Anna-Liiza Izbaš: Värvikirev linnakujunduskunst Nõukogude Tallinnas ({{commentsTotal}})

Tallinna vanalinn ja Oleviste kirik.
Tallinna vanalinn ja Oleviste kirik. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Supergraafikast kujunes Tallinna linnaruumis kunstinähtus.

Tallinna linnakujunduse tõusuperioodi alguseks võib pidada Pirital Moskva olümpiamängude purjeregati toimumist, mille tuules mõtestati ümber ja ajakohastati toonane linnaruum. Alates 1970. aastate teisest poolest algatati arutelusid arhitektuuri, linnaruumi ja keskkonna kujundamise üle, korraldati näitusi ja vestlusringe. Ülemaailmse spordi­sündmuse eel seati eesmärgiks luua linnale terviklik kujundus, mis oleks iseloomulik Tallinnale kui merelinnale ja ka purjeregatile. Olümpiaaegset linna­ruumi kaunistasid punased lipukesed, purjeid imiteerivad kolmnurgad ja olümpiasümboolikaga reklaamkuubid. Üleliidulisi sündmusi ja tähtpäevi kajastavatele suurtele poliitloosungitele ja pannoodele lisandusid pealinna linnaruumi kujundusse 1980. aastate alguses uutmoodi suuremõõtmelised seinamaalid – supergraafika.

Uus nähtus linnaruumis

Supergraafika mõiste võttis väidetavalt kasutusele ameerika arhitektuuri- ja disainikriitik Charles Ray Smith, kes supergraafika entusiastina avaldas 1960. aastate teisel poolel mitu selleteemalist artiklit ning raamatut.1 1960. aastatel alguse saanud suuremõõtmeline dekoratiivne kujundusgraafika leidis koha nii hoonete välisfassaadidel kui ka interjöörides. Erksates kontrastsetes toonides supergraafika geomeetrilistesse kompositsioonidesse põimiti osavalt numbreid, kirjatähti ja sümboleid ning kompositsiooni üks eesmärke peale seina­pindade ilmestamise oli ka informatsiooni edastamine. Nõukogude Eestisse jõudis supergraafika kümmekond aastat hiljem. 1970. aastate teisel poolel ilmusid esimesed supergraafikad hoonete interjööridesse, hoonete välis­fassaadidele hakati läänelikke dekoratiivmaalinguid tegema 1980. aastatel.

Tallinna kesklinna hoonete otsa­fassaadidele ilmusid esimesed supergraafikad 1980. aastatel, 1990. aastate alguseks olid need pealinnas juba argiseks nähtuseks muutunud. Postmodernistlikule vormikeelele omaselt kombineeriti dekoratiivmaalidel osavalt arhitektuuriajaloost üle võetud detaile ja geomeetriat, kujundustes võis näha elemente nii Itaalia renessanssarhitektuurist kui ka antiikornamentikast. Supergraafika kavandamisel ei lähtutud enamasti linnaruumi miljööst ega ka hoone üldisest arhitektuurilisest ilmest. Justkui suuremõõtmelise plakatina hoone otsaseinale maalitud kulunud supergraafikat värskendati või asendati vastavalt vajadusele uuega. Teostamiseks vajaminev tehnika renditi linna ametiasutustelt. Värvidest kasutati neid, mida linnavalitsuses või kujundustöödega tegelevates ettevõttetes saada oli. Kehv värvide kvaliteet ja muutlikud ilmastikutingimused on ka üks põhjus, miks nõukogude supergraafika praeguseks suures osas hävinud on.

Supergraafikate kavandajate ja teostajate seas leidus nii arhitekte, disainereid kui ka maali- ja teatrikunstnikke, dekoratiivmaalide tellimiseks eraldi konkursse ei korraldatud. Supergraafika entusiast ja aastatel 1986–1994 Tallinna peakunstnik Urmas Mikk pöördus tellimustega otse kunstnike või kujundustöödega tegelevate ettevõtete poole, lisaks kavandas supergraafikat ka ise. Kunstnikele esitatud tellimustes ei olnud kujunduse temaatika ette määratud ning võrreldes üleliidulisteks suursündmusteks ja tähtpäevadeks valminud suurte pannoode ja loosungitega puudus supergraafikate kujunduses poliitiline sisu. Erandiks on Tallinna kunstitoodete kombinaadile Ars oktoobrirevolutsiooni 69. aastapäevaks ja maipühadeks esitatud tellimused, mille lähteülesannetes anti ette kujunduse teema ning tingimus kasutada riiklikku sümboolikat.

Lisaks Tallinnas 1980. ja 1990. aastate alguses tehtud arvukatele supergraafikatele loodi värvikirevaid dekoratiivmaale üle Eesti. Eesti üliõpilaste ehitusmaleva kõrvale oli 1968. aastal moodustatud noortest kunstnikest kujundajate grupp, kelle algatusel valmisid suured dekoratiivmaalid Haapsallu, Kuressaarde, Tartusse ja ka teistesse piirkondadesse.

Esteetilise linnakujunduse loojad

Üheks aktiivsemaks supergraafika kavandajaks ja teostajaks oli maalikunstnik Valeri Vinogradov, kes tegeles linnaruumi dekoratiivsete monumentaalteoste loomisega juba ülikoolis õppimise ajal. Tema teosed ilmestasid hoonete otsaseinu nii Tallinna kesklinnas kui ka vanalinnas. Vinogradovi kavandatud supergraafikast võis leida antiigile ja lõunamaisele renessanssarhitektuurile viitavaid elemente, osast töödest kumas läbi ruumi romantiseeriv taotlus. Endise pedagoogikaülikooli (praegune Tallinna ülikool) Narva maantee ääresete õppehoonete otsaseintele kavandas Vinogradov geomeetrilistest elementidest kompositsioonid, mis oma vormilt akadeemilise õppehoonega hästi kokku sobisid. Kahest ülikoolile kavandatud supergraafikast on tuhmunult alles peahoone linna­poolse otsaseina dekoratiivmaal. Väga huvitava ja tänavapildis omapärase optilise illusiooni loova supergraafika kavandas Valeri Vinogradov endise Sakala keskuse läheduses asunud puidust hoone tulemüürile. Kavandatud supergraafika mõjus omamoodi linnaruumi laiendajana. Sellel oli kujutatud 1980. aastate arhitektuurile omase postmodernistliku vormiga hoone ning selle kõrval hõljusid õhus ja lebasid maas raskepärased kivikamakad. Tallinna vanalinna Raekoja platsi lähistel oleva hoone otsaseinale kavandas Vinogradov itaalia palazzo’de fassaadi ülesehitust imiteeriva halli koloriidiga supergraafika. Arhitektuuriajaloost tuntud detailide imitatsiooni kasutamine supergraafikas oli vanalinna hoonestusega võrreldes kontrastne ja võõrapärane, kuid lõunamaiselt huvitav. Teistest kujundustest erines meremuuseumile kavandatud supergraafika, mis sarnanes must-valge graafilise kujutuslaadi poolest seiklusjuttude raamatu illustratsioonile.

Maheda pastelse koloriidiga Rein Kelpmani kavandatud supergraafika Vana-Posti tänaval mõjus ümbritsevas keskkonnas südasuviselt soojana. Sõpruse kino kõrval oleva hoone otsafassaadi supergraafikal oli mängitud värvide hele-tumedustega ning seeläbi loodi maalipinnal omamoodi valguse ja varju mäng. Õhtuhämaruses olnud palm vastandus kõrval kujutatud kõrbe lauspäikeselise päeva leitsakule, kompositsiooni alumisel osal Lõuna-Euroopa arhitektuurile omasesse kaaristusse varjus inimfiguur. Teostatud supergraafika eest pälvis kunstnik 1989. aastal Tallinna linnakujunduse aastapreemia, kuid hoolimata antud autasust värviti teos juba 1990. aastate alguses üle.

Samal aastal sai supergraafika eest preemia ka linna peakunstnik Urmas Mikk. Pärnu maantee ja Liivalaia tänava (endine Kingissepa tänav) otsaseina katsid sinakates ja rohekates toonides kaootiliste laikudena voogavad joontest mustrid, mida läbisid valge värviga taustast kontrastselt eristuvad redelid. Tallinna linnakujunduse aastapreemiaga pärjati 1990. aastal ka Mari Kurismaa supergraafika eest Pärnu maantee ja Tatari tänava ääres oleva hoone kahel otsaseinal. Mõlema otsaseina kujunduses kasutas Kurismaa oma 1980. aastatel valminud maalidelt üle võetud elemente. Heledates pastelsetes toonides supergraafika sobis hoone hallika koloriidi ja arhitektuurilise ilmega.

Pärnu maantee ääres leidus peale Urmas Miku ja Mari Kurismaa kavandatud supergraafikate veel teisigi. Kosmose kino kõrval asuva hoone otsafassaadil teostati Ene Kulli kavandi järgi kompositsioon, mille moodustasid musta-punase-valged üksteisega ristuvad ringid, sirged ja siksak-jooned. Sirje Runge kavandatud supergraafika kaunistas Pärnu maantee 20 hoone otsaseina, kaupluse Laste Maailm hoone otsaseinale kavandas supergraafika Eve Kask.2

Üks väheseid säilinud supergraafikaid on teatrikunstnik Vadim Fomitševi kavandatud Tallinna vanalinna kaart Viru ja Aia tänava (endine Ujula tänav) nurgahoone otsafassaadil. Vanalinna all-linna kujutava kaardi mõlemal poolel seisavad keskaegsetes rõivastes noormees ja neiu, kelle valvsad pilgud on linnale suunatud.

Reklaami eelkäija?

Supergraafika oli nõukogude perioodi lõpul kunstinähtus, mida justkui ühesõnaliselt defineerida ei saagi. Linna tellimusel valmisid enamasti hoonete otsafassaadidele dekoratiivsed, post­modernistlike elementidega kujunduslahendused, mille peamiseks ees­märgiks oli eelkõige linnaruumi estetiseerimine. Supergraafikat tellisid ka eraettevõtted, dekoratiivsete seinamaalide kompositsiooni lisati sel puhul juurde firma sümboolika. Ettevõtete tellimusel valminud kujunduslahendusi oli Tallinna hoonete seintel mitmeid, nende seas võib esile tuua ettevõtete Kangur, Baltika, Tallinna soojus- ja elektrijaama, bussifirma Mootor ja Tallinna lihakombinaadi supergraafikad. Supergraafika eest ei pidanud linnale reklaamitasu maksma, mistõttu osutus selle tellimine soodsaks võimaluseks firma nime suurelt avalikus ruumis eksponeerida.

Põhja puiestee ääres asuvale Tallinna soojus- ja elektrijaama (nüüdne Energia avastuskeskus) hoonele kavandas Leonhard Lapin erksates põhivärvides geomeetrilise kompositsiooni, mis sujuvalt külgfassaadile üle kandus ja hoone tumekollase fassaadivärviga justkui ühte sulas. Küljefassaadile oli paigutatud ettevõtte logo, mis korrapärasesse kompositsiooni lainelise vormiga teise rütmi sisse tõi.

Kodumaise rõivaettevõtte Baltika tellitud teos ilmestas 1990. aastate alguses Rävala puiestee (endine Lenini puiestee) ja Lembitu tänava ristmiku hoone otsaseina. Marko Kekiševi kavandatud supergraafikal oli kujutatud riidepuul rippuvat riideesest, selle allosas suurt valget reisilaeva läbi avatud piiride vaataja poole sõitmas. Fassaadi kahel eenduval osal imiteeriti katkendlike joontega justkui õmbluspisteid.

Bussifirma Mootor tellitud supergraafika võib meenuda Tallinna bussijaama tihedalt külastanud reisijatele. Linna peakunstnik Urmas Miku kavandatud teos kaunistas Juhkentali tänava äärset korterelamut. Selle bussijaama poolsel otsaseinal kujutati rehvimustri imitatsiooni taustal suurelt bussifirma logo. Suur ettevõtte logoga supergraafika kattis ka Tallinna lihakombinaadi seina.

Ettevõtete tellitud supergraafikatest on alles Reet Miiteli kavandi järgi valminud teos Lastekodu tänaval Keskturu vastas. Hoone mõlema otsaseina dekoratiivmaalil on kujutatud kaunist naisfiguuri, kõrval loovad põhivärvides geomeetrilised kujundid huvitava kontrasti.

Nõukogudeaegsest supergraafikast kujunes Tallinna linnaruumis kunstinähtus, mis 1980. aastatel suure hooga õitsele puhkes ja 1990. aastatel vaikselt hääbuma hakkas. Suurte värvikirevate dekoratiivmaalide asemel leidsid hoonete otsaseintel koha PVC-reklaamid: linnaruumi olid jõudnud uued tänavakunsti vormid.

1 John McMorrough, Blowing the Lid off Paint. – Hunch 11: Rethinking Representation. Toimetaja Penelope Dean. Rotterdam: The Berlage Institute, 2007, lk 66.

2 Aita Kivi, Ilus linn ei tohi vaid unistuseks jääda. – Rahva Hääl, 19. II 1993.

Loe artiklit Sirbist.

Toimetaja: Rutt Ernits

Allikas: Sirp



Jaan Toomik “Kuidas lääs oli vasak”Jaan Toomik “Kuidas lääs oli vasak”
Galerii. Jaan Toomik avas Keskturul näituse vasakpoolsest läänest

Täna, 23. augustil avas Jaan Toomik oma uue näitus "Kuidas lääs oli vasak" Tallinna Keskturu peahoone teisel korrusel. Lastekodu 1 ehk Temnikova & Kasela galeriis avatakse samal pärastlõunal ka Moskva kunstniku Olga Tšernõševa väljapanek “Algunas Canciones Lindas”.

The FallThe Fall
Arvustus. The Fall kui bänd, mida ei tasu maha kanda

Uus plaat

The Fall
"New Facts Emerge" (Cherry Red)
7/10

Skaneeritud inimaju.Skaneeritud inimaju.
Arvustus. Inimene kui masin?

Uus raamat

Julien Offray de la Mettrie

„Inimene kui masin“

Tõlkinud Katre Talviste

Avatud Eesti Raamat

Ilmamaa

FILM
"Wind River"
Kaarel Kuurmaa: Lumi ja vaikus

Mängufilm "Wind River" (USA 2017, 111 min). Režissöör ja stsenarist Taylor Sheridan, operaator Ben Richardson, heliloojad Nick Cave ja Warren Ellis. Mängivad Jeremy Renner, Elizabeth Olsen, Jon Bernthal, Kelsey Chow, Martin Sensmeier jt.

TEATER
Lavastus etendub ka lavakunstikooli 28. lennu diplomitööna
Arvustus. Eestlaste tondid palvemajas

Stefan Peetri arvustus lavastusest "...Ja peaksin sada surma ma..."."

KIRJANDUS
Jorge Luis Borges
Arvustus. Mälu ja ajaliiv

Uus raamat

Jose Luis Borges

"Liivaraamat. Shakespeare'i mälu"

Tõlkinud Kai Aareleid

Loomingu Raamatukogu

KUNST
20 kaasaegset kunstnikku teevad Eesti 100. sünnipäevaks ühiskingituse
Galerii: 20 kaasaegset kunstnikku teevad EV100 puhul ühiskingituse

20 kaasaegset Eesti kunstnikku esitlesid Kumu kunstimuuseumis Kadriorus suurprojekti, mille käigus valmib 20 vabadusest inspireeritud teost.

Arhitektuur
VJ SuaveVJ Suave
Tartus tutvustatakse atraktiivsel moel varju jäävaid linnaosi

Tartus toimub juba viiendat korda linnafestival UIT, mille eesmärk on suunata inimesi märkama neid linnaosi, mis muidu varju jäävad ning pakkuda võimalust vaadelda linna teisest perspektiivist, kasutades selleks heli-, valgus- ja videoinstallatsioone.

Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Flow festival 2017
Arvustus. Flow festival ei tee ühestki küljest allahindlust

Kontsert
Flow festival
Helsingi
11. kuni 13. august

Arvamus
Tamur TohverTamur Tohver
Tamur Tohver. Selgeltnägija

Tippspetsialist loobus oma ülihästi tasustatud töökohast rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja rajas mittetulundusühingu samas valdkonnas. Miks? Sest ta ei suutnud vaadata seda raiskamist, mis ettevõttes tema valdkonnas toimus. Tema esmane ülesanne oli kokkuhoid, toodete tarnetega kaasneva aja ning ressurssi säästmine. See aga ei olnud enam ettevõttele kasulik harjunud kapitalistlike mudelite põhjal.

Jumalateenistus Tori kirikusJumalateenistus Tori kirikus
Urmas Viilma: tulevikus võiksid liturgilised liigutused muutuda hoogsamaks

Peapiiskop Urmas Viilma avaldas Facebookis vastuse ERR kultuuriportaalis ilmunud Tiina-Erika Friedenthali artiklile "Miks kirikus ei tantsita?" ja Anne Kulli loole "Kas kristlus ja tants sobivad kokku?". Järeldus: võiks ju tantsida ka, aga kas see nooremat rahvast kirikusse toob, selles Viilma kahtleb.

Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.
Irja Alakivi: Kas Tartu vaatab tulevikku?

Nüüdisaegset linna ei kavandata parke hävitades, vaid parke ja rohealasid funktsionaalsemaks ja kasutajasõbralikumaks kujundades ning uusi rajades.

Kehalise kasvatuse tund.Kehalise kasvatuse tund.
Kai Valtna. Kas keha ja vaim on siiski eraldi?

Suvisel Arvamusfestivalil leiab aset Sõltumatu tantsu lava korraldatav arutelu "Miks kirikus ei tantsita", mis keerleb religiooni ja kunsti ning nende kokkupuutepunktide ja erinevuste ümber. Arutelu on seotud ka ühe harukordse aktsiooniga - nimelt etendub Arvamusfestivali ajal Paide kirikus Kadri Sireli tantsulavastus. Koostöös Sõltumatu Tantsu Lavaga avaldab ERR kultuuriportaal arvamusartiklite sarja.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.