Sten Kauber: ähmastunud funktsioonidest filmikriitikaväljal ({{commentsTotal}})

Auditoorium
Auditoorium Autor/allikas: Pressimaterjalid

Maailma suurte keelte poolt raamistatud globaliseerunud inforuumi ülekülluse ja meedia mitmekesisuse keskel hakkab üha enam esile kerkima eesti keeles kirjutamise ja mõtlemise sotsiokultuuriline olulisus. Erinevaid valdkondi populariseerivate ja lahkavate tekstide kaudu areneb inimeste võimekus mõista ja mõtestada kogetut enda emakeeles.

Filmikultuuri tarbimise kontekstis kultiveerivad inimeste filmialast keeleoskust muu hulgas laiema publiku saavutavad publikatsioonid ning tele- ja raadiosaated. Lisaks (filmi)keeleoskuse – nii filmide tõlgendamise kui nendest rääkimise mõistes – edendamisele on neil ka võime suunata kultuuritarbimist. Samuti kujundavad erinevates vormides filmialased sõnavõtud diskursust ennast ning selle laiemat funktsiooni.

Selles kontekstis on kurb vaadata, mis suunas liigub laia lugejaskonna saavutav päevalehtede ja nende veebi-/teemaportaalide filmikriitika, mis kannab eelneva valguses vastutust nii oma lugejate kui valdkonna ees. Kvaliteedilt ebaühtlane ning nii oma sisult kui ilmumistiheduselt korrapäratu "päevalehekriitika" on laias laastus minetamas oma funktsiooni meediamaastiku tihedas konkurentsis, kus järjest internetiseeruv traditsiooniline meedia võitleb (tihti võõrkeelse) sotsiaalmeediaga filmihuviliste tähelepanu eest. Kui kõige kiiremini uutele filmidele reageeriv päevalehekriitika muutub järjest ebaprofessionaalsemaks ja sihitumaks, väheneb nende lugejate arv, kes otsivad raamistikku filmide tõlgendamise jaoks eestikeelsest meediast. Probleem on seega akuutne ning seda kujundab nii muutuv meediatarbimine kui -maastik.

Kui aga vaadata täpsemalt, milles arvustustena materialiseeruv päevalehekriitika ebakvaliteetsus seisneb, siis mure eestikeelse filmikeeleoskuse arengu suhtes järjest süveneb. Kuigi filmikriitika kui žanr on oma iseloomult küllaltki subjektiivne, võiks siiski filmist kirjutajatelt eeldada mingisugustki arusaama filmindusest ning ajakirjandusliku teksti loomisest. Liiga tihti kohtab päevalehekriitikas karjuvalt laiska eeltööd, puudulikku filmianalüüsi, nõrka argumenteerimist, teksti struktureerimatust, motiveerimata filmi sisu ümberjutustamist või halvemal juhul loo ära rikkumist, ebafunktsionaalset tausta tutvustamist, ühekülgsust ning vaid ühte (enamasti negatiivsesse) aspekti takerdumist. Liiga harva käsitletakse filmi ja selle filmikeelt tervikuna, veel harvemini tõlgendatakse filme läbi sotsiaalsete protsesside või filmikunsti arengu. Seejuures vaid vähesed päevalehtedes ja teemaportaalides avaldatud filmiarvustused mõjuvad vormiliselt ja sisuliselt terviklikena.

Siinkohal võib filmikriitik muidugi tuua vabanduseks mahupiirangu ja avaldamiskonteksti, kuid siis võib raskeks osutuda trükipinna raiskamise õigustamine. Raiskamine seisneb enamasti lahmimises, ennastimetlevas ja -tähtsustavas retoorikas, põhjendamata viidetes ja seostes, mõttetühjuses või -kordustes. Rääkides omakorda avaldamiskontekstist jääb paljude arvustuste puhul ebaselgeks, mida autor tahab lugejale pakkuda ja mida lugeja võiks temalt oodata – miks arvustus on üldse kirjutatud ja millistele küsimustele see peaks vastama.

Filmide analüüsimise tase, tekstist peegelduva eeltöö vähesus ja ühekülgsus viib mõningate arvustuste puhul isegi kahtluseni, et tegemist on sisuturundusliku tekstiga. Teise äärmusena figureerivad filmist mööda kirjutatud arvustuseks maskeeritud arvamuslood ning naljatlevad ennast upitavad ülikriitilised arvustused. Kõikides pealiskaudsetes arvustustes aga kajastub vastutuse puudumine nii filmikeeleoskuse arendamise, filmikriitika edendamise kui oma lugejatele kvaliteetse sisu pakkumise suhtes.

Kuigi meediatarbimise ja -maastiku muutumine pole õigustus ebaprofessionaalse sisu tootmisele, on sel kindel seos päevalehekriitika devalveeruva väärtusega. See, et filmihuvilised leiavad ajaviidet ja infot üha lokkavamatest (video vormis) arvustustest sotsiaalmeedias, peegeldab filmikriitika deinstitutsionaliseeruvat hetkeseisu.

Peavoolumeediale alternatiivi pakkuv rohujuuretasandi õitsemine inspireerib jällegi päevalehekriitikat ammutama inspiratsiooni asjaarmastajate toodetud materjalist. Videoarvustuste puhul tähendab see aga tihtipeale liialdamist, lahmimist, funktsionaliseerimata huumorit ja sisu allumist vormile/stiilile, sest nemadki püüavad kõigest väest köita tarbija tähelepanu.

Tarbija pöördub sel tõejärgsel ajastul üha tihedamini nende allikate poole, mis kinnitavad ja toetavad tema arusaamu. Allikate, mis rahuldavad neid vajadusi ja toetavad neid eelarvamusi, millega tarbija on oma meediatarbimisrutiini alustanud. Seejuures pöördutakse armastatud autorite ja kergesti seeditava meedia poole. Ühelt poolt tõejärgse vastandumis- ja lahmimisajastu retoorika kandub üle ka filmikriitika väljenduslaadi ja motiividesse, lahjendades selle sisu ning ähmastades selle funktsiooni. Teiselt poolt mõjutavad tänapäeva meediamaastiku värvingud tarbija suhtumist ükskõik millisesse teksti, mis on piiratud ühe ja sama raamistikuga, ehk selles kontekstis peavoolumeediaga.

Ei saa ka mööda vaadata filminduse tihedast seosest tarbimisega, seda eriti kassahittide kontekstis. Päevalehtede ja teemaportaalide filmikriitikat ümbritseb lisaks portaalide (ja seeläbi selle sisu) usutavust kahandavate clickbait-pealkirjadele ka sisuturundusega immutatud kirjutised ja tootearvustused. Kas, õnneks veel haruldased, müügitekste meenutavad filmiaarvustused on peegeldus reklaamimüügi survest filmikriitikale või ettekuulutus filmialaste sisuturunduslike tekstide tulekust? Igal juhul võib täheldada, et eesmärgitul ja sisutul filmiarvustuseks kategoriseeritul tekstil on tihtipeale nii vormiliselt kui sisuliselt rohkem seost tootearvustuse kui analüüsile ja teadmistele põhineva filmikriitikaga.

Eeltoodud probleemid siiski ei tähenda, et Eesti filmikriitikaväljal ei ole professionaalseid filmikriitikuid. Neid leidub, kuigi valdkonna nigela ajaloo – eriti kui võrrelda seda teatrikriitikaga – tõttu on neid vähe. Probleemid ei ole ka otseselt seotud vähese huviga filmikriitika vastu. Loomulikult huvi eestikeelse filmikriitika vastu võiks olla suurem ning professionaalne filmiajakirjandus laiem, aga kas see üksinda tagaks päevalehekriitika arengu? Kas pigem ei peaks alustama sellest, miks päevalehekriitika ei ahvatle analüütilisemaid kirjutajaid ja süvitsi minevaid tekste? Või kas päevalehekriitika funktsioon vajaks üldse ümber mõtestamist ja vormistamist praegusel meediamaastikul?

Võib-olla on filmikriitikud resonantsi puudumisel pelgalt unustanud, et neil on potentsiaal suunata ja mõjutada seda, kuidas ja mida mõeldakse ja räägitakse filmidest eestikeelses inforuumis. Vähemalt näib, et vähesed tunnevad vastustust diskursuse arengu eest. Kõige rohkem kannatab selles olukorras eestikeelne filmikeeleoskus, ent kui päevalehekriitika kaotab täielikult oma väärtuse, on meil üks vahend vähem, millega seda alal hoida ja arendada.

Toimetaja: Kaspar Viilup



"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

"Puugi protsess"

Arvustus. Puukide poliitiline elu

Uuslavastus

"Puugi protsess"

Puuk Mart Müürisepp

Näitejuht Loore Martma
Lavastaja, tehniline režissöör ja tekstide autor Johannes VeskiI

Esietendus festivalil DRAAMA 2017 Tartu Erinevate Tubade Klubis

Alexandre Zeff

"Big Data" lavastaja: lähenen digitaalsusele läbi orgaanika

Millliseks muutub maailm, kus inimene üha enam toimetab virtuaalses keskkonnas, võttes pidevalt vastu ja jättes endast maha lõpututes kogustes informatsiooni? Kuidas eristada olulist ebaolulisest? Neid küsimusi esitab prantsuse lavastaja Alexandre Zeff visuaalpoeetilises teatriinstallatsioonis "Big Data".

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
ERSO hooaja avamine

Galerii: ERSO avas 91. hooaja

13. septembril avas Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri 91. hooaja, kus jõuab publiku ette hulgaliselt erinevaid külalissoliste ja dirigente.

Arvamus
Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Ühtne Eesti suurkogu

Meelis Oidsalu: kultuuriasutustes ideoloogilise puhastusega ähvardamine on Eero Epneri mure põhjendatuse otsene tõestus

"Fakt on see, et teatri NO99 ja sellega sarnanevate küündimatu kunstilise tasemega asutuste riiklikuks rahastamiseks puudub igasugune põhjus ning mida varem see ära lõpetatakse, seda parem kogu ühiskonnale," kirjutas Varro Vooglaid portaalis Objektiiv. Teatrikriitik Meelis Oidsalu kirjutas kultuuriportaalile sel teemal repliigi, milles rõhutab, et süsteemne hirmu külvamine poliitilise edu nimel ei ole aktsepteeritav.

Filipp Loss: „Tallinna Vene teater on mulle alati huvi pakkunud, olen näinud päris palju lavastusi ja teatrimaja meeldib väga.“

Intervjuu. Mitte julm, aga küllaltki sihikindel

Tallinna Vene teatri uue kunstilise juhina asus eelmisel nädalal tööle Moskva lavastaja ja teatrijuht Filipp Loss. Rohkem kui 20 aastat töötas Loss Moskva teatris "Kaasaegse näidendi kool",1 ta on olnud noortele lavastajatele mõeldud projekti Vabalava direktor ja Moskva Noorsooteatri asedirektor.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: