Arvustus. Birgitta kasvatab uut publikut peale ({{commentsTotal}})

Saatuse tahtel uuele kunstilisele juhile edasi liikunud Birgitta Festival on klassikat hindava püsipubliku kõrval võtnud missiooniks kasvatada peale ka uut ja uudishimulikku publikut, kelle maitse tabamiseks on paletti laiendatud. Selle kinnituseks on alates tänavusest aastast igal aastal kavas ka üks lasteetendus.

Rahvusvaheline muusikateatri festival "Birgitta"

Pirita Kloostri varemetes 4.-13.08.2017

Kunstiline juht: Risto Joost

Pühendatud Eri Klasile

Kui Risto Joost möödunud aastal Birgitta Festivali kunstiliseks juhiks sai, oli tal ees Eri Klasi pärand. Tänavune kava on kokku pandud juba ilma "maha jäänud märkmeteta", täiesti iseseisvalt. Järjepidevus festivali traditsiooniga on tuntav, ent ka uut käekirja on siginenud - see on hea, sest iga loodu peakski oma looja nägu olema, ka pärandi edasikandmise korral.

Festivali truud püsipublikut kostitati ikka maailmaklassikaga. Kui enamik etendusi toodi külakostiks (English Touring Opera esitatud "Tosca", Läti Rahvusballeti kavast nii lasteballett "Karlsson lendab" kui lühiballetikava "Bolero"), siis Eestiga seotust märkisid Anu Lambi debüüt ooperilavastajana, "Traviata", mis siiski laia ampluaaga rahvusvahelises koostöös valmis ning Kaunase Riikliku Muusikateatri alt välja tuli; ka festivali omaproduktsioon, Haydni "Aastaaegade" lavastatud oratoorium on mitme riigi institutsioonide koostöö (Poznańi Suure Teatri balletitrupi solistid ja akrobaadid, Segakoor Latvija, Tallinna Kammerorkester, lavastaja Ran Arthur Braun).

"Traviata" tugevad draamarollid

"Traviata" puhul väärib esiletoomist Violetta rolli leitud Anna Denisova (Venemaa), kes lisaks külmavärinaid tekitanud vokaalile ilmutas ka väga tugevat draamanäitleja võimekust. Küllap oli "Traviata" solistide rolliloomes suur osa Anu Lambil kui draamanäitlejal ja lavakõne õppejõul, kes oskab just sellele rõhku panna.

Otsus "Traviata" tegevustik tänapäeva tuua oli põhjendatud - kirjutas ju Verdigi selle omal ajal kaasaega, mitte minevikku, nagu siis kombeks oli. Ooperiuuendaja Verdi väärib ka nüüd kaasaegset käsitlust.

Nõnda astusidki publiku ette kaasaegsed preilid väljakutsuvas napis riietuses, nii nagu noored inimesed ööklubis käivad.

Kõikide solistide loodud rollid olid tugevad karakterid, mõjusad nii vokaalselt kui draama võtmes, ka kokkumäng toimis ehk lavakeemia ja häälte omavaheline sobivus oli muljetavaldav. Erki Pehki juhatatud orkester lasi häältel kõlada ega lämmatanud vokaale.

"Tosca" minimalistlikkuse võlu

Kui "Traviata" uhkeldas oma kostüümidega ja oli igas mõttes lopsakas lavastus, mis värve kokku ei hoidnud, siis "Tosca" võlus napi, ent sümbleid välja mängida võimaldava lavaga (kunstnik Florence de Maré), kust puudus kõik üleliigne, nii et esile said tulla lugu ja tegelased, muutes iga stseeni kompositsioonid postkaartlikult komponeerituiks.

Kõige mõjusamalt tuli lavakujundus esile finaalis, mille lahendus aitas kogu dramaatikal ka lavastuslikult esile tuua - ere näide kunstniku ja lavastaja heast koostööst.

Iseäranis karakteerse rolli tegi Craig Smith salakavala parun Scarpiana, kuid vähemasti läbimängul mattis orkester solistid enda alla, millest oli tuline kahju. Teiste lavastustega seda ei juhtunud, seega võis küsimus olla selle lavastuse helilahenduses.

Lastekasvatus

Tänavuse festivali suurim üllataja oli aga hoopis kogupereballett "Karlsson lendab..." (helilooja Janis Karlsons (sic!), lavastaja Aivars Leimanis), mis oli lavastatud oma noorimat publikut alahindamata. Vastupidi, lavastaja oli väga leidlik ja fantaasiarikas selle armastatud lasteraamatu balletikeelde panemisel.

Kasutusele võeti muuhulgas klassikaline võte ehk "mehele naiseriided selga" - Majasokuks kehastunud härra oma jämekoomilises tüüakas rollilahenduses, mis meenutas Mrs. Doubtfire lustakamat versiooni, oli kahtlemata lavastuse eredaim tegelane. Majasoku vastik loomus - kontrolli- ja juhtimisvajadus - tuli esile isegi tema unenäos, kui ta Fashion TV-d vaadates tugitoolil magama jäi ja unenäos ise moelavale sattus.

Lavastaja ja helilooja olid julgelt teemat edasi arendanud ja toonud sisse ka elemente, mida raamatus otseselt ei olnud, kuid need kõik sobitusid loo jutustamisse ja andsid väikesele publikule edasi fantaasiarikkust ja silmailu - tantsivate inimkommide kostüümid olid selgelt Laima ümbrispaberitest inspiratsiooni saanud, ära olid tuntavad nii Punane Moon kui Serenaad.

Väikevenna roll oli aga lahendatud baleriini abil, kelle Väikevend oli armas ja südamlik poiss. Ka soojad suhted ema-isaga tulid tantsukeeles arusaadavalt esile, nii et 3-aastasedki, keda oli saalis omajagu, jälgisid etendust pingsalt. Stseenid olid tempokad ja vaheldusid piisavalt sageli, et oma noorimat publikut mitte ära tüüdata.

Nagu ikka lastelavastuste puhul, pidi orkester mängima orkestriaugu äärde uudistama läinud ja edasi-tagasi seerivate mudilaste uudishimuliku pilgu all.

Laste põlvkonna pealekasvatamine on tänuväärne eesmärk ning ehkki esimesel aastal ei leidnud kõik veel lasteetendust Birgitta kavast üles, tahaks tegeliult vanemaid julgustada - lastel ei hakka balletti vaadates igav ning kogemus on katsetust väärt. Kui Birgitta suudab kavva valitud lastelavastuste taseme igal aastal nii kõrge hoida, muutuvad piletid nendele etendustele mõne aastaga sama defitsiitseks kui teistelegi selle festivali etendustele - lati alt minemist korraldajad endale lubada ei soovi.

Kui vaheaeg saab tähtsamaks

Küll aga Birgitta tänavune lõpulavastus, kolmest lühiballetist koosnev "Bolero..." (Läti Rahvusballett) oli selleks ehk pisut kergekaaluline. Kahtlemata oli see kindla peale minek - Raveli nimi müüb juba iseenesest saali täis, ja nii ka oli, ent seekord tundus rõhk olevat pigem vaheaegadel kui etendusel. Nimelt pikiti pooletunnine vaheaeg iga lühiballeti järele, millest esimesed kaks kestsid samuti pool tunnikest, pärast teist pooletunnist vaheaega kestis "Bolero" ise vaid veerand tundi. Arusaadav, et iga teos on omaette tervik, ent publik väsis pidevatest vaheaegadest ära, mis pigem lahjendas etendusest saadud koguemotsiooni. Pigem tundusid vaheajad olevat kohvikute pärast nii sagedased ja pikad, et garanteerida neile kokku lepitud müügitulu.

Lavastuse esimene osa, Raveli orkestriseades Modest Mussorgski klaveripalade tsükkel „Pildid näituselt“ oli ideena intrigeeriv, ent jäi visandlikuks. Pigem tundus, nagu oleks publiku ette toodud koolietüüdid. Pildikeste lavastamise tase oli hüplik - mõni oli sisukas, huvitava mõtte ja koreograafilise teostusega, teine aga skemaatilisem, ilma hea ideeta, rohkem nagu kohatäiteks lavastatud pildike.

„Daphnis ja Chloé“ oli juba selgema lavastusliku ideega ja tugevate sümbolite abil lahendatud lavakujunduse ja lavastuslike võtetega ballett, mille visuaalne sürreaalsus (laval suured hallid poolkerad, millest inimesed järjest välja kerkivad ja alla rulluvad) naelutas pilgu lavale.

"Bolero" on juba heliteosena nii võimas, et ei vaja iseenesest midagi juurde, ent lava täitnud rohked ekspressiivsed sünkroonsed inimfiguurid täitsid muusika ära ning pälvisid selle lavastusliku kolmiku tuliseima aplausi.

Tsirukust ja leiba

Nagu juba traditsiooniks saanud, avab festivali ambitsioonikas omaproduktsioon. Tänavu valiti lavastatavaks teoseks Haydni oratoorium "Aastaajad", millest kujunes orgia mõõtu vaatemäng.

Lavastaja Ran Arthur Brauni ja koreograaf Vikotor Davidjuki kokku pandud "Aastaajad" (esitajateks Poznańi Suure Teatri balletitrupi solistid ja akrobaadid, segakoor Latvija, Tallinna Kammerorkester Risto Joosti dirigeerimisel) on lavastus, millel žanri määratleda keeruline: selles kohtuvad ooperisolistid, õhuakrobaadid, baleriinid, ülevõllikiiged, trampliinid, roosiõielehed, pronksjad vihmavarjud ja kastekannud, hiiglaslikud kitšlikud paberliblikad ja bassein ehtsa veega selles hullavate balletitantsijatega, kes kord peavad sügisese saagikoristuse järgset bakhanaali, siis aga on õrnad luiged järvel.

Võiks lausa öelda, et lavastuslikke ja kujunduslikke elemente on nii paksult kokku kuhjatud, et ei tea, millele pilku keskendada. Silm hüpleb ühelt tähelepanuhaarajalt teisele, nii et kohati ei leia enam üles, kus asub suu, mis parasjagu laulab. Lavastuslike elementide ülekuhjatusega kaasneb teinegi probleem: ilmselgelt jäi ettevalmistusaega rahvusvahelisel meeskonnal väheks, nii et lavastuse traagelniidid turritasid tugevalt välja, koostöö oleks tahtnud rohkem kokkuharjutamist ja lihvimist, siis ehk oleks olnud aega ka valida enam raskuspunkte, millele tähelepanu osutada ja eemaldada osa liigseid elemente ning üleminekud stseenide vahel olnuksid sujuvamad.

Lavastuslike elementide üleküllus kippus just kevade osa tapma, mil loodus muidugi lokkabki mõõdutundetult, ent väga hästi väljatimmitud orkester ja võimekad solistid väärinuks enam tähelepanu.

Iseenesest oli akrobaatide-balletitantsijate kasutamine väärt otsus. Koreograafilised hüperboolid, mida nad tegema pandi, võtsid ahhetama. Iseäranis efektne oli finaalibakhanaal basseinivees hullamisega, ehkki silma torkas ka tantsijate kõikuv sünkroonsus seda nõudvates elementides.

Kuuene balletitrupp oli saanud omale väga konkreetse koomilise groteski rolli: kord olid nad linnud, kord jahil taga aetavad jänesed, ent nende ilmumine lavale oli alati tähelepanuväärne ja soojalt koomiline ning aitas hoida lavastuslikku selgroogu ühena selle läbivatest joontest.

Ka kordamööda trampliinil hüppavad ja ülevõllikiigel kiikuvad akrobaadid olid osaks selle lavastuse koreograafilistest alustaladest - koreograaf sai lavastuse kallal kogu oma fantaasiaga möllata, nii et lavastaja võinuks sellest visuaalsest orgiast lõpuks mingi valiku teha ja fookusi leida.

Muidugi on tänuväärne, et Haydni oratoorium nii suure tähelepanu osaliseks sai ja niisuguse tulevärgiga lavastada võeti. Et kogu lavastuse visuaalseid nüansse hoomata, peaks etendust aga mitu korda vaatama.

Salmonid trügivad tagasi

Tänavuse festivali puhul torkas silma, et festivali väline kommertsiaalsus on kasvanud. Ühest küljest kõneleb see elujõulisest festivalist, millega ettevõtted tahavad end siduda, teisalt aga meenutab see pisut ka 90ndaid, kui reklaamiraha nimel läksid käiku ka kõige maotumad ideed nagu toetaja Stimoroli spordikott "Salmonite" seriaalis. Nii hull asi muidugi pole, ent erakanalite kokandus- ja ehitussaateid meenutab Birgitta väline pool pisut küll: kõik, millele on võimalik toetaja nimi või logo külge riputada, sellele see ka külge riputatatakse. Kellelegi ei saa jääda märkamatuks Pirita kloostri varemete kõrvale pargitud kiiskavad festivalikirjadega Jaguarid või Tallinki logod VIP-ala hubastel laualampidel.

Tänavu lisandus veel üks aspekt: etendust kavast välja valides ja piletit ostes saab selle üksnes koos sissejuhatusega "see või teine esitleb", millele järgnes etenduse nimi. Möödunud aastal seda võtet veel ei kasutatud. Eks hea maitse piir on õhuke ja igaühe jaoks erinevas kohas, aga natuke hakkab see sponsorteema festivali kunstilist poolt selle visuaalse müraga juba lämmatama. Ehk on ka kõrgkultuuri toetajad nüüdseks nii kõrgkultuursed, et ei vaja "tort näkku" stiilis nähtavalolekut, mis jälitab igal sammul, vaid rahulduvad mingite intelligentsemate lahendustega?

Olme poole pealt torkas silma veel see, et mullune luksusliku välimusega buduaar-tüüpi käimla, mida edevamad külastajad seestpoolt pildistamagi kippusid, oli asendunud räpase konteinerpeldikuga, mida pidid ka artistid koos publikuga samas sabas seistes väisama. Teoorias väike asi, aga tegelikult samuti osa kultuurist ja jääb meelde ning siis kas rikub või toetab teatrielamust.

Birgitta puhul on keeruline sellele formaati anda: on see siis suveteater, millele peaks tegema kohast tulenevaid mööndusi või tuleks Pirita kloostrit kohelda täisväärtusliku teatrisaalina, mis püüab ollavõrdväärne Estoniaga?

Eks mööda treppe ja muru tõmmatud punane vaip anna kahtepidi tõlgendamise võimalust: on see sinna tõmmatud tõsimeelselt või eneseirooniaga? Pigem tundub, et esimest. Tegelikult on Pirita klooster (või see, mis tast järel) nii väärikas hoone, et ei vaja enda ümber punase vaibaga kaetud teeradu, pigem mõjub see saksikult. Pirita unikaalsust ei peaks püüdma punase vaibaga teiste kontserdipaikadega ühetaoliseks mõõta, seda enam, et see puidule tõmmatud vaip mõjub butafoorsena ja on oma tõsiseltvõetavuse taotluses karikeerne. Seegi tundub olevat Salmonite tervitus 90ndatest. Kas me seda tänapäeval tõesti veel tahame näha?

Pigem soovitaks Birgittale olla ausalt suvine kontserdipaik kogu oma genius loci'ga ning mitte püüelda võltsilt midagi muud olla. Siis saab Birgitta pubikult andeks ka selle, et vihm - Eestimaa suvede lahutamatu kaaslane - kohati muusikat matab ja tuul - vihma truu sõber - kinnituskohti vastu metalltalasid lõgistab. Soe enese üle muigamise oskus on alati sümpaatsem liigsest ja punnitatud soliidsusest, mis kergelt naeruväärseks võib pöörduda.

Toimetaja: Merilin Pärli



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

TEATER
KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: