Arvustus. Moodsad popistandardid
Võtsin korraga ette kolm hiljuti ilmunud ambitsioonikat ja tugeva kommertsjõuga popalbumit – Calvin Harrise "Funk Wav Bounces Vol. 1", Major Lazer "Know No Better EP" ja DJ Khaledi "Grateful" –, et mõista, kuhu suunas tüürivad suured pop-produtsendid.
Popmuusika standardiseerumine on olnud reaalsus läbi levimuusika ajaloo. Sõltuvalt ajastust on olnud mingid käigud, mis tagavad küllalt kindla kommertsedu, enamik sellistest produktidest – paljudel juhtudel ei tasu sellies olukorras rääkida loomingust – devalveeruvad aga lühikese aja jooksul ning tulevikus jääb võnkuma lihtsalt õrn nostalgiafaktor.
Viimasel paaril aastal on need nupud olnud kindlasti trap ja sellest lähtuvalt kõiksugune ägisev-jorisev räpp, leegitsev ning paugutav EDM ja loomulikult päikese- ning plaksupop, mis Pharrelli "Happy" ja Daft Punki "Get Lucky" ajendil on roninud igasse prakku. Sinna ritta lisanduvad vaikselt jälle – Enrique Iglesias hakkas just moest minema – ka pruunid ilma särgita latiinomehed, nagu kinnitab maailma vallutav loodusõnnetus "Despacito".
Targad moodsad produ(k)tsendid võtavad neist kõigist midagi, viskavad blenderisse ja välja tuleb maitsev smuuti, millega toita rikkaid ja vaeseid, lolle ja tarku, kriitikuid ja tavarahvast, keda iganes. Seepärast tuleb neid kolme plaati käsitleda samadel alustel, sest nende eesmärk on sama. Kerge ja lihtsasti müüdav pop, mis ei esita kuulajale liigseid nõudmisi ning avab end ilma igasuguse kontekstita. Muusika, mis kaubanduskeskuses muusikaosakonna asemel sobib pigem tarbekaupade riiulile.
Major Lazer
"Know No Better EP" (Mad Descent)
1/10
Alustades halvimast, siis Major Lazeri viimase EP on ikka talumatult ebameeldiv. Täielik loodusõnnetus, mis igava produktsiooni, põhjendamatu bassipaugutamise, tühise autotune-räpi, ninahäälega Sean Pauli ja latiinolaulikutega teeb kõik selleks, et lahustada muusikast igasugune loomefaktor. Tüübid, keda paar aastat tagasi tunnustasid isegi kriitikud, on langenud sügavale mädasohu.
Sealsed klubihitid on nagu legomajad, ühevärvilistest klotsidest kokku laotud näotud junnid, millesse on üritatud pressida nii palju jõudu ja funktsionaalset müdistamist, et katel ajab mõne sekundiga üle, pea hakkab ringi käima ja kui palju kuulata, võib ära ka minestada. EDM-ekstremism, mida tuleks enne kõvasti lahjendada, kui üldse ette võtta tasuks.
Ja mida ma tegelt asja ilustan, neid lugusid ei tasugi ette võtta. Halb, halb, halb ja veelkord halb muusika, millest paistab välja arulagedus ja soov müüa end globaalsel turul. Kui see oleks mingisuguse Mehhiko küla kohalik muusika, ei heidaks ette, aga seda helireostust tulvab kõikjalt, alates kaubanduskeskustest lõpetades edetabelitega.
DJ Khaled
"Grateful" (Epic)
4/10
Ei pea kaugele vaatama, et leida üles absurdselt produktiivne hüperprodutsent DJ Khaled. Kui Major Lazer üritab viilida tantsumuusikalt maha kõik nurgad, muutes selle näotuks helivooks, siis sama juhtub Khaledi puhul hip-hopiga. Tema kaasautorite meeskond – Chance the Rapper, Migos, Travis Scott, Alicia Keys, Beyoncé, JAY Z, Rihanna, 21 Savage – lubaksid justkui oodi moodsale mustale muusikale, kuid see jääbki vaid lootuseks.
"Grateful" paistab kohe silma gängstaräpi ülepakutuse ja lopsakusega, seal ei ole ruumi hingamiseks, räppar sülgab sõnalaviini nii kuis jõuab ja matab tihti isegi rütmid ja musikaalsuse. See ei ole aga albumi tegelik ambitsioon, kommertspüüdluste tõttu on seal proovitud esiplaanile lükata kiledad ja kriiskavad raadiorefräänid ja meeldejäävad meloodiad, mis aga mattuvad selle ülekülluse alla. Toimetamata materjal, millest tuleks sarnaselt Major Lazeriga palju maha võtta, et selleks asja saaks.
Probleeme leiab sellel plaadil kõikjalt. Lood, mida albumile jõudnud lausa 22, on lihtsalt halvad. Puudub igasugune laulukirjutamine, see on alko- ja narkojoobes lalin, mis on stuudios staaridega koos pidu pannes salvestatud. Pärast kaine peaga istus Khaled puldi taha ja hakkas nuppe keerama, kruttis sinna pisut tümpsu ja popikaid meloodiaid taustaks, et ikka rahvale rohkem peale läheks. Muidugi väänas ikka valjust ja vunki ka peale, mistõttu muutuvad lood kohati kakofooniaks.
Ja kui keegi karjub pea iga loo alguses enda nime ja häirivat fraasi "WE THE BEST MUSIC", siis tahaks talle käsipidi kallale minna. DJ Khaled on egomaniakk, kes teab, kuidas lugusid müüa, aga tal puudub igasugune musikaalsus. Albumi tipphetked on Rihanna ("Wild Thoughts") ja Beyoncé ("Shining") kaastööd, mis avaldati juba singlitena, plaadi võib seega julgelt kuulamata jätta.
Calvin Harris
"Funk Wav Bounces Vol. 1" (Sony)
8/10
Calvin Harrise käsitlustes ei muutunud tema karjääri algusest saadik eriti midagi. Võimas ja ülepakutud staadioni-EDM, täpselt midagi sellist, nagu võib näha suvel Pärnu rannas Weekend festivalil. Ta ei erinenud tüüpilisest EDM-tüpaažist millegi poolest, parimal juhul oli tal lihtsalt natukene rohkem raha aastatega kogunenud ja leidus kuulsaid sõpru, kes viitsisid ta lugudes kaasa teha. Muusika, mis ei väärinud tähelepanu, kui raadiost tuli, siis vahetasin kanalit.
Siis aga juhtus midagi. Ma ei tea, kas ta lõi pea ära, esivanemate kummitus käis kollitamas või midagi muud väga mõjusat, aga Harris keeras otsa ringi. Leegiheitjad, tossumasinad ja basskõlarite tornid läksid keldrisse ja tema muusikasse kolis ilus ilm, retrosüntesaatorid ja aus funk. Ei mingit paugutamist ja müristamist enam, kampa tulid Frank Ocean, Pharrell Williams, Snoop Dogg ja Migos ning koos hakati päikest purki suruma.
"Funk Wav Bounces Vol. 1" on siiski album vaid tinglikult. See on kogumik singlitest, mis kõik astuvad üsna sarnast rada – see on suve kõige mõnusama rannapeo muusika, joviaalne ning täis õnne-rõõmu. Ideaalne popmuusika, mis avab end kohe, neid lugusid ei ole vaja helimerest taga otsida, vastupidi, need ronivad ise sinu juurde ja ei lase lahti. Kui "Slide" koos Frank Oceaniga tundus esimestel kuulamistel lollakas ja tüütu, siis miskipärast läksin tagasi, kuulasin veel, panin isegi korduse peale, ning tänaseks on lugu vast sadakond korda klappides mänginud. Äärmiselt sõltuvusttekitav, sest Harrise emotsionaalne palett on nii mahlakas, millesarnast kohtab (pop)muusikas harva.
Vaatamata sellele magusale hurmale, millega uus Calvin Harris võlub, ei mõju ta agressiivselt ega pealetükkivalt. Mõne kuulamise järel saab sellest hoopis hea ühtlane mass, midagi sellist, mis ei sega ühtki igapäevatoimingut ning hoiab sind lihtsalt mõnusas muusikapilves. Loo piirid kaotavad tähtsuse, "Funk Wav Bounces Vol. 1" muutub hea laulukirjutuse, nõtkete meloodiate ja pea täiusliku popmuusika tervikuks. Õppematerjal kõigile alustavatele produtsentidele, tasuks näpuga järge ajada.
Need kolm plaati kinnitavad, et popmuusikas ei ole oluline maksimalism ja pidev paugutamine, vaid kõigi standardiseerunud aspektide kõrval jääb kõige tähtsamaks siiski hea meloodia ja laulukirjutus. Kui on kehv laul, siis ei viitsi kuulata ja paned edasi, hea ning tõeliselt hea loo juurde tuled aina uuesti tagasi ning see ei lase lahti, tahad sa seda või mitte. Kummitab peas, kaubanduskeskuses, reklaamides, hea popmuusika on nagu epideemia, mis vallutab maailma.
Ilmselt mu jutt on siiski täielik lollus, sest praegu vallutab ülehelikiirusel maailma "Despacito", mis, noh, ei ole....