Reportaaž. I Land Sound - unetute unistus ({{commentsTotal}})

Kui mõtleme muusikafestivalile, tuleb pähe pidev lavade vahel jooksmine, näpuga artistide esinemisgraafikul järje ajamine ning konkreetsed nimed, kelle pärast kohale minna. Need reeglid või loogikad ei kehti I Land Sound puhul, tegemist pole mitte lihtsalt muusika-, vaid laiemalt elustiilifestivaliga, üritusega ööhuntidele, peoloomadele, unetutele, nimetagem neid kuidas tahes.

Ühest küljest ei tundu selles kontseptsioonis midagi uut. Tantsumuusika festivale on Eestis toimunud varemgi, meenutagem kasvõi umbes kuu aega tagasi Rummu postapokalüptiliste küngaste vahel aset leidnud maailmanimedega Into the Valley't. Eesti on lühikese ajaga jõudnud olukorda, kus tantsumuusika jõuab meieni reaalajas, siin esinevad artistid, kellest räägitakse Mixmagis ja mujal olulises muusikapressis.

Aga alati on turunduse ja festivali ideestiku keskpunktis mingid artistid, iidolid ja suunanäitajad, kes toovad inimesed kohale. I Land Sound mängib aga hubasuse ja turvalisuse peale, pakkudes inimestele pidusid, millega festivali lähtegrupp - kohalikud ööinimesed - on hästi kursis, andes seega veelgi suurema kindluse kui üks artist või bänd. "Ma olen seal peol korduvalt käinud, see on alati hea, kuidas saaks siis nüüdki minemata jätta?" mõtleb inimene ja ostab passi. Kaval.

Orissaarde tekkis seega justkui pidude mikrokosmos. Kes meist (või äkki olen mina ainus veidrik?) poleks mõelnud, et head peod võiksid olla ühes kohas koos, sest kes see jõuab taksoga ringi kihutada, kui üks pidu toimub Telliskivis, teine vanalinnas ja kolmas jumal teab kus? See utoopia sai Illiku laiul reaalsuseks, funki ja disco pehmest TIKSumisest oli vaid mõnikümmend sammu, et jõuda Haigla peo päikselise tantsumuusika kätte, ning kui sealt veel pisut edasi jalutada, neelas tume ja hüpnootiline techno sind kogu täiega alla.

Seda omalaadse maailma tunnet süvendas muidugi ka geograafiline asukoht, sest Illiku laid oleks kui loodud festivalide korraldamiseks. Igast küljest piiratud merega ning piisavalt suur, et toppida sinna peale kunstinäitused, kuus lava, söögiputkad, telkla, lõkked ja mis iganes veel, aga ka parajalt väike, et kui kõnnid ühest otsast teise, ei võta veel keelt vesti peale.

Toreda algatusena, mida kodumaistel üritustel kohtab pigem harva, olid korraldajad loobunud ühekordsetest plasttopsidest. Iga inimene, kes ostis joogi, sai endale tugevast plastikust anuma, mis nõudis küll kaks eurot lisaraha, kuid edaspidi said kogu õhtu sama topsiga ringi käia. Arvestades festivali toimumispaiga unikaalsust, siis selline puhtust ja korda austav suhtumine on igati kiiduväärt. Ragisev plasttopsimeri, mis tavaliselt suvistel üritustel vastu hommikust vastu vaatab, jäi sel korral nägemata.

Festivali antropoloogiline võlu tuli aga välja päevavalguses, sest kes oleks osanud varem ette kujutada, et keset päeva kai peal jalgu kõlgutades võib taustaks märatseda ning möllata trumm ja bass Tjuun In peol. Muusika, mis mitmel pool päikesepaistel mängis, ei sobi tegelikult sinna keskkonda, nende rütmide koduks on pime klubi ja öine stiihia, kuid I Land Soundil hakkasid nad otsima oma kohta ka valges.

Selles paradoksaalsuses ja kaoses oli midagi koomiliselt köitvat - inimesed eelmise päeva pohmelli võrkkiiges välja puhkamas, pikniku pidamas, ehk isegi päevitamas, samal ajal kõige selle ümber mäslemas tantsumuusika sudu. Tavamaailmas, keset igapäevaelu, oleks selline olukord täielik arulagedus, aga selles pseudoreservaadis, poolsaarel, kuhu viib ainult üks kitsas merega piiratud teerada-allee, ei pidanud keegi seda imelikuks, pigem just nauditi katkematut pidu.

Rääkides tehnilisest küljest neile, kes ise kohale ei jõudnud, siis festivalil oli kuus lava:

Loojangu lava asus Illiku laiu põhilise ujumiskoha juures, kus praktiliselt sai tantsides varbad liiva ja soovi korral isegi vette pista.

Veidi eemal Saunalava suures valges telgis, kus tossumasinad töötasid täispööretel ning kui väljas olnuks soojem suveilm, oleks sauna mõõdu välja andnud küll.

Keset Illiku laidu asus Emalava, kust kostus muusikat pea igale poole, sidudes kogu festivaliala muusikaliselt kokku.

Tubane Piidivabriku lava pakkus eksperimentaalsust ja ebamaisust, nii muusika kui lava meenutasid midagi ulmefilmist.

Kohaliku kohviku juures asus Terrassilava, mis värviliste tulede ja melu poolest tõi silme ette Ameerika kolledžifilmide majapeod.

Ja kõige eriskummalisem ja unikaalsem Kailava, mis viis plaadikeerutajad kitsale kaile, kus tantsimine ja ilma nautimine oli maaliline kogemus. Öösel rullus seal lahti ka silent disco, mis tähendas, et DJ mängitud muusika kõlas vaid spetsiaalsetest klappidest.

Need kirjeldused on olulised, aitamaks visualiseerida festivalikeskkonda, sest I Land Sound on festival, mis annab korraldajatele palju kaarte ise kätte. Asukoht Saaremaa kauges nurgas üksikul poolsaarel, hingemattev päikeseloojang igal õhtul ning neljas küljes paiknev meri paneksid inimesed juba ilma muusikata ahhetama.

Kui sinna aga lisada veel need kuus varemmainitud hea paigutusega lava - kuuelt peolt kõlav tantsumuusika kostis kokku ja muutus kakofooniaks vaid mõnes üksikus kohas - ja palju kunsti, mida oli liivaskulptuuride, projitseeritud lahenduste ja tulemöllu näol õues, aga ka kõikvõimalikul moel varjualustes ning tubades, siis jätkus uurimist ja avastamist kogu ajaks. Ikka oli mõni nurgatagune, kuhu polnud veel sattunud, ning kui ühe päevaga jõudis enda arvates kõik ära vaadata, siis järgmiseks päevaks olid asjad juba uue kuju võtnud.

Õhustiku terviklikkuse ja soojuse poolest annab I Land Soundi võrrelda Positivusega - ma tean inimesi, kes käivad igal aastal Läti piiri ääres mitte muusika pärast, vaid lihtsalt nautimas keskkonda, mis sinna rannikuäärsesse männimetsa on ehitatud. Orissaarega võib sama juhtuda, kui festivalist saab traditsioon...

Kui midagi soovitada edaspidiseks, siis võiks festivaliala rohkem kokku tõmmata. On küll mõnus, kui liikumiseks on palju ruumi ja õiges kohas seistes võid ehk isegi (peaaegu) vaikust nautida, kuid tihedus annaks juurde publikumelu ja kontsentreeriks elamust. Samuti võiks ühele päevale paigutada rohkem eripäraseid pidusid - laupäeval tundus kohati, et ei satuks mitte eri pidudele, vaid lihtsalt sama peo eri saalidesse.

Aga need on pisiasjad, põhiline on see, et I Land Sound näitas, kuidas on võimalik korraldada kolmepäevast festivali nii, et see ei lähtu mitte muusika- ega kontserdiloogikast, vaid sellest saab üks lõputu pidu. Unetute unistus, nagu pealkirjas välja tõin, läks täide.



Jaan Toomik “Kuidas lääs oli vasak”Jaan Toomik “Kuidas lääs oli vasak”
Galerii. Jaan Toomik avas Keskturul näituse vasakpoolsest läänest

Täna, 23. augustil avas Jaan Toomik oma uue näitus "Kuidas lääs oli vasak" Tallinna Keskturu peahoone teisel korrusel. Lastekodu 1 ehk Temnikova & Kasela galeriis avatakse samal pärastlõunal ka Moskva kunstniku Olga Tšernõševa väljapanek “Algunas Canciones Lindas”.

The FallThe Fall
Arvustus. The Fall kui bänd, mida ei tasu maha kanda

Uus plaat

The Fall
"New Facts Emerge" (Cherry Red)
7/10

Skaneeritud inimaju.Skaneeritud inimaju.
Arvustus. Inimene kui masin?

Uus raamat

Julien Offray de la Mettrie

„Inimene kui masin“

Tõlkinud Katre Talviste

Avatud Eesti Raamat

Ilmamaa

FILM
"Wind River"
Kaarel Kuurmaa: Lumi ja vaikus

Mängufilm "Wind River" (USA 2017, 111 min). Režissöör ja stsenarist Taylor Sheridan, operaator Ben Richardson, heliloojad Nick Cave ja Warren Ellis. Mängivad Jeremy Renner, Elizabeth Olsen, Jon Bernthal, Kelsey Chow, Martin Sensmeier jt.

TEATER
Lavastus etendub ka lavakunstikooli 28. lennu diplomitööna
Arvustus. Eestlaste tondid palvemajas

Stefan Peetri arvustus lavastusest "...Ja peaksin sada surma ma..."."

KIRJANDUS
Jorge Luis Borges
Arvustus. Mälu ja ajaliiv

Uus raamat

Jose Luis Borges

"Liivaraamat. Shakespeare'i mälu"

Tõlkinud Kai Aareleid

Loomingu Raamatukogu

KUNST
20 kaasaegset kunstnikku teevad Eesti 100. sünnipäevaks ühiskingituse
Galerii: 20 kaasaegset kunstnikku teevad EV100 puhul ühiskingituse

20 kaasaegset Eesti kunstnikku esitlesid Kumu kunstimuuseumis Kadriorus suurprojekti, mille käigus valmib 20 vabadusest inspireeritud teost.

Arhitektuur
VJ SuaveVJ Suave
Tartus tutvustatakse atraktiivsel moel varju jäävaid linnaosi

Tartus toimub juba viiendat korda linnafestival UIT, mille eesmärk on suunata inimesi märkama neid linnaosi, mis muidu varju jäävad ning pakkuda võimalust vaadelda linna teisest perspektiivist, kasutades selleks heli-, valgus- ja videoinstallatsioone.

Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Flow festival 2017
Arvustus. Flow festival ei tee ühestki küljest allahindlust

Kontsert
Flow festival
Helsingi
11. kuni 13. august

Arvamus
Tamur TohverTamur Tohver
Tamur Tohver. Selgeltnägija

Tippspetsialist loobus oma ülihästi tasustatud töökohast rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja rajas mittetulundusühingu samas valdkonnas. Miks? Sest ta ei suutnud vaadata seda raiskamist, mis ettevõttes tema valdkonnas toimus. Tema esmane ülesanne oli kokkuhoid, toodete tarnetega kaasneva aja ning ressurssi säästmine. See aga ei olnud enam ettevõttele kasulik harjunud kapitalistlike mudelite põhjal.

Jumalateenistus Tori kirikusJumalateenistus Tori kirikus
Urmas Viilma: tulevikus võiksid liturgilised liigutused muutuda hoogsamaks

Peapiiskop Urmas Viilma avaldas Facebookis vastuse ERR kultuuriportaalis ilmunud Tiina-Erika Friedenthali artiklile "Miks kirikus ei tantsita?" ja Anne Kulli loole "Kas kristlus ja tants sobivad kokku?". Järeldus: võiks ju tantsida ka, aga kas see nooremat rahvast kirikusse toob, selles Viilma kahtleb.

Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.
Irja Alakivi: Kas Tartu vaatab tulevikku?

Nüüdisaegset linna ei kavandata parke hävitades, vaid parke ja rohealasid funktsionaalsemaks ja kasutajasõbralikumaks kujundades ning uusi rajades.

Kehalise kasvatuse tund.Kehalise kasvatuse tund.
Kai Valtna. Kas keha ja vaim on siiski eraldi?

Suvisel Arvamusfestivalil leiab aset Sõltumatu tantsu lava korraldatav arutelu "Miks kirikus ei tantsita", mis keerleb religiooni ja kunsti ning nende kokkupuutepunktide ja erinevuste ümber. Arutelu on seotud ka ühe harukordse aktsiooniga - nimelt etendub Arvamusfestivali ajal Paide kirikus Kadri Sireli tantsulavastus. Koostöös Sõltumatu Tantsu Lavaga avaldab ERR kultuuriportaal arvamusartiklite sarja.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.