Jaan Tooming. Kerjusjumal ({{commentsTotal}})

Foto on illustreeriv.
Foto on illustreeriv. Autor/allikas: Postimees/ Scanpix

Jaan Toominga lühijutusari jätkub.

23. juunil 20**. aastal ilmus Rüütli tänavale uus kerjus. Keegi polnud teda varem näinud. Kerjus oli vana mees, pikkade hallide juustega, veidi kongus ninaga, helesiniste silmadega. Linane särk, linased püksid nööriga vöö kohal kokku tõmmatud, paljad jalad tolmused. Kerjus istus tänava ääres, pruun mütsilodu ees.

Inimesed oli harjunud kerjustega, enamus läks ükskõikselt mööda, ainult mõni viskas paar münti. Kui raha anti, siis vanamees tegi sügava koogutuse ettepoole ning ütles alati ühtemoodi:

"Jumal tänab sind."

Politseinik Kikerpuule kerjused ei meeldinud. Tema meelest rikkusid nad linnapilti ning olid lihtsalt hulgused ja luuserid. Ta tundis kõiki kohalikke kerjuseid nägupidi ning ajas neid tihti minema, kuigi keegi talle sellist korraldust andnud ei olnud. Kikerpuu oli korralik perekonnainimene, kahe lapse isa ning tundis oma tähtsust. Ülemused hindasid teda ning see tegi talle rõõmu.

Nüüd nägi ta vanameest. "Uus nägu", mõtles ta. "Oh sa tuline kurat, neid sigineb nagu rotte." Kikerpuu astus väärika sammuga uue kerjuse ette ning küsis:

"Kust sa siia ilmusid?"

"Taevast," vastas vanamees rahulikult.

"Mida? Irvitad või? Kes sa oled?"

"Jumal."

"Sulle tuleks nuiaga tuul alla teha. Kao minema, siin pole kerjamise koht."

"Jumalale on iga koht kohane."

"Kuule sina, kas sul passi üldse on?"

"Jumalal ei ole passi."

Kikerpuu vihastas nüüd tõsiselt.

"Kuule, sina kerjusenäru, marss jalule, sa tuled minuga kaasa."

"Hea meelega, armas mees."

"Ma pole sulle mingi armas. Ma olen politseinik."

"Ka politseinikud võivad armsad olla. Ma armastan sind."

"Kuradi pederast ka veel. Ma sulle näitan!"

Kikerpuu võtab mobiili ning valib numbri.

"Vello! Tule autoga Rüütlisse, mul on üks pätt siin."

Kikerpuu tõukab jalaga maas lebavat kaabut:

"Korista oma sandisendid ning aja ennast üles."

"Kord tuled ka sina üles."

"Mida?"

"Taevariiki."

"Oled vist usuhull?"

"Ma olen Jumal. Tulin vaatama, kuidas mu lapsed maa peal elavad."

"Ah sul lapsed ka veel. Sellepärast kerjamas käidki. Tööd ei viitsi teha."

"Jumala töö on armastus."

"Jälle sama jama. Armastus, armastus. Mida sina, vanamees, enam armastusest tead? Sinu võhm on ammu väljas..."

"Ega ma sellest armastusest. Ma rääkisin ligimesearmastusest."

"Seda otsi kirikust või sektantidelt. Ausad tööinimesed teenivad raha ja teevad äri."

"Raha on paber, tühipaljas paber."

"Raha on see, mis mehest mehe teeb. Sina, sandihunnik, ka tahad raha."

"Ega ma endale. Ma ostan selle eest tänavalastele leiba."

"Ära valeta! Keegi ei anna enda oma ära."

"Jumal annab kõik ära. Iseenda ka."

Politseiauto tuleb aeglaselt. Kikerpuu viipab. Autost kargab välja turske Vello ning sammub taaruval sammul Kikerpuu ja kerjuse poole. Jõuab ligi.

"Noh, mis viga?"

"Näe, see kerjusenäss ajab pada, dokumenti pole, viime ära, las istub kartsas ühe öö. Uurime välja, kes ta on."

"Okei. Roni autosse, vanamees."

Hakkavad kolmekesi minema. Väike rahvasagar on kogunenud ümber politseinike ja kerjuse. Vahivad, kommenteerivad. Kui kerjus on autosse surutud ning auto lahkub, läheb ka rahvas laiali. Rüütli tänaval täna enam kerjuseid ei ole. Homme on jaanilaupäev. Ilm on soe, päike paistab ning Raekoja platsil juuakse õlut. Purskkaevust niriseb vett, kujud suudlevad ning üksik hakk istub suudleva tüdruku pealael. Suvi.

Kikerpuu, Vello, ka ennast Jumalaks nimetav kerjus on jõudnud politseiprefektuuri. Kerjust pinnitakse kolmveerand tundi, siis tüdinetakse, helistatakse psühhoneurokliinikusse ning palutakse kerjus ära viia. Sealt küsitakse, kas on ohtlik. "Ei ole," vastatakse politseist. Kliinikust palutakse patsient ise kohale tuua, sest kiirabi on sõidus. Vello ja Kikerpuu on tusased, käsutavad kerjuse autosse ning sõit läheb hullumajja. Politseinikud viivad kerjuse vastuvõtu ukse taha. Kerjus on vait, ainult lahke naeratus näitab, et ta ei tunne muret oma saatuse pärast. Paistab, et talle isegi meeldib olla "hull". Vastuvõtuprotseduur ei võta pikka aega, sest vanamees kinnitab ikka jonnakalt, et ta on Jumal, tuli taevast oma maapealseid lapsi vaatama, et kõige armsam poeg jäi taevasse, dokumente ei ole, elukoht taevas ning kunagi läheb ta sinna tagasi, sest maailm on kuidagi vaenulik tema vastu, ainult tänavalapsed tunnevad rõõmu, kui ta neile süüa annab; aga ta kavatseb veel palju maid läbi käia, sest kogu maailm kuulub ju talle.

Vanamees kirjutati haiglasse sisse kui kergelt paranoilis-dementne ja viidi palatisse, näidati voodi kätte, anti esimesed rohud ning jäeti siis rahule.

Kuid haigla patsiendid tundsid huvi uustulnuka vastu. Ka neile kuulutas kerjus, et ta on Jumal ning tuli neid ravima ja päästma. Kulutulena levis jutt haigete seas, et hullumajja on tulnud Jumal. Millegipärast äratas see haigetes suurt uudishimu, kõik olid kuidagi ärevil ning kui saabus lõunatund, siis polnud muust juttu kui Jumalast.

Kõik olid juba laua taga, kui äkki ilmus kerjusjumal söögisaali. Kõik tõusid püsti ning hüüdsid: "Jumal! Jumal!" Kerjus tõstis mõlemad käed nagu õnnistades nende kohale ning lausus: "Mu lapsed, olgu rahu teiega. Mina, Jumal, tulin teile tervist tooma. Varsti pole ühtegi haiget enam, teie hing saab kergeks nagu udusulg ning te kiidate ühest suust taevaisa, kes on toonud teile Jumalariigi. MINA annan teile selle RIIGI!"

Kõik kuulasid hiirvaikselt. Ainult sisselülitatud televiisorist tuli mingi film.

Kerjuse sinised silmad tumenesid, ta osutas sõrmega televiisori poole ning ütles kõlava, selge häälega: "Keerake see plärin kinni. Ainult vaikusest tõusevad ilusad mõtted, ainult vaikus ja ilu annab tagasi hingerahu!"

Üks patsientidest tormas äkki televiisori juurde, haaras põrandalt toolijalast kinni ning virutas täie jõuga tooliga vastu televiisoriekraani. Ekraan purunes, televiisor langes maha ning jäi vait.

"Hurraa! Vaikus on majas. Elagu Jumal!" hüüdsid hullud kooris.

Samal ajal oli kogunenud haigla personal söögitoa ustele ning jälgis toimuvat Kui televiisor purustati, tekkis paanika, õed hakkasid ringi jooksma, kuhugi helistati mobiiliga. Üks arst püüdis läheneda Jumalale, et teda rahustada. Jumal pöördus arsti poole ning hüüdis kõuehäälel: "Tagane, posija! Ära tule, või ma muudan su niuksuvaks koeraks!" Arst jäi paigale, vaatas ringi, kohale olid tulnud paar meest, ilmselt korravalvurid, nad tahtsid kinni võtta televiisoripurustajat, kuid Jumal käratas: "Saage koerteks!" Nüüd juhtus midagi imelikku: kogu haigla teenindav personal laskus neljakäpukile, hakkasid niuksuma, mõned tulid haigete juurde ning hõõrusid oma külge vastu haigete jalgu. Kerjusjumal tõstis käed ning ütles vaikselt, aga selgelt: "Kutsukesed, jääge magama, jääge tuduma..." Koerteks moondunud personal laskus maha, mõned küljeli, mõned selili ning jäid vait ja liikumatuks. Nüüd oli Jumal oma jüngerpatsientidega omaette.

"Ime! Ime! Ime on sündinud!" sosistasid haiged. "Oh Jumal, tee meid terveks, päästa meid meie hingevaevast, võta koorem meie südametelt ning kingi meile uus elu!"

Jumal vaatas naeratades haigete poole, ligines ühele lähedalseisvale naisele, pani talle käed pea peale ning lausus poollauldes: "Saa terveks, mu laps! Saa terveks! Ärgu muserdagu sind enam miski, sünni puhta ja uuena Jumala maailma, mis on saabunud!" Nii käis ta igaühe juures, pani käed peale ja loitsis. Kui kõik oli läbi käidud, palus ta igaühel käed risti panna ning öelda Meie Isa palve. Ja nüüd juhtus jälle kummaline lugu – kõik hakkasid üheskoos palvetama, nagu oleks keegi neile sõnu ette öelnud:

"Meie Isa, kes Sa oled maa peal, pühitsetud on Sinu nimi, Sinu riik on tulnud, Sinu tahtmine on sündinud nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba annad Sa meile iga päev. Ja Sa annad andeks meie võlad, nagu meie anname andeks oma võlglastele. Ja Sa ei saada meid kiusatusse, vaid päästad meid ära kurjast, sest Sinu päralt on RIIK, VÄGI ja AU igavesti! See on tõesti tõsi."

Jumal naeris: "Mu lapsed, olge rõõmsad, naerge alati ning tundke rõõmu elust. Ja nüüd minge kõik koju."

Terveks saanud hullukesed läksid pühalikult vaikides laiali. Jumal jäi üksi põrandale nõiutud magavate "koertega".

"Ärgake, kui kõik teie ravialused on lahkunud, unustage kõik, saage uueks, olgu teie meel puhas ja selge edaspidi ning kui tööd teete, juhtigu teid Jumala käsi."

Jumal läheb aeglaselt uksest välja. Päike särab otse näkku. Haiglauksest tulevad rõõmsad endised haiged ning lehvitades Jumalale kiirustavad minema. Jumal seisab hetke ja siis... haihtub. Teda pole enam. Kus ta on? Kes ta oli?

25. juunil 20**. aastal ilmus Helsingi kesklinna uus kerjus. Politseinik lähenes talle ning küsis:

"Kuka sinä olet?"

"Jumala," vastas vanamees naeratades.

Toimetaja: Madis Järvekülg



FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Edward von Lõngus Christianias

Galerii: tänavakunstnik Edward von Lõngus tutvustab Eestit Kopenhaagenis

Eesti tipp-tänavakunstnik Edward von Lõngus jõudis üle-Euroopalise (R)estart Reality tuuriga Taani pealinna Kopenhaagenisse, püstitades kolme strateegiliselt olulisse asukohta Eestit tutvustavad kunstiteosed. Kaasaegse kunsti keskkonna NOAR eestvedamisel üllatavad digitehnoloogiaga põimitud silmapaistvad teosed kokku koguni kümne Euroopa pealinna elanikke.

Arhitektuur
MUUSIKA
Ans. Andur

Nädala video: Ans. Andur - "Amatöör"

Heidame nurka kareda teki, sest Ans. Andur on avaldanud tulevase plaadi esimese singli "Amatöör". Mõnus indie-estraad, mis sulatab lume akna taga ja toob tagasi soojad suveilmad.

Arvamus
Urmas Vadi

Urmas Vadi: sisemisest ilust

Käisin nädalavahetusel kooli sünnipäeval. Kool sai 60, mina sain talvel 40. Kooli ruumid olid eksimiseni muutunud. Mis aga oli huvitav, et õpetajad olid täpselt sellised nagu 25 aastat tagasi. Mõnda õpilast aga ei tundnud äragi.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: