Helen Rekkor: Edgar Valteri maalides on soojust, melanhooliat ja helgust
Helen Rekkori lavastajakäe all esietendus äsja Võrumaal, Villike Teatritalus Edgar Valteri elul põhinev suvelavastus "Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu". Intervjuus ERR kultuuriportaalile rääkis Rekkor lavastuse sünniloost, visuaalteatrist ja ka sellest, millisele äratundmisele jõudis ta Austraalias põllutöid tehes.
Viimase poolaasta jooksul on Rekkor saanud oma lavastustele kaks tunnustust - tänavustel teatriauhindadel teenis "Süüria rahvalood" nominatsiooni etenduskunsti kategoorias ja mõni nädal tagasi valiti VAT Teatri "Mister Green" tänavuse DRAAMA festivali programmi. Rekkor tegutseb nii teatriühenduses Misanzen kui külalislavastajana, tänavu näiteks Rakvere Teatris.
Intervjuu toimus telefoni teel, kui Helen Rekkor oli Villike Teatritalus.
Helen, kuidas hakkasid üksteise poole liikuma ideed, inimesed ja kohad, et tulemuseks on nüüd publiku ette jõudev suvelavastus?
Kaks aastat tagasi olin külas ühel sõbral, kes on pärit siitsamast Urvaste kandist ja kel oli raamaturiiulis Edgari Valteri maaliraamat (vaadake Valteri maale). Hakkasin seda sirvima ja ma sain, kas just katarsise, aga heas mõttes šoki. Sain teada, et Edgar Valter, minu lapsepõlve lemmikillustraator, on ka maalinud ja et need maalid on nii ägedad. Ma süvenesin maalidesse ja tundsin, et mu ümber tekib uus kvaliteet, uus maailm, et ma olen kuidagi tõstetud. Mõtlesin, kui lahe oleks seda mingis vormis lavale tuua ja teistega jagada. Samas tundus, et ei, see on ikka väga keeruline, sest kuidas sa üldse tõlgid maali lavakeelde.
Jätsin selle mõtte rahule, kuid siiski rääkisin inimestele, et selline mõte on, aga noh, ärme praegu veel otsusta, lihtsalt viskan selle õhku. Kui tekivad soodsamad juhused, täpsemad suunad, siis võib-olla mõtleme edasi. Läks mööda ligi aasta, kui hea kolleeg ja sõber Rauno Kaibiainen sattus Urvastesse ühe oma teise teatriprojekti raames, siia talu hoovile. Saatis mulle mõne foto, küsis, kas inspireerib. Ma nägin neid fotosid ja mul oli kohe selge, et siin me saame selle loo välja tuua, juba see keskkond on nii maaliline, et vaja on vaid pisut siit-sealt nokitseda, et asi tööle hakkaks. Kui oli otsustatud, et jah, me teeme seda, pöördusin oma nii-öelda ihukunstniku Maarja Pabuneni poole, jumal tänatud, ta oli nõus. Maarja on tõesti see naine, kes on loonud geniaalseid lavakujundusi ja nii ka seekord. See, mis ta siia põldude vahele on püsti pannud, on hullult lahe.
Siis selgus, et sa ei saa vaadelda kunstniku maale täiesti eraldi tema isikust. Hakkasime uurima Valteri eluloo esimest osa, saime tema kasutütre ja pärandihoidja Külli Leppiku käest veel ilmumata teise ja kolmanda osa. Elulooraamatus ilmneb üks võimas ja traagiline sündmuste ahel, mis jäi mind enim kummitama. Sain aru, et tahan lavastuse just sellele üles ehitada ja nii me ka tegime. See ahel lisab Edgar Valteri isiksusele nii palju sügavust ja mõõdet juurde. Tema looming on nii helge ja tema elu seal kõrval oli tegelikult traagiline ja tal oli nii raske elus olla.
Mängite siis nii taluõuel kui põllul?
Meil on tegelikult kolm mängupaika ja kui neid veel väiksemateks jagada, siis kuus.
Esimene vaatus toimub küünis, kus alustame sissevaadet Edgar Valteri isikusse aastal 1959. Teine mängupaik on põllul ja kolmas tagasi taluhoovil, publikul on vaja kõndida üks minutike. Villikese Teatritalu asub vähem kui kümne kilomeetri kaugusel kohast, kus Valter elas Pöörismäel.
(Rekkor vahetab hetkeks jututeemat)
Issand jumal, kas kask on tormiga ümber kukkunud! Oota korra, ma jooksen korraks üle põllu, kas tõesti... appi! ei ole võimalik!
/-/
Kas see maha langenud kask muudab teie plaane?
Ei muuda, sellega saab kõik korda.
Milliseid valgus- ja videolahendusi saab taluõuel näha?
Meil on silent disco klapid teises vaatuses, et tuua heli vaatajale lähemale. Meil on kaks videokunstnikku, Alyona Movko ja Sander Tuvikene. Kõige peenemad videolahendused jätame grand finale'iks, koorime nii-öelda neid õielehti ära ükshaaval, ei pane kohe täie pauguga. Võrratu Priidu Adlas on meil valguskunstnik, kes on selle Maarja Pabuneni välja mõeldud ja lavameistrite püstitatud maailma väga hästi välja valgustanud.
Milline see Villike Teatritalu õu välja näeb?
Ta on üks hästi vana talu. Omanik Helger Kavant on tahtnud siin ammu teatrit teha ja selle mõttega talu arendanud. Hoovi peal on kaks tiiki ja sild ning nunnud väiksed kõrvalhooned, ka suitsusaunad. Muide, Valter mängis oma maalides proportsioonidega, tal olid vahest majakesed väikesed ja inimesed suured. Meil on mängus ka hobused ja lapsed, tundus, et siin saab selle ära proovida. Kuigi tavaliselt öeldakse lavastajatele ja filmirežissööridele, et hoia mõlemast eemale! sest loomade käitumise kontrollimine ei pruugi õnnestuda.
„Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu”
Kuidas valisid näitlejad? Valterit mängib Rauno Kaibiainen ja kaasa löövad Liisu Krass ja Erki Aule.
Raunoga on meil hea klapp ja usaldus, mõistame teienteist poolelt hingamiselt. Nii siis, kui kõik on hästi, kui siis, kui kõik on halvasti. Erki oli minu jaoks heas mõttes lask pimedusse, olen töötanud temaga vastupidises positsioonis, kui mina olin näitleja, tema lavastaja. Ta on mõnusa rahuliku energiaga, selline maandav kuju, olen teda näinud improlaval. Näitlejana meeldib ta mulle oma sellise taheda, kuiva huumoriga. Mind huvitas, et mis saab siis, kui talle roll ette sööta. Erki ja Rauno on koos mänginud improteatris ja mind huvitas, kuidas nad hakkama saavad, kui neile ette anda stsenaarium ja nad seda ise arendada saavad.
Liisu Krassi valik oli ka lask pimedusse, ma polnud teda laval näinud, kohtusime talvel, kui ta intervjueeris mind teatrimuuseumi ankeedi vormis. Taipasin siis, et meil on sarnane vaib. Kui selgus, et mul on vaja lavastusse naist, uurisin ringi ja kuulsin, et Liisul pole suvel midagi teha, minu jaoks oli see väga lahe, ütlesin talle, et tule siis minuga. Ma olen nii rahul Liisu Krassiga. Ta on julge, nõtke ja usutav minu jaoks, tõesti kartmatu, valmis kõike proovima, samuti on ta professionaalne, täpne, motiveeritud - mida ühelt noorelt näitlejalt veel tahta?
Kas näidend on protsessi käigus koos loodud?
Jaa, üleni, eks kõik Misanzeni asjad on ju tegel't. Mul oli antud juhul mingi suund teada, kuhupoole hakata tammuma. Põhistruktuur oli, et peavad juhtuma need ja need asjad. Ja leiame ühiselt tee, kuidas need asjad saaksid kõige ägedamalt juhtuda. Me improviseerisime pikalt prooviruumis, see kõik filmiti üles. Valisime välja parimad versioonid, kirjutasime need kokku, kontrollisime mängu käigus, tuunisime, parandasime. Stsenaarium on praeguseks, paar päeva enne esietendust fikseeritud, aga veel eelmisel nädalal otsisime ja andsime endast kõik, et saaks võimalikult lahe.
Ennist, kui kirjeldasid lavastuse sünnilugu, ütlesid, et Valteri maaliraamatut sirvides tundsid, kuidas maalid kutsuvad vaatajat oma maailma. Mis seal maailmas on?
Mulle meeldib seal see, et atmosfäär on soe, pehme, samblane, seal pole konflikti, tegelased on harmoonilised. Teine asi, mis mind lõikab, on, et seal käib läbi mingi melanhoolia ja üksinduse noot, sa tunned selle kohe ära. Ja veel, mis mulle tohutult sümpatiseeris, on mingid liminaalsed olendid (liminaalne - uudissõna inglise keelest, mis tähendab üleminekufaasis, millegi lävel olemist - T.L.), tal on seal veidrad loomad. Minu meelest on ebaõiglane, et Valtrit kui maalikunstnikku pole akadeemiliselt omaks võetud, KUMUs pole ühtegi tema maali. Mul on sellest väga kurb ja jube kahju, sest tema maalides on mingi Chagalli kvaliteet. Ja ma saan aru, miks akadeemikutele need maalid ei meeldi, neile tundub, et need on illustratiivsed ja jutustavad - aga miks ta ei võiks olla illustratiivne ja jutustav?! Kuidas ma ütlen... mina isiklikult ei saa ju midagi sellisest asjast nagu "must ruut mustal ruudul", ma tahan mingit elamust ja emotsiooni ja seda Valteri maalid pakuvad.
Su kevadel VAT Teatris välja tulnud lavastus "Mister Green" valiti septembrikuisele DRAAMAle, mis on kenake kvaliteedimärk, kuidas kommenteerid?
Loomulikult mul oli ülimalt hea meel. On rõõmustav, et keegi märkab seda, mida lood. Veel suurem rõõm on, et Tartu publik saab seda ka näha (Rekkor elab Tartus - T. L.).
Kultuuriportaali arvustaja (vaadake allpool seotud artiklites) nimetab "Mister Greeni" lavastust, kus ainsa näitlejana mängib Rauno Kaibiainen, "ajalugu tegevaks", pidades silmas viisi, kuidas kangale projitseeritud videopilt loob erilise ruumi, erilise atmosfääri näitleja ümber.
Oled sa ise näinud „Mister Greeni”?
Hetkel veel mitte, loodan sügishooajal näha.
Ma ei tea, kas ma ise julgen öelda, et ajalugu tegev (naerab). Temaga sai kõvasti vaeva nähtud, meil on seal sekund sekundi haaval paika pandud liikumine ja muusika, mis mängivad koos näitlejaga.
Miks sa räägid oma lugusid just visuaalteatri keeles?
Mulle tundub, et see rada on hakanud minu ees ise jooksma. Lavastusega "Üle vee” sai see ots lahti tehtud. Minu otsus oli minna välja täispangale, katsetada, kas on võimalik teha täisvarjuteatri lavastust ja mis sellest saab. Edasi sain aru, et visuaalide maailm pakub loo jutustamsiel nii palju tuge ja jõudu. Minu jaoks on visuaalteater vahend, kuidas jutustada lugu põnevamalt, mitmetasandilisemalt, see pole eesmärk omaette. Mina olen vana kooli naine, mulle meeldib hea lugu, hea dramaturgia. Hästi lahe on iga kord erinevate visuaalkunstnikega töötada, koos luues saab targemaks, mida veel on võimalik teha ja selgub, kellega tekib klapp.
Mis iseloomustab visuaalteatrit?
Visuaalteatrit on ääretult erinevat, on truppe, kes üldse sõna ei kasuta, ainult valgust ja muusikat ning vahel pole näitlejaid vajagi. Visuaalteater üldiselt on selline teater, kus loojad alates idee sünnist mõtlevad paralalleelselt, kuidas seda visuaalselt väljendada ja kuidas see välja näeb.
Visuaaliga töötamisel tuleb olla hästi enesekriitiline, et tajuda ära piir, millal on see hädavalik ja millal lihtsalt show. Valteri lavastuse juures oli plaanis palju enam visuaale, mis olnuks hullult ilus ja maagiline, sest visuaalkunstnikud on võimelised paljutki tegema. Kuid loo seisukohalt tuleb jääda selle juurde, mis tervikut toetab. Mitte, et mis oleks võimsam tulevärk, et vaataja ohkaks „vau!” - mingil hetkel tuleb teha valik „kill your darlings”.
2014 oktoobris esietendus sul Vabal Laval varjuteatrilavastus "Üle Vee", mis oli su esimene lavastus Eestis pärast seda, kui olid veetnud paar aastat Austraalias. Maakera kuklapoolel tegelesid ka teatriga. Kas ja kuidas Austraalia teatrikogemus mõjutab sinu praegust tööd?
Mõjutab küll. Kaugemalt alustades, minu Viljandi teatrikooli lavastajaõppe diplomilavastus „Theised” (esietendus 2009. aastal - T. L.). sündis samuti koosloome meetodil. Seda luues ma ei teadnud, et mujal maailmas on see aktseptitud teatriloomise vorm. Minu õpetaja Kalju Komissarov oli väga vana kooli mees, kes leidis, et lavastajatudengid peaksid tegelema eelkõige klassikaga ja juba olemasoleva dramaturgiaga. Mis on ses mõttes ka õige, et sa pead käsitööoskused kuskilt kätte saama. Teistpidi vaadates võib koosloodud lavastus olla väga orgaaniline ja kõneleda hetkes teemadel, mis on tegijatele olulised. Devise`imine (teatrikeeles trupi koosloome - T.L.) nõuab enesekriitikat – kui sa oled mingi stseeni välja mõelnud koos näitlejatega, siis see peab ka lava kannatama.
Ma "Theisi” tehes lõin seda jalgratast hästi suure valuga, mul ei olnud kuskilt tuge saada, sest mu õppejõud polnud sellega kokku puutunud. Siis me oma kursa näitlejatega leiutasime seda süsteemi ise. Austraalias kohtusin ma ühe lavastajannaga, kes oli juba aastaid töötanud devised-meetodil. Sain kahte lavastusprotsessi kõrvalt jälgida, olles dramaturg, muusikaline kujundaja ja kaaslavastaja. Austraalia teatrikoolides muide pühendutakse ühel semestril ainult koosloome meetoditele ja tehnikatele. Kui ma Eestisse tagasi tulin, oli mul suurem enesekindlus seda rada jätkata, ma teadsin, et ma pole mingi hullumeelne friik, kes üksi kuskil preerias ulub. Teadmine, et nii võib, andis kindlust ja mõnu juurde asjale.
Kui läksid Austraaliasse, kas sul oli kohe plaanis sealses teatris kaasa lüüa?
See tuli kohapeal. Lühidalt, enne Austraaliasse minekut olin olnud teatrikoolis kaheksa aastat, enne õppisin näitlejaks ja siis lavastajaks. Ma olin natuke väsinud ja tühi ja tundsin, et ei jaksa midagi luua. Mõtlesin, et oleks huvitav panna end proovile maailma teises otsas ja kohtuda inimestega, kes pole teatriinimesed ja vaadata, kas ma saan nedega hakkama. Pärast poolt aastat Austraalias sellist põllumehe elu sain aru, et Helen Rekkor, see pole sinu jaoks, mitte selleks pole sulle see annete pakett kaasa antud, et sa saaksid siin kive kangutada. Melbourne`i jõudes hakkasin tegutsema ses suunas, et leiaksin üles esmalt omad inimesed ja uskusin, et ma leian nad siis, kui ma vaatan teatri poole. Nii ka juhtus.
Misanzeni uuslavastus „Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu”
Lavastaja: Helen Rekkor
Kunstnik Maarja Pabunen
Videokunstnikud Alyona Movko ja Sander Tuvikene
Valguskunstnik Priidu Adlas
Helilooja Villem Rootalu
Dramaturg Liis Väljaots
Mängivad Rauno Kaibiainen, Erki Aule ja Liisu Krass
Esietendus 10. augustil 2017 Villike Teatritalus Urvastes Võrumaal
Toimetaja: Valner Valme