Peeter Helme: kes teab, milline on lumesajune Rooma või sügisuttu mähkunud Madrid?
Suvi on avastamise aeg. Jah, see on lihtne ja natuke labane tõde, mis kõlab vast isegi veidi tobedalt. Aga ega ma ei tahagi mingit suvejuttu ajada. Lõpuks on viimastel aastatel maailm omadega nii segaduses, et uudistevaesest hapukurgihooajast ei saa ka suvel rääkida – sündmuseid on lihtsalt liiga palju.
Aga ikkagi. Millalgi peavad inimesed ju kõigist neist sündmustest puhkama ning põhjapoolkeral on just suvi peamine puhkusteaeg. Ja mida puhkuse ajal tehase? Vabanetakse rutiinist. Tehakse midagi tavalisest erinevat. Minnakse näiteks kuskile ja tehakse seal kuskil midagi. Üldiselt on kombeks, et minnakse kodust võimalikult kaugele ja tehakse asju, mida muidu ei tehta. Sellega seoses, vahemärkuse korras: alles hiljuti käis uudistest läbi teade, et üks noor saksa neiu oli Mallorcal pärast poolteist päeva pea neljakümnekraadises kuumuses kestnud pidutsemist ära surnud. Jube värk. Kallid kuulajad – teie ärge nii tehke.
Minge hoopis kuskile, kus te varem käinud ei ole ja vaadake midagi, mida te varem näinud pole. Ja kõige mõistlikum oleks seda kõike teha mingil muul ajal kui suvel. Julgen väita, et see avardab silmaringi isegi rohkem.
Nimelt, sageli me reisime kuskile kaugesse ja eeldatavasti ilusasse kohta, kaeme mingeid põnevaid hooneid ja sööme huvitavaid toite, kuid me kipume seda tegema eelkõige suvel. Selles ei ole muidugi mitte midagi halba, kuid mõtleme hetkeks: kas pole mitte nii, et sellesama suvel puhkamise harjumuse tõttu jääb meile nii mõnestki tähelepanuväärsest paigast mällu üheülbaline mälestus? Ehk teisiti öeldes: kes teab, milline on lumesajune Rooma või sügisuttu mähkunud Madrid? Vähesed ilmselt. Mina näiteks mitte.
Muidugi ei tähenda eelöeldu seda, et inimene ei võiks puhata ja reisida just suvel. On ju siis soojem ja mõnusam ning reeglina soikub suveks ka suur osa sellest, mida oleme harjunud nimetama argipäevaks. Kuid samas ei tee teinekord ka paha mõelda risti vastupidi. Minule näiteks on alati meeldinud suviti hoopis tööd teha. Just samal põhjusel, miks paljud eelistavad suviti puhata. Nimelt on siis rahulikum, enamik kolleege on ära, maja on tühi, mõnus on omas tempos ja oma reeglite järgi vaikselt toimetada ning, oh üllatust – sageli saab just nii, vaikselt ja näiliselt aeglaselt palju rohkem ära teha kui muul ajal.
Loomulikult ei ole see igal töökohal ja igas ametis võimalik ja üleüldse, küll igaüks teab ise, kuidas oma elu seada. Aga mõtteharjutusena võiks ju kaaluda seda, et teha vahelduseks midagi hoopis vastupidi, teistmoodi ning seda üldse mitte sellises väga põhjamaises ja kramplikus tähenduses, et kangesti tuleb just talvel minna lõunasse suve otsima, vaid just selles tähenduses, et mõelda korraks harjumuspärasest erinevalt. Ja mitte ainult mõelda, vaid ka käituda. Ehk siis soovin kõigile kuulajatele ilusat ja tööderikast suve ning mõnusat puhkust millalgi sügisel või talvel!
Toimetaja: Madis Järvekülg
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar