Arvustus. Kunstnik ja tema kana ({{commentsTotal}})

Peeter Allik. Kunstnik ja tema kana. Linoollõige, 1998.
Peeter Allik. Kunstnik ja tema kana. Linoollõige, 1998. Autor/allikas: Tartu kunstimuuseum

Peeter Alliku näitus "Kultiveeritud skisofreenia" Tartu kunstimuuseumis kuni 17. IX. Kuraator Joanna Hoffmann ja graafiline kujundaja Katrin Nõu.

Peeter Allik on punnitamata rahvusvaheline mees nagu Priit Pärngi. Ta ei pea oma töödele panema ingliskeelseid pealkirju ega kasutama poppe sõnu ja kujundeid.

"Kunstnik ja tema kana" on Peeter Alliku ühe graafilise lehe pealkiri, aga kõlbaks ka paljudele teistele. Sel pildil on täiesti omamoodi näoga mees ehk kunstnik, kellel kana on sõrmed ära täksinud. Sama pilt on mul juba pikemat aega esikus, tuppa ei söandanud panna. Alguses, kui ma selle pildi seinale panin, ei taibanud ma pealkirja lugeda. Nägin pilti, see oli huvitav, Alliku tööd ongi huvitavad, et mitte öelda verised, seal, kurat, jooksin esikusse vaatama, nad on ikka eriti verised, tollel vaesel kunstnikul pole näppe enam ollagi, kana on nad otsast otsani ära nokkinud! Vaene mees?! Aga pole kindel. Vaatasin mehe üle, ta pole sugugi õnnetu olemisega, ta püüab kana võimalikult hästi toita, vaatab teda hellalt ja murelikult, et kanal on oleks kõht hästi täis. Sõrmedest ei paista ta suurt hoolivat, kana on talle armas. Ja mees kanale ka. Kana näksib meest pühendunult, ei tee haltuurat. Tuleb välja, et neil on teineteist vaja. Lõpuks pistab kana kunstniku nahka, aga sellest pole midagi, see on kunstniku saatus. Ja siis valib kana järgmise ohvri. Jube liigutav lugu, kas pole? Just nimelt jube liigutav.

Kõik algab kunstnikust. Kui Alliku juttu uskuda, siis algab tee piltideni kunstniku kaudu. Pärast tutvumist kunstnikuga kas siis tekib või ei teki tahtmine kunstniku pilte vaadata või osta. Selles ma muidugi sada protsenti kindel ei ole. Allik kuulus Kursi koolkonda, kus peale tema olid veel näiteks Ilmar Kruusamäe, Albert Gulk ja Imat Suumann – nemad tulevad mulle esimesena meelde. Gulk on väike ja joob, mistõttu tal on õllekõht ja pesemata juuksed, kuub ei lähe tal ammu enam kõhu ümbert kinni. Ta elab kunstnike majas oma ateljees, kus tal käib külas igasugu tüüpe, üks hirmsam kui teine. Imat ei anna end tavaliselt üldse kätte, aga kui juba linna tuleb, siis on ohtlik, viimane kord jäi ta auto alla, murdis ära mingi luu, nüüd üritab püsida rohkem Ahjal, seal saab pigem karu ta kätte kui auto. Kruusamäel on pikad sorgus hõredad vuntsid. Ja kui võtta välismaalt, siis van Gogh oli ju ühe kõrvaga! Allik ise käib mingite suusamütsidega ringi ja nohiseb omaette, sellisega ei julge kuidagi juttu ajama hakata. Järsku veel hammustab. Võta üks ja viska teist, enamik neist on parajad hernehirmutised. Ja vastupidi! Kui kunstnik on viks ja viisakas, siis on pildid jälle igavad. Mis sa teed nende kenade piltidega? Müüd, muud ei midagi.

Tundub, et Alliku kunstnikuteooria ei pea alati paika, nii et ma jätaksin siiski uksed igaks juhuks lahti. Loomulikult võib kõigepealt pilgu kunstnikule heita, aga peab olema ka võimalus salaja lahkuda. Ja kui kunstniku nägemine pole nii ära ehmatanud, hakkad pilte uurima, siis vaatad ohutust kaugusest kunstnikku, neil ei ole silti küljes nagu loomaaias, et ei tohi sööta, ostad julgelt talle õlle ja võib-olla selle ebahariliku kesta all on peidus hoopis mingi isesugune loom. Kunstnikud ei ole tavaliselt lihtsalt kättesaadavad, sest kui juba on kunstnik, siis on tal kindlasti kana! Kana, kes teda sööb. Ilma kanata kunstnikku pole!

Kurjad, aga huvitavad lood. Alliku pildid on suured, kurjad, silmatorkavad ja kummitavad. Miskipärast olen ma alati mõelnud, et kunst võiks olla hea, õigemini ma tunnen end hea kunsti sees hästi, enamik inimesi tunneb. Kui kunst on väga kuri, siis tahaksin põgeneda. Michael Haneke on mulle tihtipeale liig. Isegi Lars von Trieri "Antikristus" ajab kananaha ihule. Ma tean kahte soomlast, kes üritasid minna viltusesse majja Alliku näitusele, üks põgenes, teine jäi. Aastaid tagasi olid Alliku pildi väljas Tartu kirjandusmaja keldris, sinna sobisid nad nagu rusikas silmaauku. Suured värvilised kurjad pildid, nad olid seal päris kaua, sest muidu seisavad nad tal üle tee kunstimaja ateljees virnas, keegi ju neid endale koju ei taha, sest need on nii koledad, liiga suured ka.

Seal olid "Oksendav tüdruk", "Tiiger" ja "Kosmonaut". Need on mul meeles. Kõik tahtsid oksendava tüdruku all istuda, sest ta oksendab ju pähe. See okse on nii paksult plätserdatud ja on kuidagi sillerdav, nagu oksendaks ta midagi moodsat. Tüdruk ise tundub loll. Naised on tal üldse väga mittearmsad, võimuahned, näiteks graafiline leht, kus naine laseb endale kopaga suhu ajada. Naisel on suu ammuli, see on selline mutt, mitte enam noor, nii nelikümmend, suu pärani ja ekskavaator kallab talle kopaga suhu. Väga naiselik! Naised võiksid selle vastu protestida, et see on liialdus, aga ega ei ole. Mõnes mõttes on see ju tõde. Või pilt, mille pealkirjaks on "NATO", kus tüdruk meelitab ussiga kala lõksu, endal magus ilme ees. See on üks kõhedust tekitavamaid pilte. Väliselt nunnu, aga kui aru saad, milles asi, on see väga julm. Nii et õrnematel inimestel on neid pilte kõhe vaadata, ometi on need ligitõmbavad. Nagu lõksud, jääd vaatama ja aru ei saa, aga kuri imeb su endasse. Ta "lood" on aga alati huvitavad, neid teemasid ei ole eriti palju, aga see ei loe. Läheb tükk aega, enne kui pea hakkab neid lahti muukima. Ometi on need ka naljakad.

Mida sa oskad öelda, mul on neid töid vaadates alati siiras hirm, tahaks neid näha, aga mitte liiga lähedalt. Allik on tegelikult ilma punnitamata rahvusvaheline mees nagu näiteks Priit Pärn. Ta ei pea tingimata panema oma töödele ingliskeelseid pealkirju, ei pea olema NATO, need tööd on niigi, kuidas ma ütlen, pusled, neist ei saa kohe aru. Nagu see tüdruk oma ussiga, endal tekib kala tunne, tead küll, et seal on konks sees, aga uudishimu ju tapabki. Kärbseseen on ju üks ilusamaid metsas, aga ära sa jumalapärast korja. Osa lugusid on poliitilised. See on mu arust kahe otsaga asi, Ansipi portree lihaga kaotab varsti niikuinii oma poliitilise tähenduse, jääb lihtsalt mees lihaga, peaministrid tulevad ja lähevad, kunst ja liha jääb.

Võiks arvata, et kui kunstnik on vähemasti piltides jõhker, verejanuline, groteskne, tsipa napakas, siis on ta halb inimene. Seda oleks tõesti huvitav teada, kas ta on hea või halb inimene, teise sisse ju ei näe ka. Aga kui olekski, mis tähtsust sel on, pildid on jõhkrad nii ehk naa, eranditult.

Hea teos jääb alati alles. Ma olin kindel, et kui Allikul on muuseumis näitus, siis on suuruse probleem lahendatud, aga võta näpust, ei ole. Nad ei mahu Tartu muuseumi ka. Viinistule oleks sobinud, seal on uues osas suured aknad, palju õhku ja valgust, kurioosne, et kuri kunst vajab valgust ja õhku ja merd. Või võiks osa ta töödest olla maja seintel kusagil Bronxis, kus inimesed on teistsugused, nagu koomiksite tegelased, kus on seks ja vägivald, mitte armastus ja lootus. See on kahjuks moodne maailm. Aga mis siis, ega me jaksa seda maailma parandada, on nagu on.

Nii et kuidas me siis kunstnikuga kokku saame? Ma siiski arvan, et ei ole mõtet teda ateljeedesse otsima minna, kes teab, mis seal on, igasugu paska võib olla. Kunstnik külvab iseennast oma piltidesse nagu Ostap Benderi külvaja "Kaheteistkümnes toolis", ja iga kord, kui keegi neid vaatab, saame kunstnikuga kokku, isegi kui kunstnik on ammu surnud. Selles mõttes on kunst maagiline: kui kunstnik on teinud head tööd, siis tööd ei sure iial. Tema kana ka muidugi, nad on ju üks.

Artikkel ilmus Sirbis.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Sirp



Flow festival 2017Flow festival 2017
Arvustus. Flow festival ei tee ühestki küljest allahindlust

Kontsert
Flow festival
Helsingi
11. kuni 13. august

Virtuaalreaalsus võiks asendada kõiki nutitelefoni funktsioone.Virtuaalreaalsus võiks asendada kõiki nutitelefoni funktsioone.
Suve lõpuni saab kandideerida kultuurikiirendi kavva

Pimedate Ööde filmifestivali ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse toetusel hakkab Tallinnas tegutsema uus loometööstuse ja idufirmade kiirendi Storytek, mille eesmärk on ulatada abikäsi neile, kes soovivad ühendada loovideed moodsa digitaalse tehnoloogia ja uute platvormidega.

Skaneeritud inimaju.Skaneeritud inimaju.
Arvustus. Inimene kui masin?

Uus raamat

Julien Offray de la Mettrie

„Inimene kui masin“

Tõlkinud Katre Talviste

Avatud Eesti Raamat

Ilmamaa

FILM
"Wind River"
Kaarel Kuurmaa: Lumi ja vaikus

Mängufilm "Wind River" (USA 2017, 111 min). Režissöör ja stsenarist Taylor Sheridan, operaator Ben Richardson, heliloojad Nick Cave ja Warren Ellis. Mängivad Jeremy Renner, Elizabeth Olsen, Jon Bernthal, Kelsey Chow, Martin Sensmeier jt.

TEATER
Suvelavastus "Lembitu"
Galerii ja video: Suve mastaapseim vabaõhuetendus hargneb Lõhavere linnamäel

Loominguline ühendus TEMUFI hakkab Viljandimaal Lõhavere linnamäel mängima Urmas Lennuki suvelavastust"Lembitu - kuningas ilma kuningriigita".

Uuendatud: 16:57 
KIRJANDUS
Aasta kirjanik Mihkel Mutt.
Aasta kirjaniku tiitli pälvis Mihkel Mutt

Alatskivil Liivi muuseumis toimunud nüüdiskirjandusfestivalil Eesti kirjanik 2017 pälvis aasta kirjaniku tiitli Mihkel Mutt oma romaaniga "Eesti ümberlõikaja".

KUNST
20 kaasaegset kunstnikku teevad Eesti 100. sünnipäevaks ühiskingituse
Galerii: 20 kaasaegset kunstnikku teevad EV100 puhul ühiskingituse

20 kaasaegset Eesti kunstnikku esitlesid Kumu kunstimuuseumis Kadriorus suurprojekti, mille käigus valmib 20 vabadusest inspireeritud teost.

Arhitektuur
VJ SuaveVJ Suave
Tartus tutvustatakse atraktiivsel moel varju jäävaid linnaosi

Tartus toimub juba viiendat korda linnafestival UIT, mille eesmärk on suunata inimesi märkama neid linnaosi, mis muidu varju jäävad ning pakkuda võimalust vaadelda linna teisest perspektiivist, kasutades selleks heli-, valgus- ja videoinstallatsioone.

Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Ruja filmi esilinastus. Kino Artis.
Galerii: Esilinastus dokumentaalfilm Rujast

Täna esitleti Artises dokumentaalfilmi "Ruja – Keelatud!".

Arvamus
Uuringute teostamine Hermann Ride kappaltarilUuringute teostamine Hermann Ride kappaltaril
Keelesäuts. Teostada või mitte?

Võib juhtuda, et mööda suvise pealinna tänavat kõndides komistame otsa sildile, millele on kirjutatud: „Ettevaatust! Teostatakse parandustöid!“ Sama tõenäoline on lugeda ajalehest ametniku kinnitust, et „praamidega teostatakse Saaremaale reisijate vedamist“.

Üks tubadest, mis ootab Paides Arvamusfestivali ajaks taaselustamist.Üks tubadest, mis ootab Paides Arvamusfestivali ajaks taaselustamist.
ERR.ee video. Paides nihestati ruumi

Paide Arvamusfestivali ajal võis näha põnevat ajutist näitust, millest jäädvustasime video. "Ruuminihe" on näitus, mis lõi eeskuju mahajäetud kohtade ellu äratamiseks ja püüdis elustada Paide tühje ruume ja linnapilti. Näitus hõlmas nelja Tallinna tänaval asuvat hoonet.

Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.
Irja Alakivi: Kas Tartu vaatab tulevikku?

Nüüdisaegset linna ei kavandata parke hävitades, vaid parke ja rohealasid funktsionaalsemaks ja kasutajasõbralikumaks kujundades ning uusi rajades.

Kehalise kasvatuse tund.Kehalise kasvatuse tund.
Kai Valtna. Kas keha ja vaim on siiski eraldi?

Suvisel Arvamusfestivalil leiab aset Sõltumatu tantsu lava korraldatav arutelu "Miks kirikus ei tantsita", mis keerleb religiooni ja kunsti ning nende kokkupuutepunktide ja erinevuste ümber. Arutelu on seotud ka ühe harukordse aktsiooniga - nimelt etendub Arvamusfestivali ajal Paide kirikus Kadri Sireli tantsulavastus. Koostöös Sõltumatu Tantsu Lavaga avaldab ERR kultuuriportaal arvamusartiklite sarja.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.