Arvustus. Eestlaste tondid palvemajas ({{commentsTotal}})

Lavastus etendub lavakunstikooli 28. lennu diplomitööna
Lavastus etendub lavakunstikooli 28. lennu diplomitööna Autor/allikas: Lavakunstikool

Stefan Peetri arvustus lavastusest "...Ja peaksin sada surma ma..."."

Vaim (maa alt): Te vanduge!

Hamlet: Nüüd puhka, puhka, erutatud vaim!

(Nad vannuvad kolmandat korda)

Nii, isandad,

ma olen kõigest hingest teie päralt.

Mis teha võib nii vaene mees kui Hamlet,

et armastust ja sõprust näidata,

peab sündima, kui jumal lubab. Lähme,

kuid hoidke, palun, ikka huultel sõrm. -

Aeg liigestest on lahti – neetud rist,

et minult nõuab paikapanemist! -

Nüüd tulge, lähme koos.

-"Hamlet": I vaatus, V stseen (W.Shakespeare/G.Meri: 1966)

 

Võib üsna puhta südamega väita, et "Hamlet" läheb n-ö käima just sellel hetkel, kui ilmub see vaim (loe: tont). On kurioosne, et vaim alles hiljem avaldab, et on Hamleti isavaim, justkui tondi salapärane võime mõjuda peitub ambivalentsis.

13. augustil esietendunud "...Ja peaksin sada surma ma..."* sissejuhatav tekst sedastab peaaegu identselt koos Hamletiga, et "maailm on liigestest lahti". Millest ta on lahti ja mis on murtud? Nii "Hamleti", kui antud lavastuse puhul me võime väita, et ollakse lahti teatud arusaamast, kes ja mis on kohal, ehk kohalolu ise muutub küsitlevaks. Hamleti, kui ühe mädaneva riigi printsi jaoks peitub see kohalolu võltsitavus teatris (mida mängivad talle tema ema ja uus kuningas), mis pulbitseb selles ühiskonnas, mille ületamine toimub just nimelt teatris või teatavas teatraalsuse topeldamises. Sarnane topeldavus leiab aset Hageri palvemajas, kus etendub eestlaste sakraalne ja religioosne tontoloogia läbi erinevate lugude ja laulude. Vaataja seatakse vastamisi tuhandete ja sadade aastate vanuste nägemuste, unenägude, sõnumite, ilmutuste, regilaulude ja (elu)lugudega. Tondid manatakse esile, ja lauldakse "sellest, et meie (loe: tondid) ei iial, ei iialgi kao"*.

Kuid mis on tont või täpsem oleks küsida, mida tont pole? Jüri Lipping on määratlenud tonti vaimu doppelgänger'na, teisikuna, "selle fenomenaal-lihalik" kujuna. Tondi juures tuleb mängu fantoomne lisand, mis peibutab vaatajat uskuma või hüüdma "tohoo tonti!". Tondi paradoksaalne olemus, selle korraga olemine ja mitte-olemine, ühesõnaga polemine, on üleüldiselt hea viis kirjeldada teatri sakraalset paiknemist ruumis, vaataja ees ja ümber. Anne Türnpu on oma doktoritöös seostanud teatrit sakraalsusega, kuna see toimetab meid teispoole inimesele loomuomast maailma, "olles seega piirsituatsioon ja väljakutse teadvusele"*.

"Tontlik loogika "reostab" igasuguse puhta kohalolu enese-identsust (kui nägemismeelt kaetabki silmapete ja kõrvad jäävad hauavaikusele kurdiks, ütleb nina ikkagi eksimatult: miski on küll Taani riigis mäda) tont on kohal kui miski, mis on ära, sest kummitada tähendabki olla mitte kohal. "Aeg läheb liigestest lahti" ning me seisame silmitsi määrava anakronismiga igasuguse identiteedi kujunemise lättel." (Lipping 2003)

Tont on fantoomne materiaalsus nagu näitleja on fantoomne isiksus. Tondid rikuvad "kohalolu identsust". Vaataja seatakse vastamisi tuhandete ja sadade aastate vanuste nägemuste, unenägude, sõnumite, ilmutuste, regilaulude ja (elu)lugudega. Eelkõige ilmub vaatajale tontlik palvemaja pimedas, kus kummitavad Hageri külameeste varsti 200 saja aastaseks saanud kätetöö. Palvemaja on sakraalne paik, millel on antiikne päritolu, kus see tähendas jumalate paika (vt sõna sacrum). Sakraalne ehk pühalik või pühälik vastandub argisele, s.t palvemaja oli koht, kus käidi hingetoitu otsimas, sest too andvat tuge, kui maailm paistis olevat liigestest lahti. Publiku seast ilmuvad näitlejate näod, mille pilgud on ette seatud lavale, justkui lava ise tõuseks ilmutuse tasemele.

Näitlejad tõesti ilmnevad liigestena, mitte eraldi isiksustena. Nagu ajalooliselt palvemajas oli korraks, on ka antud lavastuse puhul kõik osalised võrdsed, kõigile on antud sõna ja kõigi sõna on kuulda. Võib-olla fenomenoloogilisest aspektist, ehk näitlejate nähtavale tulemise viisist ongi kõige parem läheneda. Tekstid, mis saavad kuuldud, haaravad näitlejate isiksused ja tondistavad need, muutes näitlejate kohalolu fantoomseks. Erinevate (surnud) eestlaste häälte tondid, ehk nende unenäod, laulud, kirjutised saavad sisendi noortes näitlejates, muutudes abstraktseteks lisanditeks ruumis. Ühesõnaga ruum täitub korraga nii kohalolust, kui (enam-)mitte-olust.

Tulemuseks on kahe ja poole tunnine ilmutuste jada, mis karastamata teatrikülastajale võib tõesti tunduda piirisituatsiooni ja väljakutsena, kuid seda kõige paremas mõttes. Kuuldes ja nõustudes mingil määral ühe vaataja reaktsiooniga, mõjub see kurnava joogasessioonina, kus n-ö liha suretatakse ja vaimu elustatakse. Omakorda huvitava seosena mõjub vastuolu, kus ilmneb vaimu vajadus tondi järele, ehk hingelise igatsus lihale. Ühelt poolt etendus mõjub justkui teatud naasmisena esivanemate tarkuste juurde, kuid selle naasmise taaskehastajad on noored ja pulbitsevad näitlejate kehad/lihad.

Nii et etendus mõjub apooriana, mis tähendab ületamatut vastuolu, takistust või paradoksi kreeka keeleti, kuna ühelt poolt vaataja peaks leidma tuge (nagu on sõnastatud etendust sissejuhatavas tekstis) või naaski esivanemate tarkusella läbi tekstide ja laulude, mis on esituses, kuid teisalt just nende esituste kogemine toob esile teatud ületamatu vahemaa. See on vahemaa, mis on korraga kohal ja pole. See mis väidetavalt on esivanemate tarkus ja hiielik minevikumaastik tuleb just tajutavaks Hageri palvemajas, kuna vahemaa on see, et ma naasen oma koju, kusagile linna ning varsti lähen võib-olla mõnda kaubamaja, ostan endale Zarast uue triiksärgi ja maailm on ikka liigestest lahti.

Kui ülaltoodud tsitaat Lippingult midagi väidab, siis just seda, et esivanemate tarkused imbuvad kaubanduslikku vormi ning täidavad meie autentsuse või juurte ihalust uutes vormides ning uuteks palvemajadeks on hästi lõhnastatud läbipaistvad poekesed erinevates kaubanduskeskustes ning regilaulud sarnanevad pigem triipkoodidele. Selle kummastuse esiletoovad jõud peituvad "...Ja kui peaksin sada surma ma..." ühes sedastuses, et "ei või matta, ei või katta". Tont on keegi, kes pole maetud ega kaetud. Esivanemate tarkus rändab noorte näitlejate esitus tehas edasi uutele vormidele, saab n-ö liigeseks isegi vormidele ja omandab kujusid, millel pole juurtega või esivanemlikkusega midagi pistmist.

 

*"...ja peaksin sada surma ma..." on "Mu isamaa on minu arm" lauluteksti osa

*Anne Türnpu doktoritöö "Trikster loomas maailma ja iseennast" 2011

Toimetaja: Rutt Ernits



Tallinna Ülikool

Värsiteadlase Jaak Põldmäe mälestuseks korraldatakse rahvusvaheline konverents

Väljapaistev eesti värsiteadlane Jaak Põldmäe oleks sellel aastal saanud 75-aastaseks. Tema mälestuseks peetakse Tallinna Ülikoolis 29.–30. septembril rahvusvaheline konverents „Frontiers in Comparative Metrics 3“. Konverentsil esinevad juhtivad värsiteadlased Austriast, Eestist, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Tšehhist, USAst ja Venemaalt. Ettekandjaid on veel Hollandist, Norrast, Rootsist, Suurbritanniast ja isegi Colombiast.

Vanalinn

Raamat kutsub aardejahile

Seoses Reeli Reinausi äsja ilmunud raamatuga "Vanalinna detektiivid: Mustpeade maalid" toimub sel nädalavahetusel Tallinna vanalinnas aardejaht.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: