Arvustus. Mägede Hääl muutis festivaliplatsi jaburate sümbolite keeriseks ({{commentsTotal}})

Mägede Hääl
Mägede Hääl Autor/allikas: Postimees/ Scanpix

Festival Mägede Hääl
15. juulil Eesti kaevandusmuuseumis

Kavas oli kõik SEE.

Eestil on uus ja omanäoline muusikafestival. Mägede Hääl loob segadust muidu suhteliselt selgelt piiritletud Eesti muusika maitsekultuuride võrgustikus. Küll on hea, et erinevate žanrite allhoovused sellises vormis kindlal ajal, kindlas kohas kohtuvad, rammu katsuvad ning – kui moodsalt väljenduda – "innovatsiooniks" pinnast loovad.

Programmivalikus kajastus ühelt poolt korraldajate isiklik maitse, aga tuntav oli ka tavapärasest suurem muusikalise radikaalsuse ja performatiivsuse nõue, kuid Kohtla-Nõmmelt ei puudunud ka Eesti uuem pretensioonitu indie, näiteks Mees Inc. – üks selle nõukogude industriaalromantikat kandva festivali leide.

Paljuski Ouu liikmetest koosnev saatebänd sobib sedalaadi slacker-indie-ballaad-funk´i konteksti palju ladusamalt kui Ouu materjali välja kandma. Mees Inc. istus väiksele Helikopteri välilavale oivaliselt oma connanmockasinlikku suvebriisi meeliskledes kiirgama. Muusika voolas ses koosluses niivõrd lõdvalt instrumendilt instrumendile, hoides muidu lava ümbritsenud Z-põlvkonna kosmopoliitset underground-trash-DIY ajavaimu tasakaalustatud stoilisusega kahe jalaga maa peal.

Mees Inc. Foto: Karolin Köster

Festivalil avaldusid kontrastid, mida naljalt Intsikurmul või praeguseks kadunud Schillingul näha pole saanud. Taotlused "igale maitsele midagi pakkuda" on siiani Eesti festivalidel liiga pehmekesed olnud, juba selline eesmärgipüstitus on mu meelest natuke kohatu. Mägede Hääl ütleb pigem, et tule ja vaata, mis saama hakkab ega kaasa post-soviet-fooni tekitamiseks C-kategooria pakendibände Lätist või Leedust, vaid esitleb asjakohases keskkonnas plejaadi artiste, kelle avaldustes see esteetika ka sisuliselt peegeldub. Muusikaspetsiifiline festival, mis allub mõnes mõttes obskuursele performance-kunsti toimeloogikale.

Süda läks soojaks kui vaatlesin eneseväljendusest pakatavaid noori Helikopteri välilava esisel mitmekeelses miljöös end välja elamas. Helikopter teeb tänuväärt tööd. See kogukond on oma tegevusele siiralt lojaalne ja sihikindel, mida kinnitasid tuttavad näod, mis paarist klubi külastusest mällu jäänud. Näis, et neile on ometi antud võimalus kehtestada oma reeglid, et nad on oma eriilmelise kultuuritaustaga vähemalt sel hetkel vabad mis iganes süsteemi kammitsaist.

Kasutamata sõna "integratsioon", kannab see platvorm ühe sundimatu rohujuuretasandi loomingulise pesana nimetatud mõiste taguse väärtuse essentsi palju õilsamalt kui mistahes riiklik arenguprogramm.

Näiteks kasvõi Keetai: esituses lohakuse säilitanud kuldaja indie-rock´i ning kerge kraut´i ja emo mõju all siginenud lapseohtu venekeelne noise-bänd. Üks selle festivali leide, kes tegi silmad ette enamikule suure lava etteastetest, mis juba mõnda aega suuremaid promolaineid nautinud. Teatud palades võtsid nad ehk liigagi palju šnitti mõnest Sonic Youthi alternatiivhümnist, pidevalt kangastus ka A Place To Bury Strangers ilma industrial-elemendita.

Keetai. Foto: Karolin Köster

Holy Motors oli OK, aga äärmiselt kanooniline, bänd pöörab oma materjalis minu arust liiga vähe hoolt vokaali natuurile instrumentaaliga suhestumisel. Ouu pole oma live´i arranžeeringus siiani samuti minu hinnangul sisendusjõulise valemini jõudnud. Kitarrid ja vokaalid püsisid justkui sordiini all ning plaadile saanud psühh ja absurd ei tulnud elava ettekande ebamäärasuses esile, olgugi et nullindate keskpaiga "eesti indie-mehe segane lavajutt" seda ju toetada võiks.

Arusaadav, et tahe ambitsioonituna näida käib selle bändiga kaasas, aga kui ikka kitarrisaundidel keha puudub, siis paratamatult hakkab nende ideeline ja visuaalne kuvand muusikalist teksti ebaproportsionaalselt suure himuga varjutama. Ehk siis Mees Inc. andis "muusikalise lebo" märksa mõjusamalt edasi kui Ouu.

Uue Nevesise puhul oli kontsertesituse areng aga märgatav. Viimati nägin neid Genialistide klubis, kus eelkõige tekkis probleeme vokaali vastuvõtmisel. Nüüd, ruumiliselt avaramates, aga teadlikult suhteliselt vaoshoitud heli tingimustes (ka festivali kõige suurem lava ei oleks võimaldanud afektiseisundit äratavat "pauku"), said nii episoodilistest sündiliinidest kui ka mitmehäälsest vokaalist lahutamatu ja panustav osa kompaktsest live-tervikust.

Teisalt suutsid üritusel tähelepanu püüda pigem vaatemängulised muusikalised aktsioonid, kes on seadnud fookusse koosluse liidri staariseisuse (või kes veavad selle üksi välja): Tommy Cash, Chungin St. Cheatersburgis, Ardo Kivi Dead Furieses ja nipet-näpet Helikopteri siselava haaranud muusikalisest marginaaliast (heas mõttes). Siinkohal küsimus: miks Mart Avi ei esinenud ja miks sellest teada ei antud? (Peakorraldaja Ivar Murd ütles, et Mart Avi haigestus viirusesse ja ta palus festivalil sellest mitte uudist teha.)

Tommy Cashi esituses avaldub see visuaalne energia muidugi kõige läikivamal kujul. Ja tundub, et see oli piisav, et mõni külastaja endas peituva looma valla laseks. Ja nii ta seal rippus:

Fänn Tommy Cashi kontserdil. Foto: Postimees/ Scanpix

Tüüp lasi konstruktsioonist lahti ja kukkus kukile ühele neiule, kellele selle tagajärjel kiirabi kutsuti. See vahejuhtum andis aga Tommyle võimaluse oma staariseisusega hoobelda. Ärge kunagi käskige mul oma setti katkestada, vihastus ta lavale jooksnud helimehe palvetele reageerides.

Kõik pilgud olid küll lavale naelutatud, aga minu jaoks muusika põhikandevõimest natuke eemale jääva kogemuse otsinguil. Osad helisagedused Niko produktsioonis loos "Guez Whoz Bak" mattusid kontserdil pea täielikult bassiliini alla. Ehk siis kuulata seal suurt midagi polnud, küll aga etendusele kaasa, seda läbi elada. Tommy artistlik persona kahtlemata paneb toimuma ja kohalikud jälgisid seda kui tõelist ilmaimet. Paljud publikust, veidi eemal rahvamäsust, näisid ka minuga sarnaselt küünilised, aga ikka vahtisid. Sest ootused olid vist kõrged.

Seda, et vastava helisüsteemiga on võimalik ka elektroonikal optimaalselt ümber käia, näitas Röövel Ööbik oma tuntud headuses triona masinatel ja vokaalil.

Lõpuks peab märkima, et väga erinevat kontingenti ühendavas ruumis ja teatava korraldusliku segaduse olukorras võivad ilmneda puhtjuhuslikud, veidralt argipoeetilised müstilised situatsioonid, mis täielikult turvatud kindluses ehk kunagi esile ei kerkiks. Mägede Hääle düstoopiline-maaliline festivaliplats andis sellele veel enam väljavaate kujutleda end osana fiktsioonist.

Kohtusin näiteks koolieelikust poisiga, kes palus mul silma peal hoida talle armsaks saanud kivitükil kuniks ta Sveta lounge´is paar kiiremat tantsusammu teeb. Väike kaevur. Nii ma siis silitasin seda kivitükki ja vaatasin, kuidas ta hausihipsterite ergutuste saatel maas breiki püherdab. Samas hakkas mingi oss õllejärjekorras lambist mölisema. Talle ei meeldinud mu kehahoiak. Sõimas ahviks. Aga ma ju sündisingi sepik seljas, nagu mu ema ütles jne, jne.

Kaevandusmuuseumi esine muruväljak muutus niisiis üheks õhtuks jaburate sümbolite keerise tulipunktiks. Ja Mägede Hääl tõestas end nii ühiskondlikku kui ka muusikalist-kunstilist taju avardava üritusena (olgu su ilumeel milline tahes). Loota võib, et sellisena ta ka jätkub.

Üks küsimus ka peakorraldajale. Ivar Murd, kuidas läks?

I.M.: Umbes pooled külastajatest olid, võib öelda, esimest korda Ida-Virumaal. Hästi paljud nendest omakorda olid päev varem käinud kas Sillamäel ringi vaatamas või läksid otse festivalilt uudistama Kohtla-Järvet ja teisi kohalikke piirkondi. Minul inimesena, kes on Ida-Virumaalt pärit, oli väga hea meel just seda näha. Meil oli naiivne soov, et inimesed tuleksid ja avastaksid Ida-Virumaad. Seda tehti. Festivali atmosfäär kandis väga mõnusalt edasi seda, mida mina pahatihti tunnen, kui ma Ida-Virumaal käin: pooltühjus, tehismaastik, tunne, et sa võid kõike teha. Kõik, kellega ma rääkisin, soovisid, et festival toimuks järgmisel aastal uuesti.



Ian "Lemmy" Kilmister

Arvustus. Südamlik narkomemuaar

Uus raamat
"Lemmy. White Line Fever"
Autorid: Ian "Lemmy" Kilmister, Janiss Garza
Inglise keelest tõlkinud Lauri Liiders
Kirjastus Tänapäev

FILM
Ivo Felt ja Zaza Urushadze Varssavis

Zaza Urushadze film "Pihtimus" linastub kolmel kontinendil

Gruusia režissööri Zaza Urushadze värske Eesti-Gruusia mängufilm "Pihtimus" linastub täna Chicago rahvusvahelisel filmifestivalil Ameerikas ning Busani filmifestivalil Lõuna-Koreas. Maailma esilinastus toimus kolm päeva varem Varssavi filmifestivali võistlusprogrammis, kust sai neli aastat varem alguse mehe eelmise filmi "Mandariinid" rahvusvaheline võidukäik.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Sallimatus on emotsionaalselt palju kurnavam valik kui sallivus. Pildil rootsi aktivist Tess Asplund, kes sai tuntuks üksi sadade neonatside vastu protesteerides.

Jan Kaus. Praktilisest sallivusest

Meie rahvuse retoorikas nõnda oluline väiksuse tunne, väljasuremise oht on kadumas üksteise hirmutamise ja üksteise peale vihastamise taha.

 

Thule

Pytheas, ookean ja Thule

Kas on alust Thule samastamiseks Saaremaaga, küsib Mait Kõiv Vikerkaare oktoobrinumbris, ja vastab ka.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: