Anne Kull. Kas kristlus ja tants sobivad kokku? ({{commentsTotal}})

Hongkongi tantsijad esinevad Rahva Raamatus.
Hongkongi tantsijad esinevad Rahva Raamatus. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Suvisel Arvamusfestivalil leiab aset Sõltumatu tantsu lava korraldatav arutelu "Miks kirikus ei tantsita", mis keerleb religiooni ja kunsti ning nende kokkupuutepunktide ja erinevuste ümber. Arutelu on seotud ka ühe harukordse aktsiooniga - nimelt etendub Arvamusfestivali ajal Paide kirikus Kadri Sireli tantsulavastus. Koostöös Sõltumatu Tantsu Lavaga avaldab ERR kultuuriportaal arvamusartiklite sarja.

Kas kristluses on tantsimine välistatud? Ühest küljest vaadates, piibel ei maini tantsimist väga sageli, aga seda ka ei keelata. Psalm 150:4 ütleb selgesõnaliselt: “Kiitke teda (Issandat) trummide ja ringtantsudega!” Kuningas Taavet tantsis. Matteuse 11:17 võib lugeda Jeesuse kinnitusena, et tantsu abil tuleb väljendada rõõmu (“me oleme teile vilet puhunud, ja te ei ole tantsinud”). Piibelliku kaanoni väline gnostilise kristluse tekst 2. sajandist Johannese teod kirjeldab liturgilist ringtantsu, milles apostlid hoidsid kätest kinni ja tantsisid ümber Jeesuse. Tantsu ja laulu abil Jeesus ilmutas nii kosmilist korda kui ka kannatuse ja ohverdamise olemust. Ortodoksse Aleksandria Klemensi kirjutiste järgi kristlik ringtants sümboliseerib Kristuse ihu (see tähendab, kirikut). Ka Eusebius kiidab kristlikku tantsimist. Näib, et esimestel kristlikel sajanditel tantsimist ei mõistetud hukka ja ekstaatilised armulaualised võisid tantsida. Hukka mõisteti nö paganlikud tantsud. Ent üha enam hakati füüsilise tantsimise asemel tähtsustama selle sümboolset tähendust ja ühtlasi tantsu spiritualiseerima. Loobuti igivanast, juba Platoni “Seadustest” tuntud, kosmilisest elemendist (Kristus/jumal kui ringtantsu kese ja taevalikud olendid (st planeedid) liikumas korrapäraselt ringiratast ühes maiste tantsijatega) ja enam rõhutati mütoloogilist kujutlust taevast, kus inglite koorid keerlevad Kristuse ümber. Tantsimine kolis maa pealt taevasse ja taevased tantsijad ei tantsi koos Jeesuse järgijatega. Ent asjaolu, et patristilise perioodi (kuni 451 AD) teoloogid korduvalt võtsid sõna ‘paganlike’ tantsude vastu kirikus, osutab sellele, et see praktika oli levinud. Ka ümbritsev Rooma kultuur ei toetanud ekstaatilist tantsimist ei kreeka müsteeriumireligioonides ega ka kristlaste juures. Teisi sõnu, esimeste sajandite kristlastel võis olla ka poliitiline motivatsioon tantsimisest loobumiseks.

Pühapäevane jumalateenistus oma protsessioonide, koguduse ja vaimulike liikumisega, tõusmise ja istumise-põlvitamisega on vaadeldav omamoodi koreograafiana, kuhu palju rohkem liikumist justkui ei mahugi. Teisalt, kes on sattunud osalema aafriklaste, afro-ameeriklaste, ladina-ameeriklaste või hinduistliku taustaga kristlike koguduste teenistustel, võib üllatuda jumalateenistuse elavusest, milles ei puudu tants, rütmiline liikumine, vahelehüüded, trummid, tamburiinid, koorid jmt, mis põhjamaiselt vaoshoitud jumalateenistusega harjunud inimesele võib olla väga võõrastav (või vastupidi, kaasakiskuv). Üleilmselt kuulsad on Veneetsia ja Brasilia karnevalid enne paastuaja algust, samuti ollakse kuulnud Brasiilia tantsust-võitluskunstist caporeia’st, mis ühendab katoliiklikud ja Aafrika traditsioonid. Igasugust liikumist, ka kõige minimaalsemat, põhjendab asjaolu, et Jumala Sõna sai lihaks, elas inimesena inimeste keskel, et jumala õnnistus puudutab nii vaimu, hinge kui keha, et Kristuse ülestõusmisest kõneleb kristlus mitte kui vaimu ülestõusmist vaid kehalise sündmusena jne. Ka liturgilistes lauludes võidakse kõnelda Jumala rahva tantsust jmt. Keskajal kujutati ingleid tantsivana ning veelgi kuulsam oli Surmatants (Danse macabre), mis kõigi inimeste, sõltumata soost või staatusest, ühesugust eluringi või -tantsu kujutas. Surm kutsub meid kõiki tantsule! Bali kristlik kunstnik Nyoman Darsane (sünd. 1939) on kujutanud Jeesust tantsijana ja Jeesuse elu sündmusi hinduistlikust traditsioonist pärinevate tantsude kujutamise abil. Kuna kõige tähtsamaid sõnumeid tuleb edasi anda tantsu kaudu, siis tema maalil Jeesus peab näiteks mäejutlust tantsides.

Heebrea traditsioonis kuulus tants jumalateenistuse juurde – ikka eesmärgil, et inimest Jumalale lähemale viia. Rõõmustamise juurde kuulus tants, tunti nii ringtantsu kui tantsiskledes protsessioonis liikumist. Tantsisid nii mehed kui naised. Ent aja jooksul hakkasid ka heebrealased eristama pühasid tantse nendest, mis meenutasid nö paganlikke viljakusriituseid.

Näib, et esimestel kristlikel sajanditel tantsimine oli tavaline, sest kristlased pärisid heebrea jumalateenistuse, sh tantsimise, tavad. Varastes liturgiates kasutatakse tantsu jumalateenistuse korras – nii Justinianus Märter (a. 150) kui ka Hippolytus (ca 200) kirjeldavad rõõmsaid ringtantse, millega austati pühasid ja ingleid ja millega väljendati taevalikku rõõmu.

Ometi on nii mõnigi kirikuisa olnud kahtleval seisukohal nii tantsu kui ka laulmise suhtes, nii nt Augustinus, kes kirjutas palju muusikast ja hindas kõrgelt laulmist jumalateenistuse ajal. Pole põhjust kahelda, et rahvas tantsis nii enne kui pärast Augustinust. Näib, et vähemalt osaliselt tõrjuv suhtumine tantsu kirikutes oli seotud sellega, et igal pool, kuhu misjonärid sattusid, olid olemas viisil või teisel viljakusega seotud riitused ja nendega kaasnevad tantsud. Aga on arvatud ka, et eriti meeste tantse kogeti ohtliku ja ähvardavana. Teisalt paljud muusikud, kaasa arvatud luterlikus kirikus ülimalt tunnustatud helilooja ja organist Johann Sebastian Bach jt, kasutasid oma teoste loomisel rahvamuusika elemente, sh rahvalikke tantse. Tantsust loobumise üheks põhjuseks võis olla varase kiriku vajadus eristuda ümbritsevast kultuurist (sama vajadus on ka uutel kirikutel Aafrikas ja Aasias), teisalt usaldamatus kõige kehalise ja seksuaalse suhtes, mida toetasid nii maailmalõpuootused kui ka askeetlikud suundumused nii hellenistlikus filosoofias kui ka judaistlikus traditsioonis (st keskkonnas, kus kristlus tekkis ja levis esmalt).

Kaasaegse tantsu loojad, Isadora Duncan, Martha Graham, Ted Shawn ja teised, ei olnud teoloogid ega filosoofid, aga nad kõnelesid oma tantsust religioosset sõnavara kasutades: jumal tantsib minu läbi. Kuni tants kestis, muutis nende tants teatrid ja kontsertsaalid pühadeks paikadeks. Duncan rakendas oma kunstis Friedrich Nietzsche ideed kõigi keha ja kehalisust puudutavate kristlike väärtuste ümberhindamist. Duncan püüdis luua “tuleviku tantsu,” mis “ei ole meelelahutus, vaid religioon, elu väljendamine”. Ta pidas oma missiooniks taaselustada unustatud kunsti, mille kristlik Lääs oli kaotanud, ja arvas, et tantsimine peaks katalüseerima religiooni (st kristluse) uuenemise või renessansi, ning muutma arusaamu kehast üldiselt, ning naiste kehast eriti. Tema tants oli naise vabastamise nimel kammitsevatest riietest ja liikumise konventsioonidest.

Kristlikus traditsioonis ei ole selgesõnalist õpetust tantsu poolt või vastu. Palju on sõltunud kohalikust kultuurist ja traditsioonidest. Askeetlus ja hellenistlikust kultuurist pärinev usaldamatus kõige kehalise (ja seksuaalse) vastu aitasid kaasa arusaama tekkele, et tantsimine on patt. Kui tants samastati patuga, siis sai võimatuks tantsu kasutamine jumalateenistuses. Mõnede piibellikku kaanonisse mittekuuluvate evangeeliumide ja kirjade järgi võiks arvata, et tants liturgia osana ei olnud välistatud, vähemalt mõnes kohas. Ent meil pole palju kirjalikke materjale esimeste sajandite jumalateenistustest ega ei tea me ka, kuivõrd järgiti kirjalikult säilinud liturgiaid. Tantsu roll kristlikus ajaloos on suuresti läbi uurimata ja alles paaril viimasel aastakümnel on hakatud selles suunas vaatama. Tantsu ajaloo tundmist kahtlemata rakendab asjaolu, et sellest ei jää jälge, nii nagu jääb laulust, mis on kord kirja pandud või ideest, mis on üles kirjutatud. Ka teoloogia ja filosoofia on olnud keskendunud pigem ideedele kui kehade liikumisele.

Nii mõnigi evangelikaalne kirik on keelanud ja keelab praegugi igasuguse tantsimise (needsamad kirikud on muidki asju keelanud: kinos või kohvikus käimist, alkoholi tarbimist ja suitsetamist jne). Teisalt võib kaasaegse tantsu teket seostada just nimelist liturgilise tantsu ühingute tekkega mitmel pool (eriti Ameerikas) 20. sajandil. Võib oletada, et viimaste aastakümnete suundumus pöörata tähelepanu kõigele kehalisele, soodustab ka tantsu taas kasutusele võtmist kiriklikus kontekstis – tõenäoliselt mitte iganädalases jumalateenistuses, vaid pigem erilistel pühadel või tähtpäevadel.

Toimetaja: Valner Valme



Jaan Toomik “Kuidas lääs oli vasak”Jaan Toomik “Kuidas lääs oli vasak”
Galerii. Jaan Toomik avas Keskturul näituse vasakpoolsest läänest

Täna, 23. augustil avas Jaan Toomik oma uue näitus "Kuidas lääs oli vasak" Tallinna Keskturu peahoone teisel korrusel. Lastekodu 1 ehk Temnikova & Kasela galeriis avatakse samal pärastlõunal ka Moskva kunstniku Olga Tšernõševa väljapanek “Algunas Canciones Lindas”.

The FallThe Fall
Arvustus. The Fall kui bänd, mida ei tasu maha kanda

Uus plaat

The Fall
"New Facts Emerge" (Cherry Red)
7/10

Skaneeritud inimaju.Skaneeritud inimaju.
Arvustus. Inimene kui masin?

Uus raamat

Julien Offray de la Mettrie

„Inimene kui masin“

Tõlkinud Katre Talviste

Avatud Eesti Raamat

Ilmamaa

FILM
"Wind River"
Kaarel Kuurmaa: Lumi ja vaikus

Mängufilm "Wind River" (USA 2017, 111 min). Režissöör ja stsenarist Taylor Sheridan, operaator Ben Richardson, heliloojad Nick Cave ja Warren Ellis. Mängivad Jeremy Renner, Elizabeth Olsen, Jon Bernthal, Kelsey Chow, Martin Sensmeier jt.

TEATER
Lavastus etendub ka lavakunstikooli 28. lennu diplomitööna
Arvustus. Eestlaste tondid palvemajas

Stefan Peetri arvustus lavastusest "...Ja peaksin sada surma ma..."."

KIRJANDUS
Jorge Luis Borges
Arvustus. Mälu ja ajaliiv

Uus raamat

Jose Luis Borges

"Liivaraamat. Shakespeare'i mälu"

Tõlkinud Kai Aareleid

Loomingu Raamatukogu

KUNST
20 kaasaegset kunstnikku teevad Eesti 100. sünnipäevaks ühiskingituse
Galerii: 20 kaasaegset kunstnikku teevad EV100 puhul ühiskingituse

20 kaasaegset Eesti kunstnikku esitlesid Kumu kunstimuuseumis Kadriorus suurprojekti, mille käigus valmib 20 vabadusest inspireeritud teost.

Arhitektuur
VJ SuaveVJ Suave
Tartus tutvustatakse atraktiivsel moel varju jäävaid linnaosi

Tartus toimub juba viiendat korda linnafestival UIT, mille eesmärk on suunata inimesi märkama neid linnaosi, mis muidu varju jäävad ning pakkuda võimalust vaadelda linna teisest perspektiivist, kasutades selleks heli-, valgus- ja videoinstallatsioone.

Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Flow festival 2017
Arvustus. Flow festival ei tee ühestki küljest allahindlust

Kontsert
Flow festival
Helsingi
11. kuni 13. august

Arvamus
Tamur TohverTamur Tohver
Tamur Tohver. Selgeltnägija

Tippspetsialist loobus oma ülihästi tasustatud töökohast rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja rajas mittetulundusühingu samas valdkonnas. Miks? Sest ta ei suutnud vaadata seda raiskamist, mis ettevõttes tema valdkonnas toimus. Tema esmane ülesanne oli kokkuhoid, toodete tarnetega kaasneva aja ning ressurssi säästmine. See aga ei olnud enam ettevõttele kasulik harjunud kapitalistlike mudelite põhjal.

Jumalateenistus Tori kirikusJumalateenistus Tori kirikus
Urmas Viilma: tulevikus võiksid liturgilised liigutused muutuda hoogsamaks

Peapiiskop Urmas Viilma avaldas Facebookis vastuse ERR kultuuriportaalis ilmunud Tiina-Erika Friedenthali artiklile "Miks kirikus ei tantsita?" ja Anne Kulli loole "Kas kristlus ja tants sobivad kokku?". Järeldus: võiks ju tantsida ka, aga kas see nooremat rahvast kirikusse toob, selles Viilma kahtleb.

Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.
Irja Alakivi: Kas Tartu vaatab tulevikku?

Nüüdisaegset linna ei kavandata parke hävitades, vaid parke ja rohealasid funktsionaalsemaks ja kasutajasõbralikumaks kujundades ning uusi rajades.

Kehalise kasvatuse tund.Kehalise kasvatuse tund.
Kai Valtna. Kas keha ja vaim on siiski eraldi?

Suvisel Arvamusfestivalil leiab aset Sõltumatu tantsu lava korraldatav arutelu "Miks kirikus ei tantsita", mis keerleb religiooni ja kunsti ning nende kokkupuutepunktide ja erinevuste ümber. Arutelu on seotud ka ühe harukordse aktsiooniga - nimelt etendub Arvamusfestivali ajal Paide kirikus Kadri Sireli tantsulavastus. Koostöös Sõltumatu Tantsu Lavaga avaldab ERR kultuuriportaal arvamusartiklite sarja.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.