Arvustus. Jahe kurgivesi ühe kurgiga ({{commentsTotal}})

Carlotta (Marion Cotillard) tuleb pärast Indias New Dehlis veedetud aastaid tagasi Prantsusmaale nagu eksootiline lind, kes lendab aknast sisse, paneb plaadimängijasse esimese ettejuhtuva vinüüli ja tantsib oma endise mehe uuele naisele võidukat sõjatants
Carlotta (Marion Cotillard) tuleb pärast Indias New Dehlis veedetud aastaid tagasi Prantsusmaale nagu eksootiline lind, kes lendab aknast sisse, paneb plaadimängijasse esimese ettejuhtuva vinüüli ja tantsib oma endise mehe uuele naisele võidukat sõjatants Autor/allikas: Kaader filmist

Mängufilm "Ismaeli vaimud" ("Les fantômes d’Ismaël", Prantsusmaa 2017, 114 min). Režissöör Arnaud Desplechin, operaator Irina Lubtchansky, stsenaristid Arnaud Desplechin, Léa Mysius, Julie Peyr. Osades Mathieu Amalric, Marion Cotillard, Charlotte Gainsbourg.

Cannes’i filmifestivali avateosena linastunud prantsuse fantaasiadraama "Ismaeli vaimud" ei ole publikult ja kriitikutelt palju kiita saanud. Ilmselt põhjusel, et lavastaja on loonud filmile unenäolise struktuuri, mis võngub mööda hämaraid koridore ilma selge lähtepunkti ja lõputa. Samuti ei ole lihtne tegelastega samastuda mängufilmis, mis räägib filmitegemisest. Lavastaja tuletab kohe avakaadrites meelde, et film ei ole päriselu, et see on mõtteluul ega lase seda unustada kuni viimaste stseenideni.

Ometi on algus, kuhu filmi malenupud asetatud, paljutõotav. Linateose keskmes on keskealine režissöör Ismael (Mathieu Amalric), kes filmib parajasti oma diplomaadist venna Ivani müstilist elu salaagendina. Ismael on alustamas uut elu koos Sylviaga (Charlotte Gainsbourg), kuid ei ole veel lahti lasknud oma esimese naise Carlotta (Marion Cotillard) kaotusest, kes jäi 20 aastat tagasi teadmata kadunuks. Ühel ilusal suvepäeval 21 aastat, 8 kuud ja 6 päeva hiljem, kui Ismael ja tema uus kaaslane Sylvia on suvilasse sõitnud, tuleb Carlotta ootamatult tagasi. Konks on aga selles, et kuigi nii "Ismaeli vaimudes" vändatav film vend Ivanist on intrigeeriva sisuga ja ka režissööri enda armukolmnurk äratab palavat huvi, ei ole lavastaja paraku osanud kumbagi lugu meile nii jutustada, nagu need väärt oleksid olnud, ning lubatud põnevuse asemel ootab ees keskpärane film.

Peaosatäitja Mathieu Amalric on mulle meelde jäänud filmist "Agent 007. Veidi lohutust" (2008), kus ta mängib peamist antagonisti Dominic Greene’i, kes püüab Boliivia veevärki oma käpa alla saada ja James Bondile säru teha. Bondi vaenlased on olnud üldiselt jämedate kontuuridega visandatud karakterid, kelle igasse liigutusse on sisse kirjutatud silmanähtavat kurjust. Lavastaja Marc Foster läks aga tookord teist teed ning Mathieu Amalric sai endale pealtnäha tavalise ärimehe rolli, mis rõhutas hoopis Hannah Arendti moodi kurjuse banaalsust. Pahalased ei pea tingimata välja nägema halvad – halbu asju teevad täiesti tavalised inimesed. Sellest filmist jäi silma Mathieu Amalrici oskus kehastada tegelasi, kes on väliselt igavad, aga kelle ümber hõljub mingi salapära, mis paneb kahtlustama, et kõik ei ole päriselt nii, nagu tundub.

Olgu selleks siis Bondi kurjami Dominic Greene’i sisemine reovesi, mille hais Amalrici tundliku näitlemise vahendusel vaatajate ninasõõrmetesse jõudis, või ka Wes Andersoni filmis "Grand Budapest Hotell" (2014) ehedalt kehastatud reeturliku ülemteenri Serge X-i roll, mis kinnitab samuti Amalrici oskusi. Amalric köidab ka "Ismaeli vaimudes" vaatajat Ismaeli tegelase tavalisuse ja kehkenpükslikkusega, mille taga on aga algusest peale aimata veel midagi. Mis siis, et näitleja seda välja ei näita, ei tulnud filmi lõpus Ismaelis avalduv absurdsus ja pime viha kuidagi üllatusena, vaid tundus olevat ette kuulutatud. Ismael on juba selline tähendusajalooga nimi: Aabrahami esmassündinud pojale Ismaelile ennustati samuti õelust ja pahatahtlikkust juba enne ilmaletulekut.

Filmis moodustuva armukolmnurga kõik kolm on vägevad natuurid, igaüks omal moel. Ismaeli kadunud naine Carlotta on metsik, ilus ja imelik ning Marion Cotillard on teda mängides sõiduvees. Ta tuleb pärast Indias New Dehlis veedetud aastaid tagasi Prantsusmaale nagu eksootiline lind, kes lendab aknast sisse, paneb plaadimängijasse esimese ettejuhtuva vinüüli ja tantsib oma endise mehe uuele naisele võidukat sõjatantsu. Siiski ennatlikult. Loos laulavad Joan Baez ja Bob Dylan ju hoopis: "Go away from my window / Leave at your own chosen speed / I’m not the one you want, babe …".

Bob Dylan on kunagi öelnud, et tema meelest on Joan Baezi hääl nii lummav, et see peletab isegi pahad vaimud minema. "Ismaeli vaimud" on selles mõttes tabav pealkiri, et Ismaeli kimbutavad vaimud pidevalt: ta näeb unes luupainajaid, ta ei ole lahti lasknud oma esimese armastuse Carlotta hinge piinavast viirastusest ning ka uus naine Sylvia on lausa ingellikult hea, üdini altruistlik vastand Carlotta egotsentrilisusele. Sylvia on isegi nii ebamaine, et tema elust me palju rohkem ei kuulegi peale selle, et ta on astrofüüsik, kellele meeldivad abielumehed, ja kes tänu heale kujutlusvõimele usub nagu Ismaeligi lõpmatusse.

Peavoolukino filmidele võib küllalt ette heita, et lavastajad panustavad aega ja tööd, et välja arendada peategelase karakter, kuid kõrvaltegelased, kes aitavad loole mitmekihilisust lisada, on jäetud hooletusse. "Ismaeli vaimud" jätab samamoodi kõigile tegelastele peale Ismaeli väga vähe võimalust tutvustada oma elulugu ja sügavamaid mõtteid, need võime ise juurde mõelda. Ometi on kõrvalliine ja mõttekatkeid nii arvukalt, et kokku tuleb pinnapealne ja lühidate välgatustega ideemikstuur, millest ei ole sade välja destilleeritud.

Lavastaja Arnaud Desplechini senist karjääri on iseloomustanud edu-ebaedu vahel kõikumine: filmid "Kings and Queens" ja "A Christmas Tale" kogusid mõlemad riiulitäie auhindu, samas neile järgnenud "Jimmy P." ei olnud väga õnnestunud. Järgnes üle-eelmisel aastal ekraanile jõudnud draama "My Golden Days", mis oli vastukaaluks küllalt kena üleskasvamise romanss mõnusate näitlejatetöödega.

Filmiajaloo kõige lähem paralleel "Ismaeli vaimudele" on ilmselt itaalia meisterlavastaja Federico Fellini "8 ½" (1963), mis on samuti täis mälestusi, unenägusid, luupainajaid ja alateadlikke emotsioone ning mõjub tervikuna kui režissööri kinematograafiline pattude ülestunnistus. Kriitikud on kõrvutanud ka Carlotta tegelast samanimelise naisega Alfred Hitchcocki "Vertigos", kuid peale nime ei ole kahe filmi tegelaskujudel palju sarnast, sest kui Hitchcocki Carlotta heidetakse armastatu poolt kõrvale, siis Carlotta on tugev katalüsaator, kes lükkab-tõmbab kõiki teisi enda ümber.

Kuigi Desplechini filmis on mitu kena peanoogutust mitmele filmimeistrile (Fellini, Hitchcock, AlmodÓvar, Reiner), tekib mõttelaadilt isegi kõige tugevam seos hoopis Stanley Kubricki unustamatu "Barry Lyndoniga" (1975). Carlotta vagabundilik tegelaskuju oli küll kõrvalrollis, aga kui ta oleks antikangelane talle pühendatud linateoses, siis oleks ju tegemist puhtatõulise Barry Lyndoniga. Barry Lyndon otsib maailmas õnne, teeb isekalt kõik selleks, et tema armastatu, kes on leidnud briti sõjaväelases parema partii, plaanid lörri läheks. Seejärel jätab Barry kergemeelselt kodu ja asub otsima uut armastust, kellele hiljem samuti kurje varje heita ja keda oma rõõmude arvelt õnnetuks teha. Marion Cotillard kehastab Carlottat mõnusa tundlikkusega, mis mõjub peaaegu et metoodiliselt ning ta tundub kui ehmatav viirastus, kelle tahaks koos Barry Lyndoniga otsekohe pimeduseriiki tagasi saata.

Kuigi seda linateost ei saa nimetada väga heaks filmiks, on selles kaunis ja humoorikas dialoog. Filmitööstuse globaliseerumisega on dialoogid üha lühemaks ja lihtsakoelisemaks kulunud: tekst peab mahtuma kõigis maailma keeltes kahele pisikesele subtiitrireale. Selle filmi maitsekad kahekõned on nagu jahe kurgivesi kuivavale kurgule. Näitlejate paroolid olid stsenaariumis küllaltki ühetähenduslikud, aga omandasid ekraanil oma õige riimi. Filmi huumor kõlas ka kokku silmale nähtava ja kõrvale kuuldava kokkupuutepunktides – kõhetud tegelased näisid pärast veel rohkem segaduses olevat ja naljad ajasid naerma situatsioonikoomika kohmetul moel. Kinosaalis naerdi üksmeelselt ja praegugi tuleb meelde, kuidas eskapistlik Ismael on taas võtteplatsilt plehku pannud, tunneb end läbikukkununa ja hüppab esimesele rongile. Produtsent leiab ta lõpuks üles vanatädi kodust, Ismael on vahepeal endale kanad võtnud – ühe halli ja ühe pruuni – ning tunneb end juba märksa paremini, kui üll on kadunud sugulase vanaroosa hommikumantel ja ükski vaim enam ei kiusa.

Artikkel ilmus Sirbis.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Sirp



Flow festival 2017Flow festival 2017
Arvustus. Flow festival ei tee ühestki küljest allahindlust

Kontsert
Flow festival
Helsingi
11. kuni 13. august

Virtuaalreaalsus võiks asendada kõiki nutitelefoni funktsioone.Virtuaalreaalsus võiks asendada kõiki nutitelefoni funktsioone.
Suve lõpuni saab kandideerida kultuurikiirendi kavva

Pimedate Ööde filmifestivali ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse toetusel hakkab Tallinnas tegutsema uus loometööstuse ja idufirmade kiirendi Storytek, mille eesmärk on ulatada abikäsi neile, kes soovivad ühendada loovideed moodsa digitaalse tehnoloogia ja uute platvormidega.

Skaneeritud inimaju.Skaneeritud inimaju.
Arvustus. Inimene kui masin?

Uus raamat

Julien Offray de la Mettrie

„Inimene kui masin“

Tõlkinud Katre Talviste

Avatud Eesti Raamat

Ilmamaa

FILM
"Wind River"
Kaarel Kuurmaa: Lumi ja vaikus

Mängufilm "Wind River" (USA 2017, 111 min). Režissöör ja stsenarist Taylor Sheridan, operaator Ben Richardson, heliloojad Nick Cave ja Warren Ellis. Mängivad Jeremy Renner, Elizabeth Olsen, Jon Bernthal, Kelsey Chow, Martin Sensmeier jt.

TEATER
Suvelavastus "Lembitu"
Galerii ja video: Suve mastaapseim vabaõhuetendus hargneb Lõhavere linnamäel

Loominguline ühendus TEMUFI hakkab Viljandimaal Lõhavere linnamäel mängima Urmas Lennuki suvelavastust"Lembitu - kuningas ilma kuningriigita".

Uuendatud: 16:57 
KIRJANDUS
Aasta kirjanik Mihkel Mutt.
Aasta kirjaniku tiitli pälvis Mihkel Mutt

Alatskivil Liivi muuseumis toimunud nüüdiskirjandusfestivalil Eesti kirjanik 2017 pälvis aasta kirjaniku tiitli Mihkel Mutt oma romaaniga "Eesti ümberlõikaja".

KUNST
20 kaasaegset kunstnikku teevad Eesti 100. sünnipäevaks ühiskingituse
Galerii: 20 kaasaegset kunstnikku teevad EV100 puhul ühiskingituse

20 kaasaegset Eesti kunstnikku esitlesid Kumu kunstimuuseumis Kadriorus suurprojekti, mille käigus valmib 20 vabadusest inspireeritud teost.

Arhitektuur
VJ SuaveVJ Suave
Tartus tutvustatakse atraktiivsel moel varju jäävaid linnaosi

Tartus toimub juba viiendat korda linnafestival UIT, mille eesmärk on suunata inimesi märkama neid linnaosi, mis muidu varju jäävad ning pakkuda võimalust vaadelda linna teisest perspektiivist, kasutades selleks heli-, valgus- ja videoinstallatsioone.

Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Ruja filmi esilinastus. Kino Artis.
Galerii: Esilinastus dokumentaalfilm Rujast

Täna esitleti Artises dokumentaalfilmi "Ruja – Keelatud!".

Arvamus
Uuringute teostamine Hermann Ride kappaltarilUuringute teostamine Hermann Ride kappaltaril
Keelesäuts. Teostada või mitte?

Võib juhtuda, et mööda suvise pealinna tänavat kõndides komistame otsa sildile, millele on kirjutatud: „Ettevaatust! Teostatakse parandustöid!“ Sama tõenäoline on lugeda ajalehest ametniku kinnitust, et „praamidega teostatakse Saaremaale reisijate vedamist“.

Üks tubadest, mis ootab Paides Arvamusfestivali ajaks taaselustamist.Üks tubadest, mis ootab Paides Arvamusfestivali ajaks taaselustamist.
ERR.ee video. Paides nihestati ruumi

Paide Arvamusfestivali ajal võis näha põnevat ajutist näitust, millest jäädvustasime video. "Ruuminihe" on näitus, mis lõi eeskuju mahajäetud kohtade ellu äratamiseks ja püüdis elustada Paide tühje ruume ja linnapilti. Näitus hõlmas nelja Tallinna tänaval asuvat hoonet.

Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.
Irja Alakivi: Kas Tartu vaatab tulevikku?

Nüüdisaegset linna ei kavandata parke hävitades, vaid parke ja rohealasid funktsionaalsemaks ja kasutajasõbralikumaks kujundades ning uusi rajades.

Kehalise kasvatuse tund.Kehalise kasvatuse tund.
Kai Valtna. Kas keha ja vaim on siiski eraldi?

Suvisel Arvamusfestivalil leiab aset Sõltumatu tantsu lava korraldatav arutelu "Miks kirikus ei tantsita", mis keerleb religiooni ja kunsti ning nende kokkupuutepunktide ja erinevuste ümber. Arutelu on seotud ka ühe harukordse aktsiooniga - nimelt etendub Arvamusfestivali ajal Paide kirikus Kadri Sireli tantsulavastus. Koostöös Sõltumatu Tantsu Lavaga avaldab ERR kultuuriportaal arvamusartiklite sarja.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.