Reportaaž. I Land Sound - unetute unistus ({{commentsTotal}})

Kui mõtleme muusikafestivalile, tuleb pähe pidev lavade vahel jooksmine, näpuga artistide esinemisgraafikul järje ajamine ning konkreetsed nimed, kelle pärast kohale minna. Need reeglid või loogikad ei kehti I Land Sound puhul, tegemist pole mitte lihtsalt muusika-, vaid laiemalt elustiilifestivaliga, üritusega ööhuntidele, peoloomadele, unetutele, nimetagem neid kuidas tahes.

Ühest küljest ei tundu selles kontseptsioonis midagi uut. Tantsumuusika festivale on Eestis toimunud varemgi, meenutagem kasvõi umbes kuu aega tagasi Rummu postapokalüptiliste küngaste vahel aset leidnud maailmanimedega Into the Valley't. Eesti on lühikese ajaga jõudnud olukorda, kus tantsumuusika jõuab meieni reaalajas, siin esinevad artistid, kellest räägitakse Mixmagis ja mujal olulises muusikapressis.

Aga alati on turunduse ja festivali ideestiku keskpunktis mingid artistid, iidolid ja suunanäitajad, kes toovad inimesed kohale. I Land Sound mängib aga hubasuse ja turvalisuse peale, pakkudes inimestele pidusid, millega festivali lähtegrupp - kohalikud ööinimesed - on hästi kursis, andes seega veelgi suurema kindluse kui üks artist või bänd. "Ma olen seal peol korduvalt käinud, see on alati hea, kuidas saaks siis nüüdki minemata jätta?" mõtleb inimene ja ostab passi. Kaval.

Orissaarde tekkis seega justkui pidude mikrokosmos. Kes meist (või äkki olen mina ainus veidrik?) poleks mõelnud, et head peod võiksid olla ühes kohas koos, sest kes see jõuab taksoga ringi kihutada, kui üks pidu toimub Telliskivis, teine vanalinnas ja kolmas jumal teab kus? See utoopia sai Illiku laiul reaalsuseks, funki ja disco pehmest TIKSumisest oli vaid mõnikümmend sammu, et jõuda Haigla peo päikselise tantsumuusika kätte, ning kui sealt veel pisut edasi jalutada, neelas tume ja hüpnootiline techno sind kogu täiega alla.

Seda omalaadse maailma tunnet süvendas muidugi ka geograafiline asukoht, sest Illiku laid oleks kui loodud festivalide korraldamiseks. Igast küljest piiratud merega ning piisavalt suur, et toppida sinna peale kunstinäitused, kuus lava, söögiputkad, telkla, lõkked ja mis iganes veel, aga ka parajalt väike, et kui kõnnid ühest otsast teise, ei võta veel keelt vesti peale.

Toreda algatusena, mida kodumaistel üritustel kohtab pigem harva, olid korraldajad loobunud ühekordsetest plasttopsidest. Iga inimene, kes ostis joogi, sai endale tugevast plastikust anuma, mis nõudis küll kaks eurot lisaraha, kuid edaspidi said kogu õhtu sama topsiga ringi käia. Arvestades festivali toimumispaiga unikaalsust, siis selline puhtust ja korda austav suhtumine on igati kiiduväärt. Ragisev plasttopsimeri, mis tavaliselt suvistel üritustel vastu hommikust vastu vaatab, jäi sel korral nägemata.

Festivali antropoloogiline võlu tuli aga välja päevavalguses, sest kes oleks osanud varem ette kujutada, et keset päeva kai peal jalgu kõlgutades võib taustaks märatseda ning möllata trumm ja bass Tjuun In peol. Muusika, mis mitmel pool päikesepaistel mängis, ei sobi tegelikult sinna keskkonda, nende rütmide koduks on pime klubi ja öine stiihia, kuid I Land Soundil hakkasid nad otsima oma kohta ka valges.

Selles paradoksaalsuses ja kaoses oli midagi koomiliselt köitvat - inimesed eelmise päeva pohmelli võrkkiiges välja puhkamas, pikniku pidamas, ehk isegi päevitamas, samal ajal kõige selle ümber mäslemas tantsumuusika sudu. Tavamaailmas, keset igapäevaelu, oleks selline olukord täielik arulagedus, aga selles pseudoreservaadis, poolsaarel, kuhu viib ainult üks kitsas merega piiratud teerada-allee, ei pidanud keegi seda imelikuks, pigem just nauditi katkematut pidu.

Rääkides tehnilisest küljest neile, kes ise kohale ei jõudnud, siis festivalil oli kuus lava:

Loojangu lava asus Illiku laiu põhilise ujumiskoha juures, kus praktiliselt sai tantsides varbad liiva ja soovi korral isegi vette pista.

Veidi eemal Saunalava suures valges telgis, kus tossumasinad töötasid täispööretel ning kui väljas olnuks soojem suveilm, oleks sauna mõõdu välja andnud küll.

Keset Illiku laidu asus Emalava, kust kostus muusikat pea igale poole, sidudes kogu festivaliala muusikaliselt kokku.

Tubane Piidivabriku lava pakkus eksperimentaalsust ja ebamaisust, nii muusika kui lava meenutasid midagi ulmefilmist.

Kohaliku kohviku juures asus Terrassilava, mis värviliste tulede ja melu poolest tõi silme ette Ameerika kolledžifilmide majapeod.

Ja kõige eriskummalisem ja unikaalsem Kailava, mis viis plaadikeerutajad kitsale kaile, kus tantsimine ja ilma nautimine oli maaliline kogemus. Öösel rullus seal lahti ka silent disco, mis tähendas, et DJ mängitud muusika kõlas vaid spetsiaalsetest klappidest.

Need kirjeldused on olulised, aitamaks visualiseerida festivalikeskkonda, sest I Land Sound on festival, mis annab korraldajatele palju kaarte ise kätte. Asukoht Saaremaa kauges nurgas üksikul poolsaarel, hingemattev päikeseloojang igal õhtul ning neljas küljes paiknev meri paneksid inimesed juba ilma muusikata ahhetama.

Kui sinna aga lisada veel need kuus varemmainitud hea paigutusega lava - kuuelt peolt kõlav tantsumuusika kostis kokku ja muutus kakofooniaks vaid mõnes üksikus kohas - ja palju kunsti, mida oli liivaskulptuuride, projitseeritud lahenduste ja tulemöllu näol õues, aga ka kõikvõimalikul moel varjualustes ning tubades, siis jätkus uurimist ja avastamist kogu ajaks. Ikka oli mõni nurgatagune, kuhu polnud veel sattunud, ning kui ühe päevaga jõudis enda arvates kõik ära vaadata, siis järgmiseks päevaks olid asjad juba uue kuju võtnud.

Õhustiku terviklikkuse ja soojuse poolest annab I Land Soundi võrrelda Positivusega - ma tean inimesi, kes käivad igal aastal Läti piiri ääres mitte muusika pärast, vaid lihtsalt nautimas keskkonda, mis sinna rannikuäärsesse männimetsa on ehitatud. Orissaarega võib sama juhtuda, kui festivalist saab traditsioon...

Kui midagi soovitada edaspidiseks, siis võiks festivaliala rohkem kokku tõmmata. On küll mõnus, kui liikumiseks on palju ruumi ja õiges kohas seistes võid ehk isegi (peaaegu) vaikust nautida, kuid tihedus annaks juurde publikumelu ja kontsentreeriks elamust. Samuti võiks ühele päevale paigutada rohkem eripäraseid pidusid - laupäeval tundus kohati, et ei satuks mitte eri pidudele, vaid lihtsalt sama peo eri saalidesse.

Aga need on pisiasjad, põhiline on see, et I Land Sound näitas, kuidas on võimalik korraldada kolmepäevast festivali nii, et see ei lähtu mitte muusika- ega kontserdiloogikast, vaid sellest saab üks lõputu pidu. Unetute unistus, nagu pealkirjas välja tõin, läks täide.



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
Fotol stseen Rasmus Puuri ooperist "Pilvede värvid". Vasakult Juuli Lill, Mati Turi, Helen Lokuta, Jassi Zahharov. Foto: Harri Rospu.

Rahvusooper Estonia alustab Soome-tuuri

Täna, 17. novembri õhtul annab Eesti Rahvusballett esimese "Coppélia" etenduse Tampere-talos, mis on pidulikuks alguseks Eesti Vabariik 100 puhul toimuvale Rahvusooper Estonia kahenädalasele ringreisile Soomes.

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Tea Lemberpuu maalid kultuuritegelastest

Kalle Mälberg: väljakutsuv vanamoodsus

Tartust on palju laastavaid sõdu üle käinud. Iga kord selle ilusa linna tuleleegid peegeldusid Emavees, armid jäid parkidena linna näkku, mida kolearhitektid nüüd rüsinal rüvetama ruttavad. Ent iga häving möödub, jättes maha palju meheta naisi.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: