Arvustus. Provintsitraagik - koomiline oksüümoron ({{commentsTotal}})

"Abieluettepaneku" Tšubukovide staažikas abielupaar – flegmaatilis-pateetiline koleerik Stepan Stepanovitš (Arvi Mägi) ja käre kookus mutike Varvara Timofejevna (Ülle Lichtfeldt) – ning matrjoška moodi hüpohondrikust kosilane Lomov (Hannes Kaljujärv). Autor/allikas: Matti Kämärä

Uuslavastus
Kukruse polaarmõisa "Provintsitraagikud"
Autor Anton Tšehhov
Lavastaja Eili Neuhaus
Kunstnik Irina Marjapuu
Muusikaline kujundaja Valeri Sõrtšenko
Mängivad Hannes Kaljujärv, Ülle Lichtfeldt, Anne Reemann, Arvi Mägi ja Valeri Sõrtšenko
Esietendus 19. juunil Ontika mõisas.

"Provintsitraagikud" on Tšehhovi kahele lühinäidendile ülisobiv ühispealkiri. Näib suisa võimatu, et Tšehhovil ei olegi sellise pealkirjaga novelli. Liitsõna "provintsitraagik" on ju oksüümoron – irooniline ja tabav diagnoos lavastuse tegelastele.

Lavastajate liidu kodulehe andmetel on see Eili Neuhausi kahekümne esimene lavastus. Pool neist põhineb vene kirjandusel: Jevgeni Švartsi "Lumekuninganna", Nikolai Leskovi "Mtsenski maakonna leedi Macbeth" Urmas Lennuki lavaversioonis, Nikolai Nekrassovi luule alusel "Tuul las tulla …", Aleksandr Ostrovski "Kaasavaratu", Maksim Gorki "Vassa Železnova", Aleksandr Ostrovski "Lumehelbekese" kaks lavastust, eesti ja vene keeles, Juri Nagibini novellidest inspireeritud Urmas Lennuki "Kui seda metsa ees ei oleks", Aleksandr Stroganovi "Kuhu küll kõik lilled jäid …". Sedavõrd järjepidev lavastajateekond pidi varem või hiljem tooma Tšehhovi juurde. Küllap juhatavad lühikomöödiad omakorda lavastaja Neuhausi millalgi Tšehhovi täispika komöödiani.

Esimese vaatusena ette kantud lühinäidendit "Juubel" on meil mängitud harva. Leo Martini lavastus raadioteatris, aastast 1954, pakub kuulamislusti praegugi, peaosades Voldemar Panso, Aino Talvi, Alfred Mering ja Betty Kuuskemaa. Teine vaatus ehk "Abieluettepanek" (tõlgitud ka "Kosjas" – lavastuse kodulehele on eksikombel jäänud pealkiri "Naisevõtt", mis kuulub hoopis Gogolile) on tuttavam, viimati mängiti seda 2012. aastal Tallinna Linnateatris, Elmo Nüganeni lavastuses "Maailmale nähtamatud pisarad".

Neuhaus ei ole andelaadilt laus­komöödiate lavastaja, sest teda huvitavad inimhinge salasopid, kus eluhuumor ja valu põimuvad keerukalt ja kirglikult. Seetõttu võib "Provintsitraagikute" julge, uljas groteskikraad esialgu nõutuks jahmatada. Mäletan sellesarnast segadustunnet ka lavastuse "Kui seda metsa ees ei oleks" vaheajal. Tookord ja ka nüüd tõi selguse teine vaatus.

Koosmõjus moodustavad "Juubel" ja "Abieluettepanek" stiiliühtse terviku. Ontika mõisa kammerlikus saalis vahetatakse vaheajal ära publiku ja lava asukoht. Kaudselt seostub vaatepunkti ümberpööramine Nüganeni "Pianoolaga". Misanstseeniliselt on ruumikasutus leidlik ja sisuline. "Juubelis", mille tegevuspaigaks 15aastaseks saav provintsi­pank, paotub publikule uksetagune avar ruum, kus tegelased tormlevad ja tantsisklevad. "Abieluettepanekus" saab aknatagusest ehedast loodusest näitemängu oluline osa.

Näitlejate valik määrab siin õnnestumise juba ette. Selge see, et provintslikkust kui tragikoomilist hingeseisundit ei saa mängida provintslikult, vaid targa, õhkõrna distantsitunnetusega. See­sinane distants sisaldub lavastajaülesandes ja seda tajub osatäitjate kvartett täpselt. Nõnda lisandubki publiku heldele naerutamisele too defineerimatu, läbinisti tšehhovlik miski – nukker ja läbinägelik äratundmine. Õhustiku loomisel määrab mõndagi Valeri Sõrtšenko muusikaline kujundus ja tema enda taktitundeline osalemine mõlemas loos teenrist pillimehe Gavrilana. Muusika ja laul puhkevad harva ja mõõdukalt, aga seda mõjusamalt.

"Juubeli" käivitab Arvi Mägi muserdatud ja põdura, äkilise iseloomuga ja himukalt viinapudelist lonksava ametniku Hirini rollis. Mäe napp, nukkerväärika alatooniga mängulaad passib Tšehhoviga nagu rusikas silmaauku. Peagi ilmub bravuuritseval keigarlikul tantsusammul Hannes Kaljujärve pangajuhataja Siputšin, temast näikse õhkuvat õndsat enesega rahulolu, mille mõranemist ei pea kaua ootama. Ülle Lichtfeldti häirimatult rõõmsatujuline Tatjana Aleksejevna Siputšina lehvib kohale kübarakartongidega, tulvil skandaalimaigulisi uudiseid, tema jututuhinat ei peata miski. Külguksest püüab end musta prussakana sisse pressida proua Mertšutkina – Anne Reemanni rollis on groteskikraad eriti maitsekalt ja peenelt timmitud. Kohatus rahanõudmises ja hädaldamises aimame Reemanni Mertšutkinas naudisklevat enesega rahulolu, ta huulile libiseb koketne naeratus. See daamike on harjunud oma tahtmist saama.

Kusagil juubeldamise jandis, enese­kiituse ja paanitsemise paisuvas panga­pillerkaaris vilksatab järsku terav aja­paralleel: auaadress iseendale on koostatud, õnnitlejate delegatsioon kohe-kohe saabumas, aga argised tööd puha laokil ja riparäpakil, aega ja energiat raisatakse klatšile ja jagelemisele. Võib väljenduda ka nüüdiskeelepruugis: libauudistele ja vihakõnele.

Esietendusel kujunes koomiliseks kulminatsiooniks "Abieluettepaneku" proloog, Tšubukovide staažika abielupaari võrratu duett. Kuna näitlejaid on trupis neli, äratati leskmehe Tšubukovi kadunud naisuke elule tagasi ja proua osutus igapidi kõbusaks. Nõnda nemad siis laval tuiavad: Mäe rühikas tudike Stepan Stepanovitš, temperamendilt flegmaatilis-pateetiline koleerik, ja Lichtfeldti kookus mutike Varvara Timofejevna, kes südikalt kärbselapatsiga vehib. Varvara tühjendab vilunult viinapitsikest, mõlemad rüüpavad teed nagu kurikuulsas vene spiooni­anekdoodis, vahepeal suigutakse unne, virgudes musutatakse magusasti.

See idüll võiks kesta lõpmatuseni, kui ei saabuks kosilane Lomov. Vaatamisväärsus omaette on kostüüm, millega kunstnik Irina Marjapuu on kujundanud Kaljujärve kõhukaks, matrjoška moodi hüpohondrikuks. Lomovi käepalumise rituaal, duubel üks ja duubel kaks, on üks naljakamaid psühhofüüsilisi atraktsioone Kaljujärve dünaamilises lavakarjääris. "Abieluettepanekus" mängib Reemann Lichtfeldti tütart. Kahe ereda isikupäraga naisnäitleja esimeses lavakohtumises aimub sarnast tulesädemesärtsakust. Suveteatri eriline mõnu ongi uued ja värsked partnerlused. Reemanni Natalja Stepanovna on elurõõmus maine olend, ühtaegu tütarlapselik ja küps naine, kelle ea(tuse)s on abieluettepanek juba eluküsimus.

Siis see juhtubki: lahedast hea­naaberlikust lobisemisest tärkab nagu muuseas omanditüli. Puhkeb põhimõtteline vaidlus Härjaniidu üle. Unustatakse lihtne pisiasi, et kui naabrid abiellu heidavad, saavad maadki liidetud ja pole enam mingit tähtsust, kummale ja mis ajast on üks või teine heinamaa kuulunud. Aga vaidlus ei vaibu. Juba purjetavad vanakesed hoogsalt sisse, õnnesoovidest pakatamas, kohemaid kistakse nemadki ogarasse õiendamisse. Igaüks ajab jonnakalt oma joru. Abieluettepanek on peigmehel meelest pühitud, seda enam et armastuse­lähedast tundmust pole ju Lomovi hingeldavas põues olnudki, üksnes hirm üksipäini elada ja surra …

Jälgime mõisasaalis apla huviga neid sõgedikke, naerame nii, et vats vabiseb, kuni korraga saab nali otsa, hingel hakkab imelikult kurb ja piinlik. Tegelased seisatavad aknal, vaatavad vaikides õue. Härjaniit õitseb täies suvehaljuses – isegi kui kuldkollased lilled on umbrohi, hellitavalt Rakvere raipeks hüütu, ilus on isamaa ometi. Hobused söövad rohtu, justkui Tšehhovi ajal, küllap silkavad ligiduses ka elulusti täis jahikoerad. Autosid silm enam ei märkagi. Aga kus on see uus, õnnelik elu, millest filosofeeris alampolkovnik Veršinin?

Oh neid, rumalaid inimlapsi. Oh meid, põhimõtete, intriigide, kasuahnuse ämblikuvõrgus rabelevaid provintsitraagikuid, kes ei näe enam loodust, ei vaata ligimesele silma, endasse vaatamisest rääkimata.

"Mingem elule vastu! Muusika mängib nii lõbusalt, nii rõõmsalt, ja paistab, et veel natuke, ning me saame teada, milleks me elame, milleks kannatame … Kui ainult teaks, kui ainult teaks!" (Anton Tšehhov, "Kolm õde").

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
Fotol stseen Rasmus Puuri ooperist "Pilvede värvid". Vasakult Juuli Lill, Mati Turi, Helen Lokuta, Jassi Zahharov. Foto: Harri Rospu.

Rahvusooper Estonia alustab Soome-tuuri

Täna, 17. novembri õhtul annab Eesti Rahvusballett esimese "Coppélia" etenduse Tampere-talos, mis on pidulikuks alguseks Eesti Vabariik 100 puhul toimuvale Rahvusooper Estonia kahenädalasele ringreisile Soomes.

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Tea Lemberpuu maalid kultuuritegelastest

Kalle Mälberg: väljakutsuv vanamoodsus

Tartust on palju laastavaid sõdu üle käinud. Iga kord selle ilusa linna tuleleegid peegeldusid Emavees, armid jäid parkidena linna näkku, mida kolearhitektid nüüd rüsinal rüvetama ruttavad. Ent iga häving möödub, jättes maha palju meheta naisi.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: