Tiina-Erika Friedenthal. Miks kirikus ei tantsita? ({{commentsTotal}})

Jumalateenistus Tori kirikus
Jumalateenistus Tori kirikus Autor/allikas: mil.ee

Suvisel Arvamusfestivalil leiab aset Sõltumatu tantsu lava korraldatav arutelu "Miks kirikus ei tantsita", mis keerleb religiooni ja kunsti ning nende kokkupuutepunktide ja erinevuste ümber. Arutelu on seotud ka ühe harukordse aktsiooniga - nimelt etendub Arvamusfestivali ajal Paide kirikus Kadri Sireli tantsulavastus. Koostöös Sõltumatu Tantsu Lavaga avaldab ERR kultuuriportaal arvamusartiklite sarja.

Kirik etenduskunsti võõrustajana on pigem eriline nähe ning seegi teema leiab avamist 12. augusti arutelus. Arutelu sisuks on filosoofiline arutelu teemal, kas usk päästab või hävitab maailma? Mis on kunsti roll selles? Kuidas aitab kirik leida rahu ja taastada usku iseendasse? Millega tegeleb kirik ajal, mil inimene hävitab end ümbritsevat keskkonda ja teisi liike? Kas neid uusi sõnumeid, mida me vajame ja otsime, saab tantsu abil inimesteni viia? Kelle ja mille pühitsemiseks tantsitakse täna? Arutelus osalevad TÜ süstemaatilise usuteaduse lektor Roland Karo, VKA tantsuosakonna õppejõud Kai Valtna ja Harkujärve kiriku pastor Avo Üprus.

Soovime religiooni ja kunsti teemat enne festivali meedias laiemalt tõsta, selleks ka artiklisari. Usume, et teema on üsna laia kõlapinnaga, jõudes kaugemale kitsas mõttes kultuurivaldkonnast ning puudutades ühiskondlikus tervikus olulisi mehhanisme, väärtuste küsimust ja paljut muud. Kaasautorid on kõik oma valdkonna spetsialistid ning suudaksid teemat põhjalikult ja põnevalt eri nurkade alt avada.

 

Kurtsin kunagi 90ndatel meie seast hiljuti lahkunud sõbrale, teoloogile ja kirikuõpetajale Urmas Pettile, et miks see luterliku kiriku jumalateenistus küll peab olema selline sünge ja kurvalt ehk tüütult unelesuigutav. Urmas rääkis sellepeale, kuidas Etioopia luterliku kiriku agendas1 on armulauatalituse2 kirjeldus varustatud järgmise märkusega: “armulaua õnnistamise ajal tantsivad ümber altari üksnes vaimulik ja kaasateenijad; kogudus tantsib sel ajal kohapeal.” Lasime end mõnuga kaasa tõmmata kujutluspildil tantsu vihtuvatest etioopia luterlastest, kes on sunnitud end teenistuse kõrghetkel selle võrra tagasi tõmbama, et altarist aupaklikus kauguses püsida. Sünge ja kurb kirik? Selles vestlusest sai minu jaoks omamoodi pöördehetk, mil mulle jõudis erilise selgusega kohale lihtne tõde, et meie arusaamine millest iganes on tingitud sellest, mida me isiklikult oleme saanud kogeda – sh ka erinevate inimestega suhtlemise ja hariduse kaudu. Iga üksikisiku arusaamine millest iganes on ka parimal juhul õige piiratud (omad liistud!)- ja küllap veel eriti sellistes igast nurgast mitmetimõistetavates teemaringides nagu kunst või religioon.

Mis on kirik või kristlus? Minu jaoks näiteks langes kristlus kogu oma täielikkuses pikka aega kokku sellega, millisena seda oma isikus esitas minu vähese haridusega ja mitte kõige avarama mõtlemisega vanatädi, kes õpetas mulle lapsena selgeks söögi- ja õhtupalved, ent kes oli täiesti tundetu mind painanud filosoofiliste, teoloogiliste ja eksistentsiaalsete küsimuste suhtes, mille üle ma teismelisena temaga arutada püüdsin. Selleks, et aru saada, et see pilt piiratud on, oli mul vaja kogeda uusi kohtumisi erinevat sorti kristlastega, ning selleks, et mõista KUI piiratud see pilt ikkagi on – kristliku mõtlemisega selle ajaloolises ulatuses, st akadeemilise teoloogiaga. Kui ma oleksin toona 1980ndate lõpus oma vanatädi pinninud küsimusega – aga miks kirikus ei tantsita? - siis küllap ta oleks seda pahaks pannud. Aga ainult osaliselt oleks tema pahakspanu olnud tingitud isiksusetüübist, mis ilma erilise hädavajaduseta ükskõik millisele traditsioonile küsimusi ei esita. Sest mis võis üldse seostuda temal - 1914. aasta Eestis sündinud ja siit mitte kordagi kusagil ära käinud kunstiliste kalduvusteta daamil – sõnaga “tantsimine”? Võimalikus valikus: selleks hetkeks juba vanema rahva pärusmaaks jäänud peotants, rahvatants, “Estonia” teatris külastatud klassikalise balleti etendused, telekast nähtud disko (Tänavusel jaaniõhtul kõlas klassikaraadios 1980ndatel tehtud intervjuu ühe vanamemmega, kel oli disko kohta öelda järgmist: “minu noorusajal olid ikka LÕBUSAD tantsud, mitte niisugune tagumikunihutamine nagu nüüd kombeks”. Minu vanatädi oleks väljendanud vähem mahlakalt, aga mõte oleks jäänud enamvähem samaks). Nii et - kuidas keegi üldse sellise lollaka mõtte peale tuleb, et niimoodi küsida? Miks, taeva pärast, peaks kirikus tantsima?!

Aga nagu eelpool juba viidatud – mõni teine inimene oma kogemustest lähtudes sellist küsimust – miks ei tantsita – ei saakski põhimõtteliselt esitada. Mis mõttes ei tantsita? Aafrika mandril tantsivad nii et maa must isegi lestaadiuslaste - 19. sajandi Skandinaaviast pärit tugevalt ilmalikkusevaenuliku moraaliga luterliku sekti – tütarkogudused. Kultusfilmi “The Blues brothers” jumalateenistuse stseenis Triple Rock baptistikirikus visatakse gospelkoori hoogsate laulude saatel steppides ja kareldes puhtast usulisest vaimustusest topeltsaltosid ning kui vaadata videoid mõne USA äratusjutlustaja ülesastumisest, ei tundugi see nii väga üle võlli naljana. Sellist kogemust tänases Eestis muidugi ei saa. Mis võiks viidata sellele, et vastus küsimusele “miks?” on tunduvalt vähem teoloogiline kuivõrd kultuurilooline. Kui suur ja milline roll on üldse tantsul meie kultuuris, meie nn komberuumis? Kes tantsivad, kus tantsivad ja mis põhjusel tantsivad?

Pakun umbropsu, et kõige arvukamalt ja järjepidevamalt nn pidudel ja klubides, ning kui tegu pole spetsiaalse “retroüritusega” - vanurid, siin teile teie 80ndate disko - siis on tantsijate vanus nii umbes kuni 35 (kommentaar internetiavarustest: Irw keskeakriis. Suht kentsakas oleks vaadata 40 aastast mutti klubis tantsu löömas.). Põhjuseid ei tule otsida kaugemalt kui bioloogiast ning kui religioon kujutaks meil siin endast looduse aastaringi pühitsemist, siis küllap oleks vanusele ca 16-25 ette nähtud omad tantsud. Hõissa, paljunemine! Saksa bänd “AnnenMaiKantareit” laulab nii: “Und du wirst 24, 25, 26 / Und du tantzt nicht mehr wie früher”, mis tähendab seda, et nimetatud aastate täitudes “sa ei tantsi enam nii nagu enne”. Bändimehed on 25 aastat vanad ja teinud sellise tähelepaneku. Laulusalm jäi ajju kinni ja leidis kinnitust mh eelmise aasta suvel Jõgeva naiste laulupeol. Sest levikult teine koht, kus Eestis tantsitakse, on – huupi pakun jälle – rahvatantsurühm, mis treenib järgmiseks tantsupeoks. Mu õde ühines ühe sellise grupiga ja ma läksin teda sinna Jõgevale vaatama. Ja panin esimest korda tähele, et eesti rahvatants – selle olek ja sõnum - sõltub sellest, kes tantsib.

Mulle oli see kogu aeg tundunud pisut selline, noh, memmelik või lapselik. Jõgeval vaatasin, kuidas noored - u 16-25 aastased - tantsivad ja sain aru, mille pärast tantsitakse. Kelmikalt ja peibutavalt välkusid kehaliikmed ja lilledega ehitud juuksed, jalad trampisid ja lendasid, uljalt haarati teineteisest kinni, kepseldi sammukest-paar kaugemale, siis jälle tagasi jne. Kes oleks võinud arvata, et eesti rahvarõivas seesugust asja võimaldab? Ma kahtlustan, et nad oleksid võinud tantsida ka neid lastele ja memmedele kavandatud tantse ja tulemus oleks ikka sama olnud - seksikas. Mäletan omast kogemusest, kuidas ühes pioneerilaagri või TPL-i varases teismeeas seltskonnas muutus ootamatult populaarseks ringmäng “Kes aias?” Ma arvan, et me tegime igal võimalikul ja võimatul juhul ettepaneku seda mängida. Kes keda kuidas “sisse tõukas” jne. Igatahes sain ma neid rahvatantsijaid vaadates aru, et “AnnenMaiKantareitipoistel on õigus. Viljakustantsuks on oma aeg. Ja küllap ka koht. Ilmselt ei ole vaja väga pikalt seletada, miks kirik selleks kõige sobivam ei ole.

Aga tantsida võib nii noore kui vanana ka teistmoodi. Puhtast rõõmust võib inimene hakata tantsu lööma. Ühtviisi nii usulisest joovastusest kui täiesti maisest rõõmust. Tänulikkust Jumala või Looduse või mille iganes ees saab väljendada tantsides. “Kas midagi halba juhtus?” “Ei, miks?” “Aga miks me siis tantsimast lakkasime?” vahetavad kaks ultra-ortodokssesse hassidistlikku sekti kuuluvat juuti repliike filmis “Ushpizin” ning vihuvad vaheldumisi käsi kõrgele heites ja plaksutades edasi tantsida – väljendamaks ja välja elamaks oma rõõmu elust Issandas ja tänu Issanda ees ootamatu kingituse eest. Miks meie seda ei tee? Mitte ainult kirikus vaid ükskõik kus. Individuaalselt võiks ju näiteks vastavaid tundeid tekitada doktorikraadi edukas kaitsmine, kauaigatsetud ametikõrgenduse saamine, esimese lapselapse sünd või mis iganes veel meie hinge ülevoolavalt rõõmustada võiks. Või kollektiivselt! Kas poleks tore, kui me tähistaksime vabariigi aastapäeva ühise tantsuga töökohtadel ja kodudes, või väljendaksime tantsides oma rõõmu kevade saabumise üle pärast rasket talve, spontaanselt ja ilma alkoholi abita, tänaval naabrite ja suvaliste vastutulijatega lõimudes? Kuigi soojemate ja temperamentsemate maade rahvaste rõõmutantsu on kade pealt vaadata, ent senimaani on jäänud küsitavaks, mil määral on seda võimalik “üle võtta”. Igasugu katseid selles vallas on tehtud ja tehakse jätkuvalt. Karl Ove Knausgaard kirjeldab oma võitluste neljandas raamatus, kuidas 1980ndate Norras püütakse juurutada Vahemeremaade karnevalikultuuri. 16-aastane Knausgaard seisab – maaling näos – koos sõbraga Kristiansandi tänaval ning kirjeldab kogetavat:

Linn oli täis inimesi, kes kandsid lokkis musti parukaid, liibuvaid pükse ja litreid, kõikjal kostis sambatrummide rin, kuid õhk oli külm, inimesed olid jäigad, kogu aeg tuli ületada üüratul määral piinlikkust, seda oli näha rongkäikudes, inimesed pigem väänlesid kui tantsisid, nad tahtsid tunda end vabadena, selle pärast seda kõike ju tehti, nad ei olnud, aga tahtsid olla, need olid 1980ndad, see oli vabastatud ja tulevikku vaatav uus aeg, mil kõik norrapärane oli haletsusväärne ja kõik vahemerelik elus ja vaba. (...) Karneval oli suurmood ja sellest peab saama traditsioon, nii nad ütlesid, igal aastal need jäigad valged mehed ja naised peavad kinnitama oma emantsipatsooni nii hästi kui nad suudavad - vahemerelikuks kaunistatud veoautodel, tantsides ja naerdes trummide saatel, mida kooli puhkpilliorkestrite endised muusikud mängisid sellise vastupandamatu hüpnootilise rütmiga. Isegi kaks kuueteistkümneaastast nagu Jan Vidar ja mina saime aru, kui hale see kõik oli.


Sarnast kahetsust olen tundnud iga kord, kui olen kuulanud eestlasi esitamas hoogsamat sorti gospelmuusikat või sattunud karismaatilise koguduse kogunemisele, sest jääb vägisi mulje, et tooniandval osal eestlastest hakkab keha vaimsetest protsessidest nähtavalt osa võtma alles alkoholijoobes. Muidugi leidub religiooniloos näiteid selle kohta, kuidas joovastavate vahendite ohtralt pruukimine võib olla üheks või teiseks rituaaliks lausa ette nähtud, ent kristluse raames oleks see ilmselt natuke liiga julge uuendus.

Varsti pärast seda, kui olin avaldanud oma valmisolekut tantsu ja kiriku teemal mõtiskleda, rikastus minu kogemustepagas kolmanda võimalusega, millise eesmärgiga tavaline inimene (st mitte tantsuprofessionaal) Eestis tantsida võiks. Üks mu lastest oli Põhja-Eesti rannikul Kutimuti noortelaagris ja vahetus lõppes vanematele esitatava kontserdiga. Kontsertprogrammi finaaliks tantsuetendus, milles osales kogu seltskond - enamvähem pooleks mõlemast soost ja vanuses 7-15 aastat. See nägi välja nii: kõigepealt moodustati jalgpalliplatsi murul istudes, üksteisest kinni hoides ja kõikudes tuksuv süda; pärast mõnda aega tuksumist jooksis “süda” laiali ning moodustus u seitse gruppi, millest igaüks hakkas esitama oma koreograafiat. Taustal muusika ja sama seltskonna varem linti võetud mõtted - üks plokk nende hirmudest, sellest, mida nad elus kõige enam kardavad; teine plokk sõprusest, kes on sõber ja miks on sõbrad vajalikud. Grupid tegid väga erinevaid liigutusi ja kombinatsioone, ei puudunud väiksemate laste rõõmsameelne sagimine, aga ka kõige vanemate juures puudus igasugune viide viljakusriitusele. Kava oli nende endi ühislooming ja nad võtsid seda – nii mulle tundus - väga tõsiselt. Tegeleti eksistentsiaalsete küsimustega, keha võttis osa nii küsimuste esitamisest kui neile vastuste otsimisest. Laste sõnastatud hirmud lõikasid hinge, nende sõnadega mitte sugugi 1-1 suhtes olevad liigutused lisasid sõnadele mingi täiesti uue dimensiooni. Vinge, mõtlesin ma, sellise kehalise kõnelemise peaks kuidagi kooliprogrammi lülitama. Või kui leiduks koguduses vastavaid entusiaste, saaks seda teha ka kirikus, nn noortetööna. Võibolla mõnes juba tehaksegi?

Niisiis jõudsin oma mõtiskluses välja tantsuvormini, mille kohta võiks vabalt küsida, kas seesugune ei võiks toimuda kirikus ja mida ilmselt ka Sõltumatu Tantsu Lava kirikus teha või näha tahaks. Täpsustamist vajab küll, mida peetakse silmas “kiriku” all? Kirikuhoonet või jumalateenistust? Ja kes tantsib? Koguduseliikmed või professionaalsed esinejad?

Eesti uued ja vanad kirikuhooned on üldjuhul kasutuses ka kontserdikohana (või ka näituseruumina, teatrisaalina) – st sama ruumi kasutatakse erinevatel aegadel nii jumalateenistusteks, koguduse muudeks tegevusteks kui ka kunstiüritusteks. Tartu Jaani kirik on sellisel moel kasutuses väga intensiivselt – lisaks kontserdile ja teatrile on ette tulnud ka tantsuetendusi. Igat asja kirikuhoonesse esinema lasta ei peeta muidugi sobilikuks, ent mis on või pole sobiv, selle üle otsustab üldjuhul konkreetse koguduse vaimulik ja nõukogu vastavalt oma paremale äranägemisele. Tartu Jaanis on ära öeldud nt moešõule, mäletan ka, et kogudusesisese mõõduka arutelu ärgitas mingi perioodi kiriku kõrvalruumi rentinud “vabastava hingamise” grupp. Mõne ürituse pärast tekib vaidlus koguduses endas, teise pärast laiemal tasandil, mõni vaidlus jõuab ka meediasse. Kirikukaugele inimesele võib tulla üllatusena, et isegi tänase väikese EELK3 sees on ruumi erinevatele suundumustele ja arusaamadele, konservatiivne-liberaalne skaalale (nii sobivaks peetava kunsti ja geide aktsepteerimise osas kui ka suhtumises teistesse religioonidesse ja sekulaarsetesse tegevustesse) paigutuvad seinast seina laiali nii akadeemilised teoloogid, kogudused, vaimulikud kui üksikisikud. Kui tekib suurem vaidlus, siis sekkub ka kirikuvalitsus ning sel juhul sõltub nö “ametlik hinnang” muuhulgas ka sellest, mis suuna esindajad parasjagu “roolis” on. Põhimõttelisi küsimusi, mille üle kõikidel aegadel on arutatud ja vaieldud, on kaks. Kas tuleks aktsepteerida ja lubada kõike, mis pole otseselt vastuolus kristliku sõnumiga, või tuleks aktsepteerida ja heaks kiita vaid seda, mis otseselt tunnistab ja toetab kristlikku sõnumit? Teine küsimus on esimesega lahutamatult seotud - mis on kristliku sõnumi muutumatu ja vältimatu tuum ning mis on ajast-kohast sõltuv nö välised elemendid, mis võivad olla kord nii, kord naa, siin nii, seal naa, minu arvates nii ja sinu arvates naa?

Kui jutt ei käi aga kirikuhoonest vaid jumalateenistusest kui liturgiast4, ning küsimus on suunatud tantsule jumalateenistuse raames, siis siin on valikute vabaruum tunduvalt väiksem. Erinevates kirikutes ja koguduses käib see erinevat moodi (osadel kristlikel kirikutel pole spetsiaalset hoonet ega mingit formaalset korda olemaski), aga sellises kirikuinstitutsioonis nagu EELK toimub tavapärane, nö peajumalateenistus (kirikupühadel ja pühapäevadel) nii, nagu EELK parajasti kehtiv peajumalateenistuse kord ette näeb. Nii peaks olema kindel, et eesti luterlane suvel maakodule lähimasse kirikusse minnes ei satu vastamisi täiesti tundmatu programmiga. Variatsioonid on lubatud kitsastes raamides ning suuremad muudatused saavad toimuda vaid läbi liturgiareformide. Mitte ainult EELK teenistuskorras, vaid kõigis traditsioonilistes kirikutes on alati olnud suur roll nn liturgilisel muusikal5. Võib vist öelda, et muusikal mingil kujul – instrumentidega või ilma – on alati olnud osa kristlikul jumalateenistusel. Aga tantsul? Mõiste “liturgiline tants” on täiesti olemas selles mõttes, et seda kasutatakse. Tantsu üle liturgia sees on arutatud varasematel aegadel ja arutatakse enam või vähem kirglikult ka tänasel päeval.

Teadaolevalt on varajases kristlikus kirikus siin ja seal tantsulisi elemente jumalateenistuse osana ette nähtud ja see võis olla mingitel aegadel ja kohtades isegi väga levinud. Nt kreeka kirikuisa6 Basileios Suur (ca 330-379) on öelnud selle kombe toetuseks: “Mis võiks olla veel õndsam kui siin maa peal imiteerida taevaste inglite ringtantsu?” Ta kasutab sõna “tripudium”, mis tähendab antiigis pidulikku ja tõsist rituaalset tantsu. Selliste ringtantsude kohta, kus liiguti lauldes ja rütmiliselt sammudes, on teada nt keskaegsest Skandinaaviast ja Saksamaalt. Reformatsioon asetas jumalateenistuse fookuse otsustavalt sõnale ja usutõdede intellektuaalsele taipamisele ning seega pidid kõik teised meeled protestantlikult teenistusel siivsalt tukkuma, et kõrv seda tähelepanelikumalt jutlust, õpetusvormeleid ja laulu kuuleks. Pietism7 süvendas vastumeelsust igasuguse “tilulilu” vastu sageli kuni järsu eituseni, tõmmates terava joone kristlikuks eluks ja teenistuseks hädavajaliku ning selle jaoks ülearuse (ja seega kahjuliku) vahele. Igal ajal omad probleemid ja küsimused. 20. sajandi lõpupoole on tantsu teema üles kerkinud praktiliselt kõikides kristluse vooludes – sh nii katoliku kirikus kui luterlikes kirikutes ning vastavalt sellele, kus aga entusiaste leidunud on. Nt Norra luterlikus kirikus oli “liturgiline tants” kõne all kümmekond aastat tagasi toimunud liturgiauuenduse käigus ning “liturgilist tantsu” loodi ja katsetati mitmetes kogudustes. Võib üldistavalt öelda, et tantsulise liikumise sobivuse üle jumalateenistuse osana on siin ja seal tuliselt vaieldud, on olnud nii pooldajaid kui vastaseid nii ajaloos kui tänasel päeval. On ainult tore, kui sel teemal ka Eestis mõtteid vahetatakse.

Mida aga peab ütlema on, et mis puutub EELK-sse, siis ükskõik kui suur võib olla üksikisikute arvamusvabadus ja tolerants teoloogilise isepäratsemise suhtes – üldine veendumus on, et peajumalateenistuse kord on see koht, millega ei tasu ilma tungiva hädavajaduseta ja eelnevalt üheksa korda mõõtmata mängida. See näib olevat asi, mis kannab inimeste jaoks mh ka seda sõnumit, et mõned asjad elus on püsivad ega muutu iga natukese aja takka tundmatuseni uueks. Igivanad ja kohati ikka väga kipakate sõnadega laulud ning tänase inimese jaoks kummaliselt kõlavad lausumised kujutavad endast osa sellest pagasist, mis ühendab tänaseid koguduseliikmeid eelnevate sajandite omadega. Muidugi toob see asjaolu ühtlasi kaasa selle, et kui kirikukauge inimene astub nö värske lehena ühel kenal pühapäevahommikul luterlikku kirikusse sisse, siis võib tal olla väga suuri raskusi selle vanamoelise veidruse barjääri ületamisega, millega ta seal paratamatult vastamisi satub...

Ent tegelikult on paikapandud liturgilisele muusikale lisaks jumalateenistusel kohta ka nö temaatiliste vahepalade, ehk siis täiendavate kunstiliste etteastete jaoks. Tõepoolest, meie kirikutes on see enamasti ikka mõni solist või ansambel või laulukoor, ette võib tulla ka koguduseliikmete rollimängu vormis teatrietendusi. Need aegajalt pakutavad kunstilised lisaelemendid valmistavad kahtlemata suurt rõõmu – eriti kui konkreetne kunstistiil väga meeldib, võib selle kogemine jumalateenistusel anda kirikusse tulnutele midagi erilist. Siin peitub muidugi ka konks. Meil ei ole kõigil samade kunstivormide ja nende konkreetsete esitustega sarnane suhe - ühele huvitav ja inspireeriv võib teisele olla piinavalt igav või suisa vastumeelne. Kunstiüritust saab vastavalt maitse-eelistustele ise valida, peajumalateenistust mitte. Aga muidugi, peale “peajumalateenistuse” on olemas ka sellised asjad nagu “eriteenistused”. Ja need saavad olla ka nö niši-üritused. Tartu Jaani kirikus toimub nt paar korda aastas regilauluteenistus. Entusiastid on välja töötanud vastava korra, mis järgib küll sisuliselt EELK teenistuskorra struktuuri, aga kõik käib regivärsis ja viiakse läbi eeslauljatega. Kellele ei meeldi, lihtsalt ei osale. Mulle väga meeldib – ausalt öeldes palju rohkem kui see tavakord. Ja kui seltskond asjast huvitatud entusiaste töötaks välja vastava tantsulise teenistuskorra, siis tutvuma läheksin igal juhul. Eriteenistused võivad olla heaks ja inspireerivaks vahelduseks.

Tants kirikus on üks teema, teine on kunsti ja religiooni omavahelised suhted laiemalt. Ja siin tuleks ehk kasuks meelde tuletada, et nii nagu kunst ei asu mitte üksnes kunstisaalis, ei ole ka religioon kuidagi ruumiliselt piiratud. Usk ei ole suletud kirikusse ning seepärast saavad ka usk ja kunst omavahel läbi käia sõltumata sellest, millised on nende suhted kirikuhoones. Kirikuhoonel ja selles toimuval jumalateenistusel on oma roll mängida. Ja see roll ei ole mitte üksnes ja esmajoones üksikisikule usuliselt inspireeriva keskkonna loomine, aeg ja koht individuaalseks dialoogiks ja kohtumiseks Jumalaga. Võiks öelda, et jumalateenistus on pigem kogukondlikus kontaktis olemine – kohtumine Jumalaga kogudusena, koosviibimine kaasinimesega ja kaasinimese jaoks. Mitte üksnes ennast vaid (ka) üksteist usus toetades. Teispoolsusega individuaalses kontaktis olemise tunnetamise, isiklike otsingute ja mõtiskluste koht võib olla (ka) kusagil hoopis mujal: vaikses kirikus, metsas või mere ääres, muusikat kuulates, pilti või kuju vaadates, teatrietendusel, või – miks mitte - ise tantsides või kaasa elades professionaalsele tantsuetendusele. Kunstiesitus ei pea selleks olema ei teadlikult religioosse sisuga ega ka mitte aset leidma kirikus selleks, et toimida religioosse kanalina sellele, kellele need asjad sellisel viisil nö “lahti on”. Nii kunst kui religioon tegelevad inimeseksolemise küsimustega ning nende tajutavad väljendused – kunstiteosed, sõnad, rituaalid - võimaldavad end isikupärasel viisil sisustada, mõtestada ja interpreteerida. Kes on mõlemale avatud, selle jaoks ei pruugi kunst ja religioon kuigivõrd erinevad asjad ollagi…



1Agenda: konkreetses kirikuorganisatsioonis parasjagu kehtiv käsiraamat vaimulikule kõikvõimalike talituste läbiviimiseks.

2Armualauatalitus: osa teenistusest, kus Jeesuse eeskuju järgides pühitsetakse ja jagatakse leiba ja veini.

3EELK – Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

4Liturgia (kreeka keeles λειτουργία leiturgía, 'avalik teenistus') on kindla korra järgi peetav jumalateenistus.

5Liturgiline muusika ehk kirikumuusika on kirikus liturgia osana esitatav muusika.

6Kirikuisad – varased (kuni u 6. sajandini) mõjukad ja autoriteetseks peetavad kristlikud teoloogid, kelle arutlustele hiljem oli võimalik toetuda.

7Pietism (ladina sõnast pietas 'vagadus, jumalakartlikkus') oli 17. - 19. sajandil mõjukas äratusliikumine luterliku kiriku sees, milles taotleti usu sügavamat sisemist tunnetamist ja kõlbelisemat elu. Eestis tugevalt kandepinda leidnud hernhuutlus ehk vennastekoguduste liikumine on vaadeldav pietismi erivormi või edasiarendusena.

Toimetaja: Valner Valme



Ott Kilusk

Näidendivõistluse võitjad on selged

Esmaspäeval, 23. septembril kuulutati Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis välja Eesti Teatri Agentuuri 2017. aasta näidendivõistluse laureaadid.

Hõimupäevade kontsert

Galerii: Hõimupäeva tähistati suure kontserdiga

Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tähistati laupäeval hõimupäeva suure kontserdiga, ku lavale astusid Eesti koorid, soome-ugri pärimusmuusikud, saami räppar Ailu Valle ja võrukeelne folklaulja Mari Kalkun.

Frankfurdi raamatumess

Ilmar Taska osaleb Helsingi raamatumessi arutlustel kahel päeval

26. oktoobril kell 15 toimub vestlus koos Soome autori Sirpa Kähköneniga, kelle raamat "Graniitmees" on ilmunud ka Eestis kirjastuselt Varrak. Vestlust juhib Rain Kooli. 27. oktoobril kell 16.30 toimub Soome suurima kirjastuse WSOY korraldatud üritus, kus vestlust juhib tuntud teleajakirjanik Juha Hietanen.

FILM
Blade Runner 2049

Arvustus. Elu ise

Denis Villeneuve’i "Blade Runner 2049" räägib nagu originaalfilmgi inimese ja tehnoloogia suhtest, aga jõutakse täiesti teistsuguste järeldusteni, kirjutab Tõnis Kahu Sirbis.

TEATER
Ivo Uukkivi (Teisitimõtlejas)

Ivo Uukkivi jookseb peaga vastu seina

Vaba Lava kuraatoriprogrammis esietendub 4. novembril Andri Luubi lavastus "Teisitimõtleja", mille peaosas mängib Ivo Uukkivi endist punkarit, keda ajab uus tõejärgne maailm tõelisse segadusse, mille tagajärjel jookseb ta sõna otseses mõttes peaga vastu seina.

KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Viljandi Kitarrifestival

Arvustus. Kõige sõbralikum kitarrifestival*

Seekordse Viljandi kitarrifestivali kava oli väga esinduslik: kunstiline juht Ain Agan tõi publiku ette imposantse valiku Eesti ja maailma tippkitarristidest. Viljandi on tuntud sooja koduse atmosfääriga linnana. Ka festivalil oli tunda samalaadset hõngu – paljud lähiriikide kitarristid olid Viljandis juba mitmendat korda ning näisid endiselt nautivat pingevaba, sõbramehelikku, muhedat atmosfääri.

Arvamus
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: