Arvustus. Provintsitraagik - koomiline oksüümoron ({{commentsTotal}})

"Abieluettepaneku" Tšubukovide staažikas abielupaar – flegmaatilis-pateetiline koleerik Stepan Stepanovitš (Arvi Mägi) ja käre kookus mutike Varvara Timofejevna (Ülle Lichtfeldt) – ning matrjoška moodi hüpohondrikust kosilane Lomov (Hannes Kaljujärv). Autor/allikas: Matti Kämärä

Uuslavastus
Kukruse polaarmõisa "Provintsitraagikud"
Autor Anton Tšehhov
Lavastaja Eili Neuhaus
Kunstnik Irina Marjapuu
Muusikaline kujundaja Valeri Sõrtšenko
Mängivad Hannes Kaljujärv, Ülle Lichtfeldt, Anne Reemann, Arvi Mägi ja Valeri Sõrtšenko
Esietendus 19. juunil Ontika mõisas.

"Provintsitraagikud" on Tšehhovi kahele lühinäidendile ülisobiv ühispealkiri. Näib suisa võimatu, et Tšehhovil ei olegi sellise pealkirjaga novelli. Liitsõna "provintsitraagik" on ju oksüümoron – irooniline ja tabav diagnoos lavastuse tegelastele.

Lavastajate liidu kodulehe andmetel on see Eili Neuhausi kahekümne esimene lavastus. Pool neist põhineb vene kirjandusel: Jevgeni Švartsi "Lumekuninganna", Nikolai Leskovi "Mtsenski maakonna leedi Macbeth" Urmas Lennuki lavaversioonis, Nikolai Nekrassovi luule alusel "Tuul las tulla …", Aleksandr Ostrovski "Kaasavaratu", Maksim Gorki "Vassa Železnova", Aleksandr Ostrovski "Lumehelbekese" kaks lavastust, eesti ja vene keeles, Juri Nagibini novellidest inspireeritud Urmas Lennuki "Kui seda metsa ees ei oleks", Aleksandr Stroganovi "Kuhu küll kõik lilled jäid …". Sedavõrd järjepidev lavastajateekond pidi varem või hiljem tooma Tšehhovi juurde. Küllap juhatavad lühikomöödiad omakorda lavastaja Neuhausi millalgi Tšehhovi täispika komöödiani.

Esimese vaatusena ette kantud lühinäidendit "Juubel" on meil mängitud harva. Leo Martini lavastus raadioteatris, aastast 1954, pakub kuulamislusti praegugi, peaosades Voldemar Panso, Aino Talvi, Alfred Mering ja Betty Kuuskemaa. Teine vaatus ehk "Abieluettepanek" (tõlgitud ka "Kosjas" – lavastuse kodulehele on eksikombel jäänud pealkiri "Naisevõtt", mis kuulub hoopis Gogolile) on tuttavam, viimati mängiti seda 2012. aastal Tallinna Linnateatris, Elmo Nüganeni lavastuses "Maailmale nähtamatud pisarad".

Neuhaus ei ole andelaadilt laus­komöödiate lavastaja, sest teda huvitavad inimhinge salasopid, kus eluhuumor ja valu põimuvad keerukalt ja kirglikult. Seetõttu võib "Provintsitraagikute" julge, uljas groteskikraad esialgu nõutuks jahmatada. Mäletan sellesarnast segadustunnet ka lavastuse "Kui seda metsa ees ei oleks" vaheajal. Tookord ja ka nüüd tõi selguse teine vaatus.

Koosmõjus moodustavad "Juubel" ja "Abieluettepanek" stiiliühtse terviku. Ontika mõisa kammerlikus saalis vahetatakse vaheajal ära publiku ja lava asukoht. Kaudselt seostub vaatepunkti ümberpööramine Nüganeni "Pianoolaga". Misanstseeniliselt on ruumikasutus leidlik ja sisuline. "Juubelis", mille tegevuspaigaks 15aastaseks saav provintsi­pank, paotub publikule uksetagune avar ruum, kus tegelased tormlevad ja tantsisklevad. "Abieluettepanekus" saab aknatagusest ehedast loodusest näitemängu oluline osa.

Näitlejate valik määrab siin õnnestumise juba ette. Selge see, et provintslikkust kui tragikoomilist hingeseisundit ei saa mängida provintslikult, vaid targa, õhkõrna distantsitunnetusega. See­sinane distants sisaldub lavastajaülesandes ja seda tajub osatäitjate kvartett täpselt. Nõnda lisandubki publiku heldele naerutamisele too defineerimatu, läbinisti tšehhovlik miski – nukker ja läbinägelik äratundmine. Õhustiku loomisel määrab mõndagi Valeri Sõrtšenko muusikaline kujundus ja tema enda taktitundeline osalemine mõlemas loos teenrist pillimehe Gavrilana. Muusika ja laul puhkevad harva ja mõõdukalt, aga seda mõjusamalt.

"Juubeli" käivitab Arvi Mägi muserdatud ja põdura, äkilise iseloomuga ja himukalt viinapudelist lonksava ametniku Hirini rollis. Mäe napp, nukkerväärika alatooniga mängulaad passib Tšehhoviga nagu rusikas silmaauku. Peagi ilmub bravuuritseval keigarlikul tantsusammul Hannes Kaljujärve pangajuhataja Siputšin, temast näikse õhkuvat õndsat enesega rahulolu, mille mõranemist ei pea kaua ootama. Ülle Lichtfeldti häirimatult rõõmsatujuline Tatjana Aleksejevna Siputšina lehvib kohale kübarakartongidega, tulvil skandaalimaigulisi uudiseid, tema jututuhinat ei peata miski. Külguksest püüab end musta prussakana sisse pressida proua Mertšutkina – Anne Reemanni rollis on groteskikraad eriti maitsekalt ja peenelt timmitud. Kohatus rahanõudmises ja hädaldamises aimame Reemanni Mertšutkinas naudisklevat enesega rahulolu, ta huulile libiseb koketne naeratus. See daamike on harjunud oma tahtmist saama.

Kusagil juubeldamise jandis, enese­kiituse ja paanitsemise paisuvas panga­pillerkaaris vilksatab järsku terav aja­paralleel: auaadress iseendale on koostatud, õnnitlejate delegatsioon kohe-kohe saabumas, aga argised tööd puha laokil ja riparäpakil, aega ja energiat raisatakse klatšile ja jagelemisele. Võib väljenduda ka nüüdiskeelepruugis: libauudistele ja vihakõnele.

Esietendusel kujunes koomiliseks kulminatsiooniks "Abieluettepaneku" proloog, Tšubukovide staažika abielupaari võrratu duett. Kuna näitlejaid on trupis neli, äratati leskmehe Tšubukovi kadunud naisuke elule tagasi ja proua osutus igapidi kõbusaks. Nõnda nemad siis laval tuiavad: Mäe rühikas tudike Stepan Stepanovitš, temperamendilt flegmaatilis-pateetiline koleerik, ja Lichtfeldti kookus mutike Varvara Timofejevna, kes südikalt kärbselapatsiga vehib. Varvara tühjendab vilunult viinapitsikest, mõlemad rüüpavad teed nagu kurikuulsas vene spiooni­anekdoodis, vahepeal suigutakse unne, virgudes musutatakse magusasti.

See idüll võiks kesta lõpmatuseni, kui ei saabuks kosilane Lomov. Vaatamisväärsus omaette on kostüüm, millega kunstnik Irina Marjapuu on kujundanud Kaljujärve kõhukaks, matrjoška moodi hüpohondrikuks. Lomovi käepalumise rituaal, duubel üks ja duubel kaks, on üks naljakamaid psühhofüüsilisi atraktsioone Kaljujärve dünaamilises lavakarjääris. "Abieluettepanekus" mängib Reemann Lichtfeldti tütart. Kahe ereda isikupäraga naisnäitleja esimeses lavakohtumises aimub sarnast tulesädemesärtsakust. Suveteatri eriline mõnu ongi uued ja värsked partnerlused. Reemanni Natalja Stepanovna on elurõõmus maine olend, ühtaegu tütarlapselik ja küps naine, kelle ea(tuse)s on abieluettepanek juba eluküsimus.

Siis see juhtubki: lahedast hea­naaberlikust lobisemisest tärkab nagu muuseas omanditüli. Puhkeb põhimõtteline vaidlus Härjaniidu üle. Unustatakse lihtne pisiasi, et kui naabrid abiellu heidavad, saavad maadki liidetud ja pole enam mingit tähtsust, kummale ja mis ajast on üks või teine heinamaa kuulunud. Aga vaidlus ei vaibu. Juba purjetavad vanakesed hoogsalt sisse, õnnesoovidest pakatamas, kohemaid kistakse nemadki ogarasse õiendamisse. Igaüks ajab jonnakalt oma joru. Abieluettepanek on peigmehel meelest pühitud, seda enam et armastuse­lähedast tundmust pole ju Lomovi hingeldavas põues olnudki, üksnes hirm üksipäini elada ja surra …

Jälgime mõisasaalis apla huviga neid sõgedikke, naerame nii, et vats vabiseb, kuni korraga saab nali otsa, hingel hakkab imelikult kurb ja piinlik. Tegelased seisatavad aknal, vaatavad vaikides õue. Härjaniit õitseb täies suvehaljuses – isegi kui kuldkollased lilled on umbrohi, hellitavalt Rakvere raipeks hüütu, ilus on isamaa ometi. Hobused söövad rohtu, justkui Tšehhovi ajal, küllap silkavad ligiduses ka elulusti täis jahikoerad. Autosid silm enam ei märkagi. Aga kus on see uus, õnnelik elu, millest filosofeeris alampolkovnik Veršinin?

Oh neid, rumalaid inimlapsi. Oh meid, põhimõtete, intriigide, kasuahnuse ämblikuvõrgus rabelevaid provintsitraagikuid, kes ei näe enam loodust, ei vaata ligimesele silma, endasse vaatamisest rääkimata.

"Mingem elule vastu! Muusika mängib nii lõbusalt, nii rõõmsalt, ja paistab, et veel natuke, ning me saame teada, milleks me elame, milleks kannatame … Kui ainult teaks, kui ainult teaks!" (Anton Tšehhov, "Kolm õde").

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



Tallinna Ülikool

Värsiteadlase Jaak Põldmäe mälestuseks korraldatakse rahvusvaheline konverents

Väljapaistev eesti värsiteadlane Jaak Põldmäe oleks sellel aastal saanud 75-aastaseks. Tema mälestuseks peetakse Tallinna Ülikoolis 29.–30. septembril rahvusvaheline konverents „Frontiers in Comparative Metrics 3“. Konverentsil esinevad juhtivad värsiteadlased Austriast, Eestist, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Tšehhist, USAst ja Venemaalt. Ettekandjaid on veel Hollandist, Norrast, Rootsist, Suurbritanniast ja isegi Colombiast.

Vanalinn

Raamat kutsub aardejahile

Seoses Reeli Reinausi äsja ilmunud raamatuga "Vanalinna detektiivid: Mustpeade maalid" toimub sel nädalavahetusel Tallinna vanalinnas aardejaht.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: