Arvustus. Flow festival ei tee ühestki küljest allahindlust
Kontsert
Flow festival
Helsingi
11. kuni 13. august
Kui vaatame tagasi peatselt möödunud Eesti suvele, siis mahub igale nädalavahetusele mitu muusikafestivali. Lugematu hulk retro-, folgi-, peo- ja nišifestivale, kuid nii üllatav kui see ka ei ole, puudub Eestis tugev ja konkurentsivõimeline popmuusikafestival.
Jah, Intsikurmu on juba paar aastat jõudsalt kasvanud, kuid sulni hipsterfestivali fookus on praegu siiski veel kodumaistel artistidel ning välisesinejad, kes sel aastal olid põnevad, ei tõuse seni siinsete bändide vahelt esile. Kõige paremat tööd teeb Tallinn Music Week, kuid showcase-festivali formaat lühikontsertidega ei täida kõhtu piisavalt, tahaks rohkem ja suuremalt.
Selleks tulebki vaadata kaugemale. Lätlaste Positivus oli aastaid hea lahendus, kuid seekordne kava näitas, et nende fookus hakkab kaduma ja kavala lahendusega üritusest kujuneb vaikselt suvaline joomapidu. Helsingi sadamapiirkonnas toimuv Flow festival, mis pakub läbilõiget popmuusika eri nägudest, läheb aga aasta-aastalt võimsamaks.
Flow festivali suurimaks tugevuseks on ambitsioonikus ja ambivalentsus. Korraldajad ei suru külastajatele B-kategooria suvaartistidega enda autoriteeti peale, vastupidi, rahuldatakse publiku kõiki võimalikke ootuseid. Olemas on tantsumuusika heledam (Flume) ja pimedam (Aphex Twin) pool, värske hip-hop (Vince Staples ja Young Thug), habras folk (Julie Byrne), nii traditsiooniline kui ka äärealade jazz (BADBADNOTGOOD ja Roy Ayers), hipsterpop (Goldfrapp), ballaadid (London Grammar), roki eri näod (Ryan Adams ja The Afgan Whigs) jne.
Selline mitmekülgsus ei ole juhuslik, vaid täpselt kaalutud ja paika timmitud kontseptsioon, kinnitus sellest, et muusikafestival ei pea tingimata valima kindlat rada, mida kõndida, vaid dünaamika ja hästi kureeritud kava annavad võimaluse pakkuda popmuusikat oma täielikus värvikirevuses. Korraldajad ei alahinda publiku maitset, pigem üritavad olla sellest ühe sammu eespool.
Kinnituseks sellest on artistid, kes ei pruugi olla veel oma tuntuse tipul, kuid kellel on sinna vaid mõni samm. Möödunud aastal esindas seda külge Stormzy, tol hetkel - debüütalbumi ilmumise eel - Briti publiku jaoks olulisim uus tulija, kellele on nüüd suunatud kogu maailma räpipubliku pilk. Selle aasta põnevaim tõusev staar Flow festivalil oli Princess Nokia, Ameerika feministliku räpi eesrinnas seisev artist, kellel on tänaseks küll vaid mõni singel väljas, kuid jõuline kontsert ja karismaatilisus kinnitasid, et tal on veel palju öelda.
Kas korraldajate poolt tahtlikult või juhuslikult, ei oska öelda, kuid selleaastane Flow festivali kava tundus olevat kontseptuaalne. Päeva jooksul ühelt lavalt teisele joostes hakkas paistma, et kümned artistid, kes enne õhtust kulminatsiooni esinevad, on lihtsalt soojendus, sest peaesinejad - Lana del Rey, The xx ja Frank Ocean - mõjuvad kvintessentsina kõigest sellest, mida festivalil näha saab. Ebatõenäolised popstaarid ja sotsiaalselt kohmakad esinejad, kes segavad enda loomingus tantsumuusika, hip-hopi, jazzi, roki, tegelikult kõik, mida popis pakkuda on, ning vormivad sellest 21. sajandi teise kümnendi parima popmuusika. Ei oskaks neid kolme oma peas muidu kõrvuti paigutada, kuid festivalipäevade kulminatsioonidena asetusid nad ühele pulgale ja mõjusid võimsalt.
Suurte artistide virvarri kõrval on Flow festivali imago ülioluline osa ka peod. Mul ei ole pärast teistkordset festivalikogemust ikka veel päris täpset arusaama, kui palju peolavasid ja -saale kokku on, kuid seal toimub katkematult (kogu festivalipäeva vältelt ei teki neil lavadel pause) täiesti omaette elu. Inimesed tantsivad ja pidutsevad sõltumata ilmast - heaks kinnituseks on Jon Hopkins, kes teise päeva äikesetormi kiuste meelitas kohale sadu ja sadu inimesi - ja isegi sõltumata ajast, vahet ei ole, et väljas särab varajane pärastlõuna, tume technolaviin ei hirmuta sealset publikut. Kui esmakordne eksperiment I Land Sound Orissaare Illiku laiul näitas, et Eesti publik kohmetub päevavalges tantsumuusikaga kokku puutudes, siis Soomes ollakse sellega tänaseks harjunud.
Muusikalised värvingud asetuvad keset Helsingi lagunevaid tööstushooneid, mille vahele on ehitatud tuhandetes tuledes ja laternates särav kummaline maailm. Ühest küljest kutsuv ja õdus paik, kus salasoppe, vaikseid kokteilibaare ja peidetud toiduputkasid on sedavõrd palju, et kolme päevaga ei jõua kõike ära avastada, kuid teisalt hoiab selle keskkonna steriilsus ja jahedus valvel. Aga seal pole ebamugav, sest loodud maailm on terviklik - erinevalt Eesti festivalidest ja väliüritustest ei näe iga nurga peal rasvaste põlledega vorstimüüjaid -, kutsudes mööda suurt festivaliala seiklema. Flow festivali poleks küll ilma muusikata, kuid juba sealne keskkond tänavakunsti, rulapargi, lipukeste-lindikeste ja ekstravagantsete Soome hipsteritega on omamoodi elamus.
Kõige selle kõrvalt on raske teha Flow festivalile etteheiteid. Nojah, õlu on kallis, inimestele meeldib kontsertide ajal valju häälega lobiseda ja head esinejad sattusid mitmel korral samale ajale, aga see on paratamatu festivalikogemuse lisapagas.
Pigem väärib eraldi rõhutamist tõsiasi, kuivõrd hästi suutis korraldusmeeskond toimida hävitava tormi käigus, mis katkestas pealavade programmi mitmeks tunniks ning mille tõttu tühistati Sampha ja Danny Browni esinemised. Festivali kodulehele jõudis värske ja pidevalt uuenev info, kuidas on olukord festivalialal, seega vihma eest varjus istudes sai kiirelt teada, kuhu minna ja mida teha. Kiiduväärt käitumine.
Saksa tantsuelektroonikute Moderati üks viimaseid kontserte tõmbas Flow festivalile joone alla ja kinnitas, et tegemist on tipptasemel muusikapeoga. Ürituse esinejatevalikust ja ülesehitusest paistab arukust, julgust ja arusaama, et kuigi Soome on väike turg, mis asub kusagil kaugel maailma nurgas, siis on publik siiski hästi kursis popmuusika jõujoontega ning teab täpselt, mida tahab. Kõik soovid täidetakse ilma ühegi allahindluseta, kohal on võimas artistide plejaad, kelle põhjal annab teha kokkuvõtteid praeguse hetke popmuusika olukorrast. Selle aasta põhjal võib öelda, et seis on väga hea...
Kaks Flow festivali on selja taga ja ei plaani traditsiooni murda. Parim festival, mida siinkandis leida võib.
PS! Kui soomlased viitsisid Eestisse tuua Weekendi EDM-lammutamise, siis võiks ka Flow festival kuhugi Noblessneri, Telliskivi või Kalasadama hipsteragulitesse maanduda. Jään ootama!