Reportaaž. I Land Sound - unetute unistus ({{commentsTotal}})

Kui mõtleme muusikafestivalile, tuleb pähe pidev lavade vahel jooksmine, näpuga artistide esinemisgraafikul järje ajamine ning konkreetsed nimed, kelle pärast kohale minna. Need reeglid või loogikad ei kehti I Land Sound puhul, tegemist pole mitte lihtsalt muusika-, vaid laiemalt elustiilifestivaliga, üritusega ööhuntidele, peoloomadele, unetutele, nimetagem neid kuidas tahes.

Ühest küljest ei tundu selles kontseptsioonis midagi uut. Tantsumuusika festivale on Eestis toimunud varemgi, meenutagem kasvõi umbes kuu aega tagasi Rummu postapokalüptiliste küngaste vahel aset leidnud maailmanimedega Into the Valley't. Eesti on lühikese ajaga jõudnud olukorda, kus tantsumuusika jõuab meieni reaalajas, siin esinevad artistid, kellest räägitakse Mixmagis ja mujal olulises muusikapressis.

Aga alati on turunduse ja festivali ideestiku keskpunktis mingid artistid, iidolid ja suunanäitajad, kes toovad inimesed kohale. I Land Sound mängib aga hubasuse ja turvalisuse peale, pakkudes inimestele pidusid, millega festivali lähtegrupp - kohalikud ööinimesed - on hästi kursis, andes seega veelgi suurema kindluse kui üks artist või bänd. "Ma olen seal peol korduvalt käinud, see on alati hea, kuidas saaks siis nüüdki minemata jätta?" mõtleb inimene ja ostab passi. Kaval.

Orissaarde tekkis seega justkui pidude mikrokosmos. Kes meist (või äkki olen mina ainus veidrik?) poleks mõelnud, et head peod võiksid olla ühes kohas koos, sest kes see jõuab taksoga ringi kihutada, kui üks pidu toimub Telliskivis, teine vanalinnas ja kolmas jumal teab kus? See utoopia sai Illiku laiul reaalsuseks, funki ja disco pehmest TIKSumisest oli vaid mõnikümmend sammu, et jõuda Haigla peo päikselise tantsumuusika kätte, ning kui sealt veel pisut edasi jalutada, neelas tume ja hüpnootiline techno sind kogu täiega alla.

Seda omalaadse maailma tunnet süvendas muidugi ka geograafiline asukoht, sest Illiku laid oleks kui loodud festivalide korraldamiseks. Igast küljest piiratud merega ning piisavalt suur, et toppida sinna peale kunstinäitused, kuus lava, söögiputkad, telkla, lõkked ja mis iganes veel, aga ka parajalt väike, et kui kõnnid ühest otsast teise, ei võta veel keelt vesti peale.

Toreda algatusena, mida kodumaistel üritustel kohtab pigem harva, olid korraldajad loobunud ühekordsetest plasttopsidest. Iga inimene, kes ostis joogi, sai endale tugevast plastikust anuma, mis nõudis küll kaks eurot lisaraha, kuid edaspidi said kogu õhtu sama topsiga ringi käia. Arvestades festivali toimumispaiga unikaalsust, siis selline puhtust ja korda austav suhtumine on igati kiiduväärt. Ragisev plasttopsimeri, mis tavaliselt suvistel üritustel vastu hommikust vastu vaatab, jäi sel korral nägemata.

Festivali antropoloogiline võlu tuli aga välja päevavalguses, sest kes oleks osanud varem ette kujutada, et keset päeva kai peal jalgu kõlgutades võib taustaks märatseda ning möllata trumm ja bass Tjuun In peol. Muusika, mis mitmel pool päikesepaistel mängis, ei sobi tegelikult sinna keskkonda, nende rütmide koduks on pime klubi ja öine stiihia, kuid I Land Soundil hakkasid nad otsima oma kohta ka valges.

Selles paradoksaalsuses ja kaoses oli midagi koomiliselt köitvat - inimesed eelmise päeva pohmelli võrkkiiges välja puhkamas, pikniku pidamas, ehk isegi päevitamas, samal ajal kõige selle ümber mäslemas tantsumuusika sudu. Tavamaailmas, keset igapäevaelu, oleks selline olukord täielik arulagedus, aga selles pseudoreservaadis, poolsaarel, kuhu viib ainult üks kitsas merega piiratud teerada-allee, ei pidanud keegi seda imelikuks, pigem just nauditi katkematut pidu.

Rääkides tehnilisest küljest neile, kes ise kohale ei jõudnud, siis festivalil oli kuus lava:

Loojangu lava asus Illiku laiu põhilise ujumiskoha juures, kus praktiliselt sai tantsides varbad liiva ja soovi korral isegi vette pista.

Veidi eemal Saunalava suures valges telgis, kus tossumasinad töötasid täispööretel ning kui väljas olnuks soojem suveilm, oleks sauna mõõdu välja andnud küll.

Keset Illiku laidu asus Emalava, kust kostus muusikat pea igale poole, sidudes kogu festivaliala muusikaliselt kokku.

Tubane Piidivabriku lava pakkus eksperimentaalsust ja ebamaisust, nii muusika kui lava meenutasid midagi ulmefilmist.

Kohaliku kohviku juures asus Terrassilava, mis värviliste tulede ja melu poolest tõi silme ette Ameerika kolledžifilmide majapeod.

Ja kõige eriskummalisem ja unikaalsem Kailava, mis viis plaadikeerutajad kitsale kaile, kus tantsimine ja ilma nautimine oli maaliline kogemus. Öösel rullus seal lahti ka silent disco, mis tähendas, et DJ mängitud muusika kõlas vaid spetsiaalsetest klappidest.

Need kirjeldused on olulised, aitamaks visualiseerida festivalikeskkonda, sest I Land Sound on festival, mis annab korraldajatele palju kaarte ise kätte. Asukoht Saaremaa kauges nurgas üksikul poolsaarel, hingemattev päikeseloojang igal õhtul ning neljas küljes paiknev meri paneksid inimesed juba ilma muusikata ahhetama.

Kui sinna aga lisada veel need kuus varemmainitud hea paigutusega lava - kuuelt peolt kõlav tantsumuusika kostis kokku ja muutus kakofooniaks vaid mõnes üksikus kohas - ja palju kunsti, mida oli liivaskulptuuride, projitseeritud lahenduste ja tulemöllu näol õues, aga ka kõikvõimalikul moel varjualustes ning tubades, siis jätkus uurimist ja avastamist kogu ajaks. Ikka oli mõni nurgatagune, kuhu polnud veel sattunud, ning kui ühe päevaga jõudis enda arvates kõik ära vaadata, siis järgmiseks päevaks olid asjad juba uue kuju võtnud.

Õhustiku terviklikkuse ja soojuse poolest annab I Land Soundi võrrelda Positivusega - ma tean inimesi, kes käivad igal aastal Läti piiri ääres mitte muusika pärast, vaid lihtsalt nautimas keskkonda, mis sinna rannikuäärsesse männimetsa on ehitatud. Orissaarega võib sama juhtuda, kui festivalist saab traditsioon...

Kui midagi soovitada edaspidiseks, siis võiks festivaliala rohkem kokku tõmmata. On küll mõnus, kui liikumiseks on palju ruumi ja õiges kohas seistes võid ehk isegi (peaaegu) vaikust nautida, kuid tihedus annaks juurde publikumelu ja kontsentreeriks elamust. Samuti võiks ühele päevale paigutada rohkem eripäraseid pidusid - laupäeval tundus kohati, et ei satuks mitte eri pidudele, vaid lihtsalt sama peo eri saalidesse.

Aga need on pisiasjad, põhiline on see, et I Land Sound näitas, kuidas on võimalik korraldada kolmepäevast festivali nii, et see ei lähtu mitte muusika- ega kontserdiloogikast, vaid sellest saab üks lõputu pidu. Unetute unistus, nagu pealkirjas välja tõin, läks täide.



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Eestlased kasutavad tesitest rahvustest rohkem retoorilisi küsimusi, mis väljendavad hinnangut ja tunnet.

Peeter Helme: identiteet kui eitus

Mihkel Mutt avaldas nädala eest Postimehes arvamusloo „Hämaruse kaks kämmalt“, kus ta arutles Eesti avalikus arvamusvahetuses valitseva kahe konkureeriva mõttesuuna või maailmanägemuse üle. Teiste seas ütleb Mutt enda loos, et „Pikemas perspektiivis ei saa identiteeti rajada negatiivsele hoiakule – juhul kui on tegemist normaalse avatud ühiskonnaga.“

FILM
TEATER
Alexandre Zeff

"Big Data" lavastaja: lähenen digitaalsusele läbi orgaanika

Millliseks muutub maailm, kus inimene üha enam toimetab virtuaalses keskkonnas, võttes pidevalt vastu ja jättes endast maha lõpututes kogustes informatsiooni? Kuidas eristada olulist ebaolulisest? Neid küsimusi esitab prantsuse lavastaja Alexandre Zeff visuaalpoeetilises teatriinstallatsioonis "Big Data".

KIRJANDUS
Leelo Tungal "Plekktrummis"

Leelo Tungal: uusabitute kasvatamine ei ole arukas

"Plekktrummi" hooaja esimese saate külaliseks oli kirjanik Leelo Tungal, kelle eluloolise lasteraamatu „Seltsimees laps” põhjal valmib peagi mängufilm. Saates räägiti nii raamatu sünniloost kui arutleti selle üle, millised on tänapäeva lapsed ja nende lugemus.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
nohu

Sõnasäuts. Nohuvabohu

Vaevlen hetkel nohu käes ja võtsin nõuks uurida sõna "nohu" tekkimist eesti keelde. Ega suurt midagi targemaks saanudki.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Meg Stuarti „Blessed”

Tantsukunsti kasutamata ja alahinnatud potentsiaal

28. — 29. aprillil 2017 toimus Viljandi tantsunädala raames TÜ Viljandi kultuuriakadeemias konverents „25 aastat tantsu kõrgharidust Viljandis”. Erinevad ettekanded ja paneelid andsid palju mõtteainet ning tekitasid filosoofilist laadi ja tänase ühiskonna mentaliteeti puudutavaid küsimusi meie tantsumaailma valikuist. Kust on saanud alguse mõte „ärme tantsi”? Kust, millal ja milliste inimeste kaudu? Kust ja millal on tulnud veendumus, et liikumine ei ole huvitav, et see on vanamoodne — milles paljud enam isegi ei kahtle? Võib ju teha nii etenduskui liikumiskunsti — miks on vaja vastandada ja silte kleepida?

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: