Tristan Priimägi: lood kuningas Karli vannitoast ({{commentsTotal}})

Katja (Irina Gorbatšova) ja Oleg (Aleksandr Jatsenko) üritavad nii töö- kui eraelu klappima saada filmis
Katja (Irina Gorbatšova) ja Oleg (Aleksandr Jatsenko) üritavad nii töö- kui eraelu klappima saada filmis "Arütmia". Autor/allikas: Kaader filmist

Karlovy Vary filmifestivalil jäid hindajatele ennekõike silma ida pool tehtud filmid.

Kui Böömimaa kuningas Karl IV omal ajal tema järgi nime saanud Karlovy Varyle ehk Karlsbadile linnaõigused andis, ei osanud ta ilmselt arvata, et hoolimata tema edukast tegevusest kuningana idapiiri kindlustamisel sealpoolsete rahvaste eest saab just Karlovy Varyst sümboolne läbipääsukoht idale. Seda, kui suurt protsenti omavad sellest maalilisest kuurortlinnast venelased, ei tea õigupoolest täpselt keegi. Ka nemad tahavad tunda dekadentliku Euroopa La Belle Époque’i kadunud hõngu – Wes Andersoni "Grand Budapest Hotel" oma barokses ülekülluses on saanud inspiratsiooni kahest sealsest hotellist Puppist ja Bristolist, mille roosa fassaad jätab mulje, nagu oleksid sipelgad kreemitordi sisse pesa teinud.

Ka seal toimuval prestiižsel filmifestivalil on aastakümnete jooksul olnud lääne ja ida Euroopa omavahelises lükka-tõmba-diplomaatias olnud täiesti unikaalne funktsioon. Kui veidi hiljem loodi Moskva filmifestival, siis otsustas kõrgem võim, et idablokis saab A-kategooria filmifestivale olla vaid üks, ning Karlovy Vary oli sunnitud oma toimumisaega jagama Moskvaga; mõlemas toimusid festivalid üle aasta, vaheldumisi. Ida ja lääne piiril toimuvast festivalist sai idabloki edumeelsema paraadkultuuri eksponeerimispaik: kuni 1990ndate alguseni jõudsid festivali kõrgeima autasu Kristallgloobuseni eranditult üksnes sotsialistlike riikide režissöörid või sotsialistlikud režissöörid. Ja korra ka tuntud vasakpoolne Ken Loach oma debüütfilmiga "Kes"1 aastal 1970.

Pilt on nüüd küll kirjum ja pärast velvetrevolutsiooni on Karlovy Vary festivalist saanud kogu maailma filmikunsti ühendav üritus, aga Karli vaimu võimalikuks suureks meelehärmiks tulevad ikkagi kõige tugevamad võnked just nimelt idapoolt, sest itta on Karlovy Vary laienenud üsna jõudsalt ja kaugele. Aastate jooksul on siin ennekõike silma hakanud siiski endise idabloki, endise Nõukogude Liidu ja osa Aasia filme.

Tundub, et Venemaa on jõudnud oma kultuuripoliitikas täiesti geniaalsesse skisofreeniasse. Riikliku filmifondi rahaga tehakse despootliku režiimi heakskiidul sügavalt sotsiaalkriitilisi filme, mis tekitavad maailma parimatel filmifestivalidel tublisti furoori. Nii ka siin: Boriss Hlebnikovi kiirabimeeskonna argipäevast rääkiv "Arütmia"2 kõrvutab naturalistlikku sotsiaalpornot venelase suure hinge ja veel suurema armastusega filmis, mille elav olek mõjub vägagi värskendavalt ja suudab vaatajas kuvada tunde, et isegi võimatutes oludes suudab venelane leida endas lootuse ja jõu edasi minna. Aleksandr Jatsenkole küll parima näitleja auhind festivalilt, aga paljudele jäi sisse tunne, et film oleks väärinud enamat. Cannes’i vene filmide kurb saatus aga ei kordunud, sest kõrvalprogrammi "Läänest ida pool" võitis tragikoomiline, groteskne ja hullumeelse nimega vene film "Kuidas Viktor Küüslauk viis Aleksei Täku vanadekodusse"3.Aleksandr Handi lavastajadebüüt oli kindlasti üks selle festivali kõrghetki: entusiasmiga Venemaa madalamate ühiskonnakihtide ellu sukelduv väga värviküllane road-movie liigub hoogsalt edasi nagu Viktori papist mikrobuss ja vahetab ragisedes žanre komöödiast draamani. Filmivaataja jõuab tõdemuseni, et on võimeline kaasa elama ikka igasugustele jobudele. Mis iganes seal Venemaal ka toimub, nende filmiloomingule on see küll hästi mõjunud.

Samas "Läänest ida pool" programmis esilinastusid tänavu rahvusvaheliselt ka kaks Eestis sügisel välja tulevat kodumaist mängufilmi "Keti lõpp" ja "Minu näoga onu"4 – esimene neist humoorikas kollaaž pildikestest peatselt suletavas kiirtoidukohas, teine humoorikas isa ja poja lugu lüürilises mereäärses keskkonnas. Humoorikusega on Karlovy Varys alati hästi olnud, ju siis võetakse siin koomilisi filme programmi ehk meelsamini kui mõne end märksa püüdlikumalt tõsiselt võtva lääne festivali puhul, aga eks koomikal on omad lõksud – "Keti lõpp" ei olnud ju oma kavatsustelt erinev võitnud vene filmist, aga ägedast ja meeldejäävast visuaalkeelest oma kalkide urbanistlike neoonvärvidega (vähemalt lõpuosas) hoolimata jäi justkui vajaka inimlikust või filosoofilisest üldistusvõimest. "Minu näoga onu" aga võis keskmisele festivalikülalisele mõjuda ehk pisut ohutu ja nunnuna, sestap loodan sellele edu kodumaises kinolevis, festivaliprogrammide keskmiselt karmimate teemadega paugutamise kõrval on sel raske rahvusvaheliselt silma jääda. Kindlasti on nende kohalolekul Karlovy Vary programmis aga tugev suhtekorralduslik funktsioon, sest juba teist aastat järjest linastub selles programmis lausa kaks Eesti filmi.

Kuidagi jäigi jutt taas Eesti ja Venemaa peale, teema kinnituseks tuleb tõdeda, et idabloki riigid võitsid siit taas kõik olulisemad auhinnad: muinasjutt "Väike ristisõdur"5 tõi tšehhidele festivali kõrgeima auhinna Kristallgloobuse taas 14aastase vaheaja järel, parima lavastajatöö auhind Peter Bebjakile Slovakkia-Ukraina tõesti suurepäraselt lavastatud hoogsa krimiseikluse "Piir"6 eest, lisaks olulised auhinnad Bosniale, Poolale ja Gruusiale. Kõnekas, et suure tõenäosusega saavad edasisel festivaliringil Karlovy Varyst tuule tiibadesse just idapoolsed filmid. Festivalil tuntakse aga teadvat oma tugevusi ja osatakse neid rahvusvahelisel areenil edukalt ära kasutada.

"Kes", Ken Loach, 1969.

2 "Аритмия", Boriss Hlebnikov, 2017.

"Как Витька Чеснок вез Леху Штыря в дом инвалидов", Aleksandr Hant, 2017.

"Keti lõpp", Priit Pääsuke, 2017; "Minu näoga onu", Andres ja Katrin Maimik, 2017.

5 "Křižáček", Václav Kadrnka, 2017.

6 "Čiara", Peter Bebjak, 2017.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
Fotol stseen Rasmus Puuri ooperist "Pilvede värvid". Vasakult Juuli Lill, Mati Turi, Helen Lokuta, Jassi Zahharov. Foto: Harri Rospu.

Rahvusooper Estonia alustab Soome-tuuri

Täna, 17. novembri õhtul annab Eesti Rahvusballett esimese "Coppélia" etenduse Tampere-talos, mis on pidulikuks alguseks Eesti Vabariik 100 puhul toimuvale Rahvusooper Estonia kahenädalasele ringreisile Soomes.

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Tea Lemberpuu maalid kultuuritegelastest

Kalle Mälberg: väljakutsuv vanamoodsus

Tartust on palju laastavaid sõdu üle käinud. Iga kord selle ilusa linna tuleleegid peegeldusid Emavees, armid jäid parkidena linna näkku, mida kolearhitektid nüüd rüsinal rüvetama ruttavad. Ent iga häving möödub, jättes maha palju meheta naisi.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: