Arvustus. Kuidas teha vähem, kuidas teha mitte midagi? ({{commentsTotal}})

See on trupitükk, kambatükk, isegi kambavaimu tükk: nukuteatri vahendeid kasutades luuakse koos lavakujud, mängitakse mängus mängu ja räägitakse loos lugu.
See on trupitükk, kambatükk, isegi kambavaimu tükk: nukuteatri vahendeid kasutades luuakse koos lavakujud, mängitakse mängus mängu ja räägitakse loos lugu. Autor/allikas: Siim Vahur

NUKU "Mees, kes ei teinud mitte midagi", Mehis Heinsaare teoste ainetel, autor ja lavastaja Aare Toikka, laulude ja monoloogide autor Lauri Saatpalu, muusikaline kujundaja Paul Daniel, kunstnik Rosita Raud, valguskunstnik Triin Hook, koreograaf Marge Ehrenbusch. Mängivad Märt Müürisepp, Lauli Otsar, Mihkel Vendel, Taavi Tõnisson, Laura Nõlvak, Anti Kobin, Liivika Hanstin. Kaasa teeb bänd koosseisus Tanel Ruben, Paul Daniel, Marti Tärn ja Madis Muul. Esietendus 2. VII Ferdinandi saalis.

Ütlen seda iseendale ja teistele kinnituseks kõva häälega veel kord üle: NUKU on nende aastatega, uue näo ja käesuunamisega, tõusnud kõvale tasemele. Ei, varemgi loodi sääl rahutukstegevaid tükke, aga vahel tegi mõni haltuurakas õige veidral moel rahutuks. Praegu ma pole seda kaua tundnud, aastaid, ja see on hää, see on õige tunne.

Mehis Heinsaar on mind alati rahutuks teinud, ta on meie aja üks olulisem eesti kirjanik – üks paremaid loo­jutustajad, kes on loonud omailma, mis on parem kui ükskõik milline tehislik paradiis, kuigi äraspidisuselt, nihkelt meenutab neid. Jah, Heinsaare kõrvale on raske kogu me kirjandusloos samasugust jutuvestjat-poeeti leida.

Lauri Saatpalu on mind ka vahel rahutuks teind. Pantokraatori helimaailm. Siis omal moel just Saatpalu viiski mind iiri folgi juurde oma muusikaga, versioonidega – selles maailmas olen ma tänini kinni. Ja siis veel muidugi laulud nagu "Näitleja", säärased ainulaadsed jutustajaleiud, milleni paljud eesti laululoojad-luuletajad ei küüni.

Aare Toikka on kõik nood ärevused põiminud üheks. NUKU tükk "Mees, kes ei teinud midagi" ühendab Heinsaare eri lood ja lisab neile Saatpalu laulud. Kui ma peaksin seda kirjeldama – ja paraku ma pean, see on iseendale võetud rumal kohustus –, siis on lavastuse meetod siin loojutustamine koos kontserdiga. Ja see pole üldse paha! Jah, ei ole psühholoogilist muutust-arengut, võib-olla Mihkel Vendeli mängitud Justus kasvab noorest armunust vihkajaks ja tapjaks. Aga üldiselt ongi eesmärk anda ruumile ja loole teatav staatika (mida siis sähvatustega rikkuda): on üks väga rahulik küla, küngas, kodukant … ja sellesse rahhu pressib end veider ärevus. Rahust saab rahutus.

Rosita Raud ehitas maailma – küla ja elamise – korvidest, vanadest suurtest korvidest. Nende tegemine on töö, nende kude on tihedasti põimitud. Hää korv hoiab kõik kinni. See on kasulik ja tugev asi, aga samas, kui miski on nii tugevalt põimitud, kas ta hoiab kinni ka unistuste maailma?

Ei lase kedagi sisse? Ei lase kedagi välja?

Mees, kes mitte midagi ei tee (Mart Müürisepp) on muidugi igale Eesti külale kohutav koorem. Pole hirmsamat kasutust logardist, eks! Neetud luuletaja, ütleks mõni. See on geneetiliselt veel kuskilt sellest rabamiseajast, kui rabamine ja rassimine oli ainus, mis hinge sees hoidis. Aga Heinsaare lugudes on käimalükkaja sageli … kuidagi passiivne. Ta ei pruugigi suurt midagi teha. Unistab ehk millestki, või on põimitud miskisse isevärki, saatanlikku lukku (nagu vahel Bulgakovil), saab puudutatud võlukunstist, aga kaotab selle kuidagi ja jääb igatsema ja see igatsus hakkab kaevama-kiusama, kandma ta ülejäänd elu. Kuhu ta ka ei läeks. Halvemal juhul saab tast kannatuskunstnik.

See on koht, mis kutsub toreda lihtsa inimese irvitama: sellised need purkisittujad on. Kannatavad oma kunsti nimel. Mittemillegipärast, edevuse pärast. Rumaluse pärast. Nagunii surevad nälga oma tööga. Vahel mõni armub ja imetleb, vahel mõni vihastabki. Vahel saadab neid veider edu, aga kui nad on päris kannatuskunstnikud, siis nad ei oska sellest pidada.

Mille pärast on siis seekord kogu trupp kannatanud? Esiteks mõjub lavastus kerge tuulehoona. Kui lugu keerabki tumedaks, siis loo rääkimise viis on kerglane, sujuv, voolav. Ja see on võluv. Mingis mõttes mõjus see mulle nagu noortetükk, aga ma ei kasuta seda siin halvustavalt. Mul on tunne, et noore, avatud hingega inimesel on seda kergem, omasem vaadata.

Trupitükk, kambatükk, isegi kambavaimu tükk. Ja selles on hää energia – üksteisemärkamise ja kaasamängimise tunne ja lust. Nukuteatri vahendeid kasutades luuakse koos lavakujud, mängitakse mängus mängu ja räägitakse loos lugu. See hoog ja lust on väärt kannatamist küll, sest publikus on kannatamatulgi inimesel raske kannatusterada leida.

Teiseks tabab too lugu mingis mõttes me ajavaimu: ühiskond justkui askeldab, töötab, rabab, kõik katsuvad mängida seda turumajandusemängu, kui ammu oleks aeg asju ümber mõtelda: kui töö kaob, nagu ta kaob, siis saab seda asendada n-ö sotsiaalne töö, pseudotöö, et inimene ikka midagi teeks, või siis midagi loovat, koos kodanikupalgaga.

Viimane tundub tummisem variant, tulevik on kannatuskunstnike päralt ja nende päralt, kes n-ö midagi ei tee. Sest mingis mõttes on kõik tegevused, mis saavad uue asjaliku sisu, tolle vana kooli tööühiskonna jaoks mittemidagitegemine. Muidugi, korve annab alati punuda. Korvipunumisroboteid mingi etnograafiatehisintellekt veel vahest ei leiuta.

Kolmandaks: muusika. Saatpalu kirjutet laulud, Paul Danieli bändile säätud. Sellesse muusikasse oli kerge libiseda, selles oli kerge hingata. Nii et muusikatükk, mis ei ole muusikal, vaid pigem nagu … kontsert, mis segab end sujuval moel loojutustamisse vahele. Kuidagi ohtlikult pretensioonitult, nii et see kabareestiil hakkab mõjuma ja kiusama …

Saatpalu loodud bändiliider ja õhtujuht, isand Vanadus, on just täpselt säärase südamliku maailma saatan, ettenägelik, pea kõiketeadev, aga suuresti mitte sekkuv – vaid äärmise vajaduse korral, ja siis ka pigem kaasatundlikult kui kuratlikult. See on lavastuse raam ja lugu. See, mis võiks olla igal muul juhul tüki nõrkus, saab siin tugevuseks.

Neljandaks, muidugi, see tükk ei ole töötamisest. See on armastamisest-unistamisest, sellest, et me ei saa valida, keda me armastame, miks me armastame. Võib-olla toopärast, et … too teine ei tee midagi, ta lihtsalt on … Selles mõttes: siin mul korra kripeldas, ma mõtlin, lavastusel-lavastajal on ehk vaja, et muinasjutul oleks see asi, mis muinasjuttudel tavaliselt on …

… aga Heinsaare lugudes seda vaja ei ole. Tõsi, Toikka jutustatud Heinsaar ongi midagi muud kui Heinsaar ise. Heinsaar jätab mind rahutumaks-meeletumaks-eksinumaks kui see teatritükk. See äraeksimiseteater – ja mõnikord on hää eksind olla – asub mu jaoks kuskil mujal. Enesekaotamine ei käi siin tükis lavaliste vahenditega. See peab siis juhtuma vaatajas …

Muidugi on totter võrrelda raamatut lavalooga. "Mees, kes ei teinud mitte midagi" on vana kooli tükk, seda oleks saanud mängida peaaegu ka XIX sajandil. Aga see pole jällegi kuidagi halvustav. Ja tegelikult pole see ka pretensioonitu, sest selle töötama saamiseks peab väga palju tööd rabama. Et oleks see tunne, et nagu eriti palju ei tehtagi … Ja loojutustamine koos muusikutega – see on nagu mõnelt tänaselt muinasjutu- või kirjandusfestivalilt … või mõnelt tänavanurgalt või kohvikuõhtust või lõkkeveerest, see on päris asi. Ainult et Toikka on tõstnud selle taskuteatriformaadi suurele lavale ja andnud talle teistsuguse, teatraalse ruumi hingamise. Mis polnud sugugi halb idee, nagu selgus.

Pole üldse paha idee. Mitte, et ma tolt kambalt vähemat oodanukski. Ühesõnaga: mittemidagitegemine neil ei õnnestunud, selle asemel tehti peenetundeliselt, sordiini all ja läbimõeldult üks lugu. Üks muinasjutuõhtu. Siuke, mis jätab loo tiksuma küll, mis tuleb kaasa suga, mis tuleb muidugi kaasa. Eriti kui sa oled noor või oskad olla, mõelda nagu noor.

Kui isand Vanadus su kätte saab, siis on muidugi läbi. Siis on seda kõike lihtsalt kurb vaadata. Aga mis on üks koguaeg kurb olemine ka niiväga väärt, et me ei saaks olla rõõmsad, et me ei saaks olla lihtsalt. Ja et ei saa valida, peab lihtsalt olema. See on kohutav tunne, kes ikka tahaks selle kontrolli ära anda. Mees peab teadma, valima ja tegema, onjunii.

Artikkel ilmus Sirbis.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Sirp



Flow festival 2017Flow festival 2017
Arvustus. Flow festival ei tee ühestki küljest allahindlust

Kontsert
Flow festival
Helsingi
11. kuni 13. august

Virtuaalreaalsus võiks asendada kõiki nutitelefoni funktsioone.Virtuaalreaalsus võiks asendada kõiki nutitelefoni funktsioone.
Suve lõpuni saab kandideerida kultuurikiirendi kavva

Pimedate Ööde filmifestivali ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse toetusel hakkab Tallinnas tegutsema uus loometööstuse ja idufirmade kiirendi Storytek, mille eesmärk on ulatada abikäsi neile, kes soovivad ühendada loovideed moodsa digitaalse tehnoloogia ja uute platvormidega.

Skaneeritud inimaju.Skaneeritud inimaju.
Arvustus. Inimene kui masin?

Uus raamat

Julien Offray de la Mettrie

„Inimene kui masin“

Tõlkinud Katre Talviste

Avatud Eesti Raamat

Ilmamaa

FILM
"Wind River"
Kaarel Kuurmaa: Lumi ja vaikus

Mängufilm "Wind River" (USA 2017, 111 min). Režissöör ja stsenarist Taylor Sheridan, operaator Ben Richardson, heliloojad Nick Cave ja Warren Ellis. Mängivad Jeremy Renner, Elizabeth Olsen, Jon Bernthal, Kelsey Chow, Martin Sensmeier jt.

TEATER
Suvelavastus "Lembitu"
Galerii ja video: Suve mastaapseim vabaõhuetendus hargneb Lõhavere linnamäel

Loominguline ühendus TEMUFI hakkab Viljandimaal Lõhavere linnamäel mängima Urmas Lennuki suvelavastust"Lembitu - kuningas ilma kuningriigita".

Uuendatud: 16:57 
KIRJANDUS
Aasta kirjanik Mihkel Mutt.
Aasta kirjaniku tiitli pälvis Mihkel Mutt

Alatskivil Liivi muuseumis toimunud nüüdiskirjandusfestivalil Eesti kirjanik 2017 pälvis aasta kirjaniku tiitli Mihkel Mutt oma romaaniga "Eesti ümberlõikaja".

KUNST
20 kaasaegset kunstnikku teevad Eesti 100. sünnipäevaks ühiskingituse
Galerii: 20 kaasaegset kunstnikku teevad EV100 puhul ühiskingituse

20 kaasaegset Eesti kunstnikku esitlesid Kumu kunstimuuseumis Kadriorus suurprojekti, mille käigus valmib 20 vabadusest inspireeritud teost.

Arhitektuur
VJ SuaveVJ Suave
Tartus tutvustatakse atraktiivsel moel varju jäävaid linnaosi

Tartus toimub juba viiendat korda linnafestival UIT, mille eesmärk on suunata inimesi märkama neid linnaosi, mis muidu varju jäävad ning pakkuda võimalust vaadelda linna teisest perspektiivist, kasutades selleks heli-, valgus- ja videoinstallatsioone.

Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Ruja filmi esilinastus. Kino Artis.
Galerii: Esilinastus dokumentaalfilm Rujast

Täna esitleti Artises dokumentaalfilmi "Ruja – Keelatud!".

Arvamus
Uuringute teostamine Hermann Ride kappaltarilUuringute teostamine Hermann Ride kappaltaril
Keelesäuts. Teostada või mitte?

Võib juhtuda, et mööda suvise pealinna tänavat kõndides komistame otsa sildile, millele on kirjutatud: „Ettevaatust! Teostatakse parandustöid!“ Sama tõenäoline on lugeda ajalehest ametniku kinnitust, et „praamidega teostatakse Saaremaale reisijate vedamist“.

Üks tubadest, mis ootab Paides Arvamusfestivali ajaks taaselustamist.Üks tubadest, mis ootab Paides Arvamusfestivali ajaks taaselustamist.
ERR.ee video. Paides nihestati ruumi

Paide Arvamusfestivali ajal võis näha põnevat ajutist näitust, millest jäädvustasime video. "Ruuminihe" on näitus, mis lõi eeskuju mahajäetud kohtade ellu äratamiseks ja püüdis elustada Paide tühje ruume ja linnapilti. Näitus hõlmas nelja Tallinna tänaval asuvat hoonet.

Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.
Irja Alakivi: Kas Tartu vaatab tulevikku?

Nüüdisaegset linna ei kavandata parke hävitades, vaid parke ja rohealasid funktsionaalsemaks ja kasutajasõbralikumaks kujundades ning uusi rajades.

Kehalise kasvatuse tund.Kehalise kasvatuse tund.
Kai Valtna. Kas keha ja vaim on siiski eraldi?

Suvisel Arvamusfestivalil leiab aset Sõltumatu tantsu lava korraldatav arutelu "Miks kirikus ei tantsita", mis keerleb religiooni ja kunsti ning nende kokkupuutepunktide ja erinevuste ümber. Arutelu on seotud ka ühe harukordse aktsiooniga - nimelt etendub Arvamusfestivali ajal Paide kirikus Kadri Sireli tantsulavastus. Koostöös Sõltumatu Tantsu Lavaga avaldab ERR kultuuriportaal arvamusartiklite sarja.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.