Arvustus. "Dunkirk" - visuaalse loojutustamise meistriklass ({{commentsTotal}})

Christopher Nolan
Christopher Nolan "Dunkirk" Autor/allikas: outnow.ch

Uus film kinolevis
"Dunkirk"
Režissöör: Christopher Nolan
Osades: Tom Hardy, Mark Rylance, Kenneth Branagh, Fionn Whitehead, Cillian Murphy, Harry Styles, Barry Keoghan
8,5/10

Aeg tiksub. Vaenlane piirab. Ainus väljapääs on üle mere. Mööduvad tunnid, mööduvad päevad. Võimalused kahanevad. Vaid teod loevad. Võit on ellujäämine. Aeg tiksub.

Ja Christopher Nolan ("Tähtedevaheline", "Pimeduse rüütli" triloogia, "Algus") lööb takti. Füüsiliselt mõjuvat rütmi, mis toob kinolinale ellujäämisloo keset Dunkirki rannal toimuvat liitlasvägede evakueerimisoperatsiooni teise maailmasõja ajal. See vähem kui kahte tundi pigistatud katkematut pinget kruttiv rütm moodustab sel nädalal kinodesse jõudnud "Dunkirki" tuuma, pakkudes kurnavuse ja kaasahaaravuse vahel pendeldava filmielamuse, millelaadset on suure eelarvega filmide kontekstis tänapäeval raske saada.

Seda tänu oma eristuvalt visuaalsele loojutustamisviisile, mis paneb kõrvale liigse selgitava ja tihti sõjafilmide puhul sentimentaalse dialoogi, ajaloolise kontekstualiseerimise ja karakterite tausta süüvimise ning toob esiplaanile teod ja eesmärgid. See tähendab, et "Dunkirk" haarab vaataja kaasa ellujäämise füüsiliste olukordade ja tegudega, mitte kutsudes teda samastuma tegelastega. See aga tingib tegelaste (ja seega näitlejate) jäämise nii sõja kui Nolani anonüümseteks vahenditeks. Loo teatud viisil jutustamise atribuutideks, ent siiski usutavateks ja stiilipuhasteks. Nolan tõstab fookusesse nende esituse füüsilisuse, kodeerides kõik vajaliku info nende tegudesse.

Film paneb vaataja esimesest kaadrist alates olukordadesse, kus mängus on elu ja surm, olgu selleks siis Dunkirkist põgenev sõdur, paadiga appi rutanud kodanik või evakuatsiooni turvav lendur. Elu, mida ohustab kauge ja enamasti nähtamatu vaenlane, mis avaldab ennast kuulide ja pommidena. Selle koosmõju pea anonüümseteks jäävate tegelaste ja suurejooneliste karjalike massistseenidega rõhutab sõja dehumaniseerivat olemust.

"Dunkirk" räägib ellujäämisest viisil, mis kutsub esile füüsilist reaktsiooni. Kaasahaaravus saavutatakse esiteks halastamatult manipuleeriva Hans Zimmeri helikujundusega, mis hoiab tiksuvalt, pulseerivalt ja lainetavalt pinget üleval, ent mõjub seejuures oma tüüpiliste elementide tõttu kohati klišeena, ja teiseks süstib kaasahaaravust ühest pingelisest olukorrast järgmisesse hüppav stsenaarium ja aja kulgemise kiirusega rütmistatud montaaž ja kaameratöö. Kuigi see loob kontseptuaalse terviku ja toetab pingele rajatud struktuuri, võib see mõjuda vaatajale liigagi füüsiliselt rõhuvana ja kurnavana.

Vaatajale nimelt ei anta hingamis-, seedimis- ega mõtlemisruumi. Ent on küsitav, kas see mastaapsus ja intensiivsus on õigustatud, kuna filmi ei näi saatvat ühtegi eesmärki, mis püüdleks kaugemale ajalooliste sündmuste (filmikeele poolest suurepärasest) visualiseerimisest. "Dunkirk" ei mõju nii hingematvalt kui Elem Klimovi "Mine ja vaata" või László Nemesi "Sauli poeg", mis on samuti oma lähenemise ja vormi poolest vägagi rõhuvad ja eristuvad, kuid mis on selgete eesmärkidega.

Mida aga "Dunkirki" saadab, on filmikunsti võimaluste täisväärtuslik realiseerimine ning visuaalse loojutustamise efektirohke edendamine. Film on oma žanri piires narratiivselt ambitsioonikas täiendus Christopher Nolani käekirja, mis rahuldab nii suurte vaatemängude maiaid kui filme tükkideni lahti puukivaid filmisõpru. Tormiliselt kaunis, tehniliselt meisterlik ja sisukas thriller, mis on loodud suurelt ekraanilt vaatamiseks.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Näitleja Charlotte Gainsbourg

Autahvel. Aasta albumid 2017, kohad 21-50

ERRi kultuuriportaal valis viiendat korda aasta parimaid plaate. Nagu tavaks oleme kujundanud, hakkas tipp-50 edetabel ilmuma esmaspäeval tagumisest kümnest, lisades iga päev kümme järgmist, kuni reedeks on esikümme ja kogu pilt avalik.

Marge-Ly Rookäär

Gustav Ernesaksa Fond jagas stipendiume

Gustav Ernesaksa Fondi halduskogu otsusel anti laulutaadi 109. sünniaastapäeval välja kolm koorimuusika hinnatuimat tunnustust. Gustav Ernesaksa Fondi peastipendiumi sai koorijuht Aivar Leštšinski, koorimuusika edendamise stipendiumi sai Marge-Ly Rookäär ning õppestipendiumi noor koorijuht Mai Simson.

"Kirsiaed"

Nüganen näeb "Kirsiaias" komöödiat ja naisterahva dilemmat

Tallinna Linnateatris lavastas Elmo Nüganen Anton Tšehhovi Kirsiaia. Nüganeni sõnul on Tšehhovi luigelaul - "Kirsiaed" - tehniliselt täpne ja täiuslikult kirjutatud. Kirsiaias on alati nähtud draamat, kuigi autor on sellele alla kirjutanud komöödia.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Kersti Rattus "Vend Jaan"

Intervjuu. Kersti Rattus: pendeldan maalide ja vormide vahel

Viljandis, Kondase keskuse aias on üks kummaline objekt, mille autoriks on hiljuti oma juubelit tähistanud Kersti Rattus (65), kelle loomingulist portreed kirjeldades tuleb appi võtta väga erinevaid märksõnu: teatrikunstnik, maalikunstnik, Viljandi pärimusmuusika festivali ja Tartu hansapäevade esinemispaikade kujundaja, Viljandi kunstnike ühenduse ja kunstifestivali Kiriküüt üks algatajaid. Täna töötab Kersti Rattus TÜ Viljandi kultuuriakadeemias maalimise õppejõuna.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: