Leila Lükko: Objektiivne tõde on reaalsus ({{commentsTotal}})

Olav Maran
Olav Maran Autor/allikas: Pärnu Postimees/Scanpix

Olav Maran: "Kui mingi ideoloogia, olgu siis või religioon, hakkab individuaalset eripära nivelleerima, siis on see kurjast."

Praegune aeg on ajaloo, ka kunstiajaloo ümberkirjutamise aeg ehk kunsti (visuaalse kultuuri) käsitlemine oma aja ja sootsiumi väärtuste (aga ka nende lõhkumise) kontekstis. Kuigi Olav Maran (1933) on viimasel ajal avalikust kunstielust kõrvale jäänud, on ta kindlalt sees meie kunstiajaloo viimastes köidetes. Sirje Helme kirjutab: "Maran oli 1970. ja 80. aastatel populaarne kunstnik ja imetletud nii publiku poolt kui ka institutsionaalselt. Kuid tema kaunite lille­bukettide ja kasinate vaikelude taga oli hoopis erisuguste väärtustega peidetud maailm, mille kaudu kõneleb äratundmine tõest ja elu mõttest. See oli erinev peavoolule iseloomulikust kunsti­tegemise ja kunstiteose iseeneslikust väärtustamisest. Maranile ei ole kunst eesmärk iseeneses, estetistlik kontseptsioon jääb talle võõraks.“1

Tõest, tõejärgsusest ja pseudotõest tuleb juttu ka intervjuus kunstnikuga.

Olete korduvalt rääkinud, et kunstnikuna otsite tõde. Filosoofilised otsingud viisid teid religiooni, täpsemalt kristluse juurde ning 1968. aastal toimus teie elus usuline pööre. Kuidas väljendub tõde teie kunsti­loomingus?

Kui ma varem taotlesin dissonantsi, siis nüüd püüdlen harmoonia poole.

Miks olete avalikus kunstipildis tagaplaanile jäänud? Milline on teie suhe praeguse kunstimaailmaga ja milline on kunstimaailma suhe tõega?

Kardan, et mu vaikelud või lillekimbud mõjuvad otsekui juba nähtuna, ei paku enam midagi uut. Vanadus kipub ikka kaasa tooma konservatiivsust ja enesekordamist. Mulle tundub ka, et mu maalid ei sobi enam üldise kunstipildiga, need jäävad mingil määral võõrkehaks nagu riietatud inimene nudistide plaažil. Mu kolleegide suhe tõega jääb vist rohkem igaühe "oma tõe“ tasemele.

Ajakirjas Kunst.ee 2005. aasta esimeses numbris ilmus teie kirjutis "Surmapuust ja pisut ka Elupuust“ 2, kus kirjutate, et inimene on võtnud oma kompetentsi otsustada, mis on hea ja mis halb, ja on seega end lahutanud tõelisest tõe lättest. 2016. aastal valisid Oxfordi inglise keele sõnaraamatu koostajad rahvusvaheliseks aasta sõnaks post-truth (posttõde)3, mis püüab inimesi veenda, et tõde ei ole. Mida tähendavad mõisted tõde ja posttõde teile?

Mulle on tõde objektiivne reaalsus ja see nn posttõde on suur, julgeksin öelda, fataalne eksitus.

Samas kirjutises arutlesite ka eetika, moraali ja vastutuse teemadel. 1990ndatest on kunstimaailm tugevasti muutunud. Praegu on levinud arusaam, et lapsed on arvestatav näitusepublik, kelle asi on kunsti kogeda, lähtumata tõe ja vale kategooriatest, põhimõttel, et iga vastus on õige. Kuidas hindate uue põlvkonna suhet nende kategooriatega?

Kuna praegusaja kunstipildis on palju seda, mida siiani on peetud eba­moraalseks, siis mõjub sellise kunsti vaatamine lastele ja seega kogu peale­kasvavale põlvkonnale kõlbeliselt laostavalt. Kui vaataja ei suuda ja ei tohigi anda hinnangut, siis kaob ilusa ja inetu, sündsa ja ebasündsa, tõe ja vale ning viimaks ka hea ja kurja vahe. See ei ole enam kõlbeline kriis, see on kõlbeline katastroof. Sel juhul kaob ka vastutustunne.

Ütlesite, et tõde on objektiivne. Kas siis on üldse võimalik, et tõde ei ole?

Ei ole võimalik. Inimesed võivad rääkida mida tahes, tõsiasjad sellest ei muutu.

Eelnimetatud kirjutises väitsite, et tõde teeb vabaks. Praegusaja inimene on näiliselt vaba, tal on õigus oma tõele. Selline tõde on aga subjektiivne. Kuidas saab jõuda objektiivse tõe ja vabaduseni?

Täiesti õige, meie aja ühiskonnas on inimene ainult näiliselt vaba. Tegelikult on ta ohjatud ja manipuleeritav mitmesuguste ideoloogiate, poliitilise propaganda ja nn üldise arvamuse poolt. Tal kujunevad tõekspidamised, mis on enamasti suhtelised ja subjektiivsed. Kuidas mina olen jõudnud objektiivse tõe tunnetamiseni ja sellest tuleneva vabaduseni, sellest on mul olnud võimalus meedias pikemalt tunnistada.4

Objektiivset ja absoluutset tõde ei saa lahutada Jumalast. Kobasin tõeotsingul kaua abstraktsete mõistete valdkonnas. Ja siis tuli üllatus: tõde on meile esindatud Jeesuse Kristuse isikus. Tema ongi tõde. See oli ootamatu lahendus, aga see toimis. Meil räägitakse kristlusest enamasti kui traditsioonist, millel on oluline osa Euroopa kultuuri kujundamisel jne, aga vähe räägitakse Kristusest endast, kelle nime järgi seda traditsiooni nimetatakse. Me pühitseme jõulusid kui suurt püha, aga ilma sünnipäevalapse Jeesuseta, kelle tulekut siia maailma see püha tähistab. Tähistame suurt reedet, teadvustamata endale, mis sel päeval toimus, miks see reede on suur, mis tähendus on Jeesuse ristisurmal meie jaoks. Tähistame ülestõusmispüha mõistmata, milline tohutu maailmaajalooline pöörde­punkt oli Jeesuse ülestõusmine surnuist ja kõik sellest tulenev.

Filosoofid on kuulutanud, et Jumal on surnud. Kuid selle kohta, et Jeesus oleks pärast ülestõusmist veel kunagi ja kusagil surnud, puuduvad ajaloos igasugused viited, rääkimata Jumalast kui igavesest, absoluutsest väljaspool surma kategooriat eksisteerivast Vaimust.

Nelipüha on päev, mil Jumal saatis Püha Vaimu kui Tõe Vaimu, kelle ülesanne on "juhatada meid kõigesse tõtte“ (Johannese ev. 16:13). Vabadus on siis, kui oleme juhatatud "kõigesse tõtte“. Need on vaimuliku elu tõsiasjad, mis pole kuhugi kadunud. Võiksin rääkida sellest pikalt, sest see on täitnud mu elu, aga Sirbi lugejad pole vist nende mõistetega harjunud ja ma ei taha üle pakkuda. Kui nüüd skeptikud ja agnostikud väidavad, et tõde enam pole, siis on see ehk õige nende endi tarvis, see on nende subjektiivne tõekspidamine, ent sama valemit kasutades ei saa seda väidet võtta üldkehtiva tõena.

Apostel Paulus kirjutab: "Sellepärast et nad ei võtnud vastu tõearmastust, et nad oleksid võinud pääseda, … läkitabki Jumal neile vägeva eksituse, et nad hakkavad uskuma valet“ (2. Tessaloonika 2:10,11). Traagiline olukord – inimesed on hakanud uskuma valet ja püüavad teisi kaasa tõmmata.

Kas on võimalik luua "tõde“ kui kehtivat riigisüsteemi, nagu seda üritas teha NSV Liit ja nagu näib üritavat ka praegune Euroopa Liit? Olgugi et EL propageerib tõe relatiivsust.

Püüd allutada rahvast mingile poliitilisele ideoloogiale ja anda sellele religioosse tõe iseloom on omane totalitaarsetele süsteemidele, ja võimalik küll, et ka EL sammub selles suunas. Pakutavate pseudotõdede taga on sel juhul kas varjatult või varjamatult mitmesugused iidolid, kelle kõigi eesmärk on ühesugune: lükata kõrvale objektiivne Jumal ja objektiivne tõde ning kinnitada inimene ise enda ja teiste üle jumalaks.

Viimasel ajal on poleemikat tekitanud rahvuste ja rahvaste segunemist puudutavad küsimused. Ühe rahvuse püsimajäämistahet on võrreldud fašismiga. Kuidas selgitada neid murekohti, lähtudes tõe kategooriast?

Looduse rikkus on liikide rohkus. Inimkonna rikkus on rahvaste ja rasside rohkus ja nende kultuuri omanäolisus. Õigus, vajadus ja kohustus säilitada oma identiteeti on rahvuse puhul sama enesestmõistetav, nagu on üksikisiku puhul. Kui mingi ideoloogia, olgu siis või religioon, hakkab individuaalset eripära nivelleerima, siis on see kurjast.

Ja muide, Piiblis on mainitud ka, et Jumal on seadnud inimestele "nende asukohtade rajad“ (Apostlite teod 17:26).

Kellele kuulub tõde, kellel on õigus öelda, mis on õige ja mis vale?

Kuna Jeesus Kristus ütleb, et tema on tõde (ja tee ja elu. Vt Johannese evangeelium 14:6), siis kuulub tõde sellele, kellel on Jeesus Kristus (mida see täies mõttes tähendab, ei hakka ma siinkohal selgitama, nendin vaid fakti). Öelda, mis on õige ja mis vale, saab kõige paremini inimene, keda juhib Jumala sõna ja Tõe Vaim.

Kui me elame tõejärgses ühiskonnas, siis ei saa olla mingisuguseid üldisi väärtuskriteeriume. Kuidas ja kas saab selline ühiskond püsida? Kas saab püsida üks rahvas ja tema kultuur?

Kuna postmodernism on tõhusalt tegelnud modernismist veel üle jäänud väärtuste lammutamisega – ja tõe äraheitmine on selle protsessi kroon –, siis on küll karta, et sellise ideoloogia vastu võtnud ühiskond variseb kokku. Kas mõni rahvas või rahvus oma kultuuriga suudab püsima jääda, on raske ära arvata.

Kas võiks öelda, et tõde on tarkus ja vale on rumalus? Milline tõde on tõeline tarkus ja milline vale on tõeline rumalus?

Jah, nii võiks tõesti öelda. "Rumaluse“ mõiste tähistab Piiblis mitte niivõrd intellektuaalset, kuivõrd moraalset puudulikkust, vastuhakku Jumalale ja tema õiguskorrale. "Tarkus“ aga tähistab sellele allumist. Kogu inimtegevuse parimate püüdluste mõte on siiani olnud tundma õppida looduses kehtivaid põhimõtteid ja seadusi. Kui me neid eirame, kahjustame või koguni hävitame ennast. Tarkus on oskus elada kooskõlas loodus­seadustega (aga ka inimühiskonnas kehtivate seadustega, nt liikluseeskirjadega, kriminaal- ja tsiviilkoodeksiga jne). Jumala seadused, mis kehtivad vaimses maailmas, on veelgi olulisemad. Meie kooskõla või mittekooskõla nendega saab saatuslikult selgeks, kui hing surmaga kehast lahkub. Maise elu ülim tarkus on valmistuda selleks hetkeks.

Kristuse elus ja õpetuses oli tähtsal kohal eneseohverdus. Nagu teame, lähevad praegu paljud ISISe rühmituse liikmed vabasurma, et pääseda paradiisi. Ka kristluses esineb märterlust. Kuidas selgitada nende kahe toimimisviisi erinevust, lähtudes tõe kategooriast?

Kuigi eneseohverduse idee on õilis ja kõrge, pole meil siiski õigust võtta elu ei eneselt ega teistelt. Kristlikud märtrid olid valmis surema tõe usu eest, kui neid sunniti sellest loobuma. Nad võeti kinni ja hukati, vahel väga julmalt, nagu praegu ISIS kristlastega teeb. Raske on kujutleda, et paradiisis on mõlemad pooled õndsalt koos.

Praegu on väga aktuaalne arutlusteema Rail Balticu projekt: rongitee, mis ühendab meid Euroopaga. Milline on teie seisukoht, kas tegu on õige ja hea mõttega või võiks seda pigem näha kui pseudotõde ja illusiooni, mille taga on kellegi omakasu?

Ma olen alati püüdnud mitte väljendada arvamust või võtta seisukohta küsimustes, kus mul puudub kompetents. Antud juhul võin vaid öelda, et kui korraldataks rahvaküsitlus, hääletaksin vastu. Mu sisetunne (või on see ehk Tõe Vaim, kes juhatab kõigesse tõtte?) ütleb, et see asi pole õige, parem oleks sellest loobuda.

1 Sirje Helme, Realismi mõiste hajumine ja peavool kunstis. – Rmt-s: Eesti kunsti ajalugu 6, II osa. Koostaja ja toimetaja Jaak Kangilaski. Tallinn, Sihtasutus Kultuurileht 2016, lk 108.

2 Olav Maran, Surmapuust ja pisut ka elupuust – kunst.ee 2005, nr 1, lk 68–70.

3 Mari Peegel, Tähelepanek: "posttõde” valiti aasta sõnaks – Eesti Päevaleht 17. XI 2016.

4 Ly Lestberg, Hoopis teine mees Olav Maran: "Agape pole mitte armastus kõigi, vaid igaühe vastu“ – Sirp 24. X 2013; Andres Eilart, Olav Maran: Tõde on minu jaoks olulisem kui kunst“– Eesti Päevaleht 1. X 2013.

Loe artiklit Sirbist.

Toimetaja: Rutt Ernits

Allikas: Sirp



ASIA BAŚ, KADRI NOORMETS, GABRIEL DA LUZ AIR WITH CONTENT 10 degree something. Saal biennaal.ASIA BAŚ, KADRI NOORMETS, GABRIEL DA LUZ AIR WITH CONTENT 10 degree something. Saal biennaal.
Galerii: Kanutis vormusid sõnad ühisloomeks

Kanuti Gildi SAAL-i ees sai teoks Kadri Noormetsa, Asia Baśi ja Gabriel da Luzi sõnadesse vormuv ühisruumi loome "AIR WITH CONTENT 10 degree something".

20 kaasaegset kunstnikku teevad Eesti 100. sünnipäevaks ühiskingituse20 kaasaegset kunstnikku teevad Eesti 100. sünnipäevaks ühiskingituse
Galerii: 20 kaasaegset kunstnikku teevad EV100 puhul ühiskingituse

20 kaasaegset Eesti kunstnikku esitlesid Kumu kunstimuuseumis Kadriorus suurprojekti, mille käigus valmib 20 vabadusest inspireeritud teost.

ERMi Jakob Hurda saali kaunistuseks välja valitud Eve Kase ja Anna Kaarma loodud teos algnimega "Käbid ja kännud".ERMi Jakob Hurda saali kaunistuseks välja valitud Eve Kase ja Anna Kaarma loodud teos algnimega "Käbid ja kännud".
Adamson-Ericu stipendiumi võitis Anna Kaarma

18. augustil, Adamson-Ericu 115. sünniaastapäeval kuulutati välja tänavune stipendiumi võitja, kelleks on Anna Kaarma.

FILM
Carlotta (Marion Cotillard) tuleb pärast Indias New Dehlis veedetud aastaid tagasi Prantsusmaale nagu eksootiline lind, kes lendab aknast sisse, paneb plaadimängijasse esimese ettejuhtuva vinüüli ja tantsib oma endise mehe uuele naisele võidukat sõjatants
Tõnu Karjatse filmikomm. "Ismaeli vaimud" tungivad vaataja pähe

Prantsuse filmilooja Henry Clouzot on öelnud, et filmi jaoks pole vaja mingit kindlat tehnikat peale jätkuva avastamise, režissöör leiutab ise viisi ja tehnika, mis just talle kõige paremini sobib. Clouzot ütles seda küll Jean Cocteau filmi “Orpheus” (1945) kohta, kuid mõnes mõttes on see sobitatav ka universaalse loomevalemina, sest igal kunstnikul tekib tihti probleem just sobiva vormi leidmisega. Arnaud Desplechin on “Ismaeli vaimude” juures läinud isegi mitut teed, raamides ja lavastades ühte fiktsiooni ka teistlaadi, žanrilt ja stiililt erinevalt.

TEATER
Itaalia trupp MOTUS
Algas etenduskunstide festival SAAL Biennaal 2017

Rahvusvaheline etenduskunstide festival SAAL Biennaal leiab aset 15. - 27. augustil Tallinna teatrites ja linnaruumis.

Uuendatud: 21:38 
KIRJANDUS
Hans Luik
Suri kirjanik Hans Luik

Hans Luik
26.03.1927 – 13.08.2017

KUNST
Üks tubadest, mis ootab Paides Arvamusfestivali ajaks taaselustamist.
ERR.ee video. Paides nihestati ruumi

Paide Arvamusfestivali ajal võis näha põnevat ajutist näitust, millest jäädvustasime video. "Ruuminihe" on näitus, mis lõi eeskuju mahajäetud kohtade ellu äratamiseks ja püüdis elustada Paide tühje ruume ja linnapilti. Näitus hõlmas nelja Tallinna tänaval asuvat hoonet.

Arhitektuur
lendlend
Fotovõistlus bioTallinn ootab töid ja küsib, kas loodus on olemas

TAB 2017 teema on sel korral bioTallinn, mis seab küsimuse alla arusaamad loodusliku ja tehisliku piiridest. Antud fotovõistlus on inspireeritud samast ideest - selmet käsitleda loodust tasakaalus süsteemina, mida inimtegevus häirib ja lõhub, oletab bioTallinn, et loodust kui sellist ei ole olemas.

Uuendatud: 12:22 
Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Ruja filmi esilinastus. Kino Artis.
Galerii: Esilinastus dokumentaalfilm Rujast

Täna esitleti Artises dokumentaalfilmi "Ruja – Keelatud!".

Arvamus
Uuringute teostamine Hermann Ride kappaltarilUuringute teostamine Hermann Ride kappaltaril
Keelesäuts. Teostada või mitte?

Võib juhtuda, et mööda suvise pealinna tänavat kõndides komistame otsa sildile, millele on kirjutatud: „Ettevaatust! Teostatakse parandustöid!“ Sama tõenäoline on lugeda ajalehest ametniku kinnitust, et „praamidega teostatakse Saaremaale reisijate vedamist“.

Aet Annist saates "Globaalne eestlane"Aet Annist saates "Globaalne eestlane"
Aet Annist: kuidas toimib inimene ühiskonnaliikmena?

Rainer Sternfeldi külaline podcast´i "Globaalsed eestlased" 23. saates oli sotsiaalantropoloog Aet Annist, kes oli hiljuti Inglismaal asuva Bristoli ülikooli õppejõud ning ühtlasi ka Tartu Ülikooli etnoloogia osakonna vanemteadur. 

"Deadpool""Deadpool"
Ära usalda filmikriitikuid (vähemalt mitte ülemäära)

Filmikriitika allakäigus on ennekõike süüdi kriitikud ise, kes ei süvene ega viitsi tööd teha.

Väikelaps ei oska ohtu tajuda. Väikelaps ei oska ohtu tajuda.
Tallinnas ja Helsingis toimub konverents kunstilisest moderniseerumisest

Täna algab Tallinna Ülikoolis ja Helsingi Ülikoolis konverents "End Games and Emotions: The Sense of Ending in Modern Literature and Arts", mis keskendub küsimusele, kuidas mõjutab meie häälestatus (tajud, meeleolud, aistingud, emotsioonid) meie maailmakogemust ja meie tegutsemist erinevates tähendusstruktuurides.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.