Arvustus. Õdus segadus ja paanika Prantsuse väikelinnas ({{commentsTotal}})

David Foenkinos
David Foenkinos Autor/allikas: SIPA/Scanpix

Uus raamat
David Foenkinos
"Henri Picki müsteerium"
Tõlkinud Pille Kruus
Kirjastus Tänapäev
240 lk.

Käsikirjad, mis kunagi reaalselt ei ilmu, või raamatud, mis pärast avaldamist igasuguse tähelepanuta jäävad, on poeetiline kujund, mille hõrk romantika on paljude vähetuntud loojate argipäev. Meie ajal on iga teine inimene kirjanik, vahel öeldakse isegi, et meil on kirjanikke rohkem kui lugejaid. Sellest tulenevalt on ka paratamatus, et paljud (tegelikult isegi enamik) raamatud on läbikukkumised. Algne paarikümne eurone hind langeb kümne, viie, kahe, lõpuks ehk isegi ühe euro peale, siis rändab sentide eest kuskile jääkidekasti kolletuma ja viimaks ampsab paberihunt selle tükkideks.

Ühest küljest müstifitseerib David Foenkinose "Henri Picki müsteerium" pealkirjale vastavalt seda piinatud geeniuse motiivi - Prantsuse väikelinna tagasilükatud käsikirjade raamatukogust leiab kirjastaja teksti, millest saab üleriigiline fenomen, andes justkui rohelise tule kõigile avaldamata teostele. Teisalt on see aga vaid pealispind ja lihtsustus, mis paneb inimese raamatut haarama, sest absurdse põnevusloo ümber kasvab raamatu käigus mõnus väikelinnahüsteeria, mis paneb sealsed elanikud oma rutiinist välja murdma ja keerama oma mugavas rütmis elud pea peale.

Hiljuti ilmus Punase raamatu sarjas Narine Abgarjani "Taevast kukkus kolm õuna", mis mängis välja sarnased kaardid - lugeja visatakse keset tavainimeste igapäeva, kus pisitülidest ja mikrosündmustest kasvab samm-sammult välja laviin, mis lükkab kõik täie hooga segamini. Abgarjani tüüne Armeenia sai seeläbi fantastilise ja müütilise võtme, Foenkinos jääb reaalsuse piiresse ning mängib pigem inimeste varjatud elujõu peale. "Henri Picki müsteerium" on täis lootust, seal tabab ka kõige kibestunumat inimest õnn, mis ei pruugi olla küll midagi suurt, kuid nende inimeste vaguraid elusid arvestades piisab ka vähesest.

See õnn ja rõõm, mis sealseid inimesi ootamatult tabab, on tragikoomiline, kohati isegi kui paroodia, ent doseeritud nii täpselt, et mõjub veidral kombel elutruult ja loomulikult. Foenkinose tegelastel pole kuhugi väga kiiret, neile meeldib see reaalsus, milles nad elavad, kuid elu surub vägisi teisele rajale.

"Henri Picki müsteeriumis" joonistub välja suure muutuse tuules oleva Prantsusmaa, mis on kui kirjandusaustajatest tulvil imedemaa, minnes seejuures kohati sama hullumeelseks kui Michel Hoellebecq "Alistumises" enda islamistliku düstoopiaga. Luuakse tagasilükatud käsikirjade päev, ka kõige kirjanduskaugemad inimesed loodavad endas leida peitud sõnameistritalendi, kogu meedia üritab paljastada hitt-teose taga olevaid saladusi. See on kui unistus maailmast, kus kirjandusel oleks veel sedavõrd suur mõjuvõim, et suunata kogu riigi pilk ühele raamatule. Kuuleme praegugi vahel sõnu "bestseller" ja "ülemaailmne sentsatsioon", kuid need lood seal taga ei ole kunagi midagi säärast, nagu siin raamatus.

Ilukirjandus üritab liiga tihti mahtuda mingisse kasti ning kui ühte kasti on juba ronitud, siis teistesse naljalt suruma enam ei hakata. David Foenkinos proovib just meelega võimalikult mitut märki korraga tabada, segades põnevusloo, absurdi, kirjandusteemalise pila ja pehme armastusloo. Sellest põimub kokku mõnus Prantsuse väikelinna vaikelu, kus ootamatu rikkus, kuulsus ja edu toob välja inimeste tõelise näo. Selle segaduse ja paanika keskel on aga mõnus olla, "Henri Picki müsteeriumi" kangelased (kui neid nii võib nimetada?) on soojad ja lihtsad inimesed, kellega võiks vabalt ühe õlle võtta.

Kerge lugemine, mis ei esita lugejale erilisi nõudmisi, kuid pakub see-eest vastu meeldiva maailma, kuhu ära eksida. Kellele ei meeldiks üks rahulik Prantsuse väikelinn, milles ringi rännata?



juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mikk Pärnits

Mikk Pärnits: #HeToo ehk naistevastane vägivald võitluseta ei lõpe

Naistevastane vägivald on inimestevastane vägivald ja seda saab lõpetada vaid nähtust tunnistades ning ohvritel karistust kartmata kõneleda lastes. Ja nagu Nõukogude Liidu alt vabanemisegagi, ei tule vabadus ülalt, isandate kingitusena, vaid pika võitluse, teavitustöö ja organiseerimise kaudu, kirjutab Mikk Pärnits.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: