Urmas Viilma: tulevikus võiksid liturgilised liigutused muutuda hoogsamaks ({{commentsTotal}})

Jumalateenistus Tori kirikus
Jumalateenistus Tori kirikus Autor/allikas: mil.ee

Peapiiskop Urmas Viilma avaldas Facebookis vastuse ERR kultuuriportaalis ilmunud Tiina-Erika Friedenthali artiklile "Miks kirikus ei tantsita?" ja Anne Kulli loole "Kas kristlus ja tants sobivad kokku?". Järeldus: võiks ju tantsida ka, aga kas see nooremat rahvast kirikusse toob, selles Viilma kahtleb.

Erinevate maade kirikutes olen kohanud vägagi rütmikat tantsimist, milleta poleks kohalikes tingimustes ja kultuuriruumis läbi viidud jumalateenistust kuidagi ette kujutanudki. Eriti kehtib see Aafrika kirikute kohta, kus korduvalt on olnud võimalus viibida. Oikumeenilistel rahvusvahelistel kohtumistel on varmad oma jalgu ja puusi liigutama ning kätega erinevaid liigutusi (isegi meile tuntud koraalide ajal) tegema ka erinevate Ladina-Ameerika kirikute esindajad.

Tõepoolest, küsimus ei ole niivõrd selles, kas kirikus sobib/ei sobi tantsida või kas kristlased seda teha võivad/ei või, vaid selles, milline on kohalik kultuuriruum ja väljakujunenud tavad. See, mis ühes kohas loomulik ja kohane, ei pruugi olla samavõrra loomulik teises riigis või maailmanurgas tegutsevas kirikus või kristlaste kogukonnas. Samas, olen näinud nii professionaalseid baleriine, misjoni- või gospelkoori liikmeid ning erinevaid kooli- ja pühapäevakoolilaste gruppe ka Eestimaa erinevates kirikutes erineval puhul tantsuliigutusi tegemas. Ma ei leidnud sugugi tol hetkel, et tegemist oleks olnud pühaduse rüvetamisega.

Ehkki, esmalt tundus see pisut harjumatu küll. Samas, ühes väliseesti kirikus iseseisvuspäeva aktusel Eestist külas olnud rahvatantsurühma Tuljakut altari ees tantsimas näha oli üsna kummaline. Siiski, vist oli see võõristust tekitav ainult mulle kui kodueestist pärit vaimulikule. Sealsetele väliseestlastele ei tundunud rahvatants kiriku altari ees nende kontekstis kuidagi võõras. On ju väliseesti kogudused kandnud eksiilis elavate rahvuskaaslaste jaoks muuhulgas ka rahvustunde ja eestluse kestmise eest vastutajate rolli. Ka on olnud mõnel juhul kohaliku eestikeelse koguduse kirikuruum samaaegselt nn Eesti maja funktsioone täitev kogukonnakeskus. Ja mida see rahvatants, sealhulgas Tuljak siis muud on kui eestlaste rahvuslikku identiteeti tugevdav sümboltants, mis sellises ruumis asjakohane.

Tõsi, ühegi Eestimaa kiriku altari ees ma Tuljaku tantsimist just väga kohaseks ei peaks. Isegi jumalateenistusest erineval sündmusel. Samas, ei näe ma põhjust, miks ei võiks mõne kogudusegi juures tegutseda rahvatantsurühm, mille liikmed tantsupeol või kihelkonnapäeval koos teiste rühmadega tantsuplatsil Tuljakut keerutavad. Omal ajal kui paljud vanad rahvatantsud loodi olid ju kõik tantsijad ka kohaliku koguduse liikmed ning igapühapäevased kirikulised. Siis ei saanudki tekkida küsimust, kas kristlasel on sünnis tantsida, sest kõik olidki ristiinimesed. Kes siis laupäevaõhtusel simmanil tantsuplatsile oleks läinud, kui see kirikurahvale poleks sobinud?

Küsimus tantsu sobivusest kirikurahvale on küsimus pigem tänases ajas, kus on võimalik eristada kirikurahvast ja mitte kirikurahvast. Küll aga on tantsimine meie kultuuriruumis reeglina jäänud siiamaani kirikuruumist väljapoole. See ei tähenda, et tulevikus ei võiks liturgilised liigutused, mis seni on seisnud vaid teatud hetkedel istumises, püsti tõusmises või põlvitamises ning vaimulike puhul ka veel mõnes täiendavas liigutuses (peamiselt õnnistamiste-pühitsemistega ning ristimärgi tegemisega seoses) muutuda hoogsamateks või mitmekesisemateks. Ehk siis võib tänast peamiselt seisvat-istuvat kogudust hakata nimetama ka Jumalale tantsivaks koguduseks. Kas see rohkem rahvast kirikusse toob, eriti nooremat rahvast, selles ma tõsiselt kahtlen.

Pigem on küsimus iga tegevuse mõtestamises. Need, kes süvenevad (juhuslikule sisseastujale igavanatunduval) igapühapäevasel jumalateenistusel toimuvasse liturgiasse ning sealsesse vaimuliku ja koguduse ehk Jumala ja jumalarahva dialoogi, leiavad kindlasti ka selle olevat piisavalt sügavasisulise ning ei tunne vajadust teenistuse täiendamist tantsusammudega. Kui see aga mõnel juhul sobivaks ja kohaseks osutubki, toimugu see siis kiituseks ja ülistuseks Issandale enesele!

Toimetaja: Valner Valme



FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Edward von Lõngus Roomas

Edward von Lõngus tegi Eestis bürokraatia ajalugu

Tänavakunstnik Edward von Lõngus tegi bürokraatia ajalugu, kui valiti Eesti kultuuri välismaal esindama nii, et asjaajamises ei kasutatud tema õiget nime ja tellijad ei tea tänaseni, kes ta tegelikult on. Riik maksab kinni tema kümne pealinna turnee, kus tööd tehakse öösel ja pahatihti seina omanikega kokku leppimata.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Eesti keele riigieksam.

Peeter Helme. Tehtud-mõeldud keeleteema

On nelja sorti käitumisstrateegiat – mõeldud-tehtud, mõeldud-mõeldud, tehtud-tehtud ja tehtud-mõeldud. Eks peame kõik seda esimest, mõeldud-tehtud, targa inimese tunnuseks ja üldiseks ideaaliks. Paraku enamasti ideaaliks ta jääma kipubki.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: