Arvustus. Kuidas eestlastega vene tükki teha ({{commentsTotal}})

"Aleksei Karenin" Autor/allikas: R.A.A.A.M.

R.A.A.A.M-.i "Aleksei Karenin"
Lavastaja Aleksei Pesegov
Kunstnik Svetlana Pesegova
Peaosas Aivar Tommingas (Vanemuine)
Mängivad Elina Purde, Raimo Pass (Draamateater), Roland Laos, Jekaterina Novosjolova, Terje Pennie, Henry Stig Kongi ja Karl-Sebastian Võhma
Esietendus 8. juulil Tapa raudteejaamas

Olen aastaid nuputanud, miks eestlastel reeglina venelaste mängimine välja ei tule. Ega ma ole küll näinud, kuidas venelased eestlasi mängivad või on mänginud. Näiteks mõnes Egon Ranneti hitt-tükis. Ma ei tea, kas Venemaal näiteks "Libahunti" on tehtud. Oleks põnev vaadata küll.

Arvasin aastaid, et me lihtsalt ei saa venelasi mängitud, ole sa või Maša Klenskaja. Miski tõrge on vahel. Natuuride erinevus. Või liiga suur austus või alaväärsuskompleks. Et ikkagi Tolstoi ja Dostojevski ja...

Parim venelasemängimine, mida mina olen näinud, oli Rain Simmuli Porfiri Petrovitš Linnateatris, just seetõttu, et ta ei hakanud venelast mängima. Laias niisama ja see mõjus väga venelikult. Toppis poisile hapukapsaid kõrva. Ise mängis mitmekordset mängu.

Tõsi, Ants Eskola pisiroll vene aadlimehena "Elavas laibas" oli ka peen ja priima, kuigi Eskola oli siis üsna väheliikuv. Jõhkralt öelduna (mis on Eskola puhul kohatus ruudus), ise paras elav laip, kes samas mängis kogu ülejäänud kamba üle.

Nüüd koitis mulle, et asi on muus. Lavastamises. Eestlane võib olla veenev vene loos, kui lavastaja on venelane, kes ei lase tal hakata venelast mängima, aga... Jah, vaat see aga. Mida vene lavastaja siis teeb, mul pole vastust. Ilmselt tõmbab eesti näitleja endaga kaasa vene mõttemaailma. Kus vanal aal abikaasad teietavad, aga sellele pole vaja tähelepanu pöörata, sest see on niisama loomulik.

Kus korraga saab aru, millele tuleb tähelepanu pöörata. Ja enamasti on prožektorikiirtes suured vene hinge paradoksid, kus headus ja eneseohverdus seguneb alatuse, väikluse, omakasupüüdlikkusega. Lõputu paranoilise kahtlustamisega, milleks on tihti põhjust, sest see, keda kahtlustatakse, on ju samuti suur ja lai vene hing, kes siiralt sööstab igale kuristikule vastu, kui on tõmmet. Aga need negativismid mõjuvad suurejooneliselt.

Vene teatreile on tunnuslik olnud, et läbi minimalistliku kujunduse ja detaili antakse suuri üldsistusi. Mäletan, kuidas Ljubimovi Taganka lavastuses tehti stseeni, kus Rodion on kirvega liigakasuvõtjaeide ukse taga. Laval polnud muud, kui uks, Rodion ja kirves. Stseen väntas pikalt ja kandis mis kole.

Leedukad on oma katoliiklikult kirglikule tasutale võimelised midagi taolist tegema. Mõtlen siin Nekrošiusele (ja Koršunovasele). Nekrošiuse Pirosmani-tükile, kus surm saabub Pirosmani juurde muretu, aga hirmsa või lahke-julma naise kujul ja laval on ainult rida Viini toole, mille peal istutakse kahekesi kogu toolirida läbi, kui Niko Pirosmanišvili püüab minema hiilida.

Grusiin Robert Sturua tegi ka paremail päevil taolisi asju, näiteks "Richard III".

Meil on sellised asjad haruldus. Enamasti on lava kila-kola täis ja näitleja kaob sinna vahele ära. Ja katsu sa sealt lavakujundusemäest läbi siis veel draamat kuuldavale tuua.

Misanstseenid on lavastaja Aleksei Pesegovil väga täpsed. (Lavastaja nimi kattub vastandujate Karenini ja Vronski eesnimedega, kõik kolm on Alekseid.) Nööri mööda ja täpselt mängivad kõik kõrvaltegelased. Samas on Aivar Tommingal Karenini ja Elina Purdel Annana vabadus jalutada üsna muretult omatahtsi ja anda teksti oma tõusude-mõõnade-pausidega. See hoiab asja elus. Kogu kamp ei saa olla impro piiril, kisuks kaoseks, aga kaks peategelast peavad saama vabad käed.

Tolstoi üle ma siin arutlema ei hakkaks. Vassili Sigarevi kompilatsioon on efektne. Puhas vuuk nigu Ameerikamaal. Kas Tolstoi selle käigus mõrvatakse, pole oluline. Peaaasi, et asi töötab ja töötab juba mitmel pool üle ilma. Kohati hakkab hästitöötav well-made tükk meenutama seepi ja Barbara Cartlandi lihtsustatud armastuslugusid (ma pole neid lugenud).

Samas imponeerib mulle fatalism. Kohe algul on selge, et asjad on halvasti ja kogu loo juures lähevad need vastu kõiki ootusi üha kehvemaks. Shakespeare harrastas sama vigurit. Ja Ameerika kinos on taolist tehtud palju (mu lemmikuid Sam Peckinpah näiteks).

Väikse postskriptumina veel paar asja.

Me vaatame meelsasti vene rikkaid aadlimehi nende hingehädades nii ekraanil kui teatris. Aga et Eesti rikkuritel võiks olla mingeid hingehädasid – no kuulge – meie rikkad on ju lihtsalt ahned sead! Pole aadlimehed. On ikka nii? Suurem osa meist on ju saksa parunite ja vene aadlike sohilaste järeltulijad.

Teiseks. Kui inglane lavastaks meil inglise tükki, iirlane iiri tükki ja prantslane prantsuse tükki, kas siis võiks taoline lavastaja Pesegovi fenomen tööle hakata? Et korraga pole probleemi teise kultruuriruumi kohaletoimetamisega?

Ma ei usu. Miks, ei tea. Asi on meie geograafilises läheduses ja sadomaso-suhetes idanaabriga. Iirlased meile meeldivad, aga neid me tahame tõlgendada ise ja see töötab alati hästi. Samamoodi näiteks prantsuse tükid Lembit Petersoni käe all. Iiri ja prantsuse lavastajad ei mõistaks meie vaatajat, ma kardan. Venelane aga oma pärisorja ees aukartust või distantsi ei tunne. Tunneb pigem endise orjaga lähedust.

Ja lõpuks, arutasime Terjega, kes lavastuses kenasti mängib, kodu poole sõites, kas Tolstoil oli noori naisi, et ta teemat nii hästi valdab. Kuidas mees, kes noore naise võtab, paratamatult kõrbeb? Naise Sofiaga oli neil kõigest 16 aastat vahet. Ja vist taolisi asju ei juhtund nagu vana Karenini ja noore Anna vahel, kuigi, ega ma tea. Võimalik, et taolisi lugusid oli siis lihtsalt ümberringi palju.

Nagu neid praegu poleks! On muidugi, küll ja veel. Aegumatu teema. Kui vanad suudaks, kui noortel oleks tarkust ja tasakaalu. A kas vanadel ikka on tarkust, kui nad väsimatult sarnaste rehade otsa jooksevad. Ja alla ei anna. Vist ei jää neil kogu tarkuse juures muud üle. Seega ei maksa see vana ütlemine mitte midagi.

Ja kui mulle see kohale jõudis, polnud ma Tapale sõitnud ilmaasjata.

Toimetaja: Madis Järvekülg



ASIA BAŚ, KADRI NOORMETS, GABRIEL DA LUZ AIR WITH CONTENT 10 degree something. Saal biennaal.ASIA BAŚ, KADRI NOORMETS, GABRIEL DA LUZ AIR WITH CONTENT 10 degree something. Saal biennaal.
Galerii: Kanutis vormusid sõnad ühisloomeks

Kanuti Gildi SAAL-i ees sai teoks Kadri Noormetsa, Asia Baśi ja Gabriel da Luzi sõnadesse vormuv ühisruumi loome "AIR WITH CONTENT 10 degree something".

20 kaasaegset kunstnikku teevad Eesti 100. sünnipäevaks ühiskingituse20 kaasaegset kunstnikku teevad Eesti 100. sünnipäevaks ühiskingituse
Galerii: 20 kaasaegset kunstnikku teevad EV100 puhul ühiskingituse

20 kaasaegset Eesti kunstnikku esitlesid Kumu kunstimuuseumis Kadriorus suurprojekti, mille käigus valmib 20 vabadusest inspireeritud teost.

ERMi Jakob Hurda saali kaunistuseks välja valitud Eve Kase ja Anna Kaarma loodud teos algnimega "Käbid ja kännud".ERMi Jakob Hurda saali kaunistuseks välja valitud Eve Kase ja Anna Kaarma loodud teos algnimega "Käbid ja kännud".
Adamson-Ericu stipendiumi võitis Anna Kaarma

18. augustil, Adamson-Ericu 115. sünniaastapäeval kuulutati välja tänavune stipendiumi võitja, kelleks on Anna Kaarma.

FILM
Carlotta (Marion Cotillard) tuleb pärast Indias New Dehlis veedetud aastaid tagasi Prantsusmaale nagu eksootiline lind, kes lendab aknast sisse, paneb plaadimängijasse esimese ettejuhtuva vinüüli ja tantsib oma endise mehe uuele naisele võidukat sõjatants
Tõnu Karjatse filmikomm. "Ismaeli vaimud" tungivad vaataja pähe

Prantsuse filmilooja Henry Clouzot on öelnud, et filmi jaoks pole vaja mingit kindlat tehnikat peale jätkuva avastamise, režissöör leiutab ise viisi ja tehnika, mis just talle kõige paremini sobib. Clouzot ütles seda küll Jean Cocteau filmi “Orpheus” (1945) kohta, kuid mõnes mõttes on see sobitatav ka universaalse loomevalemina, sest igal kunstnikul tekib tihti probleem just sobiva vormi leidmisega. Arnaud Desplechin on “Ismaeli vaimude” juures läinud isegi mitut teed, raamides ja lavastades ühte fiktsiooni ka teistlaadi, žanrilt ja stiililt erinevalt.

TEATER
Itaalia trupp MOTUS
Algas etenduskunstide festival SAAL Biennaal 2017

Rahvusvaheline etenduskunstide festival SAAL Biennaal leiab aset 15. - 27. augustil Tallinna teatrites ja linnaruumis.

Uuendatud: 21:38 
KIRJANDUS
Hans Luik
Suri kirjanik Hans Luik

Hans Luik
26.03.1927 – 13.08.2017

KUNST
Üks tubadest, mis ootab Paides Arvamusfestivali ajaks taaselustamist.
ERR.ee video. Paides nihestati ruumi

Paide Arvamusfestivali ajal võis näha põnevat ajutist näitust, millest jäädvustasime video. "Ruuminihe" on näitus, mis lõi eeskuju mahajäetud kohtade ellu äratamiseks ja püüdis elustada Paide tühje ruume ja linnapilti. Näitus hõlmas nelja Tallinna tänaval asuvat hoonet.

Arhitektuur
lendlend
Fotovõistlus bioTallinn ootab töid ja küsib, kas loodus on olemas

TAB 2017 teema on sel korral bioTallinn, mis seab küsimuse alla arusaamad loodusliku ja tehisliku piiridest. Antud fotovõistlus on inspireeritud samast ideest - selmet käsitleda loodust tasakaalus süsteemina, mida inimtegevus häirib ja lõhub, oletab bioTallinn, et loodust kui sellist ei ole olemas.

Uuendatud: 12:22 
Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Ruja filmi esilinastus. Kino Artis.
Galerii: Esilinastus dokumentaalfilm Rujast

Täna esitleti Artises dokumentaalfilmi "Ruja – Keelatud!".

Arvamus
Uuringute teostamine Hermann Ride kappaltarilUuringute teostamine Hermann Ride kappaltaril
Keelesäuts. Teostada või mitte?

Võib juhtuda, et mööda suvise pealinna tänavat kõndides komistame otsa sildile, millele on kirjutatud: „Ettevaatust! Teostatakse parandustöid!“ Sama tõenäoline on lugeda ajalehest ametniku kinnitust, et „praamidega teostatakse Saaremaale reisijate vedamist“.

Aet Annist saates "Globaalne eestlane"Aet Annist saates "Globaalne eestlane"
Aet Annist: kuidas toimib inimene ühiskonnaliikmena?

Rainer Sternfeldi külaline podcast´i "Globaalsed eestlased" 23. saates oli sotsiaalantropoloog Aet Annist, kes oli hiljuti Inglismaal asuva Bristoli ülikooli õppejõud ning ühtlasi ka Tartu Ülikooli etnoloogia osakonna vanemteadur. 

"Deadpool""Deadpool"
Ära usalda filmikriitikuid (vähemalt mitte ülemäära)

Filmikriitika allakäigus on ennekõike süüdi kriitikud ise, kes ei süvene ega viitsi tööd teha.

Väikelaps ei oska ohtu tajuda. Väikelaps ei oska ohtu tajuda.
Tallinnas ja Helsingis toimub konverents kunstilisest moderniseerumisest

Täna algab Tallinna Ülikoolis ja Helsingi Ülikoolis konverents "End Games and Emotions: The Sense of Ending in Modern Literature and Arts", mis keskendub küsimusele, kuidas mõjutab meie häälestatus (tajud, meeleolud, aistingud, emotsioonid) meie maailmakogemust ja meie tegutsemist erinevates tähendusstruktuurides.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.