Arvustus. Kohila sümpoosion ja Karin Kalmani isikunäitus ({{commentsTotal}})

17. Kohila sümpoosion
17. Kohila sümpoosion Autor/allikas: Eesti Keraamikute Liit

17. Kohila sümpoosion
Tohisoo mõisas 29.06–16.07.

ja

Karin Kalmani isikunäitus "Ideaalmaastik. Maa, puu, tuli, vesi"
HOP galeriis 17.07–1.08.

Sümpoosionil osalenud kunstnikud: Ábel Lakatos (HU), Craig Hartenberger (US), Kaspars Geiduks (LV), Anna Steinhäusler (AT), Kaisa Laas (EE), Kyung Won Baek (KR), Merja Pohjonen (FIN), Vera Bakastova (RU), Hennie Meyer (ZA).

Kuraatorid: Juss Heinsalu ja Evelin Saul

Juulikuine keraamikasaak on olnud Eestis rikkalik. 29. juunist 16. juulini toimus Kohilas Tohisoo mõisas juba 17. korda rahvusvaheline puupõletusele keskendunud sümpoosion ning kas plaanitult või õnneliku juhuse läbi avati kohe järgmisel päeval Tallinnas HOP galeriis keraamik Karin Kalmani isikunäitus "Ideaalmaastik. Maa, puu, tuli, vesi".

Sümpoosion võõrustas seekord üheksat kunstnikku üheksast riigist. Kolme nädala jooksul töötati külg külje kõrval. Kui kolm päeva ühiselt köetud ahjud vaikselt jahtuma hakkasid, esitlesid kunstnikud avalikul kohtumisõhtul oma varasemat loomingut ning arutleti valdkonna jaoks oluliste küsimuste üle. Üritus lõpetati suure ühise näitusega Tohisoo mõisapargis, kus esitleti enamasti skulpturaalseid äsjavalminud teoseid.

Kunstnike ja publiku vahelise esitlusõhtu diskussiooni modereeris fotokunstnik Kulla Laas, kes tänu keraamika käekäiku kõrvaltvaatavale pilgule sai visata õhku ka valdkonda provotseerivaid küsimusi, mis muidu omaalgatuslikult ebamugavust valmistaks. Kohe alguses proovis ta suunata arutelu puupõletatud keraamika ja kaasaegse kunsti omavahelistele suhetele. Kas oli asi liialt laialivalguvas teemapüstituses või ühiselt kolme nädala jooksul ületatud raskuste järgselt vallandunud ühtsustundes, aga vastused hakkasid koheselt loksuma klišeest klišeesse. Siinkohal keskendukski paarile vastuseta õhku rippuma jäänud teemale.

Maagiline ühisteadvus

Puupõletuse väärtusena toodi välja sedasama pea maagilisena tunduvat ühisteadvuse teket, mis koos töötades hinge poeb. Puupõletuse ahjud on tavaliselt suured ning neid köetakse mitu päeva järjest. Samuti ei saa igaüks lubada endale suure isikliku ahju ehitamist ning seetõttu on hea käia talgute kombel üheskoos tööd tegemas. Ööpäev läbi ollakse ahjuvalves ning pingutatakse ühise eesmärgi nimel. Selline põletusviis neelab suure koguse küttepuid ning üksinda oleks terve ahjutäie valmistamine liiga kulukas. Ka puupõletatud taieste omahind on kordades suurem, sest traditsioonidel põhinev protsess on ettearvamatum kui väikeste elektriahjude puhul ning ühe objekti valmimiseks on kulutatud kordades rohkem nii ajalisi kui rahalisi ressursse. Lõplikud värvid ja pinnad tulevad alati üllatusena. See on suhtlus inimese ja iidse tehnoloogia vahel, kus viimane sõna jääb ahjule. Kunagi ei saa täielikult kindel olla, millised lapsed põlevast üsast sünnivad.

See kõik on küll väga armas, aga siiski ei anna mööda vaadata algsest küsimusest. Tõmban võrdlusjoone ka vestluses läbi käinud maalikunstiga. Oletame, et ma küsin maalija käest, miks ma peaksin ostma tema töö sedavõrd kalli hinnaga. Ja ta vastab: "Tead, sa peaksid selle ostma, sest mulle lihtsalt nii väga meeldib maalida. Pintslid ja värvid ja see tärpentini uimastav lõhn. Ja siis see õhtu Levika baaris kus ma teiste maalijatega täis jõin ja kunstist rääkisin ja sain aru, et ma peaksin hoopis teistsugust tehnikat rakendama."

Mul oleks küll hea meel, kui saan omandada teose, mis on teostatud kire ja naudinguga, aga ikkagi ei saaks aru, mis väärtust see teos kunstimaastikul omaks. Ainsana nentis ka USA keraamik Craig Hartenberger, et tõepoolest piirduvad tavaliselt kunstialased vestlused omades ringkondades faktidega savi ja glasuuride koostistest ning põletuste temperatuuridest ja kestvustest.

Nagu varem mainitud, olid valminud peamiselt keraamilised skulptuurid. Tõstatatud küsimuse valguses kujutlesin, millisesse galeriisse või näitusesaali need taiesed peale lopsaka rohelusega ümbritsetud mõisaparki edasi tee leiaksid. Hea on tõmmata paralleele hetkel Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis viimast nädalat avatud VII Tallinna rakenduskunsti triennaaliga. Eelmisel aastal sümpoosionil osalenud Kris Lemsalu on vast üks vähestest Eesti keraamika kesksetest kunstnikest, kes näitab oma töid n-ö vabasid kunste esindavates institutsioonides. Enamasti ollakse harjunud leidma tee KUMU asemel disainimuuseumisse, kuigi tarbitavusega on neil skulptuuridel vähe ühist.

Nii nagu triennaali puhul, tuleb mul ka sümpoosioni tulemusi analüüsides küsida, mis on vahet keraamiku tehtud skulptuuril ja skulptori tehtud keraamilisel skulptuuril? Miks esimene eelistab näidata oma skulptuuri tarbekunsti galeriis ja teine oma skulptuuri vabade kunstide galeriis? Mõlemal puhul on ju tegu võrdsete kunstnikega. Järsku on tegu mugavustsooniga? Kelle käest ja milline kriitika tuleb? Milliste parameetrite alusel su teost hinnatakse? Kas ühistel ahju kõrval veedetud unetutel öödel ja koostegutsemise rõõmul on galerii kontekstis piisavalt kaalu? Kas tööprotsessi käigus esitatud küsimused pakuvad huvi ka potentsiaalsele kunstitarbijale?

Tarbekeraamikud ei soovi võistelda kontseptualismiga

Savi on materjalina ajaloos ennekõike seotud tarbitavusega. Ka tsivilisatsioonide lätetelt pärit rituaalsed kujukesed on ennekõike sotsiaalseid käitumismustreid korrastavad tarbeobjektid. Vaba eneseväljenduse vahendina on skulptuur inimkonna loos väga hiline nähtus. Olgu need siis Tartu Jaani kirikut kaunistavad kristlikke piltjutustusi vestvad savikujukesed või rituaalne Qin Shi Huangdi terrakotasõdalaste armee Hiinas, on savivorm ikka olnud üksikisiku egost kõrgemal seisev ühiskondlikus teenistuses tarbeobjekt. Lüües selles valguses lahti ükskõik millise mahuka kunstiajalugu käsitleva teose, näeme, et vähemalt kaks esimest kolmandikku räägib vaid "tarbekunstist". Nii ongi loogiline, et tarbekeraamika keskse taustaga haridussüsteemist tulevad kunstnikud ei soovi asuda KUMU viiendal korrusel võistlema kontseptuaalse skulptuuri ja installatsiooniga.

Sümpoosioni lõpunäitust vaadates sai teha üldistuse, et keraamikud tegelevad skulptuuri puhul enamasti vormiotsingutega. Erinevast taustsüsteemist tulevatel teostel tõmmataks vaip KUMUs lihtsalt julmalt alt ära, sest kaasaegne kontseptsioonikeskne skulptuur on suunanud näo pigem tehnoloogia, installatiivsuse ja audiovisuaalsuse poole, leides suuremaid kattealasid näiteks uue meediaga. Keraamikul on märksa julgem tegutseda tuttavas kommuunis. Pahatihti kaasneb sellega vähe adekvaatset kriitikat, mis aitaks kunstnikel saada argumenteeritud tagasisidet, et selle abil leida tuge enesekriitilisele mõtlemisele.

Karin Kalmani näitusest:

Karin Kalman on samuti lähenenud oma isikunäitusele HOP galeriis peamiselt läbi puupõletuse tehnika. Suures laastus võib ekspositsiooni jagada kaheks eraldi osaks. Akna peal seisavad kahes reas läbi mitme aasta põletatud portselanpeekrid. Igaüks eri tooni. Saatetekstist tuleb välja, et Kalman on kasutanud nende kõigi puhul samu glasuure. Variatsioonid tekivad eri ahjudest ja põletusmeetoditest. Monokroomsuse nüansirikkus demonstreerib kui võluv võib olla puupõletusele omane "50 shades of brown".

Näituse teine osa asub suurel maadligi hoidval ja pea tervet galeriid täitval postamendil. Eriilmelised taiesed paistavad olevat läbilõige mitme aasta teostest. On mitmeid tarbenõusid nagu taldrikud ja vaagnad. Anumaid, mis on läbi vormimängude minetanud oma praktilise funktsiooni. Paar puhtalt skulpturaalset väikeobjekti ning mõned säravvalged portselanist lilleõied, et tekitada kontrasti tumedate ja karmipinnaliste töödega. Teosed on tasakaalukad. Lihtsaid geomeetrilisi vorme on ääristatud looduslähedaselt kaootiliste sakiliste servadega.

Kui kaasaegses kunstis üritatakse tõmmata endale radikaalse, risti mitte ette lööva kunstniku kuvandit, tegeledes teemadega nagu seks ja sõjapoliitika, siis tekkib tunne, et tõsine radikaalsus peitub hoopis teemades, millega on raske tähelepanu leida ning vajab pikka enesesse süüvimist. Seetõttu tundub seksist kordades ohtlikum ja radikaalsem teema näiteks siiras armastus jumala vastu. Mul on kohati tunne, et sellistes tasakaalukalt lihtsavormilistes praktilistes objektides peitub sarnane radikaalne vaprus. Isetu julgus luua õõnes anum, et keegi teine saaks tänu sellele end kosutada. Kommenteerides sel aastal Kohila sümpoosionil Lõuna- Aafrika Vabariiki esindanud tarbekeraamikale orienteeritud Hennie Meyer´it: "Mis on nõu puhul olulisem? Kas see, mis on väljas või see, mis on seespool?"

Toimetaja: Madis Järvekülg



Kino ja Viktor Tsoi lauludKino ja Viktor Tsoi laulud
Elamus. Mama Anarhia

Kontsert

Tsoi laulud

Vennaskond, Like & Share, Огни большого города, DND, Идеальные люди

Tallinn, Harjumägi

15. august

Haapsalu piiskopilinnusHaapsalu piiskopilinnus
Haapsalu piiskopilinnuse muuseum sulgeb arendustöödeks uksed

Järgmisel nädalal sulgeb uksed Haapsalu piiskopilinnuse muuseum ning seal algavad 2019. aastani kestvad arendustööd. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt saadud ligi 3,2 miljoni eurose toetuse abiga ehitatakse välja aasta ringi avatud keskaega käsitlev tegevusmuuseum ja külastuskeskus. Haapsalust jätkab Juhan Hepner.

"Plahvatuslik blond""Plahvatuslik blond"
Arvustus. Plahvatuslik, aga õnneks mitte blond film

Uus film kinos

“Plahvatuslik blond”

Lavastaja David Leitch

Osades Charlize Theron, James McAvoy, John Goodman

7/10

FILM
Carlotta (Marion Cotillard) tuleb pärast Indias New Dehlis veedetud aastaid tagasi Prantsusmaale nagu eksootiline lind, kes lendab aknast sisse, paneb plaadimängijasse esimese ettejuhtuva vinüüli ja tantsib oma endise mehe uuele naisele võidukat sõjatants
Tõnu Karjatse filmikomm. "Ismaeli vaimud" tungivad vaataja pähe

Prantsuse filmilooja Henry Clouzot on öelnud, et filmi jaoks pole vaja mingit kindlat tehnikat peale jätkuva avastamise, režissöör leiutab ise viisi ja tehnika, mis just talle kõige paremini sobib. Clouzot ütles seda küll Jean Cocteau filmi “Orpheus” (1945) kohta, kuid mõnes mõttes on see sobitatav ka universaalse loomevalemina, sest igal kunstnikul tekib tihti probleem just sobiva vormi leidmisega. Arnaud Desplechin on “Ismaeli vaimude” juures läinud isegi mitut teed, raamides ja lavastades ühte fiktsiooni ka teistlaadi, žanrilt ja stiililt erinevalt.

TEATER
Itaalia trupp MOTUS
Algas etenduskunstide festival SAAL Biennaal 2017

Rahvusvaheline etenduskunstide festival SAAL Biennaal leiab aset 15. - 27. augustil Tallinna teatrites ja linnaruumis.

Uuendatud: 21:38 
KIRJANDUS
Hans Luik
Suri kirjanik Hans Luik

Hans Luik
26.03.1927 – 13.08.2017

KUNST
Üks tubadest, mis ootab Paides Arvamusfestivali ajaks taaselustamist.
ERR.ee video. Paides nihestati ruumi

Paide Arvamusfestivali ajal võis näha põnevat ajutist näitust, millest jäädvustasime video. "Ruuminihe" on näitus, mis lõi eeskuju mahajäetud kohtade ellu äratamiseks ja püüdis elustada Paide tühje ruume ja linnapilti. Näitus hõlmas nelja Tallinna tänaval asuvat hoonet.

Arhitektuur
lendlend
Fotovõistlus bioTallinn ootab töid ja küsib, kas loodus on olemas

TAB 2017 teema on sel korral bioTallinn, mis seab küsimuse alla arusaamad loodusliku ja tehisliku piiridest. Antud fotovõistlus on inspireeritud samast ideest - selmet käsitleda loodust tasakaalus süsteemina, mida inimtegevus häirib ja lõhub, oletab bioTallinn, et loodust kui sellist ei ole olemas.

Uuendatud: 12:22 
Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Ruja filmi esilinastus. Kino Artis.
Galerii: Esilinastus dokumentaalfilm Rujast

Täna esitleti Artises dokumentaalfilmi "Ruja – Keelatud!".

Arvamus
Uuringute teostamine Hermann Ride kappaltarilUuringute teostamine Hermann Ride kappaltaril
Keelesäuts. Teostada või mitte?

Võib juhtuda, et mööda suvise pealinna tänavat kõndides komistame otsa sildile, millele on kirjutatud: „Ettevaatust! Teostatakse parandustöid!“ Sama tõenäoline on lugeda ajalehest ametniku kinnitust, et „praamidega teostatakse Saaremaale reisijate vedamist“.

Aet Annist saates "Globaalne eestlane"Aet Annist saates "Globaalne eestlane"
Aet Annist: kuidas toimib inimene ühiskonnaliikmena?

Rainer Sternfeldi külaline podcast´i "Globaalsed eestlased" 23. saates oli sotsiaalantropoloog Aet Annist, kes oli hiljuti Inglismaal asuva Bristoli ülikooli õppejõud ning ühtlasi ka Tartu Ülikooli etnoloogia osakonna vanemteadur. 

"Deadpool""Deadpool"
Ära usalda filmikriitikuid (vähemalt mitte ülemäära)

Filmikriitika allakäigus on ennekõike süüdi kriitikud ise, kes ei süvene ega viitsi tööd teha.

Väikelaps ei oska ohtu tajuda. Väikelaps ei oska ohtu tajuda.
Tallinnas ja Helsingis toimub konverents kunstilisest moderniseerumisest

Täna algab Tallinna Ülikoolis ja Helsingi Ülikoolis konverents "End Games and Emotions: The Sense of Ending in Modern Literature and Arts", mis keskendub küsimusele, kuidas mõjutab meie häälestatus (tajud, meeleolud, aistingud, emotsioonid) meie maailmakogemust ja meie tegutsemist erinevates tähendusstruktuurides.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.