Arvustus. Eestlaste tondid palvemajas
Stefan Peetri arvustus lavastusest "...Ja peaksin sada surma ma..."."
Vaim (maa alt): Te vanduge!
Hamlet: Nüüd puhka, puhka, erutatud vaim!
(Nad vannuvad kolmandat korda)
Nii, isandad,
ma olen kõigest hingest teie päralt.
Mis teha võib nii vaene mees kui Hamlet,
et armastust ja sõprust näidata,
peab sündima, kui jumal lubab. Lähme,
kuid hoidke, palun, ikka huultel sõrm. -
Aeg liigestest on lahti – neetud rist,
et minult nõuab paikapanemist! -
Nüüd tulge, lähme koos.
-"Hamlet": I vaatus, V stseen (W.Shakespeare/G.Meri: 1966)
Võib üsna puhta südamega väita, et "Hamlet" läheb n-ö käima just sellel hetkel, kui ilmub see vaim (loe: tont). On kurioosne, et vaim alles hiljem avaldab, et on Hamleti isavaim, justkui tondi salapärane võime mõjuda peitub ambivalentsis.
13. augustil esietendunud "...Ja peaksin sada surma ma..."* sissejuhatav tekst sedastab peaaegu identselt koos Hamletiga, et "maailm on liigestest lahti". Millest ta on lahti ja mis on murtud? Nii "Hamleti", kui antud lavastuse puhul me võime väita, et ollakse lahti teatud arusaamast, kes ja mis on kohal, ehk kohalolu ise muutub küsitlevaks. Hamleti, kui ühe mädaneva riigi printsi jaoks peitub see kohalolu võltsitavus teatris (mida mängivad talle tema ema ja uus kuningas), mis pulbitseb selles ühiskonnas, mille ületamine toimub just nimelt teatris või teatavas teatraalsuse topeldamises. Sarnane topeldavus leiab aset Hageri palvemajas, kus etendub eestlaste sakraalne ja religioosne tontoloogia läbi erinevate lugude ja laulude. Vaataja seatakse vastamisi tuhandete ja sadade aastate vanuste nägemuste, unenägude, sõnumite, ilmutuste, regilaulude ja (elu)lugudega. Tondid manatakse esile, ja lauldakse "sellest, et meie (loe: tondid) ei iial, ei iialgi kao"*.
Kuid mis on tont või täpsem oleks küsida, mida tont pole? Jüri Lipping on määratlenud tonti vaimu doppelgänger'na, teisikuna, "selle fenomenaal-lihalik" kujuna. Tondi juures tuleb mängu fantoomne lisand, mis peibutab vaatajat uskuma või hüüdma "tohoo tonti!". Tondi paradoksaalne olemus, selle korraga olemine ja mitte-olemine, ühesõnaga polemine, on üleüldiselt hea viis kirjeldada teatri sakraalset paiknemist ruumis, vaataja ees ja ümber. Anne Türnpu on oma doktoritöös seostanud teatrit sakraalsusega, kuna see toimetab meid teispoole inimesele loomuomast maailma, "olles seega piirsituatsioon ja väljakutse teadvusele"*.
"Tontlik loogika "reostab" igasuguse puhta kohalolu enese-identsust (kui nägemismeelt kaetabki silmapete ja kõrvad jäävad hauavaikusele kurdiks, ütleb nina ikkagi eksimatult: miski on küll Taani riigis mäda) tont on kohal kui miski, mis on ära, sest kummitada tähendabki olla mitte kohal. "Aeg läheb liigestest lahti" ning me seisame silmitsi määrava anakronismiga igasuguse identiteedi kujunemise lättel." (Lipping 2003)
Tont on fantoomne materiaalsus nagu näitleja on fantoomne isiksus. Tondid rikuvad "kohalolu identsust". Vaataja seatakse vastamisi tuhandete ja sadade aastate vanuste nägemuste, unenägude, sõnumite, ilmutuste, regilaulude ja (elu)lugudega. Eelkõige ilmub vaatajale tontlik palvemaja pimedas, kus kummitavad Hageri külameeste varsti 200 saja aastaseks saanud kätetöö. Palvemaja on sakraalne paik, millel on antiikne päritolu, kus see tähendas jumalate paika (vt sõna sacrum). Sakraalne ehk pühalik või pühälik vastandub argisele, s.t palvemaja oli koht, kus käidi hingetoitu otsimas, sest too andvat tuge, kui maailm paistis olevat liigestest lahti. Publiku seast ilmuvad näitlejate näod, mille pilgud on ette seatud lavale, justkui lava ise tõuseks ilmutuse tasemele.
Näitlejad tõesti ilmnevad liigestena, mitte eraldi isiksustena. Nagu ajalooliselt palvemajas oli korraks, on ka antud lavastuse puhul kõik osalised võrdsed, kõigile on antud sõna ja kõigi sõna on kuulda. Võib-olla fenomenoloogilisest aspektist, ehk näitlejate nähtavale tulemise viisist ongi kõige parem läheneda. Tekstid, mis saavad kuuldud, haaravad näitlejate isiksused ja tondistavad need, muutes näitlejate kohalolu fantoomseks. Erinevate (surnud) eestlaste häälte tondid, ehk nende unenäod, laulud, kirjutised saavad sisendi noortes näitlejates, muutudes abstraktseteks lisanditeks ruumis. Ühesõnaga ruum täitub korraga nii kohalolust, kui (enam-)mitte-olust.
Tulemuseks on kahe ja poole tunnine ilmutuste jada, mis karastamata teatrikülastajale võib tõesti tunduda piirisituatsiooni ja väljakutsena, kuid seda kõige paremas mõttes. Kuuldes ja nõustudes mingil määral ühe vaataja reaktsiooniga, mõjub see kurnava joogasessioonina, kus n-ö liha suretatakse ja vaimu elustatakse. Omakorda huvitava seosena mõjub vastuolu, kus ilmneb vaimu vajadus tondi järele, ehk hingelise igatsus lihale. Ühelt poolt etendus mõjub justkui teatud naasmisena esivanemate tarkuste juurde, kuid selle naasmise taaskehastajad on noored ja pulbitsevad näitlejate kehad/lihad.
Nii et etendus mõjub apooriana, mis tähendab ületamatut vastuolu, takistust või paradoksi kreeka keeleti, kuna ühelt poolt vaataja peaks leidma tuge (nagu on sõnastatud etendust sissejuhatavas tekstis) või naaski esivanemate tarkusella läbi tekstide ja laulude, mis on esituses, kuid teisalt just nende esituste kogemine toob esile teatud ületamatu vahemaa. See on vahemaa, mis on korraga kohal ja pole. See mis väidetavalt on esivanemate tarkus ja hiielik minevikumaastik tuleb just tajutavaks Hageri palvemajas, kuna vahemaa on see, et ma naasen oma koju, kusagile linna ning varsti lähen võib-olla mõnda kaubamaja, ostan endale Zarast uue triiksärgi ja maailm on ikka liigestest lahti.
Kui ülaltoodud tsitaat Lippingult midagi väidab, siis just seda, et esivanemate tarkused imbuvad kaubanduslikku vormi ning täidavad meie autentsuse või juurte ihalust uutes vormides ning uuteks palvemajadeks on hästi lõhnastatud läbipaistvad poekesed erinevates kaubanduskeskustes ning regilaulud sarnanevad pigem triipkoodidele. Selle kummastuse esiletoovad jõud peituvad "...Ja kui peaksin sada surma ma..." ühes sedastuses, et "ei või matta, ei või katta". Tont on keegi, kes pole maetud ega kaetud. Esivanemate tarkus rändab noorte näitlejate esitus tehas edasi uutele vormidele, saab n-ö liigeseks isegi vormidele ja omandab kujusid, millel pole juurtega või esivanemlikkusega midagi pistmist.
*"...ja peaksin sada surma ma..." on "Mu isamaa on minu arm" lauluteksti osa
*Anne Türnpu doktoritöö "Trikster loomas maailma ja iseennast" 2011
Toimetaja: Rutt Ernits