Ellujäämine ei ole iseenesestmõistetav ({{commentsTotal}})

Siim Pauklin pistab oma uudishimuliku koonu sinna, kuhu tahab, isegi kui saab koonu pihta mõne vopsu.  Erakogu
Siim Pauklin pistab oma uudishimuliku koonu sinna, kuhu tahab, isegi kui saab koonu pihta mõne vopsu. Erakogu Autor/allikas: Erakogu

Siim Pauklin: „Teadlasena püüan mõista, kuidas inimene ja maailm toimib. Sama eesmärk on mul ka ilukirjanduslike tekstide puhul.“

Siim Pauklin (1982) on huvitav nähtus eesti kirjanduses. 2011. aastal ilmunud debüütkogule „Aheldatud Jõgeva“, mis oli ka Betti Alveri nimelise kirjandusauhinna kandidaat, järgnes pikk vaikus. Nüüd on aga Pauklinilt korraga ilmunud luulekogu „Viis ürgelementi ja koer“ ning segažanriline raamat „Ahela ots ehk Jooksus inimene“.* Mõlemas raamatus uurib autor inimkonda justkui mikroskoobiga. Hästi uurib ja täpselt diagnoosib! Aga kui prooviks õige vaadata teistpidi ja heita mikroskoobi alt pilgu uurija poole?

Raamatu „Viis ürgelementi ja koer“ tagakaanelt võib lugeda, et tegeled Cambridge’i ülikoolis molekulaarbioloogiaga. Andmaks aimu, kuidas see käib, palun kirjelda üht molekulaarbioloogi tavalist tööpäeva.

Ma olen teadlane klassikalises mõttes: isik, kes esitab hüpoteese, loeb teaduskirjandust, juhendab kolleege ja veedab märkimisväärse osa oma päevast, kummikindad käes, laborikatseid tehes. Uurin inimese geneetilisi protsesse molekulaarsel ja rakulisel tasandil, et saada teada, kuidas inimese tüvirakkudest tekivad erinevate ülesannetega organid, ning ka seda, kuidas tekivad kasvajad. Molekulaarbioloogina töötan uurimissuundade kallal, mis hõlmavad paari aasta pikkusi teadusprojekte.

Kui jätta kõrvale projekti rahastuse leidmine, siis kõik saab alguse ikkagi teadushüpoteesi koostamisest, mida pean piisavalt oluliseks, et sellele tööd ja vaeva pühendada. Seejärel mõtlen läbi teadusprojekti praktilise poole koos vajalike laboratoorsete eksperimentidega. Laborikatsed lisavad uut vajalikku infot nagu pusletükid. Eesmärk on saada suur pilt inimese geneetilisest toimimisest, sest siis saab ravida sagedasi haigusi, kaasa arvatud diabeet ja kasvajad.

Tundub, et su loomingu kinniskujundid, mis korduvad raamatust raamatusse, on ahelad, kett ja koer. Ikka ja jälle muigad ahela motiivi kaudu inimese rumaluse ja piiratuse üle, aga ometi pöörad pilgu taas tema poole.

Jah, võib tõesti öelda, et need on juhtmotiivid või märksõnad, mis korduvad ikka ja jälle. See on teadlik rõhutamine. Maailm ei ole ideaalne paik ja inimene ei ole ideaalne olevus. Küsimus on selles, kuidas peaks piiratud võimetega surma poole tammuv inimloom käituma selles mitteideaalses maailmas. Kuidas oma olemasolu mõtestada, millest juhinduda, kuidas suhtuda teistesse, samamoodi piiratud olevustesse? Kas kõik on lubatud? Kui ei ole, siis mis ja miks ei ole? Need on põhimõttelised küsimused, millele püüan kas otseselt või kaudselt oma tekstides vastust otsida. See on olnud ajendiks, miks ma üleüldse kirjutama hakkasin. Kui ma ei kirjutaks, mõtiskleksin sellegipoolest nende teemade üle.

Seejuures ei olegi rangelt määratletav, kus algab töö, hobi või ilukirjanduslik tegevus. Teadlasena püüan mõista, kuidas inimene ja maailm toimib. Sama eesmärk on mul ka tekstide puhul, mida võib pidada kas ilukirjanduseks, filosoofiaks või mõneks muuks väljendusviisiks. Nad kõik on omavahel seotud ja käsitlevad mulle eluliselt tähtsaid teemasid, sest ellujäämine ei ole iseenesestmõistetav.

Lased teoses „Ahela ots ehk jooksus inimene“ särada oma loodusteaduslikul eruditsioonil, aga ei hoia vaka all sedagi, et tunned hästi antiikmütoloogiat, lääne filosoofiat jm. Kui tavalised on humanitaarsed põhiteadmised loodusteadlaste puhul? Kas võiks olla teisiti?

Iga inimene orienteerub paratamatult vaid oma kitsas teadmistemullis ja peab kõike muud triviaalsemaks – see on väga levinud suhtumine. Loodusteadlased on enamasti üsna kitsa silmaringiga väljaspool oma spetsiifilist eriala, aga sama kehtib ka humanitaarteadlaste puhul näiteks reaalteaduste suhtes. Eksisteerivad justkui paralleelreaalsused, naabruses elavad suguharud, kes pahatihti pole üksteise olemasolust isegi teadlikud – kõik tegelevad oma subkultuuriga. Proovin võimaluste piires end kursis hoida eri aladega ja pistan oma uudishimuliku koonu sinna, kuhu parajasti tahan, isegi kui saan koonu pihta mõne vopsu.

Raamatus „Viis ürgelementi ja koer“ kirjutad kriitika kohta: loen arvustusi / et teada saada / mida raamatust arvan. Kuidas tundub, kui hästi on su teoste lugejad ja arvustajad sinu kavatsusi seni mõistnud? Kui hästi on mõistetud su irooniat ja musta huumorit? Kas retseptsioon on mõjutanud seda, mida omaenda teostest arvad?

Vastaksin Doris Kareva sõnadega: „See puutub teda, teiseks küll ei tee.“ Ja Juhan Viidingu sõnadega: „olen põlgamist näinud ja mõistmata põlanud ise“. Lõppu lisaksin ka (:)kivisildniku (ja „Viimse reliikvia“) rea: „Matsid jäävad matsideks.“

Kes on su loomingulised eeskujud või lemmikautorid?

Suurt eeskuju või lemmikut ma ei nimetaks, sest huvitavaid ja toredaid mõtteid olen kohanud väga paljude autorite tekstides, nii eesti kui ka välismaa kirjanike, filosoofide ja teadlaste teostes. Raamatus „Ahela ots ehk Jooksus inimene“ olen mõnda neist nimetanud. Hindan eriti kõrgelt seda, kui inimese looming ja elu moodustavad teatava terviku ehk suurema sõnumi, milles pole pealetükkivat poosetamist ja võltsi. Meeldib, kui inimene püüab maailma mõtestada, otsib järjekindlalt laiemat pilti ning see väljendub samamoodi nii tema loomingus kui ka elus.

* Loe katkendit „Homo automaton“ Sirbist 5. V 2017.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp



Hõimupäevade kontsert

Galerii: Hõimupäeva tähistati suure kontserdiga

Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tähistati laupäeval hõimupäeva suure kontserdiga, ku lavale astusid Eesti koorid, soome-ugri pärimusmuusikud, saami räppar Ailu Valle ja võrukeelne folklaulja Mari Kalkun.

Janika Kronberg

Janika Kronberg: Karl Ristikivi mõtles pool sajandit ette

Kirjanike maja musta laega saalis toimus kolmapäeval mälestusõhtu, millega tähistati Karl Ristikivi 105. sünniaastapäeva. Septembri keskel jõudis Eesti Kirjanike Liitu urn kirjanik Karl Ristikivi tuhaga, mis oli seni maetud Rootsis Stockholmi metsakalmistule.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

MUUSIKA
Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe

Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe peksavad meelt ja petavad keelt

19. oktoobril kell 19 toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis (B-sissepääs) esimest ja viimast korda muusikaline õhtu keelemängudest ja mängukeelest pealkirjaga "Meelepeks ja keelepete", mida viib läbi juba tuntud sõna ja heli trio: Valdur Mikita, Robert Jürjendal ja Kaido Kirikmäe.

Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: