Arvustus. Teater elust enesest ({{commentsTotal}})

Suuremale osale publikust tähendab
Suuremale osale publikust tähendab "Murru 422/2" uudishimu rahuldamist vangalaelu igapäeva kohta, sest nende müüride taha pole meist enamik saanud piiluda. Autor/allikas: Siim Vahur

Uuslavastus
Kinoteater "Murru 422/2"
Lavastusmeeskond Paavo Piik, Priit Põldma, Henrik Kalmet, Revo Koplus, Raido Linkmann, Paul Piik ja Illimar Vihmar
Esietendus 3. juulil Rummus endises Murru vanglas.

Tundub, et ajal, mil isegi õpetatud teatriteadlased hakkavad väsima postdramaatilise teatri ülistamisest ning on jõudnud uussiira teatri võlude lahkamiseni, on Eesti teatrimaastikku hakanud üha tugevamalt kujundama hoopis uussotsiaalne teater.

Aastaid on seda vagu (nii lavastuste kui ka aktsioonidega) ajanud teater NO99. Seejärel lisandusid Mari-Liis Lille kaastegemisel eri teatreis sündinud ettevõtmised ("Varesele valu …", " Sugu: N", "Ma pigem tantsiksin sinuga", "Teisest silmapilgust", "Väljast väiksem kui seest"). Üha otsustavamalt on oma lavastustes just tänapäeva olulistest probleemidest rääkivale kursile astunud R.A.A.A.M ("Antigone", "Libahunt", "Vannutatud neitsid", "Praegu pole aeg armastamiseks"). Puhta ja mitte kedagi ärritava kunsti teelt on hakanud kõrvale kalduma ka Eesti Draamateater ("Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika", "Becket ehk Jumala au", "Kolm talve") ja isegi Tallinna Linnateater oma "Macbethiga".

Ajal, mil ühiskonnas on pealetungile läinud suletust ja hirmu külvavad rahvuskonservatiivsed jõud, on väga erilaadsed teatrikunstnikud taas hakanud tunnetama vajadust ja vastutust kõnelda vaatajaga avameelselt meid kõiki iga päev erutavatest asjadest: sõjaohust ja selle õhutamisest, totalitarismist ning võimu ja vaimu vahekorrast, populismist ja tõejärgsusest, rahvuskonfliktist, pagulastest, kseno- ja homofoobiast, depressioonist ja kuritegevuse põhjustest. Kokkuvõttes: vabadusest, vendlusest ja inimõigustest tänapäevases keerulises maailmas, kus lihtsad lahendused on päris kindlasti ohtlikud ja valed.

On rõõm, et teotahtest ja fantaasiast pakatav Kinoteater on publiku naerutamise kõrval võtnud sama suuna, sest nüüd, mil tema vaimsed liidrid Paavo Piik ja Henrik Kalmet on Tallinna Linnateatrist lahkunud, on Kinoteatrile selgema oma näo väljakujundamine kindlasti vajalik. Peale lavastuste "Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine", "Aadama õunad" ja "Ei tao" tunnistab soovi vaatajat sisu poolest kõnetada ka Kinoteatri uusim projekt "Murru 422/2". See kujutab endast neljal korral päevas kolme­kümnele inimesele korraldatavat kahetunnist retke 1. jaanuaril 2013 suletud ning praegu mahajäetuna seisva endise Murru vangla territooriumil. Vaataja kõnnib vahialusena need tunnid valvurite käskluste saatel, kuulates samal ajal kõrvaklappidest lugusid tollel territooriumil aset leidnust.

Sellise teatrivormi on viimasel aastakümnel tuntuks (ja jäljendatavaks) mänginud Berliini teatritrupp Rimini Protokoll (2014. aastal festivalil "Talveöö unenägu" ka Tallinnas). Eestis on sellised retked Labürintteater G9 pärusmaa. Hoolimata konkreetsest enam- või vähemhuvitavast stsenaariumist jääb sellise teatrilaadi puhul peaküsimuseks, mis peab olema sellise jalutuskäigu eesmärk just vaatajale/kaasakõndijale? Kinoteatri kõnealuse lavastuse puhul on sellega vähemasti asi selge. Suuremale osale tähendab see uudishimu rahuldamist vangalaelu igapäeva kohta, sest nende müüride taha pole meist enamik saanud piiluda. Ehk ka soovi pärssida tegevust, mis sellisesse asutusse võiks pikemaks ajaks viia.

Teine teatrialane paralleel, mille "Murru 422/2" mälust kergitab, on 2000. aastal Merle Karusoo endises Liiva juurviljaloas teostatud VAT-teatri suurprojekt "Save Our Souls" ("Pääste meie hinged"). Põhimõtteliseks erinevuseks nende kahe lavastuse vahel on aga see, et kui Karusoo ettevõtmises esitasid näitlejad dokumentaaljutustusi eluaegse vangistuse saanud isikute kujunemislugudest ja kuritöödest, siis Kinoteatri lavastuses ei kuule me midagi vangi sattunute süütegudest. Kõrvaklappidest (eesti tippnäitlejate esituses) kostev tekst kirjeldab detailselt vaid vangla argipäeva ja olmet. Selline on olnud autorite valik ning selle valiku raames on lavastusgrupp (Henrik Kalmet, Paavo Piik, Priit Põldma jt) teinud oma tööd ausalt ja suure põhjalikkusega. Pühendumusega täidavad oma ülesannet ka vangivalvuriteks palgatud noored näitlejad ja teatritudengid. Läbi on töötatud hulk mälestusi ja dokumente, tehtud intervjuusid kunagiste vangide, valvurite ja teenistujatega. Tulemusena on sündinud mõtestatud ja hästi liigendatud rännakustsenaarium läbi kogu vangielu – karantiini kaudu sisenemisest kuni ööpimeduses vabastamiseni. Saame ülevaate vangi mõistetute sisemisest hierarhiast ning suhetest nii omavahel kui ka personaliga, lubatud ja lubamatust sidemest välisilmaga, õppimis- ja sportimisvõimalustest, seksuaalelust ja abiellumisestki. Ringkäik lõpeb säilinud filmijupiga kunagisest vanglateatri etendusest ning näitusega, kus kõneldakse juba 1938. aastal avatud Murru vangla ajaloost.

Kui millegi kallal norida, siis oleks ehk tahtnud kõnelevate tegelaste suuremat personifitseeritust (kes, millal ja mille eest istunud jne). Praegu on mõnikord raske eristada koguni vangi ja vangivalvuri räägitavat. Ja kui valvurid juba räägivad, siis tekitab see huvi ka administratsiooni töötingimuste ja olme vastu, sellesse meid aga ei pühendata. Valitud mängureeglid võimaldanuks ehk "rändurite" suhtes suurematki karmust, mis oleks aidanud atmosfääri mõjuvusele veelgi kaasa.

Igasuvine teatrimatk "Tunne oma kodumaad!" on Murru vangla puhul leidnud kindlasti põneva täienduse. Kui oleksin haridusminister, otsiksin võimalust teha selle lavastuse külastamine kohustuslikuks vähemasti Tallinna ja selle ümbruse põhikooli lõpuklasside õpilastele.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

"Puugi protsess"

Arvustus. Puukide poliitiline elu

Uuslavastus

"Puugi protsess"

Puuk Mart Müürisepp

Näitejuht Loore Martma
Lavastaja, tehniline režissöör ja tekstide autor Johannes VeskiI

Esietendus festivalil DRAAMA 2017 Tartu Erinevate Tubade Klubis

Alexandre Zeff

"Big Data" lavastaja: lähenen digitaalsusele läbi orgaanika

Millliseks muutub maailm, kus inimene üha enam toimetab virtuaalses keskkonnas, võttes pidevalt vastu ja jättes endast maha lõpututes kogustes informatsiooni? Kuidas eristada olulist ebaolulisest? Neid küsimusi esitab prantsuse lavastaja Alexandre Zeff visuaalpoeetilises teatriinstallatsioonis "Big Data".

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
ERSO hooaja avamine

Galerii: ERSO avas 91. hooaja

13. septembril avas Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri 91. hooaja, kus jõuab publiku ette hulgaliselt erinevaid külalissoliste ja dirigente.

Arvamus
Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Ühtne Eesti suurkogu

Meelis Oidsalu: kultuuriasutustes ideoloogilise puhastusega ähvardamine on Eero Epneri mure põhjendatuse otsene tõestus

"Fakt on see, et teatri NO99 ja sellega sarnanevate küündimatu kunstilise tasemega asutuste riiklikuks rahastamiseks puudub igasugune põhjus ning mida varem see ära lõpetatakse, seda parem kogu ühiskonnale," kirjutas Varro Vooglaid portaalis Objektiiv. Teatrikriitik Meelis Oidsalu kirjutas kultuuriportaalile sel teemal repliigi, milles rõhutab, et süsteemne hirmu külvamine poliitilise edu nimel ei ole aktsepteeritav.

Filipp Loss: „Tallinna Vene teater on mulle alati huvi pakkunud, olen näinud päris palju lavastusi ja teatrimaja meeldib väga.“

Intervjuu. Mitte julm, aga küllaltki sihikindel

Tallinna Vene teatri uue kunstilise juhina asus eelmisel nädalal tööle Moskva lavastaja ja teatrijuht Filipp Loss. Rohkem kui 20 aastat töötas Loss Moskva teatris "Kaasaegse näidendi kool",1 ta on olnud noortele lavastajatele mõeldud projekti Vabalava direktor ja Moskva Noorsooteatri asedirektor.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: