Arvustus. Broken Social Scene´i koosmeele deklaratsioon ({{commentsTotal}})

BSS
BSS Autor/allikas: Esinduspilt sotsiaalmeediast

Uus plaat
Broken Social Scene
"Hug of Thunder" (Arts & Crafts/ City Slang)
7/ 10

Oi kui tuttvalik on see Kanada suurekosseisulise indie ühiskogemust pidutseva koolkonna kõlapilt.

Kontsertidel paiguti 19-liikmeliseks paisunud sõpruskond on pärast seitsmeaastast pausi tagasi. Neile omasel moel, ainult et taustsüsteem on vahepeal muutunud ja ehk vajabki maailm praegu sellist koosmeele deklaratsiooni, mida "Hug of Thunder" meile esitleb. Ka suursugune indie-rock ei ole ju enam ometigi moes.

Erinevalt aga esmaste märkide järgi üheülbaliselt tantsulisemaks muutuvast Arcade Fire´ist tundub uus Broken Social Scene (BSS) endiselt produktsioonis rohkem eri kõlavärvide otsinguil. Iga liige kollektiivist on ka päriselt kohal ja kosta, identifitseeritav ja kordumatu. Kui teha indie-rock´i 21. sajandi teisel kümnendil, siis just nii seda teha võikski.

Natuke rohkem uperpallitades ja ülesehituslikult ebastandardselt, vähem vokaalmeloodiatel ja kitarrisoolodel ning rohkem ansambli äärmuseni läbimõeldud kokkumängu ja sealt välja kistud pisidetaile paitades. Säilitades arusaama (mis kunagi oli iseenesestmõistetav), et ilma üksikliikmete sisulise kohaloluta ei saa rääkida ka elujõulisest bänditervikust.

BSSi eelmisel albumil "Forgiveness Rock Record" oli kollektiivset dünaamikat vähem tunda, ansambli jätkuvalt parim teos "You Forgot It In People" seadis aga keskmesse märksa minimalistlikuma kitarrisõrmitsemise taustal pastoraalse uimamise õhulises õhustikus. See õhustik on nüüd suures osas kinni pekstud, mille eest vastutab arranžeeringu pompoosne sära.

Nüüdsel plaadil on suhtelisest miinimumist maksimum välja võetud, kitarride keerdkäigud kõlavad jälle potentsiaalikalt, moodustades suisa massiive, ning staadionimuusika saab uues valguses ümber defineeritud. "Hug of Thunderil" pole ette näidata üksikelementides nii kaasavalt mõjuvaid popoode nagu näiteks British Sea Poweril, instrumendid on sätitud intensiivsemasse kobartoime pöördemomenti ning paigalpüsimatu julgus suunab loomingut veidratele kõrvalradadele, kus kohtab ka pasunakoori ja džässilikku helikeelt. Ennekõike on BSSi eesmärk näidata oma kooslust keerukas koostoimes, mitte publikuga "koos toimida". Ses mõttes on tegu võluvalt pohhuistliku kommunikatsiooniga. Seda omakorda arvestades, tunduvad enamik tehnilistest sooritustest küll liiga täpsed, jäigad, pinges.

Kui me võtame ette näiteks Sianne Ngai kolm kõige olulisemat kaasaegse ühiskonna kultuuritarbimise esteetilist kategooriat – zany, cute ja interesting –, siis seda plaati iseloomustab eelkõige just esimene. Ja nii ongi edumeelne, sest kahest viimasest on küll vähemalt popmuusikas täielik üleküllus. BSSi uue materjali muusikaline pool on ses mõttes tõesti pentsik ja totakas, katku nad seda mistahes laulusõnadega. Teatavasti ilmneb nendes vastupanuks omajagu pessimismi. Võrratud seaded pimestavad aga igasugused kahtlused ideede puudulikkusest. Sellest hoolimata kannavad enamik lugusid plaadil hümnilikku kvaliteeti, komplekt püüdleb ikkagi olemaks "suurem kui elu". Seda ilmselt enam kui kunagi varem. Ka ballaadides.

Aga see üleeluline ambitsioon tuleb tihnikus tuhnides ise kinni püüda, suuremat mõttepanust eeldav meeleline autasu on ju ikka magusam kui see, mis apaaatsust eeldades kandikul ette tuuakse.

Oluliselt kõrgem keerukuse-mänglevuse aste ehk Kanada indie-rock´i Briti traditsioonist eelkõige eristabki. Valehäbita emotsionaalne avastuslikkus on BSSi loomeprotsessi tugevalt sisse juurdunud. Tavapärane rocki väljendusvõimaluste arsenal moondub otsekui grandioosseks orkestriks ja võimaldab kuulajal kehastuda dirigendiks, pakub lollile võimaluse tunda end arukana.

Aga kuna erinevaid vokaalkaraktereid jagub nii melanhoolsemasse kui ka krutskeid täis profiili, ning pillid teevad kohati esmapilgul jaburaid akrobaatilisi trikke, siis moodustub püsivalt pilkav tagaplaan, mis välistab tüütu intellektuaalsuse taotluse. Popim osa indie-rock´ist pole kunagi tahtnudki, et teda tõsiselt võetaks.

BSS näitab aga, et tark võib olla ka peenelt jandeldes, nii paatost trotsides. Ja kuigi üldises ühiskondlikus avalikus arutelus (eriti kultuuriinimeste esituses ja suuresti sotsiaalmeedia mõjul) on läbiva iroonia abil "raskete" teemade salgamine ja pidev irvitav toon juba minu jaoks väsitavalt üksluiseks muutunud, siis muusikainstrumentide keelde kantuna paistab see konkreetsel juhul veel piisavalt värske, teades, et mingi loominguline valu seal peidus siiski on.

Albumi nimilugu elavas esituses:



Eesti keele riigieksam.

Peeter Helme. Tehtud-mõeldud keeleteema

On nelja sorti käitumisstrateegiat – mõeldud-tehtud, mõeldud-mõeldud, tehtud-tehtud ja tehtud-mõeldud. Eks peame kõik seda esimest, mõeldud-tehtud, targa inimese tunnuseks ja üldiseks ideaaliks. Paraku enamasti ideaaliks ta jääma kipubki.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: