Tamur Tohver. Ma nägin täna valmis taevast ({{commentsTotal}})

Laulu- ja tantsupeo rongkäik
Laulu- ja tantsupeo rongkäik "Mina jään" Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Ma nägin täna kummalisi paiku.

Seal midagi ei teatud hingevaevast. Seal kusagil ei olnud ühtki laiku. Ma nägin täna valmistaevast.

Ma ei arva, et ma olen ajakirjanik, ehkki kirjutan aeg-ajalt portaalis kolumne ja olen ajakirja Teatrikiri kaastoimetaja ja -autor. Ma ei arva, et ma olen tuntud inimene, ehkki mind võib vahel näha televiisoris või lugeda siit-sealt minu tegemiste kohta. Ma ei arva, et ma olen ühiskonnategelane, ehkki osalen aegajalt eluolu seadvates nõukodades. Mulle meeldib jälgida inimesi ja õpilasi. Ma olen tundma õppinud nende harjumusi ja tegelikke võimed rohkem, kui nad arvata oskavad. Aga ma ei arva, et ma olen näiteks sensitiiv.

Küll aga usuvad täna paljud, et nad on spetsialistid või arvamusliidrid mis iganes valdkonnas. Päris julge.

Peale minu on igas kogukonnas veel teravamaid pliiatseid kui mina olla suudan. Ja selliselt elu võttes tekivad aeg-ajalt paratamatult üldistused, mis hüppavad vahel päris kummalistes kohtades päevavalgele, olles seetõttu väga tõesed.

Einar Laigna artikkel niiditõmbajatest Õhtulehes. Lühidalt refereerides ütleb Laigna, et Lääne kultuur jätkab allakäiku, mis on juba umbes aasta vana mõtteavaldus. Eriliselt paneb aga sotsiaalmeedia kihama selle mõttekäigu jätk, et "massidele" pole päristeadmised kasulikud. Selle väite üle solvunud polemiseerijatel (kas näiteks laulupeolised on mass?!) jääb sügavamale vaatamata märkamata kaks olulist nüanssi: esiteks, selline artikkel ilmub Õhtulehes, mille sihtrühm ei ole siiski, antagu mulle andeks, Sirbi või Ekspressi lugejad ja teiseks, selliselt jõuab kirjutis just nimelt sihtrühmani, kellele autori järgi päristeadmisi ei ole vaja...

Ma julgen siin tähelepanu juhtida, et selliselt poleemikat põhjustades tabati päris mitut asja korraga, kes jaksab, mõtleb koduülesande lõpuni. Kes end tegelikult riivatuna tundis, kas nn mass ise?

Indrek Tarand omakorda räägib väga pehmelt suhteliselt teravas väljaandes Eesti Ekspress linnakogukondade nõrkusest ja toob välja uue tendentsi (sise)poliitikas - kodanikualgatuse naeruvääristamise - ja teatud moel sellele elegantse (võlts)teadlikkuse maitse andmisest ehk hõlmikpuu sündroom.

Asjatult jätab ta selle ainult poliitiliseks tööriistaks, see on üldinimlik käitumine: mida ma ei mõista, on naeruväärne. Loe: milleni minu arusaamine ei küüni. Küsimus on taas suutlikkuses näha kaugemale, mõista peenemate protsesside ja seoste nii olemust kui vajalikkust. Kas tegelikkuses pole tegemist sama tüüpi inimestega, ehkki neil nende lips on kuidagi otsem?

Aga nimetatud autorid räägivad ühest ja samast. Kui ma julgen nüüd neile lisada, et selline nähtus väljendub ennekõike näiteks sildistamises, getostumises (mitte rahvuspõhiselt, getostumine on alati lõpuks maailmavaate ja väärtushinnangute põhine, vastupidiselt Jaak Alliku rahvuspõhisusele) ja siis n-ö gruppidevahelises tänavakakluses koos egoismist tuleneva suutmatusega väljapääsu leida, siis jõuamegi primitiivselt inetu hetkeseisuni, mis ei pruugi ometi nii olla. Kuidagi võiks igaühele nii sisse- kui väljapoole jõuda, et ka rikas on inimene ja et ka ministril on lapsed. Lühidalt - ka neil on hirm, aga ka positiivsed ootused kogukonna suunas.

Seal kordub see, mis oli siin. Kuid ükski põud ei põleta seal õielehti ja täiuslikuks muutub kõik – oh suurim õud! – mis kunagi siin sooviti või tehti.

Vana maailm on pöördumatult minekul. See algas juba 1990. aastate algul, kui me olime õhinas enda väikese ühiskonna ülesehitamisest. Selle taamal toimus maailmas nii mõndagi, ka meie raamatulettidel oli palju uuendava sisuga väljaandeid, mida kuidagi imelikuks arvati. Seesama uus maailm algas juba Jaan Tätte näidenditega 90ndate lõpul ja 2000ndate alguses, kuid neid võeti siis komöödiate pähe. Aga siintsiteeritud Juhan Liiv, juba aastal tuhat...?

Uus maailm seisab uutviisi mõtlemisel. Lainurkobjektiivis. Esiteks: lai vaatenurk. Teiseks: objektiivsus, tõelisus. Andestus, kaastunne, tänulikkus. Täpsus. Korrektsus. Ausus. Hoolivus. Kui me ise võtaks seda praktiliselt ja tõeselt igal moel ja igal hetkel, oleks muutus väikeses Eestis kiire ja efektiivne. Hea kaasteeline, enam ei ole mõisa köit, mida lohistada, ja loodame, et uut sarnast Mõisa-köit ei teki.

Eesti viimane haridusreform toimus taasiseseisvumise algul. Kogunes umbes 100 spetsialisti, võeti läbi kõikvõimalikud metoodikad, Steiner-pedagoogika, holistiline haridus, religioon, ajalugu ja sellest moodustati midagigi tänuväärset, mida hetkel jagada. Täna on juba mitu aastat tõsiasi, et huviharidus täidab väga väga mitmel moel tühemikku, mida sääraselt progammeritud tavaharidus enam ei paku. Ja seda mitte ainult tavamõistes üldhariduskoolis põhiharidust täiendavalt, vaid erinevates vanusegruppides eelkooliealisest täiskasvanute ja vanuriteni. Kõik, mis ei ole eraldi huvikooliks formuleerunud, jagub erinevatesse kursustesse. Miks? Sest järelikult on huvi (loe: vajadus).

On igati aeg vaadata ringi ja ümber mitte ainult põhihariduse sees, vaid laiemalt.

Mis on selle meie erakordse laulupeo taga? Ainult profist koorijuhid ja heliloojad, ainult kultuuriministeerium? Taipasid, eks ole, palju enamat? Selle taga on tahe, eneseväljenduse ja kuhugi kuuluvuse vajadus. Päris paljudes kultuurides on tantsul ja laulul palju sisukam ja kõnekam tähendus, kui vaid pelgalt harrastusrõõm. See on seesama vägi, mis laulukaare all viie tuhande osaleja hulgas seistes sind maast lahti tõstab, nõnda, et kaotad oma füüsilise keha, ja selle kaudu enda identiteedi.

Seal meredel ei mölla iial torm. Seal viljapuid ei võta haigus ning ainult igavene, muutumatu vorm
seal puhtana su ees on kõigis paigus.

Nõnda, et aeg on näha peenemalt ja tajuda kaugemale. Nõnda, kui ei ole jätkusuutlik ja praktiline lahutada teadlikkust ja silmaringi huvi- ja põhihariduseks, ei ole mõistlik ka rääkida eraldi kunstist ja kultuurist. Isegi mitte kontekstis, et kunst on kultuuri osa. See on hoolikuses kinni ja asjaga tegelemisele pühendatud ajast. Sihtmärgist ja soovist näha, mis on käänaku taga.

Kui ma seiskan nüüd oma mõtte, panen kirjas koma ja jätan peas tühiku, tekib sinna taipamine. Paus kannab ja põhjustab uue teabevoo. See voog võiks olla nüüd vaimuga täidetud. Vaimustatud. Sellega see huviharidus just tegelebki. Juhendab sind kasutama oma isiklikku täisvõimekust. Õpetab keskenduma, olema hoolikas, tegema ühiselt. Kasu saamata. Teistlaadi mõtteviisi kohaselt, saades mittemateriaalseid hüvesid.

Sest sinu personaalne taipamine on ainult sinu (loe: orgaaniline) ja sestap ei teki blokki, vastumeelsust enne sisu mõistmata. Toimub tõrgeteta loomulik areng.

Tegelikult algas huvihariduse peatus juba 2007. Tallinn koondas selle üldhariduskoolide juurde. Ja lõpetas eraldiseisvate asutuste toetamise. Huvitegevus muutus kvaliteedilt nõrgemaks ja rahastus ebaselgeks. See ei ole siiani end õigustanud. Sest kahjuks ei teki üldhariduskoolis kunagi vastavat keskkonda. Huvihariduse areng saab toimuda vaid tegevuspõhises teabekeskuses, kus tegeletakse igapäevaselt vaid teatud kindlal suunal. Tartu toetab õnneks huviharidust siiani, kuid ka siin on tagasilöögid sõltuvalt noore elukohast. Ehk siis samuti takerdume korraldusliku taha.

Mingil kujul ei ole mitte kuskil Eestis (ei linnades ei maal) tagatud järjepidevus ja jätkusuutlikkus. Esimene läbi korraldusliku (riigi rahaline toetus) ja teine läbi sisulise (juhendajate-õpetajate innustus ja enese arendamine). Tugevad huvikeskused on suutnud luua eraisikud, kui neid valdkond tõeliselt huvitab või on käivitavaks mootoriks isiklik kogemus. Tõesti-tõesti.

Huviharidus on haridus. Huviharidust ja huvitegevust eristab ennekõike vastava metoodika (kogemusliku praktika järjepidev kasutamine, mis viib tulemuseni) olemasolu ja rakendamine. Huviharidus ei ole täna nagu ühegi ministeeriumi teema. Vabandage, aga mille peal see laulu- ja tantsupidu või muusika või ballett või teater püsib? Või sport?

Tasub vaadata laiemalt ka tervet maastikku - ehk on liigendusi vaja enamgi?

Kuid sina, sina – saades päriseks
kõik aarded seal, ei koge vana kõrkust,
vaid ihkad, et su hing S I I N kaasa väriseks
ja tunneks oma tiivustavat nõrkust.
(Juhan Liiv)

Toimetaja: Kaspar Viilup



Ian "Lemmy" Kilmister

Arvustus. Südamlik narkomemuaar

Uus raamat
"Lemmy. White Line Fever"
Autorid: Ian "Lemmy" Kilmister, Janiss Garza
Inglise keelest tõlkinud Lauri Liiders
Kirjastus Tänapäev

FILM
Ivo Felt ja Zaza Urushadze Varssavis

Zaza Urushadze film "Pihtimus" linastub kolmel kontinendil

Gruusia režissööri Zaza Urushadze värske Eesti-Gruusia mängufilm "Pihtimus" linastub täna Chicago rahvusvahelisel filmifestivalil Ameerikas ning Busani filmifestivalil Lõuna-Koreas. Maailma esilinastus toimus kolm päeva varem Varssavi filmifestivali võistlusprogrammis, kust sai neli aastat varem alguse mehe eelmise filmi "Mandariinid" rahvusvaheline võidukäik.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Sallimatus on emotsionaalselt palju kurnavam valik kui sallivus. Pildil rootsi aktivist Tess Asplund, kes sai tuntuks üksi sadade neonatside vastu protesteerides.

Jan Kaus. Praktilisest sallivusest

Meie rahvuse retoorikas nõnda oluline väiksuse tunne, väljasuremise oht on kadumas üksteise hirmutamise ja üksteise peale vihastamise taha.

 

Thule

Pytheas, ookean ja Thule

Kas on alust Thule samastamiseks Saaremaaga, küsib Mait Kõiv Vikerkaare oktoobrinumbris, ja vastab ka.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: