Arvustus ja vestlus. Algosadeks lammutatud maalikunst ({{commentsTotal}})

Töö näituselt
Töö näituselt Autor/allikas: Johannes Säre

Näitus
Mihkel Ilus "Pista see endale seina"
Hobusepea galeriis
Avatud juuli lõpuni

Esimene päev:

Sisenen Mihkel Ilusa maalinäitusele. Esimese asjana näen ukse kõrval seina peal valgeid laike. Tundub nagu hiiglaslik templijäljend. Õlivärviga on otse seinale trükitud sõnad "pista see endale seina". Omamoodi irooniline, sest teose kaasa viimiseks tuleks see galeriiseinast suruõhuhaamriga eemaldada. Eemal seisab keset ruumi suur puidust konstruktsioon. Hiiglaslik maaliraam. Maali ennast selle peale tõmmatud ei ole. Väikeseid lõuendeid on seevastu kasutatud pingutuskiiludena. Rollid on muutunud.

Kohe ukselt on selge, et klassikalisest maalikunsti stamp-sõnavarast siin kasu ei ole. Jõuline pintslitöö ja värvikasutus – kompositsiooniline harmoonia – erinevate värvitasandite dünaamiline eendumine – kahemõõtmelise pinna visuaalne tungimine ruumi. Ma ei saa pidepunktina kasutada ühtki parameetrit, mida võiks muidu rakendada piltkujutise analüüsimiseks, sest Mihkli maalide puhul pilti ennast ei olegi. On puit ja on lõuend ja on värv. Maali füüsilised algosad. Nagu maa, õhk, tuli ja vesi.

Tunnen segadust. Kas maali tungimine kolmemõõtmelisse ruumi on muutnud need skulptuurideks? Ei. Need installatiivsed teosed on laetud maalikunstnikule omase mõtlemisega. Et ennast järje peale aidata oleks kõige parem helistada kunstnikule. Numbri hankimine võtab sotsiaalmeedia kaudu aega ainult paar minutit. Olgu tänatud kunstimaastiku kompaktsus ja vähene hirm andmekaitse vastu. Helistamise hetkel on Mihkel parajasti maal ja lõhub puid. Lubab järgmine päev linna tulla ja ise galeriis selgitusi anda. Hästi. On aega enne kohtumist nähtut seedida.

Teine päev:

Kohtume pärastlõunasel ajal Mihkliga Hobusepea galerii trepil.

Urmas: Sa paistad väga analüütiline inimene. Silmad pahupidi visklev kunstnikumüüdi loome ja kõiges kaitsekilbina alateadvuse ekspluateerimine ei tundu eriti sinu rida. Võiks öelda, et sa lausa distantseerid end ja asud meediumivälise neutraalsusega sajanditepikkuseid traditsioone lammutama.

Mihkel: Maal on läbi ajaloo olnud väga tugevalt inimeste lugude jutustamise kütkes. Läbi terve 20. sajandi kunstiloo on maal olnud mingite isiklike tundepuhangute ori. Meediumina kandnud tohutut indiviidikesksust. Tahaks anda omalt poolt maalile restardi. Alles jäävadki vaid lõuend, õli ja puit. Otsin esialgu seda, kus ta üleüldse mingit lugu ei räägikski. Saaks olla nii nagu ta on. Olen avastanud, et viimasel ajal kasutan oma installatiivsetes töödes koormarihmasid isegi rohkem kui pintsleid nii et see tundub lausa teatav aususe aste luua lõuendist ja puidust hoopis koormarihmasid nagu mitme installatsiooni puhul näha.

Urmas: Aga samas esteetiliste valikute valguses võiks väita, et sa ei ole ka kuivalt teoretiseerija. Tajun sinu analüütilisuses pigem n-ö seljaajuga mõtlemist kui sellist elitaarset kuivteoreetilist kontseptualismi. Talupojamõistusega konstrueeritud filosoofia. Pintsli asemel lendad materjalile peale sae ja haamriga. Lammutad kõik asjad algosadeks ja seejärel uurid põhjalikult. Kui oled kõikide elementaarosakeste olemust mõistma hakanud, siis kasutad neid ehitusklotsidena, mida võib lõputult ümber mängida.

Mihkel: Usun et mu tööd räägivad ennekõike kehalisest kogemusest. Minu jaoks on saanud see füüsiline tasand üha tähtsamaks, sest ühel hetkel ma kuidagi pettusin illusoorsuses. Kui võtta võrrandiks need maali algosad – õli, puit ja lõuend –, siis mind ei huvita, mida nende abil maalil kujutatakse, vaid mis lugu nad ise oma olemusega räägivad. Näiteks vaata seda puidust maali nurgas. Ühetooniline värv puidu pinnal on hakanud sisemiste pingete vabanemise tõttu mõranema. Ma ei vaja kujutatu kontuurile kirjanduslike tähenduste andmist. Näen mittekujutavas teoses palju rohkem psühholoogilist materjali. Kui ma teeks psühholoogilist maali, siis see ei räägiks eriti miskit kujutatava inimese, vaid ainult minu arvamuse kohta sellest inimesest. Tahaks korjata taolisi jutustavaid lugusid ära, et maalidega oleks otsesem füüsiline side. Tunnen, et korrutan seda liiga palju, aga minu jaoks on puidu sisemised pinged ja painded märksa olulisemad kui pealmine kosmeetiline tasand.

Urmas: Aasta algul lavastasite koos Henri Hütiga Kanuti Gildi SAALis etenduse "Kapriisid II", mille nimetasite performatiivseks installatsiooniks. Seal kasutasite sarnast taktikat. Lammutasite lavaruumi algosadeks. Hakkasite traditsioonilise valmispaketi asemel looma üksikosadest endale meelepäraseid etenduslikke konstruktsioone.

Mihkel: Võib-olla on mu teostes tõesti analüütilisust, aga ma tajun seda kehalisemalt kui lihtsalt mõttekonstruktsioonid. Ka seesama "Pista see endale seina" on lihtsalt õlivärv otse seinal. Küsin, et kust maal algab ja kus lõppeb. Mida me võtame vastu nagu maali? Kas ta on ühest punktist teise tõstetav objekt? On ta situatsioon ruumis? On ta mingi nägemise kirjeldusviis? Ma olen lihtsalt painutanud seda arusaama meelevaldselt ühele ja teisele poole.

Urmas: Esimest korda puutusin su teosega kokku aastal 2011. aasta festivalil Seanahk. Sealt alates olen hoidnud su loomingul silma peal. Mul on tunne, et sa oled kogu aeg tegelenud vähem või rohkem sellesama küsimusega: mis on maal ja kui kaugele annab minna kaotamata maalile omast?

Mihkel: Võib-olla, jah, on minu poolt need küsimused sarnased. Paistab, et mind huvitab asjade tekke ja algpunkt rohkem kui see, kuhu sellega jõutakse. Asjade alguses on selgust nii palju rohkem, et väga kaugele ei tahagi liikuda. Eks ka see näitus on omamoodi nelja aasta kokkuvõte ning võimalus esitleda teistele ja ka endale, kuskohas ma parajasti antud küsimusega asun.

Urmas: Rääkisin su teoseid installeerinud tehnikuga ning ta ütles, et oled enim tööde omavahelisele kompositsioonile ja ruumitunnetusele rõhku pannud kunstnik, kellega ta on koos töötanud. Ruum ise tundub sinu jaoks olevat sama oluline kui tööd, milles need asuvad.

Mihkel: Ma usun, et see tuleb kaasa klassikalisest maalist ja kompositsioonist. See osa, mida ma olen hetkel keelanud endale pildi peal, on projitseeritud ruumile. Seetõttu on ka kogu näitus ise kompositsiooniliselt läbi mängitud nagu suur maal. Arvan, et kunstiteosed ei peaks ainult ruumi tarbima, vaid läbi sümbioosi olema ka ruumi loovas rollis.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Jaan Toomik “Kuidas lääs oli vasak”Jaan Toomik “Kuidas lääs oli vasak”
Galerii. Jaan Toomik avas Keskturul näituse vasakpoolsest läänest

Täna, 23. augustil avas Jaan Toomik oma uue näitus "Kuidas lääs oli vasak" Tallinna Keskturu peahoone teisel korrusel. Lastekodu 1 ehk Temnikova & Kasela galeriis avatakse samal pärastlõunal ka Moskva kunstniku Olga Tšernõševa väljapanek “Algunas Canciones Lindas”.

The FallThe Fall
Arvustus. The Fall kui bänd, mida ei tasu maha kanda

Uus plaat

The Fall
"New Facts Emerge" (Cherry Red)
7/10

Skaneeritud inimaju.Skaneeritud inimaju.
Arvustus. Inimene kui masin?

Uus raamat

Julien Offray de la Mettrie

„Inimene kui masin“

Tõlkinud Katre Talviste

Avatud Eesti Raamat

Ilmamaa

FILM
"Wind River"
Kaarel Kuurmaa: Lumi ja vaikus

Mängufilm "Wind River" (USA 2017, 111 min). Režissöör ja stsenarist Taylor Sheridan, operaator Ben Richardson, heliloojad Nick Cave ja Warren Ellis. Mängivad Jeremy Renner, Elizabeth Olsen, Jon Bernthal, Kelsey Chow, Martin Sensmeier jt.

TEATER
Lavastus etendub ka lavakunstikooli 28. lennu diplomitööna
Arvustus. Eestlaste tondid palvemajas

Stefan Peetri arvustus lavastusest "...Ja peaksin sada surma ma..."."

KIRJANDUS
Jorge Luis Borges
Arvustus. Mälu ja ajaliiv

Uus raamat

Jose Luis Borges

"Liivaraamat. Shakespeare'i mälu"

Tõlkinud Kai Aareleid

Loomingu Raamatukogu

KUNST
20 kaasaegset kunstnikku teevad Eesti 100. sünnipäevaks ühiskingituse
Galerii: 20 kaasaegset kunstnikku teevad EV100 puhul ühiskingituse

20 kaasaegset Eesti kunstnikku esitlesid Kumu kunstimuuseumis Kadriorus suurprojekti, mille käigus valmib 20 vabadusest inspireeritud teost.

Arhitektuur
VJ SuaveVJ Suave
Tartus tutvustatakse atraktiivsel moel varju jäävaid linnaosi

Tartus toimub juba viiendat korda linnafestival UIT, mille eesmärk on suunata inimesi märkama neid linnaosi, mis muidu varju jäävad ning pakkuda võimalust vaadelda linna teisest perspektiivist, kasutades selleks heli-, valgus- ja videoinstallatsioone.

Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Flow festival 2017
Arvustus. Flow festival ei tee ühestki küljest allahindlust

Kontsert
Flow festival
Helsingi
11. kuni 13. august

Arvamus
Tamur TohverTamur Tohver
Tamur Tohver. Selgeltnägija

Tippspetsialist loobus oma ülihästi tasustatud töökohast rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja rajas mittetulundusühingu samas valdkonnas. Miks? Sest ta ei suutnud vaadata seda raiskamist, mis ettevõttes tema valdkonnas toimus. Tema esmane ülesanne oli kokkuhoid, toodete tarnetega kaasneva aja ning ressurssi säästmine. See aga ei olnud enam ettevõttele kasulik harjunud kapitalistlike mudelite põhjal.

Jumalateenistus Tori kirikusJumalateenistus Tori kirikus
Urmas Viilma: tulevikus võiksid liturgilised liigutused muutuda hoogsamaks

Peapiiskop Urmas Viilma avaldas Facebookis vastuse ERR kultuuriportaalis ilmunud Tiina-Erika Friedenthali artiklile "Miks kirikus ei tantsita?" ja Anne Kulli loole "Kas kristlus ja tants sobivad kokku?". Järeldus: võiks ju tantsida ka, aga kas see nooremat rahvast kirikusse toob, selles Viilma kahtleb.

Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.
Irja Alakivi: Kas Tartu vaatab tulevikku?

Nüüdisaegset linna ei kavandata parke hävitades, vaid parke ja rohealasid funktsionaalsemaks ja kasutajasõbralikumaks kujundades ning uusi rajades.

Kehalise kasvatuse tund.Kehalise kasvatuse tund.
Kai Valtna. Kas keha ja vaim on siiski eraldi?

Suvisel Arvamusfestivalil leiab aset Sõltumatu tantsu lava korraldatav arutelu "Miks kirikus ei tantsita", mis keerleb religiooni ja kunsti ning nende kokkupuutepunktide ja erinevuste ümber. Arutelu on seotud ka ühe harukordse aktsiooniga - nimelt etendub Arvamusfestivali ajal Paide kirikus Kadri Sireli tantsulavastus. Koostöös Sõltumatu Tantsu Lavaga avaldab ERR kultuuriportaal arvamusartiklite sarja.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.