Arvustus ja vestlus. Algosadeks lammutatud maalikunst ({{commentsTotal}})

Töö näituselt
Töö näituselt Autor/allikas: Johannes Säre

Näitus
Mihkel Ilus "Pista see endale seina"
Hobusepea galeriis
Avatud juuli lõpuni

Esimene päev:

Sisenen Mihkel Ilusa maalinäitusele. Esimese asjana näen ukse kõrval seina peal valgeid laike. Tundub nagu hiiglaslik templijäljend. Õlivärviga on otse seinale trükitud sõnad "pista see endale seina". Omamoodi irooniline, sest teose kaasa viimiseks tuleks see galeriiseinast suruõhuhaamriga eemaldada. Eemal seisab keset ruumi suur puidust konstruktsioon. Hiiglaslik maaliraam. Maali ennast selle peale tõmmatud ei ole. Väikeseid lõuendeid on seevastu kasutatud pingutuskiiludena. Rollid on muutunud.

Kohe ukselt on selge, et klassikalisest maalikunsti stamp-sõnavarast siin kasu ei ole. Jõuline pintslitöö ja värvikasutus – kompositsiooniline harmoonia – erinevate värvitasandite dünaamiline eendumine – kahemõõtmelise pinna visuaalne tungimine ruumi. Ma ei saa pidepunktina kasutada ühtki parameetrit, mida võiks muidu rakendada piltkujutise analüüsimiseks, sest Mihkli maalide puhul pilti ennast ei olegi. On puit ja on lõuend ja on värv. Maali füüsilised algosad. Nagu maa, õhk, tuli ja vesi.

Tunnen segadust. Kas maali tungimine kolmemõõtmelisse ruumi on muutnud need skulptuurideks? Ei. Need installatiivsed teosed on laetud maalikunstnikule omase mõtlemisega. Et ennast järje peale aidata oleks kõige parem helistada kunstnikule. Numbri hankimine võtab sotsiaalmeedia kaudu aega ainult paar minutit. Olgu tänatud kunstimaastiku kompaktsus ja vähene hirm andmekaitse vastu. Helistamise hetkel on Mihkel parajasti maal ja lõhub puid. Lubab järgmine päev linna tulla ja ise galeriis selgitusi anda. Hästi. On aega enne kohtumist nähtut seedida.

Teine päev:

Kohtume pärastlõunasel ajal Mihkliga Hobusepea galerii trepil.

Urmas: Sa paistad väga analüütiline inimene. Silmad pahupidi visklev kunstnikumüüdi loome ja kõiges kaitsekilbina alateadvuse ekspluateerimine ei tundu eriti sinu rida. Võiks öelda, et sa lausa distantseerid end ja asud meediumivälise neutraalsusega sajanditepikkuseid traditsioone lammutama.

Mihkel: Maal on läbi ajaloo olnud väga tugevalt inimeste lugude jutustamise kütkes. Läbi terve 20. sajandi kunstiloo on maal olnud mingite isiklike tundepuhangute ori. Meediumina kandnud tohutut indiviidikesksust. Tahaks anda omalt poolt maalile restardi. Alles jäävadki vaid lõuend, õli ja puit. Otsin esialgu seda, kus ta üleüldse mingit lugu ei räägikski. Saaks olla nii nagu ta on. Olen avastanud, et viimasel ajal kasutan oma installatiivsetes töödes koormarihmasid isegi rohkem kui pintsleid nii et see tundub lausa teatav aususe aste luua lõuendist ja puidust hoopis koormarihmasid nagu mitme installatsiooni puhul näha.

Urmas: Aga samas esteetiliste valikute valguses võiks väita, et sa ei ole ka kuivalt teoretiseerija. Tajun sinu analüütilisuses pigem n-ö seljaajuga mõtlemist kui sellist elitaarset kuivteoreetilist kontseptualismi. Talupojamõistusega konstrueeritud filosoofia. Pintsli asemel lendad materjalile peale sae ja haamriga. Lammutad kõik asjad algosadeks ja seejärel uurid põhjalikult. Kui oled kõikide elementaarosakeste olemust mõistma hakanud, siis kasutad neid ehitusklotsidena, mida võib lõputult ümber mängida.

Mihkel: Usun et mu tööd räägivad ennekõike kehalisest kogemusest. Minu jaoks on saanud see füüsiline tasand üha tähtsamaks, sest ühel hetkel ma kuidagi pettusin illusoorsuses. Kui võtta võrrandiks need maali algosad – õli, puit ja lõuend –, siis mind ei huvita, mida nende abil maalil kujutatakse, vaid mis lugu nad ise oma olemusega räägivad. Näiteks vaata seda puidust maali nurgas. Ühetooniline värv puidu pinnal on hakanud sisemiste pingete vabanemise tõttu mõranema. Ma ei vaja kujutatu kontuurile kirjanduslike tähenduste andmist. Näen mittekujutavas teoses palju rohkem psühholoogilist materjali. Kui ma teeks psühholoogilist maali, siis see ei räägiks eriti miskit kujutatava inimese, vaid ainult minu arvamuse kohta sellest inimesest. Tahaks korjata taolisi jutustavaid lugusid ära, et maalidega oleks otsesem füüsiline side. Tunnen, et korrutan seda liiga palju, aga minu jaoks on puidu sisemised pinged ja painded märksa olulisemad kui pealmine kosmeetiline tasand.

Urmas: Aasta algul lavastasite koos Henri Hütiga Kanuti Gildi SAALis etenduse "Kapriisid II", mille nimetasite performatiivseks installatsiooniks. Seal kasutasite sarnast taktikat. Lammutasite lavaruumi algosadeks. Hakkasite traditsioonilise valmispaketi asemel looma üksikosadest endale meelepäraseid etenduslikke konstruktsioone.

Mihkel: Võib-olla on mu teostes tõesti analüütilisust, aga ma tajun seda kehalisemalt kui lihtsalt mõttekonstruktsioonid. Ka seesama "Pista see endale seina" on lihtsalt õlivärv otse seinal. Küsin, et kust maal algab ja kus lõppeb. Mida me võtame vastu nagu maali? Kas ta on ühest punktist teise tõstetav objekt? On ta situatsioon ruumis? On ta mingi nägemise kirjeldusviis? Ma olen lihtsalt painutanud seda arusaama meelevaldselt ühele ja teisele poole.

Urmas: Esimest korda puutusin su teosega kokku aastal 2011. aasta festivalil Seanahk. Sealt alates olen hoidnud su loomingul silma peal. Mul on tunne, et sa oled kogu aeg tegelenud vähem või rohkem sellesama küsimusega: mis on maal ja kui kaugele annab minna kaotamata maalile omast?

Mihkel: Võib-olla, jah, on minu poolt need küsimused sarnased. Paistab, et mind huvitab asjade tekke ja algpunkt rohkem kui see, kuhu sellega jõutakse. Asjade alguses on selgust nii palju rohkem, et väga kaugele ei tahagi liikuda. Eks ka see näitus on omamoodi nelja aasta kokkuvõte ning võimalus esitleda teistele ja ka endale, kuskohas ma parajasti antud küsimusega asun.

Urmas: Rääkisin su teoseid installeerinud tehnikuga ning ta ütles, et oled enim tööde omavahelisele kompositsioonile ja ruumitunnetusele rõhku pannud kunstnik, kellega ta on koos töötanud. Ruum ise tundub sinu jaoks olevat sama oluline kui tööd, milles need asuvad.

Mihkel: Ma usun, et see tuleb kaasa klassikalisest maalist ja kompositsioonist. See osa, mida ma olen hetkel keelanud endale pildi peal, on projitseeritud ruumile. Seetõttu on ka kogu näitus ise kompositsiooniliselt läbi mängitud nagu suur maal. Arvan, et kunstiteosed ei peaks ainult ruumi tarbima, vaid läbi sümbioosi olema ka ruumi loovas rollis.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Ott Kilusk

Näidendivõistluse võitjad on selged

Esmaspäeval, 23. septembril kuulutati Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis välja Eesti Teatri Agentuuri 2017. aasta näidendivõistluse laureaadid.

Hõimupäevade kontsert

Galerii: Hõimupäeva tähistati suure kontserdiga

Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tähistati laupäeval hõimupäeva suure kontserdiga, ku lavale astusid Eesti koorid, soome-ugri pärimusmuusikud, saami räppar Ailu Valle ja võrukeelne folklaulja Mari Kalkun.

Frankfurdi raamatumess

Ilmar Taska osaleb Helsingi raamatumessi arutlustel kahel päeval

26. oktoobril kell 15 toimub vestlus koos Soome autori Sirpa Kähköneniga, kelle raamat "Graniitmees" on ilmunud ka Eestis kirjastuselt Varrak. Vestlust juhib Rain Kooli. 27. oktoobril kell 16.30 toimub Soome suurima kirjastuse WSOY korraldatud üritus, kus vestlust juhib tuntud teleajakirjanik Juha Hietanen.

FILM
Blade Runner 2049

Arvustus. Elu ise

Denis Villeneuve’i "Blade Runner 2049" räägib nagu originaalfilmgi inimese ja tehnoloogia suhtest, aga jõutakse täiesti teistsuguste järeldusteni, kirjutab Tõnis Kahu Sirbis.

TEATER
Ivo Uukkivi (Teisitimõtlejas)

Ivo Uukkivi jookseb peaga vastu seina

Vaba Lava kuraatoriprogrammis esietendub 4. novembril Andri Luubi lavastus "Teisitimõtleja", mille peaosas mängib Ivo Uukkivi endist punkarit, keda ajab uus tõejärgne maailm tõelisse segadusse, mille tagajärjel jookseb ta sõna otseses mõttes peaga vastu seina.

KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Viljandi Kitarrifestival

Arvustus. Kõige sõbralikum kitarrifestival*

Seekordse Viljandi kitarrifestivali kava oli väga esinduslik: kunstiline juht Ain Agan tõi publiku ette imposantse valiku Eesti ja maailma tippkitarristidest. Viljandi on tuntud sooja koduse atmosfääriga linnana. Ka festivalil oli tunda samalaadset hõngu – paljud lähiriikide kitarristid olid Viljandis juba mitmendat korda ning näisid endiselt nautivat pingevaba, sõbramehelikku, muhedat atmosfääri.

Arvamus
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: