Arvustus. Elevantide surnuaed
Näitus "Hinnatud ja hüljatud raamatud I. Varamu"
Kuraator Anne Rudanovski
Kondase keskus, Viljandi
Avatud 22. augustini
Legendi järgi lähevad elevandid teatava vanuse saabudes karja juurest ära. Tajudes lähenevat lõppu asuvad nad teele müstilise elevantide surnuaia poole. Paraku on seni leitud skelettide kogumid vaid tõestusmaterjaliks salaküttide tapatalgutest. Sisenedes Viljandis Kondase keskuses avatud näitusele "Hinnatud ja hüljatud raamatud I. Varamu", satume sarnasesse legendidest tuttavale kalmistule. Siin puhkavad elevantide asemel "Eesti nõukogude entsüklopeediad" ja teised märgilised teatmeteosed. Saatetekstist võib järeldada, et Anne Rudanovski kureeritud näitus on avalöögiks mitmele raamatute olemuse ja jätkuelu üle arutlevale väljapanekule. Koht on sellise teemaarenduse jaoks soosiv. Kondase keskus asub kunagise Viljandi linnaraamatukogu ruumides. Tõestuseks on eksponaatide vahele pikitud arhiiviväljavõtted samas toas jäädvustatud fotodest.
Näitusteseeria esimene väljapanek on pühendatud varamu mõiste lahkamisele. Kaks peamist üles astuvat kunstnikku Anne Rudanovski ja Evelyn Reemann on kasutanud selleks materjalina vanu hüljatud teatmeteoseid. Kui muidu võiks hetketrende vaadates öelda, et paberkandjal kirjasõna kogub taas populaarsust, siis entsüklopeediatele lüüakse viimset hingekella. Minu jaoks on ENE köited vaid lapsepõlveviirastus. Pildiraamatud, mille illustratsioonid on mällu sööbinud nagu Ilon Wiklandi Karlsson või Edgar Valteri pokud.
Evelyn Reemann ongi enamasti keskendunud illustratsioonide väljalõigetele. Eri rahvarõivais tegelased on kokku kogunenud nagu globaalne simman ("Kokkutulek"). Unustatud ja hüljatud raamatutegelased on imejõul ellu ärganud ja jooksevad mööda riiuleid ringi. Üksik musta riietatud mehike jalutab mööda lõhki rebitud raamatuselgasid nagu Suure kanjoni serval ("Sõnaraamatud"). Samas tehnikas Rudanovski teoses piiluvad suurmeeste väljalõigatud näod irvakil lehtede vahelt välja ("Suurmehed"). Nad uurivad otsiva pilguga, miks mitte keegi enam nende vastu huvi ei tunne. Nagu võlujõul öö hakul ärganud muuseumieksponaadid, kes tardumusest toibudes ajalugu edasi elama hakkavad. Kõikide võimalikkuste aeg. Hannibal võiks vabalt takistusi ületada Türannosaurus Rexi seljas, Martin Luther kohtub Martin Luther Kingiga ja Kristus saab kõigile huvilistele lõpuks oma sõnadega rääkida, mida ta tegelikult öelda tahtis.
Reemanni tööd on lihtsad ja lõbusad. Meenutavad koomikseid. Piltjutustused mõjuvad illustratiivselt ning väga sügavaid kontseptsioone nende tagant ei näi paljastuvat. Pigem on lähenetud mänguliselt, luues nukuteatrit meenutavaid koosluseid. Raamatud ise toimivad lavana, kus etlevad erinevad tegelased. Pressitekstist lähtuvalt ootasin küll põhjalikumat varamu mõiste visuaalkeelset lahkamist, kuid sellele vaatamata tõlgendusnaudingut jagub.
Anne Rudanovski jaoks on paber tema loomingu üheks läbivaks materjaliks. Ennekõike jäävad näitusel silma tema raamatulehtedest volditud kuubikud, mis on seejärel eri viisidel kokku kombineeritud. Paberkuup meenutab pikslit. Elektroonilise pildi üksikosakest. Pikslite kuhjumisel tekivad tervikpildid. Samamoodi on ka iga teatmeteoses kajastatud termin osake tervikpildist. Vaimselt hõljuvad Rudanovski kuupstruktuurid kahemõõtmelise raamatulehe ja digitaalse info vahelises ruumis. Lapikud lehed moondumas digimüraks.
Raamat on võrreldes digitaalse infoga mateeria raskekahurvägi. Arvatavasti on igaüks tundnud kuidas raamatuid täis pappkasti kandmine paneb selja valutama. Ehk oli see kast täidetud just utiliseerimisse minevate ENE köidetega. Esimese saali aken on mustakaaneliste "Eesti entsüklopeediatega" poolenisti kinni müüritud (Rudanovski "192 teatmeteost"). Eemalt vaadates meenutab see sõjaväelises linnalahingus rajatud laskepositsiooni. Kujutan seal vaimusilmas ette barrikaadil vastupanu osutavat raamatukogutöötajat, kes keeldub võitlustandrit loovutamast, teadmata, et vastase relvastus on muutunud digitaalseks. Mis saab 220 000 trükitud ENE köitest? Mis suudaks nad päästa ümbertöödeldud vanapaberina tualettpaberiks muutmisest, mis koos seedeproduktidega kanalisatsiooni juhitakse? Kas kolmanda maailmasõja järgne apokalüpsis suudaks taastada laastatud inimkonna jaoks entsüklopeediate talletava rolli või piisaks elektrikatkestusest?
Oleksin oodanud näituselt pisut radikaalsemat ja seisukohta võtvamat lähenemist. Vaimset materjali hukule määratud varamu teemas jagub ning paber ise on töötlemiseks väljakutsuv. Illustratsioonide väljalõikamine või origamilik voltimine tundub olevat trükitud paberi kui materjali üsna pindmiste võimaluste ärakasutamine. Selliseid raamatutest tehtud lõbusaid või nutikaid objekte võib üpris tihti leida käsitöösuunitlusega blogidest ja netilehtedelt. Kuna aga näitus ise on kuulutatud välja mitmeosalisena, siis jagub lootust, et järgmised väljapanekud hakkavad süvitsi edasi liikuma sealt, kus eelmised teosed teatepulga üle annavad.
Toimetaja: Madis Järvekülg