Arvustus. Väike suur apokalüpsis ({{commentsTotal}})

Mõnikord tundub filmis näidatud pila sama jäine nagu Georgi (Josef Hader) aegunud ja sapised arvustused.
Mõnikord tundub filmis näidatud pila sama jäine nagu Georgi (Josef Hader) aegunud ja sapised arvustused. Autor/allikas: Kaader filmist

Mängufilm „Pea alaspidi“ („Wilde Maus“, Austria-Saksamaa 2017, 104 min), režissöör-stsenarist Josef Hader, operaatorid Xiaosu Han ja Andreas Thalhammer. Osades Josef Hader, Pia Hierzegger, Jörg Hartmann, Crina Semciuc jt.

„Ma tahan, et te nüüd kõik püsti tõuseksite. Tõuske ja minge akende juurde. Pistke pead aknast välja ja kisage: ma olen kuradi vihane ja mulle aitab!“ Nii karjus Peter Finch „Televõrgus“,[1] inspireerides lugematuid jäljendajaid, nende hulgas ka, uskumatu lugu, äramainimine Jennifer Lopezi loos „Ain’t Your Mama“. Selline kaua alla surutud tunnete mõjukas väljendusviis tõi Finchile ka Oscari. Põhiliselt saksa keele­ruumis tuntud meelelahutajast, koomik Josef Haderist tegi selline allasurutus festivalidel tuuritava filmilavastaja. Ahnus on hea, ütlete? Raev on siis ilmselt täiesti fantastiline.

Georg (peaosas Hader ise) on tunnustatud klassikalise muusika kriitik ühes Viini tippajalehes – vähemalt tema enda arvates. Kui aga tegelikkus kohale jõuab ja ta oma ihaldusväärsest ametist vallandatakse, keeldub ta asjal minna laskmast – seda enam et tema asemele astub sujuvalt noor protežee, kes ei erista Brucknerit Jack White’ist.

Kinnitanud oma kergelt lühinägeliku pilgu endisele bossile (Jörg Hartmann), keda ta oma enneaegses allakäigus süüdlaseks peab, astub Georg kättemaksurajale, mis on ühtaegu nii konarlik kui ka kõike endasse neelav. Georg saab teel mõne väärtusliku õppetunni, aga neid ei ole ka liiga palju, jumal hoidku selle eest! – see hoitakse Ameerika uusversiooni jaoks.

Saaks ühe asja kaelast ära, enne kui saame keskenduda huvitavamatele asjadele.

„Pea alaspidi“ ei ole suurepärane film. Ausalt öelda ei pruugi see isegi olla hea. Ja kuigi „Toni Erdmanni“[2] mastaapi rahvusvaheline edu tundub kättesaamatu, on sellel filmil olnud ometi õnne, et saada esilinastuse tänavuses Berlinale võistlusprogrammis. See olukord on filmimaailma ekvivalent sellest, kui sind ümbritsevad DUFFid (designated ugly fat friends), ehk paksud koledad sõbrad. Lühidalt öeldes näed sa ise nende foonil eriti hea välja.

Nüüd, olles sunnitud ilma sellise foonita hakkama saama, jääb Haderi filmidebüüdil nii mõndagi vajaka. Kordus­vaatamised ei tee filmile head, silma hakkab kogu loo televisioonipärane olemus, näitlemine tundub olevat liiga laia joonega ja filmis pole ka erilist esteetilist kujutlust. Austria näitleja on küll teinud maailma karjääriredelil sammu ülespoole, aga ulatuslik väikese ekraani kogemus tuli ka kaasa. See osutubki ajapikku liiga raskeks koormaks.

Mitte et siin filmis poleks nauditavat, eriti kui publiku hulgas juhtub olema kirjainimesi. Olen nõus iga ajakirjanikuga kihla vedama, et nad puudustest hoolimata sellesse filmi natukenegi kiinduvad, kuigi püüavad vastu seista soovile Georgi tagant ergutada, kui ärapõlatud sulesepp kättemaksu sepitseb. Ja uskumatu, kui halvasti tal see välja tuleb.

Kuvandist ja promokampaaniast hoolimata pole „Pea alaspidi“ mingi selline „Ma sülitan su hauale“-tüüpi[3] film, kus peategelane, kellega on halvasti ümber käidud, astub enda eest välja ja viib lõpuks täide oma kättemaksu, kasutades selleks teravaid majapidamisriistu ebatraditsioonilisel moel. Võib-olla on põhjus selles, et Georg on täielik koba ja tema teod meenutavad pigem teismeliste nalju (lausa imekspandav, et ta ei püüa kellegi maja tualettpaberisse mässida). Inimese kohta, kelle elatus­vahendiks oli teiste hävitamine kirjalikult, on ta elus ootamatult saamatu. Võib-olla on põhjus ka selles, et Hader küll naudib ümbritsevat kaost, aga teda huvitab muu.

Mingis mõttes on „Pea alaspidi“ film ilma kõrvalosalisteta. Igal tegelasel on küll oma särav hetk ja isegi kõige vähem välja arendatud tegelased (jah sina, kuum Rumeenia tüdruk) saavad mingisuguse taustaloo, mis teeb nad filmis näiliselt tähtsamaks, kui nad selletaolises filmis on ja olema peaksid. „Näiliselt“ on siinkohal võtmesõna, sest alati see plaan ei õnnestu.

Pia Hierzegger ei peaks lapsesaamise palavikus vaevleva abikaasa Johanna rolli eest küll eriti tänulik olema, sest teda sunnitakse arutlema sperma tulemuslikkuse üle ja suudlema trepil geisid. Haderi kauaaegne kiindumus Austria keskklassi on toonud kaasa selle, et tema filmi karakteritele ei ole enamasti üldse võimalik kaasa tunda. Mõnikord tundub filmis näidatud pila sama jäine nagu Georgi aegunud ja sapised arvustused.

See vaatenurk tõmbab tegevus­plaanile muidugi piduri peale. Umbes samasuguse teemaga Norra märulikomöödias „Kadumise järjekorras“ pühkis leinav isa minema poole Norra väikelinna elanikkonnast, lastes nad maha ja ajades seejärel lumesaha alla. Seal ei olnud liigseks vigurdamiseks aega, filmi tervik oli seatud kättemaksuinglile ja tema tegevusele. Teisi tegelasi ette lükates püüab Hader anda filmile sügavust, aga kaotab selle käigus täiesti käest juba niigi uduse fookuse. Kui Georg on järjega jõudnud tutvuse taaselustamiseni kunagise koolikiusajaga, kellega koos hakatakse taastama vana lõbustusatraktsiooni nimega „Metsik hiir“ (filmi originaalpealkiri „Wilde Maus“), on igati andestatav, kui avastate, et olete kaotanud suuna. Seda enam et filmi kestel näidatakse uudislõike järjest uutest katastroofidest, mis punkteerivad Schuberti ja Mozarti saatel kogu filmi, mõjudes valesse kohta pandud komana.

Hader tunneb huumori ära küll, kui ta seda näeb, mistõttu on filmis aeg-ajalt pingutamata koomikat. Liialt ette ütlemata võib lihtsalt mainida, et Georg ei ole siin filmis ainus vimma pidav tegelane.

On midagi kartmatut otsuses teha film täielikust jobust ja kasutada ära kõik tema nõrkused, olgu siis tegemist piinliku sõnavahetusega või püksata lumes sörkimisega. See selleks, aga järgmisel korral võiks ta tagasi tõmmata. Vaos­hoitus ei pruugi estraadil küll mõjuda, aga sellest saab parema filmi. Siiski tuleb tänulik olla nii mõnegi ütluse eest, mis oma kõlvatuses on täiesti suurepärased. „Ma tahan lihtsalt süüa oma juustu­suppi ilma Hitlerit mainimata.“ Nagu me kõik.

 

[1] „Network“, Sidney Lumet, 1976.

[2] „Toni Erdmann“, Maren Ade, 2016.

[3] „I Spit on Your Grave“, Meir Zarchi, 1978.

 

Treiler:

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: Sirp



ASIA BAŚ, KADRI NOORMETS, GABRIEL DA LUZ AIR WITH CONTENT 10 degree something. Saal biennaal.ASIA BAŚ, KADRI NOORMETS, GABRIEL DA LUZ AIR WITH CONTENT 10 degree something. Saal biennaal.
Galerii: Kanutis vormusid sõnad ühisloomeks

Kanuti Gildi SAAL-i ees sai teoks Kadri Noormetsa, Asia Baśi ja Gabriel da Luzi sõnadesse vormuv ühisruumi loome "AIR WITH CONTENT 10 degree something".

20 kaasaegset kunstnikku teevad Eesti 100. sünnipäevaks ühiskingituse20 kaasaegset kunstnikku teevad Eesti 100. sünnipäevaks ühiskingituse
Galerii: 20 kaasaegset kunstnikku teevad EV100 puhul ühiskingituse

20 kaasaegset Eesti kunstnikku esitlesid Kumu kunstimuuseumis Kadriorus suurprojekti, mille käigus valmib 20 vabadusest inspireeritud teost.

ERMi Jakob Hurda saali kaunistuseks välja valitud Eve Kase ja Anna Kaarma loodud teos algnimega "Käbid ja kännud".ERMi Jakob Hurda saali kaunistuseks välja valitud Eve Kase ja Anna Kaarma loodud teos algnimega "Käbid ja kännud".
Adamson-Ericu stipendiumi võitis Anna Kaarma

18. augustil, Adamson-Ericu 115. sünniaastapäeval kuulutati välja tänavune stipendiumi võitja, kelleks on Anna Kaarma.

FILM
Carlotta (Marion Cotillard) tuleb pärast Indias New Dehlis veedetud aastaid tagasi Prantsusmaale nagu eksootiline lind, kes lendab aknast sisse, paneb plaadimängijasse esimese ettejuhtuva vinüüli ja tantsib oma endise mehe uuele naisele võidukat sõjatants
Tõnu Karjatse filmikomm. "Ismaeli vaimud" tungivad vaataja pähe

Prantsuse filmilooja Henry Clouzot on öelnud, et filmi jaoks pole vaja mingit kindlat tehnikat peale jätkuva avastamise, režissöör leiutab ise viisi ja tehnika, mis just talle kõige paremini sobib. Clouzot ütles seda küll Jean Cocteau filmi “Orpheus” (1945) kohta, kuid mõnes mõttes on see sobitatav ka universaalse loomevalemina, sest igal kunstnikul tekib tihti probleem just sobiva vormi leidmisega. Arnaud Desplechin on “Ismaeli vaimude” juures läinud isegi mitut teed, raamides ja lavastades ühte fiktsiooni ka teistlaadi, žanrilt ja stiililt erinevalt.

TEATER
Itaalia trupp MOTUS
Algas etenduskunstide festival SAAL Biennaal 2017

Rahvusvaheline etenduskunstide festival SAAL Biennaal leiab aset 15. - 27. augustil Tallinna teatrites ja linnaruumis.

Uuendatud: 21:38 
KIRJANDUS
Hans Luik
Suri kirjanik Hans Luik

Hans Luik
26.03.1927 – 13.08.2017

KUNST
Üks tubadest, mis ootab Paides Arvamusfestivali ajaks taaselustamist.
ERR.ee video. Paides nihestati ruumi

Paide Arvamusfestivali ajal võis näha põnevat ajutist näitust, millest jäädvustasime video. "Ruuminihe" on näitus, mis lõi eeskuju mahajäetud kohtade ellu äratamiseks ja püüdis elustada Paide tühje ruume ja linnapilti. Näitus hõlmas nelja Tallinna tänaval asuvat hoonet.

Arhitektuur
lendlend
Fotovõistlus bioTallinn ootab töid ja küsib, kas loodus on olemas

TAB 2017 teema on sel korral bioTallinn, mis seab küsimuse alla arusaamad loodusliku ja tehisliku piiridest. Antud fotovõistlus on inspireeritud samast ideest - selmet käsitleda loodust tasakaalus süsteemina, mida inimtegevus häirib ja lõhub, oletab bioTallinn, et loodust kui sellist ei ole olemas.

Uuendatud: 12:22 
Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Ruja filmi esilinastus. Kino Artis.
Galerii: Esilinastus dokumentaalfilm Rujast

Täna esitleti Artises dokumentaalfilmi "Ruja – Keelatud!".

Arvamus
Uuringute teostamine Hermann Ride kappaltarilUuringute teostamine Hermann Ride kappaltaril
Keelesäuts. Teostada või mitte?

Võib juhtuda, et mööda suvise pealinna tänavat kõndides komistame otsa sildile, millele on kirjutatud: „Ettevaatust! Teostatakse parandustöid!“ Sama tõenäoline on lugeda ajalehest ametniku kinnitust, et „praamidega teostatakse Saaremaale reisijate vedamist“.

Aet Annist saates "Globaalne eestlane"Aet Annist saates "Globaalne eestlane"
Aet Annist: kuidas toimib inimene ühiskonnaliikmena?

Rainer Sternfeldi külaline podcast´i "Globaalsed eestlased" 23. saates oli sotsiaalantropoloog Aet Annist, kes oli hiljuti Inglismaal asuva Bristoli ülikooli õppejõud ning ühtlasi ka Tartu Ülikooli etnoloogia osakonna vanemteadur. 

"Deadpool""Deadpool"
Ära usalda filmikriitikuid (vähemalt mitte ülemäära)

Filmikriitika allakäigus on ennekõike süüdi kriitikud ise, kes ei süvene ega viitsi tööd teha.

Väikelaps ei oska ohtu tajuda. Väikelaps ei oska ohtu tajuda.
Tallinnas ja Helsingis toimub konverents kunstilisest moderniseerumisest

Täna algab Tallinna Ülikoolis ja Helsingi Ülikoolis konverents "End Games and Emotions: The Sense of Ending in Modern Literature and Arts", mis keskendub küsimusele, kuidas mõjutab meie häälestatus (tajud, meeleolud, aistingud, emotsioonid) meie maailmakogemust ja meie tegutsemist erinevates tähendusstruktuurides.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.