Tõnu Karjatse: Kalapaadiga sõjalennuki vastu ({{commentsTotal}})

"Dunkirk" Autor/allikas: outnow.ch

Mängufilm "Dunkirk" (Suurbritannia-Prantsusmaa-Holland-USA 2017, 106 min), režissöör-stsenarist Christopher Nolan, operaator Hoyte Van Hoytema, helilooja Hans Zimmer. Osades Fionn Whitehead, Tom Hardy, Cillian Murphy, Mark Rylance, Kenneth Branagh, Harry Styles jt.

Kõik on hästi, kuni su ümber ei lenda kuulid ega plahvata pommid. Nii tõdeb nooruke briti sõdur Tommy Christopher Christophe Nolani filmis "Dunkirk", mis käsitleb 1940. aasta sündmusi natside ümber piiratud Põhja-Prantsusmaa sadamalinnas. Tommy (Fionn Whitehead) on üks neist briti sõdureist, kes lootis fašistliku Saksamaa tule all olevast Dunkirkist pääseda. Rannal, elavas järjekorras seisvad ja päästvaid praame ootavad sõdurid olid magus sihtmärk Natsi-Saksamaa lennukitele, mis külvasid sõdurite ridadesse pommirahedega surma ja õudu. Hitleri väed olid ülekaalus ka merel, sellele vaatamata otsustas Winston Chur­chill saata lõksujäänud sõdureid päästma ka tsiviilalused. Churchillil õnnestus tänu Saksa vägede loidusele ära tuua 340 000 briti sõjameest.

Christopher Nolanile on see esimene linatöö sõjafilmi žanris ja ka esimene sedavõrd suurejooneline lavastus. Intervjuudes on Nolan tunnistanud, et Dunkirki sündmuste ekraniseerimist on ta plaaninud 25 aastat, soovides enne saada suurfilmi tegemise kogemuse. "Tähtedevaheline" ja Batmani triloogia* on seda ka andnud, kui piirduda vaid mõne näitega Nolani filmograafiast. Kui Nolani senised tööd on uurinud inimeste fantaasiaid ja unistusi ning liikunud reaalsuse piiril, siis on ta "Dunkirkis" lähtunud äärmise tõeläheduse ning ajastutruuduse põhimõttest – töö arhiivides ja intervjuud veteranidega võimaldasid kokku kirjutada filmi sisulise poole, tuues kokku kindla ajavahemiku sündmused merel, õhus ja rannikul. Autentsuspüüdu näitab ka loobumine arvutigraafikast: Nolan kasutas lahingustseenide filmimisel ajaloolisi lennukeid ja laevu, isegi panoraam­stseenides olevad sõdurid ning sõjamasinad tehti osaliselt papist. See on võte, mida Hollywood ega ka muu maailma filmitööstus üldiselt enam ei rakenda – meenutagem siinjuures kas või Elmo Nüganeni eepilist menufilmi "Nimed marmortahvlil" (2002), kus massistseenides liikusid arvutiga loodud üksused. Tõelähedust teenib ka Nolani lavastust toetav helitaust (lahingumüra saatev mehaanilise taskukella tiksumine), mis loob ja hoiab vajalikku pingelist tempot ning viib ekraanil toimuva otse vaataja vereringesse. Vaatemängu võimendab IMAX- tehnoloogia, lisades visuaalset ulatuvust, detailset teravust ja helinüansse. See kõik aitab veidi lahti seletada "Dunkirki" mõju vaatajale, ehkki otseselt emotsioonile rõhuvaid stseene filmis polnud. Nolan võtab Dunkirki sündmused lahti lihtsate inimeste, tavasõdurite ja neid päästma tõttavate meremeeste tasandilt. Sõjaväeliselt auastmelt kõrgeim on kohapeal päästeoperatsiooni koordineeriv komandör Bolton (Kenneth Branagh), kes laevakaptenina lahkub uppuvalt aluselt viimasena. Sealjuures pole isegi tema kindel, kas operatsioon üldse õnnestub. Film jälgib kolme tegevusliini: rannal pääsemist ootav noorsõdur, merel briti sõjameestele appi tõttav väikepaat ja briti õhuväe kolm lennukit, kes saadetakse nappide kütuse­varudega mereoperatsiooni turvama. Nolan hoidub targu dialoogist, võimaldades karakteritel välja joonistuda tegevuse käigus ja viidates ühtlasi filmi tegelaste väljapääsmatusele olukorras, kus ainukeseks tegutsemismotiiviks on ellujäämine. Tommy kõrval loodab Dunkirki piiramisrõngast välja pääseda ka ta prantsuse eakaaslane (Aneurin Barnaud). Tommy ja ühelt Gibsoni-nimeliselt hukkunud britilt vormiriided võtnud prantslane väljendavad ühtlasi liitlasvägede segaseid suhteid Dunkirki kaoses. Nad on liitlased, aga kui kauaks?

Nolan tõstatab küsimuse, kus läheb selliste kõrgemal tasandil tehtud liitlaslepingute piir, kui ohtu satub abivägede kodumaa ja tuleb valida, kas mina või tema, meie või nemad. Nolan näitab, kuidas ellujäämise karmi valiku ees kaovad formaalne ligimesearmastus ja kaastunne ning alles jääb midagi tugevamat kui rüütellik au ja sõduriuhkus, mida sõjafilmides tavaliselt eksponeeritakse. Toimima hakkab mingi teistsugune loogika, mistõttu ulatataksegi käsi hukkuvale sõbrale, ehkki see võib maksta ka enda elu. See tähendab, et pääsemine on võimalik vaid üheskoos, hoolimata sellest, et see tundub mõistusevastane. Nolani filmi teebki tehnilise ja lavastusliku teostuse kõrval märkimisväärseks tema ideoloogiline panus žanrifilmi arengusse. Film räägib lahingust, mis oli tegelikult kaotatud, sest nagu nentis ka Winston Churchill hiljem Briti parlamendis, ei võideta lahinguid evakueerimise teel. Ainukeseks võiduks võis Dunkirki puhul lugeda pähklikoorena mõjuvate alustega sõjatandrile sööstvate tavaliste briti meremeeste ennastsalgavat panust päästeoperatsiooni õnnestumisse. Churchill tunnistas sisuliselt, et tavaelanike kaasamine armee päästmisse polnud muud kui õlekõrs, et tuua sõdurid tagasi kodumaad kaitsma, kuna oht Inglismaale kasvas iga päevaga. Seegi aspekt tuuakse filmis välja Dunkirki saabunud ohvitseride kaudu.

Nolan annab oma panuse kangelase mõiste ümbermõtestamiseks sõjafilmides. Kui Mel Gibsoni hiljuti kinodesse jõudnud "Hacksaw Ridge" (2016) rääkis Okinawal olnud mehest, kes keeldus relvakandmisest ja sai esimese ameeriklasena aumedali, ilma et oleks kordagi tulistanud, siis on "Dunkirki" kangelased kantud mitte niivõrd patriootlikust vaprusest, kuivõrd sisemisest ebakindlusest ja hüljatustundest. Inimene pole siin enam reeglite looja ega kangelane selle sõna tavapärases tähenduses, vaid ohver temast suuremas mängus. Inglismaa lõunaranniku kalurite kaasatõmbamine sõjalisse operatsiooni annab Nolanile võimaluse vaadelda lähemalt sõjakangelaste mütologiseerimisprotsessi – paaditrepilt rüseluses allakukkunud ja surma saanud George’i (Barry Keoghan) lugu filmis räägib tegelikult sellest, kuidas kangelasi on loodud. See on "au", mille ellujäänud on sagedasti loovutanud neile, kes ühest või teisest olukorrast enam välja ei tulnud, kuid kes sellest hoolimata on andnud oma panuse kogu asja õnnestumisse. Kangelasmüüdi lahustamine tähendab ka teistmoodi lähenemist vaenlase kuvandile. "Dunkirkis" on vaenlane anonüümne – me ei näe siin ühtegi vormis ega personifitseeritud fritsu, seevastu tajub vaataja sõjamasina lähenemist kõrvulukustava lennumürina ja sellele järgneva pommirahe kaudu. Inimihu läbistavat metalli pritsiks justkui mingi mehaaniline monstrum, mecha, mis kõike ettejäävat valikuta oma jalge alla tallab. Nolan näitabki sõda koletisliku masinavärgina, mis on oma looja kontrolli alt väljunud. Lahingu ja hävingu eksponeerimine ei tee "Dunkirki" aga veel sõjavastaseks filmiks, Nolan pikib siiagi siiski väikeseid kangelaslugusid ja lõpukaadrid süstivad valmisolekut minna uuesti võitlusse kodumaa kaitsel. Samas kinnitab "Dunkirk", et sõda pole võidukas aktsioon egoistlike riigijuhtide poliitiliste huvide kaitsel, vaid katastroof, mille käiku ega tagajärgi ei saa ette ennustada. Võrreldes Hollywoodi sõjafilmide kuvandiga, mida kannavad patriootlikult meelestatud kangelased ja mille eesmärk on olnud USA sõjaliste sekkumiste õigustamine, on Nolani rõhuasetus inimlikum, viidates sõja kui hävitava relvakonflikti ebainimlikkusele ja vastuvõetamatusele. Nolani sõda pole enam macho’lik seiklus, see on jõhkrus ja häving kõige laiemas ulatuses, kangelased pole siin võitjad, vaid kannatajad, kelle võiduks on pääsemine, ellujäämine. Selles ongi peidus Nolani "Dunkirki" mõte ja tähendus tänapäeva vaatajale kontekstis, kus sõjast on saanud igapäevane uudiste osa. "Dunkirk" illustreerib mõjuvalt tuntud fraasi, mille kohaselt sõjas pole kaotajaid ega võitjaid. Konflikti võidab see, kes selle ära hoiab.

* "Interstellar", Christopher Nolan, 2014; "Batman Begins", Christopher Nolan, 2005; "The Dark Knight", Christopher Nolan, 2008; "The Dark Knight Rises", Christopher Nolan, 2012.

Loe artiklit Sirbist.

Toimetaja: Rutt Ernits

Allikas: Sirp



Ott Kilusk

Näidendivõistluse võitjad on selged

Esmaspäeval, 23. septembril kuulutati Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis välja Eesti Teatri Agentuuri 2017. aasta näidendivõistluse laureaadid.

Hõimupäevade kontsert

Galerii: Hõimupäeva tähistati suure kontserdiga

Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tähistati laupäeval hõimupäeva suure kontserdiga, ku lavale astusid Eesti koorid, soome-ugri pärimusmuusikud, saami räppar Ailu Valle ja võrukeelne folklaulja Mari Kalkun.

Frankfurdi raamatumess

Ilmar Taska osaleb Helsingi raamatumessi arutlustel kahel päeval

26. oktoobril kell 15 toimub vestlus koos Soome autori Sirpa Kähköneniga, kelle raamat "Graniitmees" on ilmunud ka Eestis kirjastuselt Varrak. Vestlust juhib Rain Kooli. 27. oktoobril kell 16.30 toimub Soome suurima kirjastuse WSOY korraldatud üritus, kus vestlust juhib tuntud teleajakirjanik Juha Hietanen.

FILM
Blade Runner 2049

Arvustus. Elu ise

Denis Villeneuve’i "Blade Runner 2049" räägib nagu originaalfilmgi inimese ja tehnoloogia suhtest, aga jõutakse täiesti teistsuguste järeldusteni, kirjutab Tõnis Kahu Sirbis.

TEATER
Ivo Uukkivi (Teisitimõtlejas)

Ivo Uukkivi jookseb peaga vastu seina

Vaba Lava kuraatoriprogrammis esietendub 4. novembril Andri Luubi lavastus "Teisitimõtleja", mille peaosas mängib Ivo Uukkivi endist punkarit, keda ajab uus tõejärgne maailm tõelisse segadusse, mille tagajärjel jookseb ta sõna otseses mõttes peaga vastu seina.

KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Viljandi Kitarrifestival

Arvustus. Kõige sõbralikum kitarrifestival*

Seekordse Viljandi kitarrifestivali kava oli väga esinduslik: kunstiline juht Ain Agan tõi publiku ette imposantse valiku Eesti ja maailma tippkitarristidest. Viljandi on tuntud sooja koduse atmosfääriga linnana. Ka festivalil oli tunda samalaadset hõngu – paljud lähiriikide kitarristid olid Viljandis juba mitmendat korda ning näisid endiselt nautivat pingevaba, sõbramehelikku, muhedat atmosfääri.

Arvamus
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: