Anna-Liiza Izbaš: Värvikirev linnakujunduskunst Nõukogude Tallinnas ({{commentsTotal}})

Tallinna vanalinn ja Oleviste kirik.
Tallinna vanalinn ja Oleviste kirik. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Supergraafikast kujunes Tallinna linnaruumis kunstinähtus.

Tallinna linnakujunduse tõusuperioodi alguseks võib pidada Pirital Moskva olümpiamängude purjeregati toimumist, mille tuules mõtestati ümber ja ajakohastati toonane linnaruum. Alates 1970. aastate teisest poolest algatati arutelusid arhitektuuri, linnaruumi ja keskkonna kujundamise üle, korraldati näitusi ja vestlusringe. Ülemaailmse spordi­sündmuse eel seati eesmärgiks luua linnale terviklik kujundus, mis oleks iseloomulik Tallinnale kui merelinnale ja ka purjeregatile. Olümpiaaegset linna­ruumi kaunistasid punased lipukesed, purjeid imiteerivad kolmnurgad ja olümpiasümboolikaga reklaamkuubid. Üleliidulisi sündmusi ja tähtpäevi kajastavatele suurtele poliitloosungitele ja pannoodele lisandusid pealinna linnaruumi kujundusse 1980. aastate alguses uutmoodi suuremõõtmelised seinamaalid – supergraafika.

Uus nähtus linnaruumis

Supergraafika mõiste võttis väidetavalt kasutusele ameerika arhitektuuri- ja disainikriitik Charles Ray Smith, kes supergraafika entusiastina avaldas 1960. aastate teisel poolel mitu selleteemalist artiklit ning raamatut.1 1960. aastatel alguse saanud suuremõõtmeline dekoratiivne kujundusgraafika leidis koha nii hoonete välisfassaadidel kui ka interjöörides. Erksates kontrastsetes toonides supergraafika geomeetrilistesse kompositsioonidesse põimiti osavalt numbreid, kirjatähti ja sümboleid ning kompositsiooni üks eesmärke peale seina­pindade ilmestamise oli ka informatsiooni edastamine. Nõukogude Eestisse jõudis supergraafika kümmekond aastat hiljem. 1970. aastate teisel poolel ilmusid esimesed supergraafikad hoonete interjööridesse, hoonete välis­fassaadidele hakati läänelikke dekoratiivmaalinguid tegema 1980. aastatel.

Tallinna kesklinna hoonete otsa­fassaadidele ilmusid esimesed supergraafikad 1980. aastatel, 1990. aastate alguseks olid need pealinnas juba argiseks nähtuseks muutunud. Postmodernistlikule vormikeelele omaselt kombineeriti dekoratiivmaalidel osavalt arhitektuuriajaloost üle võetud detaile ja geomeetriat, kujundustes võis näha elemente nii Itaalia renessanssarhitektuurist kui ka antiikornamentikast. Supergraafika kavandamisel ei lähtutud enamasti linnaruumi miljööst ega ka hoone üldisest arhitektuurilisest ilmest. Justkui suuremõõtmelise plakatina hoone otsaseinale maalitud kulunud supergraafikat värskendati või asendati vastavalt vajadusele uuega. Teostamiseks vajaminev tehnika renditi linna ametiasutustelt. Värvidest kasutati neid, mida linnavalitsuses või kujundustöödega tegelevates ettevõttetes saada oli. Kehv värvide kvaliteet ja muutlikud ilmastikutingimused on ka üks põhjus, miks nõukogude supergraafika praeguseks suures osas hävinud on.

Supergraafikate kavandajate ja teostajate seas leidus nii arhitekte, disainereid kui ka maali- ja teatrikunstnikke, dekoratiivmaalide tellimiseks eraldi konkursse ei korraldatud. Supergraafika entusiast ja aastatel 1986–1994 Tallinna peakunstnik Urmas Mikk pöördus tellimustega otse kunstnike või kujundustöödega tegelevate ettevõtete poole, lisaks kavandas supergraafikat ka ise. Kunstnikele esitatud tellimustes ei olnud kujunduse temaatika ette määratud ning võrreldes üleliidulisteks suursündmusteks ja tähtpäevadeks valminud suurte pannoode ja loosungitega puudus supergraafikate kujunduses poliitiline sisu. Erandiks on Tallinna kunstitoodete kombinaadile Ars oktoobrirevolutsiooni 69. aastapäevaks ja maipühadeks esitatud tellimused, mille lähteülesannetes anti ette kujunduse teema ning tingimus kasutada riiklikku sümboolikat.

Lisaks Tallinnas 1980. ja 1990. aastate alguses tehtud arvukatele supergraafikatele loodi värvikirevaid dekoratiivmaale üle Eesti. Eesti üliõpilaste ehitusmaleva kõrvale oli 1968. aastal moodustatud noortest kunstnikest kujundajate grupp, kelle algatusel valmisid suured dekoratiivmaalid Haapsallu, Kuressaarde, Tartusse ja ka teistesse piirkondadesse.

Esteetilise linnakujunduse loojad

Üheks aktiivsemaks supergraafika kavandajaks ja teostajaks oli maalikunstnik Valeri Vinogradov, kes tegeles linnaruumi dekoratiivsete monumentaalteoste loomisega juba ülikoolis õppimise ajal. Tema teosed ilmestasid hoonete otsaseinu nii Tallinna kesklinnas kui ka vanalinnas. Vinogradovi kavandatud supergraafikast võis leida antiigile ja lõunamaisele renessanssarhitektuurile viitavaid elemente, osast töödest kumas läbi ruumi romantiseeriv taotlus. Endise pedagoogikaülikooli (praegune Tallinna ülikool) Narva maantee ääresete õppehoonete otsaseintele kavandas Vinogradov geomeetrilistest elementidest kompositsioonid, mis oma vormilt akadeemilise õppehoonega hästi kokku sobisid. Kahest ülikoolile kavandatud supergraafikast on tuhmunult alles peahoone linna­poolse otsaseina dekoratiivmaal. Väga huvitava ja tänavapildis omapärase optilise illusiooni loova supergraafika kavandas Valeri Vinogradov endise Sakala keskuse läheduses asunud puidust hoone tulemüürile. Kavandatud supergraafika mõjus omamoodi linnaruumi laiendajana. Sellel oli kujutatud 1980. aastate arhitektuurile omase postmodernistliku vormiga hoone ning selle kõrval hõljusid õhus ja lebasid maas raskepärased kivikamakad. Tallinna vanalinna Raekoja platsi lähistel oleva hoone otsaseinale kavandas Vinogradov itaalia palazzo’de fassaadi ülesehitust imiteeriva halli koloriidiga supergraafika. Arhitektuuriajaloost tuntud detailide imitatsiooni kasutamine supergraafikas oli vanalinna hoonestusega võrreldes kontrastne ja võõrapärane, kuid lõunamaiselt huvitav. Teistest kujundustest erines meremuuseumile kavandatud supergraafika, mis sarnanes must-valge graafilise kujutuslaadi poolest seiklusjuttude raamatu illustratsioonile.

Maheda pastelse koloriidiga Rein Kelpmani kavandatud supergraafika Vana-Posti tänaval mõjus ümbritsevas keskkonnas südasuviselt soojana. Sõpruse kino kõrval oleva hoone otsafassaadi supergraafikal oli mängitud värvide hele-tumedustega ning seeläbi loodi maalipinnal omamoodi valguse ja varju mäng. Õhtuhämaruses olnud palm vastandus kõrval kujutatud kõrbe lauspäikeselise päeva leitsakule, kompositsiooni alumisel osal Lõuna-Euroopa arhitektuurile omasesse kaaristusse varjus inimfiguur. Teostatud supergraafika eest pälvis kunstnik 1989. aastal Tallinna linnakujunduse aastapreemia, kuid hoolimata antud autasust värviti teos juba 1990. aastate alguses üle.

Samal aastal sai supergraafika eest preemia ka linna peakunstnik Urmas Mikk. Pärnu maantee ja Liivalaia tänava (endine Kingissepa tänav) otsaseina katsid sinakates ja rohekates toonides kaootiliste laikudena voogavad joontest mustrid, mida läbisid valge värviga taustast kontrastselt eristuvad redelid. Tallinna linnakujunduse aastapreemiaga pärjati 1990. aastal ka Mari Kurismaa supergraafika eest Pärnu maantee ja Tatari tänava ääres oleva hoone kahel otsaseinal. Mõlema otsaseina kujunduses kasutas Kurismaa oma 1980. aastatel valminud maalidelt üle võetud elemente. Heledates pastelsetes toonides supergraafika sobis hoone hallika koloriidi ja arhitektuurilise ilmega.

Pärnu maantee ääres leidus peale Urmas Miku ja Mari Kurismaa kavandatud supergraafikate veel teisigi. Kosmose kino kõrval asuva hoone otsafassaadil teostati Ene Kulli kavandi järgi kompositsioon, mille moodustasid musta-punase-valged üksteisega ristuvad ringid, sirged ja siksak-jooned. Sirje Runge kavandatud supergraafika kaunistas Pärnu maantee 20 hoone otsaseina, kaupluse Laste Maailm hoone otsaseinale kavandas supergraafika Eve Kask.2

Üks väheseid säilinud supergraafikaid on teatrikunstnik Vadim Fomitševi kavandatud Tallinna vanalinna kaart Viru ja Aia tänava (endine Ujula tänav) nurgahoone otsafassaadil. Vanalinna all-linna kujutava kaardi mõlemal poolel seisavad keskaegsetes rõivastes noormees ja neiu, kelle valvsad pilgud on linnale suunatud.

Reklaami eelkäija?

Supergraafika oli nõukogude perioodi lõpul kunstinähtus, mida justkui ühesõnaliselt defineerida ei saagi. Linna tellimusel valmisid enamasti hoonete otsafassaadidele dekoratiivsed, post­modernistlike elementidega kujunduslahendused, mille peamiseks ees­märgiks oli eelkõige linnaruumi estetiseerimine. Supergraafikat tellisid ka eraettevõtted, dekoratiivsete seinamaalide kompositsiooni lisati sel puhul juurde firma sümboolika. Ettevõtete tellimusel valminud kujunduslahendusi oli Tallinna hoonete seintel mitmeid, nende seas võib esile tuua ettevõtete Kangur, Baltika, Tallinna soojus- ja elektrijaama, bussifirma Mootor ja Tallinna lihakombinaadi supergraafikad. Supergraafika eest ei pidanud linnale reklaamitasu maksma, mistõttu osutus selle tellimine soodsaks võimaluseks firma nime suurelt avalikus ruumis eksponeerida.

Põhja puiestee ääres asuvale Tallinna soojus- ja elektrijaama (nüüdne Energia avastuskeskus) hoonele kavandas Leonhard Lapin erksates põhivärvides geomeetrilise kompositsiooni, mis sujuvalt külgfassaadile üle kandus ja hoone tumekollase fassaadivärviga justkui ühte sulas. Küljefassaadile oli paigutatud ettevõtte logo, mis korrapärasesse kompositsiooni lainelise vormiga teise rütmi sisse tõi.

Kodumaise rõivaettevõtte Baltika tellitud teos ilmestas 1990. aastate alguses Rävala puiestee (endine Lenini puiestee) ja Lembitu tänava ristmiku hoone otsaseina. Marko Kekiševi kavandatud supergraafikal oli kujutatud riidepuul rippuvat riideesest, selle allosas suurt valget reisilaeva läbi avatud piiride vaataja poole sõitmas. Fassaadi kahel eenduval osal imiteeriti katkendlike joontega justkui õmbluspisteid.

Bussifirma Mootor tellitud supergraafika võib meenuda Tallinna bussijaama tihedalt külastanud reisijatele. Linna peakunstnik Urmas Miku kavandatud teos kaunistas Juhkentali tänava äärset korterelamut. Selle bussijaama poolsel otsaseinal kujutati rehvimustri imitatsiooni taustal suurelt bussifirma logo. Suur ettevõtte logoga supergraafika kattis ka Tallinna lihakombinaadi seina.

Ettevõtete tellitud supergraafikatest on alles Reet Miiteli kavandi järgi valminud teos Lastekodu tänaval Keskturu vastas. Hoone mõlema otsaseina dekoratiivmaalil on kujutatud kaunist naisfiguuri, kõrval loovad põhivärvides geomeetrilised kujundid huvitava kontrasti.

Nõukogudeaegsest supergraafikast kujunes Tallinna linnaruumis kunstinähtus, mis 1980. aastatel suure hooga õitsele puhkes ja 1990. aastatel vaikselt hääbuma hakkas. Suurte värvikirevate dekoratiivmaalide asemel leidsid hoonete otsaseintel koha PVC-reklaamid: linnaruumi olid jõudnud uued tänavakunsti vormid.

1 John McMorrough, Blowing the Lid off Paint. – Hunch 11: Rethinking Representation. Toimetaja Penelope Dean. Rotterdam: The Berlage Institute, 2007, lk 66.

2 Aita Kivi, Ilus linn ei tohi vaid unistuseks jääda. – Rahva Hääl, 19. II 1993.

Loe artiklit Sirbist.

Toimetaja: Rutt Ernits

Allikas: Sirp



FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Edward von Lõngus Roomas

Edward von Lõngus tegi Eestis bürokraatia ajalugu

Tänavakunstnik Edward von Lõngus tegi bürokraatia ajalugu, kui valiti Eesti kultuuri välismaal esindama nii, et asjaajamises ei kasutatud tema õiget nime ja tellijad ei tea tänaseni, kes ta tegelikult on. Riik maksab kinni tema kümne pealinna turnee, kus tööd tehakse öösel ja pahatihti seina omanikega kokku leppimata.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Eesti keele riigieksam.

Peeter Helme. Tehtud-mõeldud keeleteema

On nelja sorti käitumisstrateegiat – mõeldud-tehtud, mõeldud-mõeldud, tehtud-tehtud ja tehtud-mõeldud. Eks peame kõik seda esimest, mõeldud-tehtud, targa inimese tunnuseks ja üldiseks ideaaliks. Paraku enamasti ideaaliks ta jääma kipubki.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: