Arvustus. Kuidas teha vähem, kuidas teha mitte midagi? ({{commentsTotal}})

"Mees, kes ei teinud mitte midagi" Autor/allikas: Siim Vahur

NUKU "Mees, kes ei teinud mitte midagi", Mehis Heinsaare teoste ainetel, autor ja lavastaja Aare Toikka, laulude ja monoloogide autor Lauri Saatpalu, muusikaline kujundaja Paul Daniel, kunstnik Rosita Raud, valguskunstnik Triin Hook, koreograaf Marge Ehrenbusch. Mängivad Märt Müürisepp, Lauli Otsar, Mihkel Vendel, Taavi Tõnisson, Laura Nõlvak, Anti Kobin, Liivika Hanstin. Kaasa teeb bänd koosseisus Tanel Ruben, Paul Daniel, Marti Tärn ja Madis Muul. Esietendus 2. VII Ferdinandi saalis.

Ütlen seda iseendale ja teistele kinnituseks kõva häälega veel kord üle: NUKU on nende aastatega, uue näo ja käesuunamisega, tõusnud kõvale tasemele. Ei, varemgi loodi sääl rahutukstegevaid tükke, aga vahel tegi mõni haltuurakas õige veidral moel rahutuks. Praegu ma pole seda kaua tundnud, aastaid, ja see on hää, see on õige tunne.

Mehis Heinsaar on mind alati rahutuks teinud, ta on meie aja üks olulisem eesti kirjanik – üks paremaid loo­jutustajad, kes on loonud omailma, mis on parem kui ükskõik milline tehislik paradiis, kuigi äraspidisuselt, nihkelt meenutab neid. Jah, Heinsaare kõrvale on raske kogu me kirjandusloos samasugust jutuvestjat-poeeti leida.

Lauri Saatpalu on mind ka vahel rahutuks teind. Pantokraatori helimaailm. Siis omal moel just Saatpalu viiski mind iiri folgi juurde oma muusikaga, versioonidega – selles maailmas olen ma tänini kinni. Ja siis veel muidugi laulud nagu "Näitleja", säärased ainulaadsed jutustajaleiud, milleni paljud eesti laululoojad-luuletajad ei küüni.

Aare Toikka on kõik nood ärevused põiminud üheks. NUKU tükk "Mees, kes ei teinud midagi" ühendab Heinsaare eri lood ja lisab neile Saatpalu laulud. Kui ma peaksin seda kirjeldama – ja paraku ma pean, see on iseendale võetud rumal kohustus –, siis on lavastuse meetod siin loojutustamine koos kontserdiga. Ja see pole üldse paha! Jah, ei ole psühholoogilist muutust-arengut, võib-olla Mihkel Vendeli mängitud Justus kasvab noorest armunust vihkajaks ja tapjaks. Aga üldiselt ongi eesmärk anda ruumile ja loole teatav staatika (mida siis sähvatustega rikkuda): on üks väga rahulik küla, küngas, kodukant … ja sellesse rahhu pressib end veider ärevus. Rahust saab rahutus.

Rosita Raud ehitas maailma – küla ja elamise – korvidest, vanadest suurtest korvidest. Nende tegemine on töö, nende kude on tihedasti põimitud. Hää korv hoiab kõik kinni. See on kasulik ja tugev asi, aga samas, kui miski on nii tugevalt põimitud, kas ta hoiab kinni ka unistuste maailma?

Ei lase kedagi sisse? Ei lase kedagi välja?

Mees, kes mitte midagi ei tee (Mart Müürisepp) on muidugi igale Eesti külale kohutav koorem. Pole hirmsamat kasutust logardist, eks! Neetud luuletaja, ütleks mõni. See on geneetiliselt veel kuskilt sellest rabamiseajast, kui rabamine ja rassimine oli ainus, mis hinge sees hoidis. Aga Heinsaare lugudes on käimalükkaja sageli … kuidagi passiivne. Ta ei pruugigi suurt midagi teha. Unistab ehk millestki, või on põimitud miskisse isevärki, saatanlikku lukku (nagu vahel Bulgakovil), saab puudutatud võlukunstist, aga kaotab selle kuidagi ja jääb igatsema ja see igatsus hakkab kaevama-kiusama, kandma ta ülejäänd elu. Kuhu ta ka ei läeks. Halvemal juhul saab tast kannatuskunstnik.

See on koht, mis kutsub toreda lihtsa inimese irvitama: sellised need purkisittujad on. Kannatavad oma kunsti nimel. Mittemillegipärast, edevuse pärast. Rumaluse pärast. Nagunii surevad nälga oma tööga. Vahel mõni armub ja imetleb, vahel mõni vihastabki. Vahel saadab neid veider edu, aga kui nad on päris kannatuskunstnikud, siis nad ei oska sellest pidada.

Mille pärast on siis seekord kogu trupp kannatanud? Esiteks mõjub lavastus kerge tuulehoona. Kui lugu keerabki tumedaks, siis loo rääkimise viis on kerglane, sujuv, voolav. Ja see on võluv. Mingis mõttes mõjus see mulle nagu noortetükk, aga ma ei kasuta seda siin halvustavalt. Mul on tunne, et noore, avatud hingega inimesel on seda kergem, omasem vaadata.

Trupitükk, kambatükk, isegi kambavaimu tükk. Ja selles on hää energia – üksteisemärkamise ja kaasamängimise tunne ja lust. Nukuteatri vahendeid kasutades luuakse koos lavakujud, mängitakse mängus mängu ja räägitakse loos lugu. See hoog ja lust on väärt kannatamist küll, sest publikus on kannatamatulgi inimesel raske kannatusterada leida.

Teiseks tabab too lugu mingis mõttes me ajavaimu: ühiskond justkui askeldab, töötab, rabab, kõik katsuvad mängida seda turumajandusemängu, kui ammu oleks aeg asju ümber mõtelda: kui töö kaob, nagu ta kaob, siis saab seda asendada n-ö sotsiaalne töö, pseudotöö, et inimene ikka midagi teeks, või siis midagi loovat, koos kodanikupalgaga.

Viimane tundub tummisem variant, tulevik on kannatuskunstnike päralt ja nende päralt, kes n-ö midagi ei tee. Sest mingis mõttes on kõik tegevused, mis saavad uue asjaliku sisu, tolle vana kooli tööühiskonna jaoks mittemidagitegemine. Muidugi, korve annab alati punuda. Korvipunumisroboteid mingi etnograafiatehisintellekt veel vahest ei leiuta.

Kolmandaks: muusika. Saatpalu kirjutet laulud, Paul Danieli bändile säätud. Sellesse muusikasse oli kerge libiseda, selles oli kerge hingata. Nii et muusikatükk, mis ei ole muusikal, vaid pigem nagu … kontsert, mis segab end sujuval moel loojutustamisse vahele. Kuidagi ohtlikult pretensioonitult, nii et see kabareestiil hakkab mõjuma ja kiusama …

Saatpalu loodud bändiliider ja õhtujuht, isand Vanadus, on just täpselt säärase südamliku maailma saatan, ettenägelik, pea kõiketeadev, aga suuresti mitte sekkuv – vaid äärmise vajaduse korral, ja siis ka pigem kaasatundlikult kui kuratlikult. See on lavastuse raam ja lugu. See, mis võiks olla igal muul juhul tüki nõrkus, saab siin tugevuseks.

Neljandaks, muidugi, see tükk ei ole töötamisest. See on armastamisest-unistamisest, sellest, et me ei saa valida, keda me armastame, miks me armastame. Võib-olla toopärast, et … too teine ei tee midagi, ta lihtsalt on … Selles mõttes: siin mul korra kripeldas, ma mõtlin, lavastusel-lavastajal on ehk vaja, et muinasjutul oleks see asi, mis muinasjuttudel tavaliselt on …

… aga Heinsaare lugudes seda vaja ei ole. Tõsi, Toikka jutustatud Heinsaar ongi midagi muud kui Heinsaar ise. Heinsaar jätab mind rahutumaks-meeletumaks-eksinumaks kui see teatritükk. See äraeksimiseteater – ja mõnikord on hää eksind olla – asub mu jaoks kuskil mujal. Enesekaotamine ei käi siin tükis lavaliste vahenditega. See peab siis juhtuma vaatajas …

Muidugi on totter võrrelda raamatut lavalooga. "Mees, kes ei teinud mitte midagi" on vana kooli tükk, seda oleks saanud mängida peaaegu ka XIX sajandil. Aga see pole jällegi kuidagi halvustav. Ja tegelikult pole see ka pretensioonitu, sest selle töötama saamiseks peab väga palju tööd rabama. Et oleks see tunne, et nagu eriti palju ei tehtagi … Ja loojutustamine koos muusikutega – see on nagu mõnelt tänaselt muinasjutu- või kirjandusfestivalilt … või mõnelt tänavanurgalt või kohvikuõhtust või lõkkeveerest, see on päris asi. Ainult et Toikka on tõstnud selle taskuteatriformaadi suurele lavale ja andnud talle teistsuguse, teatraalse ruumi hingamise. Mis polnud sugugi halb idee, nagu selgus.

Pole üldse paha idee. Mitte, et ma tolt kambalt vähemat oodanukski. Ühesõnaga: mittemidagitegemine neil ei õnnestunud, selle asemel tehti peenetundeliselt, sordiini all ja läbimõeldult üks lugu. Üks muinasjutuõhtu. Siuke, mis jätab loo tiksuma küll, mis tuleb kaasa suga, mis tuleb muidugi kaasa. Eriti kui sa oled noor või oskad olla, mõelda nagu noor.

Kui isand Vanadus su kätte saab, siis on muidugi läbi. Siis on seda kõike lihtsalt kurb vaadata. Aga mis on üks koguaeg kurb olemine ka niiväga väärt, et me ei saaks olla rõõmsad, et me ei saaks olla lihtsalt. Ja et ei saa valida, peab lihtsalt olema. See on kohutav tunne, kes ikka tahaks selle kontrolli ära anda. Mees peab teadma, valima ja tegema, onjunii.

Artikkel ilmus Sirbis.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Sirp



Janika Kronberg

Janika Kronberg: Karl Ristikivi mõtles pool sajandit ette

Kirjanike maja musta laega saalis toimus kolmapäeval mälestusõhtu, millega tähistati Karl Ristikivi 105. sünniaastapäeva. Septembri keskel jõudis Eesti Kirjanike Liitu urn kirjanik Karl Ristikivi tuhaga, mis oli seni maetud Rootsis Stockholmi metsakalmistule.

Peeter Sauter

Peeter Sauter: kas purjus inimene tohib valida?

Vastust ma ei tea, ei ole selle kohta kuskilt midagi lugenud. No avalikus kohas ei tohi purjus olla ja valimisjaoskond on avalik koht. Ega e-valimiste ajal võin muidugi kodus olla nii purjus, kui tahan ja ikkagi valida.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

MUUSIKA
Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe

Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe peksavad meelt ja petavad keelt

19. oktoobril kell 19 toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis (B-sissepääs) esimest ja viimast korda muusikaline õhtu keelemängudest ja mängukeelest pealkirjaga "Meelepeks ja keelepete", mida viib läbi juba tuntud sõna ja heli trio: Valdur Mikita, Robert Jürjendal ja Kaido Kirikmäe.

Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: