Leila Lükko: Objektiivne tõde on reaalsus ({{commentsTotal}})

Olav Maran
Olav Maran Autor/allikas: Pärnu Postimees/Scanpix

Olav Maran: "Kui mingi ideoloogia, olgu siis või religioon, hakkab individuaalset eripära nivelleerima, siis on see kurjast."

Praegune aeg on ajaloo, ka kunstiajaloo ümberkirjutamise aeg ehk kunsti (visuaalse kultuuri) käsitlemine oma aja ja sootsiumi väärtuste (aga ka nende lõhkumise) kontekstis. Kuigi Olav Maran (1933) on viimasel ajal avalikust kunstielust kõrvale jäänud, on ta kindlalt sees meie kunstiajaloo viimastes köidetes. Sirje Helme kirjutab: "Maran oli 1970. ja 80. aastatel populaarne kunstnik ja imetletud nii publiku poolt kui ka institutsionaalselt. Kuid tema kaunite lille­bukettide ja kasinate vaikelude taga oli hoopis erisuguste väärtustega peidetud maailm, mille kaudu kõneleb äratundmine tõest ja elu mõttest. See oli erinev peavoolule iseloomulikust kunsti­tegemise ja kunstiteose iseeneslikust väärtustamisest. Maranile ei ole kunst eesmärk iseeneses, estetistlik kontseptsioon jääb talle võõraks.“1

Tõest, tõejärgsusest ja pseudotõest tuleb juttu ka intervjuus kunstnikuga.

Olete korduvalt rääkinud, et kunstnikuna otsite tõde. Filosoofilised otsingud viisid teid religiooni, täpsemalt kristluse juurde ning 1968. aastal toimus teie elus usuline pööre. Kuidas väljendub tõde teie kunsti­loomingus?

Kui ma varem taotlesin dissonantsi, siis nüüd püüdlen harmoonia poole.

Miks olete avalikus kunstipildis tagaplaanile jäänud? Milline on teie suhe praeguse kunstimaailmaga ja milline on kunstimaailma suhe tõega?

Kardan, et mu vaikelud või lillekimbud mõjuvad otsekui juba nähtuna, ei paku enam midagi uut. Vanadus kipub ikka kaasa tooma konservatiivsust ja enesekordamist. Mulle tundub ka, et mu maalid ei sobi enam üldise kunstipildiga, need jäävad mingil määral võõrkehaks nagu riietatud inimene nudistide plaažil. Mu kolleegide suhe tõega jääb vist rohkem igaühe "oma tõe“ tasemele.

Ajakirjas Kunst.ee 2005. aasta esimeses numbris ilmus teie kirjutis "Surmapuust ja pisut ka Elupuust“ 2, kus kirjutate, et inimene on võtnud oma kompetentsi otsustada, mis on hea ja mis halb, ja on seega end lahutanud tõelisest tõe lättest. 2016. aastal valisid Oxfordi inglise keele sõnaraamatu koostajad rahvusvaheliseks aasta sõnaks post-truth (posttõde)3, mis püüab inimesi veenda, et tõde ei ole. Mida tähendavad mõisted tõde ja posttõde teile?

Mulle on tõde objektiivne reaalsus ja see nn posttõde on suur, julgeksin öelda, fataalne eksitus.

Samas kirjutises arutlesite ka eetika, moraali ja vastutuse teemadel. 1990ndatest on kunstimaailm tugevasti muutunud. Praegu on levinud arusaam, et lapsed on arvestatav näitusepublik, kelle asi on kunsti kogeda, lähtumata tõe ja vale kategooriatest, põhimõttel, et iga vastus on õige. Kuidas hindate uue põlvkonna suhet nende kategooriatega?

Kuna praegusaja kunstipildis on palju seda, mida siiani on peetud eba­moraalseks, siis mõjub sellise kunsti vaatamine lastele ja seega kogu peale­kasvavale põlvkonnale kõlbeliselt laostavalt. Kui vaataja ei suuda ja ei tohigi anda hinnangut, siis kaob ilusa ja inetu, sündsa ja ebasündsa, tõe ja vale ning viimaks ka hea ja kurja vahe. See ei ole enam kõlbeline kriis, see on kõlbeline katastroof. Sel juhul kaob ka vastutustunne.

Ütlesite, et tõde on objektiivne. Kas siis on üldse võimalik, et tõde ei ole?

Ei ole võimalik. Inimesed võivad rääkida mida tahes, tõsiasjad sellest ei muutu.

Eelnimetatud kirjutises väitsite, et tõde teeb vabaks. Praegusaja inimene on näiliselt vaba, tal on õigus oma tõele. Selline tõde on aga subjektiivne. Kuidas saab jõuda objektiivse tõe ja vabaduseni?

Täiesti õige, meie aja ühiskonnas on inimene ainult näiliselt vaba. Tegelikult on ta ohjatud ja manipuleeritav mitmesuguste ideoloogiate, poliitilise propaganda ja nn üldise arvamuse poolt. Tal kujunevad tõekspidamised, mis on enamasti suhtelised ja subjektiivsed. Kuidas mina olen jõudnud objektiivse tõe tunnetamiseni ja sellest tuleneva vabaduseni, sellest on mul olnud võimalus meedias pikemalt tunnistada.4

Objektiivset ja absoluutset tõde ei saa lahutada Jumalast. Kobasin tõeotsingul kaua abstraktsete mõistete valdkonnas. Ja siis tuli üllatus: tõde on meile esindatud Jeesuse Kristuse isikus. Tema ongi tõde. See oli ootamatu lahendus, aga see toimis. Meil räägitakse kristlusest enamasti kui traditsioonist, millel on oluline osa Euroopa kultuuri kujundamisel jne, aga vähe räägitakse Kristusest endast, kelle nime järgi seda traditsiooni nimetatakse. Me pühitseme jõulusid kui suurt püha, aga ilma sünnipäevalapse Jeesuseta, kelle tulekut siia maailma see püha tähistab. Tähistame suurt reedet, teadvustamata endale, mis sel päeval toimus, miks see reede on suur, mis tähendus on Jeesuse ristisurmal meie jaoks. Tähistame ülestõusmispüha mõistmata, milline tohutu maailmaajalooline pöörde­punkt oli Jeesuse ülestõusmine surnuist ja kõik sellest tulenev.

Filosoofid on kuulutanud, et Jumal on surnud. Kuid selle kohta, et Jeesus oleks pärast ülestõusmist veel kunagi ja kusagil surnud, puuduvad ajaloos igasugused viited, rääkimata Jumalast kui igavesest, absoluutsest väljaspool surma kategooriat eksisteerivast Vaimust.

Nelipüha on päev, mil Jumal saatis Püha Vaimu kui Tõe Vaimu, kelle ülesanne on "juhatada meid kõigesse tõtte“ (Johannese ev. 16:13). Vabadus on siis, kui oleme juhatatud "kõigesse tõtte“. Need on vaimuliku elu tõsiasjad, mis pole kuhugi kadunud. Võiksin rääkida sellest pikalt, sest see on täitnud mu elu, aga Sirbi lugejad pole vist nende mõistetega harjunud ja ma ei taha üle pakkuda. Kui nüüd skeptikud ja agnostikud väidavad, et tõde enam pole, siis on see ehk õige nende endi tarvis, see on nende subjektiivne tõekspidamine, ent sama valemit kasutades ei saa seda väidet võtta üldkehtiva tõena.

Apostel Paulus kirjutab: "Sellepärast et nad ei võtnud vastu tõearmastust, et nad oleksid võinud pääseda, … läkitabki Jumal neile vägeva eksituse, et nad hakkavad uskuma valet“ (2. Tessaloonika 2:10,11). Traagiline olukord – inimesed on hakanud uskuma valet ja püüavad teisi kaasa tõmmata.

Kas on võimalik luua "tõde“ kui kehtivat riigisüsteemi, nagu seda üritas teha NSV Liit ja nagu näib üritavat ka praegune Euroopa Liit? Olgugi et EL propageerib tõe relatiivsust.

Püüd allutada rahvast mingile poliitilisele ideoloogiale ja anda sellele religioosse tõe iseloom on omane totalitaarsetele süsteemidele, ja võimalik küll, et ka EL sammub selles suunas. Pakutavate pseudotõdede taga on sel juhul kas varjatult või varjamatult mitmesugused iidolid, kelle kõigi eesmärk on ühesugune: lükata kõrvale objektiivne Jumal ja objektiivne tõde ning kinnitada inimene ise enda ja teiste üle jumalaks.

Viimasel ajal on poleemikat tekitanud rahvuste ja rahvaste segunemist puudutavad küsimused. Ühe rahvuse püsimajäämistahet on võrreldud fašismiga. Kuidas selgitada neid murekohti, lähtudes tõe kategooriast?

Looduse rikkus on liikide rohkus. Inimkonna rikkus on rahvaste ja rasside rohkus ja nende kultuuri omanäolisus. Õigus, vajadus ja kohustus säilitada oma identiteeti on rahvuse puhul sama enesestmõistetav, nagu on üksikisiku puhul. Kui mingi ideoloogia, olgu siis või religioon, hakkab individuaalset eripära nivelleerima, siis on see kurjast.

Ja muide, Piiblis on mainitud ka, et Jumal on seadnud inimestele "nende asukohtade rajad“ (Apostlite teod 17:26).

Kellele kuulub tõde, kellel on õigus öelda, mis on õige ja mis vale?

Kuna Jeesus Kristus ütleb, et tema on tõde (ja tee ja elu. Vt Johannese evangeelium 14:6), siis kuulub tõde sellele, kellel on Jeesus Kristus (mida see täies mõttes tähendab, ei hakka ma siinkohal selgitama, nendin vaid fakti). Öelda, mis on õige ja mis vale, saab kõige paremini inimene, keda juhib Jumala sõna ja Tõe Vaim.

Kui me elame tõejärgses ühiskonnas, siis ei saa olla mingisuguseid üldisi väärtuskriteeriume. Kuidas ja kas saab selline ühiskond püsida? Kas saab püsida üks rahvas ja tema kultuur?

Kuna postmodernism on tõhusalt tegelnud modernismist veel üle jäänud väärtuste lammutamisega – ja tõe äraheitmine on selle protsessi kroon –, siis on küll karta, et sellise ideoloogia vastu võtnud ühiskond variseb kokku. Kas mõni rahvas või rahvus oma kultuuriga suudab püsima jääda, on raske ära arvata.

Kas võiks öelda, et tõde on tarkus ja vale on rumalus? Milline tõde on tõeline tarkus ja milline vale on tõeline rumalus?

Jah, nii võiks tõesti öelda. "Rumaluse“ mõiste tähistab Piiblis mitte niivõrd intellektuaalset, kuivõrd moraalset puudulikkust, vastuhakku Jumalale ja tema õiguskorrale. "Tarkus“ aga tähistab sellele allumist. Kogu inimtegevuse parimate püüdluste mõte on siiani olnud tundma õppida looduses kehtivaid põhimõtteid ja seadusi. Kui me neid eirame, kahjustame või koguni hävitame ennast. Tarkus on oskus elada kooskõlas loodus­seadustega (aga ka inimühiskonnas kehtivate seadustega, nt liikluseeskirjadega, kriminaal- ja tsiviilkoodeksiga jne). Jumala seadused, mis kehtivad vaimses maailmas, on veelgi olulisemad. Meie kooskõla või mittekooskõla nendega saab saatuslikult selgeks, kui hing surmaga kehast lahkub. Maise elu ülim tarkus on valmistuda selleks hetkeks.

Kristuse elus ja õpetuses oli tähtsal kohal eneseohverdus. Nagu teame, lähevad praegu paljud ISISe rühmituse liikmed vabasurma, et pääseda paradiisi. Ka kristluses esineb märterlust. Kuidas selgitada nende kahe toimimisviisi erinevust, lähtudes tõe kategooriast?

Kuigi eneseohverduse idee on õilis ja kõrge, pole meil siiski õigust võtta elu ei eneselt ega teistelt. Kristlikud märtrid olid valmis surema tõe usu eest, kui neid sunniti sellest loobuma. Nad võeti kinni ja hukati, vahel väga julmalt, nagu praegu ISIS kristlastega teeb. Raske on kujutleda, et paradiisis on mõlemad pooled õndsalt koos.

Praegu on väga aktuaalne arutlusteema Rail Balticu projekt: rongitee, mis ühendab meid Euroopaga. Milline on teie seisukoht, kas tegu on õige ja hea mõttega või võiks seda pigem näha kui pseudotõde ja illusiooni, mille taga on kellegi omakasu?

Ma olen alati püüdnud mitte väljendada arvamust või võtta seisukohta küsimustes, kus mul puudub kompetents. Antud juhul võin vaid öelda, et kui korraldataks rahvaküsitlus, hääletaksin vastu. Mu sisetunne (või on see ehk Tõe Vaim, kes juhatab kõigesse tõtte?) ütleb, et see asi pole õige, parem oleks sellest loobuda.

1 Sirje Helme, Realismi mõiste hajumine ja peavool kunstis. – Rmt-s: Eesti kunsti ajalugu 6, II osa. Koostaja ja toimetaja Jaak Kangilaski. Tallinn, Sihtasutus Kultuurileht 2016, lk 108.

2 Olav Maran, Surmapuust ja pisut ka elupuust – kunst.ee 2005, nr 1, lk 68–70.

3 Mari Peegel, Tähelepanek: "posttõde” valiti aasta sõnaks – Eesti Päevaleht 17. XI 2016.

4 Ly Lestberg, Hoopis teine mees Olav Maran: "Agape pole mitte armastus kõigi, vaid igaühe vastu“ – Sirp 24. X 2013; Andres Eilart, Olav Maran: Tõde on minu jaoks olulisem kui kunst“– Eesti Päevaleht 1. X 2013.

Loe artiklit Sirbist.

Toimetaja: Rutt Ernits

Allikas: Sirp



Hõimupäevade kontsert

Galerii: Hõimupäeva tähistati suure kontserdiga

Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tähistati laupäeval hõimupäeva suure kontserdiga, ku lavale astusid Eesti koorid, soome-ugri pärimusmuusikud, saami räppar Ailu Valle ja võrukeelne folklaulja Mari Kalkun.

Janika Kronberg

Janika Kronberg: Karl Ristikivi mõtles pool sajandit ette

Kirjanike maja musta laega saalis toimus kolmapäeval mälestusõhtu, millega tähistati Karl Ristikivi 105. sünniaastapäeva. Septembri keskel jõudis Eesti Kirjanike Liitu urn kirjanik Karl Ristikivi tuhaga, mis oli seni maetud Rootsis Stockholmi metsakalmistule.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

MUUSIKA
Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe

Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe peksavad meelt ja petavad keelt

19. oktoobril kell 19 toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis (B-sissepääs) esimest ja viimast korda muusikaline õhtu keelemängudest ja mängukeelest pealkirjaga "Meelepeks ja keelepete", mida viib läbi juba tuntud sõna ja heli trio: Valdur Mikita, Robert Jürjendal ja Kaido Kirikmäe.

Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: