Kaur Garšnek. Märkmeid Primavera festivalilt ({{commentsTotal}})

Aphex Twin Primaveral.
Aphex Twin Primaveral. Autor/allikas: ekraanitõmmis

31. maist 4. juunini toimus Barcelonas muusikafestival Primavera Sound. Avaldame Kaur Garšneki tähelepanekud tänavuselt suurfestivalilt.

Oi, Barcelona, sina palmide ja paellade, portikuste ja tänavaid palistavate pesunööride linn, tõrksate tubakapoemüüjate ja öiste tänavagängide, noorte tööpuuduse ja maailma kõige aeglasema teenindusega restoranide linn, vohava turismi, sangria, kohiseva Baleaari mere, sumiseva õhu, Armani kottidega kerjuste, Gaudí psühhedeelse arhitektuuri ja Picasso muuseumi linn – muuseumi, kus saab hinnata, millist oma naist kunstnik kõige rohkem alandada suutis (tundub, et Olgat) ja kellest tema hammas üle ei käinud (tundub, et Dora Maarist).

Aga OK, festival ise oli üle prahi. Alustades infrastruktuurist, oli päris äge, et kõik need ca 15 lava olid ära mahutatud kompaktsele festivalialale Parc del Fòrumil sellesama suure kohiseva ääres. Hispaanlaste manjaana-kultuuri ning elutervelt nautlevat kulgemistempot arvesse võttes hakkas üldiselt silma festivali laitmatu (võiks öelda, et Saksa täpsusega) korraldus. Kui külastajad kontserdiploki lõppedes minema voorisid, jättes endast maha ühtlase plastiktopside kihi, hakkas momentaalselt tööle koristusmeeskond, et plats 30 minutiga järgmiseks etteasteks puhtaks kasida. Ja niimoodi päev läbi. Kui kella viiest õhtul kella viieni hommikul vältav festivalipäev viimaks lõppes ja rahvamassid kodu poole veerema hakkasid, olid kohe platsis ka politseipatrullid, kes tegelesid muuhulgas selliste tänuväärsete pisiülesannetega nagu külitavate melomaanide koristamine otse trammiteelt, kus sõitis parajasti öö-hommiku-tramm. Sõnaga, asi oli kaugel kurikuulsast Fyre festivalist Bahama saartel, kus hingehinda maksnud külastajad pidid krevettide, šampanja ja VIP-tsoonide asemel leppima vorstivõileibade ja eksprompt-ellujäämiskursustega.

Lavade ja publikualade kompaktse paigutuse kiuste oli nende helipidavus lausa vaimustav. Palju ei puudunud, et oleks saanud ühe kõrvaga segamatult kuulata üht, teise kõrvaga teist kontserti. Ning jutt käib ikkagi kolmest-neljast "staadionist" ja paarist "korvpalliplatsist" pluss igasugused väiksemad nurgatagused. Siia-sinna sagiv külastajaskond oli kirju ja sõbralik ja kusagil ei torganud silma ühtegi kaklust ega suuremat sõnelust, küll aga tabas silm ja kõrv kaasalaulvaid ja ennast hästi tundvaid inimesi. Ilmselt eristusin veidi oma põhjamaise reserveerituse poolest, sest teisel päeval ilmus mingi hetk mu kõrvale lambist üks noormees, kes laia naeratusega pakkus mulle MDMA-d, kusjuures pidavat olema võimalik ka eelnevalt degusteerida. No ma räägin, sõbralikkus kuubis. Sel korral küll keeldusin pakkumisest, sest minu põhifookuseks olid siiski esinejad "al natural".

Esimeseks elamuseks oli festivali alustav ANNETTE PEACOCKi kontsert Rockdeluxi suures pimedas kolmnurkses sisesaalis. Lilla ja sinine punktvalgus, nurgelised klaverimeloodiad ja jazzilikud, dissonantsi piiril funktsioneerivad harmooniajärgnevused, sinna juurde pehmed
90ndate string-soundiga süntesaatorifoonid, vahepeal pilti komistav nostalgiliselt kipakas breakbeat-rütm, ning rabe ja haavatav, melanhoolne vokaal. Kohati ise murduv, kohati kuulaja südant murdev. Log Lady, The Space Lady, Olive "You’re Not Alone". Aga paraku võttis minus võimust festivalikripeldus ning kui Peacock hakkas instrumentaali peale mingeid new age-vaimus elujuhiseid laotama, jõudis mulle kohale, et see etteaste toimub lihtsalt valel ajal, olgugi et oleks omaette võetuna päris võluv sametkosmos.

Niisiis põgenesin, et saada osa festivalimelust ja otsida vabas õhus midagi kuulata kuni Gojira live´ini. Komistasin hilisteismeliste tüdrukute punkbändile NOTS – energiat oli küllaga, aga kõla ja sisu poolest ei tundunud kuulamisväärne. Sealsamas kõrval mängis kohalik legend, indiebänd MISHIMA – keskpäraselt ja ülivaljult, aga fännibaas oli arvestatav. Seejärel maneerlikult kräunuva vokaaliga ALEXANDRA SAVIOR, kes mängis surf rocki ja post-punki klišeedega. Üldse mitte halb, aga ikkagi liiga üheselt šabloonlik, et mõjuda uudsena. Vahest oli asi selles, et isegi kavast eelnevalt välja sõelutud esinejaid kuulama minnes võib tekkida rahutus, kui tead, et samal ajal võib kõrvallaval toimuda grammi võrra ägedam live? Või ei saa lihtsalt tänapäeval enam eeldada, et hea salvestise taga seisev bänd suudab anda võrreldavalt veenva kontserdi?

Ja siis – bingo! – JULIA JACKLIN, alt-country artist, keda ei kavatsenud küll eraldi kuulama minna, kuid kes tõmbas publiku, sh minu, oma võrku juba alates esimesest taktist, misjärel osutus võimatuks lavast mööda jalutada. Märksõnaks oli siin lihtsus ja vahetus, americana formaat andis lihtsalt suhteliselt neutraalse väljendusvahendite repertuaari, mida Jacklin kasutas oma isikliku nägemuse edastamiseks. Võrreldes Savioriga oli tal ka tundlikum, isikupärasema tämbriga, manerismidevaba ja nüansirikas hääl. Detailitaju iseloomustas ka kompositsiooni ja kokkumängu – palju õhku, palju kuulamisruumi. Tekkis tunne, et festivalipäeva "linnuke" on juba kirjas.

Kuid kõik oli alles ees. Märksa suuremale lavale astus metal-bänd GOJIRA ja nende staadionikontsert mõjus kui torusiil minu tšakratele, mida Jacklin vaid udusulgselt oli kõditanud. Tõeline hübriidteater, kontrastide mäng ja härjavõitlus kontserdilaval – keerukad polürütmilised struktuurid vaheldusid thrash metali punk-hoiakuga (veidi vanamoodselt noortepärane), groove metal industriaalsete ballaadidega. Kõik oli kontsentreeritud ja koondatud tervikuks, valguspark hiilgas sulle näkku, PA-st sööstsid sinu poole läbihekseldatud helimassiivid, ning see ülim intensiivsus oli siin-seal hakitud lausa kõrvulukustava vaikusega. See kõik mõjus ekstaatiliselt ja vabastavalt, nagu kujutlusvõime masinavärk seljaajule. Kõrvad muutusid hellaks ja hing helgeks. Samas, nii veider kui see ka ei tundu, oli Gojiral ja Jacklinil vähemalt üks ühisnimetaja – fundamentaalselt lihtne (n-ö puhastatud) muusikaline materjal, mis hakkas lavalt lahti rulluma tänu helivõimenduse tekitatud ruumile. Helivõimendus ON instrument.

Pärast Gojirat vaatasin siia-sinna, püüdsin kuulata DEATH GRIPSi, kuid otsustasin, et "tegu pole live-bändiga". Kõõritasin SLAYERit, aga pärast Gojirat tundus see üks nüri keevitamine, pealegi oli neil kas soundiprobleem või (tõenäolisemalt) oli Gojira jätnud mu kuulmisorganitele (ajutise) jälje. Õigupoolest hakkasin lihtsalt ära väsima (öises rahvasummas tähendas iga selline spontaanne asukohavahetus kuni 20-minutilist trügimist tuhandete nägude keskel) ja otsustasin teha panused APHEX TWINile.

Härra ilmus oma staadionilavale täielikus pimeduses, desorienteerivalt hakitud visuaali ning veidralt kobavate ja puristavate elektrooniliste helide saatel, ja enne kui aru saan, oli kontsert salakavalal moel juba alanud. Ei, tegemist polnud 90ndate demoscene’i happes produktsiooniga, vaid SEE OLIGI SEE. Algselt kümnetele väikestele ja suurtele ekraanidele laialilaotatud minimalistlik mustvalge visuaalia moondus järk-järgult üheks digipsühhedeelseks õudusunenäoks, kus lendasid ringi lillakasrohelised vektorid, igasuguste prominentide moonutatud lõustad läbisegamini Richard D. Jamesi irve ja publikunägude live-jäädvustustega. Sellega haakus süstematiseeritud hullus muusikalises pildis, mis avanes mingisuguse dekonstrueeritud glitch hopi ja dubstepi vaimus võnkumisega. Näpud kerkisid – ja langesid, sest osad löögid olid puudu, osad taktid pressiti lihtsalt laiaks ning üldse paistis, et Richard D. James tegi lihtsalt, mida tahtis. Ja seda oli äärmiselt lõbus ja huvitav jälgida, olgugi et sound oli ebaühtlane nagu ka kõik muu selles etteastes. See oli nagu lihvimata teemant, nagu päevavalgele kistud süvamereelukas.

Müramuusika ja sound arti elementidele sekundeeris peatselt happetechno, kontsert muutus mõneks ajaks acid house’i peoks – ja siis jälle lagunes kildudeks, mis hakkasid end kokku tõstma jungle-skeemide järgi. Tegelikult oligi tihtilugu just visuaal see, mis muusikalisi punktiirjooni ühendas. Tegu paistis olevat täieliku improetteastega -- või siis ehitus see Aphex Twini avaldamata materjalile. Vaid korraks ilmus aimamisi välja "Syro" albumi temaatika. Pärast kahetunnist turbulentset sõitu kadus Richard D. Jamesi varikuju laua sisse või siis puges sinna taha ja kontsert oligi läbi.

Mina olin selleks hetkeks juba jõudnud paradoksaalsesse konditsiooni "shaken, but not stirred" ja siirdusin kuulama üht järgmist isiklikku lemmikut, Kanada elektroindustraaligruppi SKINNY PUPPY. Pärast Richard D. Jamesi väljapeetud "klassikalist avangardi" võinuks see 80ndate
vaimust kantud kandiline tume elektropopp ju mõjuda labaselt -- aga ei mõjunud. Mõjus hoopis värskendavalt. Etteaste algas, nagu Aphex Twini live´gi, salalikult. Bänd kobis lavale ja kõlama hakkas arusaamatu krigin. Õige pea tuvastas kõrv, et tegu oli kitarri müraspetsiifilise kräuksutamisega läbi väga esiletükkiva chorus- ja delay-soundi – see moondus elementide lisandudes sünteetiliselt psühhedeelse kõlaga muusikaliseks reveransiks, mis kõlas, nagu kergitaks android kaabu asemel oma näoplaati, ning juhatas kuulaja Skinny Puppy küberpunk-universumisse. (Märksa põnevam avang kui rockilikult orkestreeritud kontrastne "avapauk".) Järgnes põhimõtteliselt tumeelektroonika tantsuüritus – vähemalt minu jaoks ning vähemalt selleks ajaks, kui kõlama hakkasid 80ndate hitid nagu "The Choke" ja "Assimilate". Üldse tundus kavas olevat päris palju vanu lugusid.

Ja ikkagi, tagantjärele mõeldes, mis värk selle Skinny Puppyga siis oli? Lood olid ju paljukuuldud. Laval kondas frontman Nivek Ogre ringi muumiakostüümis ja gaasimaskis ning jagas maid ühe põlevate silmadega sarvikuga, mis iseenesest on veidi… tobedavõitu? Ja Nivek Ogre vokaal kujutas endast peamiselt poolmeloodilist kraaksumist – nii on see alati olnud. Ometigi see tervik toimis, ning paistab, et just nimelt selle humoorika teatraalsuse tõttu lavalises plaanis ja heakõlalisuse mittepelgamise tõttu muusikalises plaanis (nt need new age’ilikult helisevate soundidega sündipartiid ühendatuna masinamuusika kolakatega). Nad ei võtnud end liigtõsiselt ja jätsid endale mänguruumi. Seevastu variseb nii mõnigi teine sarnase või külgneva žanri ja ideoloogia esindaja oma püüdliku tõsiduse koorma all kokku.

Võtame näiteks Belgia EBM-grupi FRONT 242, kes esines järgmisel õhtul. EBM tähendab teadupärast "electronic body music", aga siin tekib kohe mitu küsimust. Esiteks, kas kehatüüp on ka määratletud? Kas selle keha juurde võib ka kuuluda mugav õllekõhuke? Kas silmas on peetud ka vananevat ja haigevõitu, või vahest siiski ainult noort ja ärksalt liikuvat keha? Jah, see kõik on ühest küljest pealiskaudne, teisalt aga ka mitte päris lihtlabane norimine, kuna kõnealune žanr on olnud algusest peale tugeva imagoloogilise komponendiga ja sihiteadlikult plakatlik ka muusikalises plaanis. Igal juhul tundusid Front 242 tüübid võrreldes Skinny Puppy omadega üsna omadega läbi, kuigi nahktagid, lenduripäiksekad, pöetud pead ja kogu see muu macho-butafooria oli justkui sama, mis 80ndatel. Kramplik tõsiseltvõetavuse püüdlus...(Kusjuures lood olid neil valdavalt uuemapoolsed ja/või töödeldud kujul.) Ergo, kui hakkad vanaks jääma, siis aja nahktagi asemel aegsasti selga muumiakostüüm! Eks see ole muidugi ka sisseelamise küsimus, sest kui kõlama hakkas versioon loost "Headhunter", ei tundunud see kõik enam kuigi oluline. Aga üldine mulje sarnanes mõnevõrra The Prodigy eelmise aasta kontserdile Tallinna lauluväljakul. "I’m a firestarter, twisted firestarter" – aga tikk ei lähe ju põlema! (Loe: Keith Flinti firmamärgiks kujunenud tantsuliigutuste repertuaar käivitus katkendlike purtsatustena.)

No jumal temaga, äge oli ikkagi ja teisel päeval sai kuulda ka palju teisi häid artiste. Näiteks MAC DEMARCO, kelle kilisev-kolisev psühhedeelne indie-pop täitis terve staadioni juubeldava rahvamassiga. Sellise ülimalt, kohati lausa liftimuusikalikult helge kõla juures oli huvitav, kuivõrd rock’n’rolliks kujunes DeMarco lavashow, võrreldes näiteks selle muljega, mis jääb stuudioalbumeid kuulates. Pohhuistlik lo-fi-hoiak läbis kogu kontserti ka esituslikus plaanis, samas ei kannatanud sellest esinemise kvaliteet. Eks need tema harmooniajärgnevused ja seaded ole ka sellised, et kui mõni kitarr veidi häälest ära läheb, on see isegi eelis -- ei pea chorus-pedaali sisse lükkama.

Siis muidugi SWANS, SLEAFORD MODS ja FLYING LOTUS. Esimese kohta võib öelda, et tegu polnud valdavalt kolme- ega isegi üheduuri-, vaid ühenoodilugudega. Aga jällegi, live-situatsioonis hakkas selline pseudo-mikrotonaalne kraut-pulseerimine tänu helivõimendusele täiega tööle, sest kontseptsioon – jõuda välja kõige ürgsemate muusikaliste struktuuride ja intensiivsusmustriteni – näis olevat paigas. Selles etteastes polnud mingit võltsi, see hüpnootiline joig ja soig oli justkui ohverdus Lovecrafti "vanadele jumalustele" vms. Teise kohta võib öelda, et vahel saab ka sitast saia – algul kulus umbes 30 minutit PA-süsteemi töölesaamiseks, mille jooksul dünaamilise duo dünaamilisem pool Jason Williamson jõudis kolm-neli korda laval käia, helimeeste suunas roppusi karjuda ja tehnikuid ähvardada. Ent kui võimendus viimaks tööle saadi, keris Williamsoni niigi ülbe East Midlands aktsendiga punk-räpp vahejuhtumist ainult vihast hoogu juurde. Mingi hetk tekkis kõhe tunne, et ta lihtsalt plahvatab ning tema (kontrastselt) kohmetu olekuga bändikaaslane Andrew Fearn peab need jäänused kokku koristama. Ja Flying Lotuse kohta… mis seal ikka öelda, see oli tõesti selline kogemus, mille kohta öeldakse, et peab ise kogema. See oli staadionikontsert väga ilusa visuaalse pildiga, kusjuures Flying Lotusel on ju lühikesed lood, selles kontserdiformaadis kokkumiksituna aga viisid need koos pildiga väga meeldivale teekonnale. Kui nüüd võrrelda Aphex Twini etteastega, siis mõlemad mängisid küll erinevate žanriviidete ja kihtidega, kuid Aphex Twini geniaalsus on ikkagi radikaalsem ja sellega kaasneb mingi fundamentaalne isikupärane nihe, ehitamisega samaaegselt toimub tal pidev lammutamine, samas kui Flying Lotus on pigem suur kombineerija ja eelkõige suur esteet. Mis on ka tore. No ütleme nii, et üks on autistlik alkeemik, teine empaatiline suhtlemisdeemon.

Ja kolmanda päeva tipphetked? Ma ütleks, et nendeks kõigiks oli austraalia artist ALEX CAMERON, kes alles paar aastat tagasi andis välja oma debüütplaadi. Cameroni puhul tuleb jällegi välja, kuivõrd kontserdikogemus võib erineda albumi kuulamisest – antud juhul aga üheselt positiivses mõttes. Plaadil kujutab tema muusika endast väga lihtsate faktuuridega "väikest" popmuusikat. Kuid Rockdeluxi saalis hakkas see materjal hoopis uutmoodi elama, jällegi osalt just tänu sellele lihtsusele, samas ka tänu Cameroni loomulikule jutuvestmisoskusele ja lavakarismale, mis meenutas kombinatsiooni noorest Nick Cave’ist ja Iggy Popist.

Eks festivalil toimus palju muudki, näiteks ei saanud SHELLACi Steve Albini oma kitarrikeeltele pihta ja tema helimees oli ilmselt kurt, sümpaatse mulje jättis KELLY LEE OWENS oma sametise häälega kaunistatud diip-elektroonikaga (paralleelina pigem Vul Vulpes kui Hunt), SONGHOY BLUES oma afro-rockiga mõjus väga ehedalt, ARCADE FIRE oli üliprofessionaalne ja samas pead kratsima panevalt igav, positiivse mängulise mulje jättis SAMPHA, rannatelgis toimus konstantne hedonistlik hausipidu. Aga eelkirjeldatud esinejad jätsid kahtlemata eredaima kogemuse.

Muide, kohtusin reisi käigus ka ühe San Franciscost pärit 69-aastase hispaania keele õpetajaga, nimeks Woody, samuti ühe samas vanusegrupis ja samast kohast pärit hipipaariga, nimedeks John ja Sasha. Esimene teadis Eestist üsna palju, tundis huvi integratsiooniküsimuste, endise Nõukogude Liidu üksuse liberaalsuse-konservatiivsuse ning meelsuse vastu seoses Ukraina sõjaga. John ja Sasha olid ka küll kuulnud Nõukogude Liidu olemasolust, kuid ei osanud pakkuda umbkaudugi, millal see laguneda võis, ning sellega Eesti-teemaline mõttevahetus ka soikus. Aga nad olid muidu toredad ja mingi ime läbi põrkasin ma nendega kokku Arcade Fire’i kontserdil – tõenäosus selleks oli umbes sama suur kui välguga pähe saada.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Näitleja Charlotte Gainsbourg

Autahvel. Aasta albumid 2017, kohad 21-50

ERRi kultuuriportaal valis viiendat korda aasta parimaid plaate. Nagu tavaks oleme kujundanud, hakkas tipp-50 edetabel ilmuma esmaspäeval tagumisest kümnest, lisades iga päev kümme järgmist, kuni reedeks on esikümme ja kogu pilt avalik.

Marge-Ly Rookäär

Gustav Ernesaksa Fond jagas stipendiume

Gustav Ernesaksa Fondi halduskogu otsusel anti laulutaadi 109. sünniaastapäeval välja kolm koorimuusika hinnatuimat tunnustust. Gustav Ernesaksa Fondi peastipendiumi sai koorijuht Aivar Leštšinski, koorimuusika edendamise stipendiumi sai Marge-Ly Rookäär ning õppestipendiumi noor koorijuht Mai Simson.

"Kirsiaed"

Nüganen näeb "Kirsiaias" komöödiat ja naisterahva dilemmat

Tallinna Linnateatris lavastas Elmo Nüganen Anton Tšehhovi Kirsiaia. Nüganeni sõnul on Tšehhovi luigelaul - "Kirsiaed" - tehniliselt täpne ja täiuslikult kirjutatud. Kirsiaias on alati nähtud draamat, kuigi autor on sellele alla kirjutanud komöödia.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Kersti Rattus "Vend Jaan"

Intervjuu. Kersti Rattus: pendeldan maalide ja vormide vahel

Viljandis, Kondase keskuse aias on üks kummaline objekt, mille autoriks on hiljuti oma juubelit tähistanud Kersti Rattus (65), kelle loomingulist portreed kirjeldades tuleb appi võtta väga erinevaid märksõnu: teatrikunstnik, maalikunstnik, Viljandi pärimusmuusika festivali ja Tartu hansapäevade esinemispaikade kujundaja, Viljandi kunstnike ühenduse ja kunstifestivali Kiriküüt üks algatajaid. Täna töötab Kersti Rattus TÜ Viljandi kultuuriakadeemias maalimise õppejõuna.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: