal on tulnud veendumus, et liikumine ei ole huvitav, et see on vanamoodne — milles paljud enam isegi ei kahtle? Võib ju teha nii etenduskui liikumiskunsti — miks on vaja vastandada ja silte kleepida?

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: