Johannes Lõhmus: Kummardus filmikunsti ees ({{commentsTotal}})

Filmilindifestival 2016
Filmilindifestival 2016 Autor/allikas: Reino Kuber

Järva-Jaani Filmilindifestival elustab maagiat, mille tekitab filmilinti näitav põrisev projektor.

Sel nädalavahetusel esilinastub Eesti kinokompleksides neli uut filmi: "Emoji film", "Fortunata ehk Õnneseen", "Klaasloss" ja "Palgamõrvari ihukaitsja".1 Kui nende sisuga põgusalt tutvuda, on näha, et tegu on produktsiooni- ja turundusosakondades publiku vajaduste järgi hoolikalt sepitsetud filmitoodetega. Toodetud on ilma ülemäära riskimata, sest emotikonide seiklustel põhinev animatsioon, sundmõtete küüsis töölisklassist pärit üksikema armulugu, menuraamatu ekraniseering ja märulikomöödia on kindla peale minek. See on mugav meelelahutus, mida on aina mugavamates kinotoolides üha turvalisem kummikommide ja karastusjoogi kõrvale tarbida. Ikka on tegelased kas maailma parimad, käib võitlus maailma päästmise nimel või keegi "on pannud mängu kõik, mis tal on". Õnneks pole iga uus filminädal nii must-valge, sest Eestis on kaks kino, kus ei rahulduta turvaliselt ümaraks ja meeldivaks lihvitud filmitoodangu näitamisega, vaid otsitakse pidevalt viise, kuidas kinopublikut harida ja neile meeldejäävaid elamusi pakkuda, kartmata selleks end (ja publikut) mugavustsoonist (loe: kinomajast) välja raputada.

Kino Sõprus ja Tartu Elektriteater on ühendanud teist aastat järjest jõud, et pakkida filmikohvrid ja produktsioonitehnika, võtta kaasa viktoriiniküsimused ja saunalinad ning sõita laupäeval Järva-Jaani Filmilindifestivali korraldama. Vanatehnika varjupaigas ja kohalikus kinomuuseumis toimuva festivali programmis on koht ainult 35-millimeetriselt filmilindilt näidatavatel filmidel. Nende näitamise eest vastutavad eesti staažikaim projektsionist Vello Kolnes ehk Kino-Vello ja varsti oma 40. kinomehaaniku aastat tähistav Raivo Metsniit. Kahe peale kokku on mehed nii palju filmilinti näidanud, et sellega võiks maakerale ringi peale teha.

Programm on kokku pandud kahe kino meeskondade koostöös, kasutades kinomuuseumi ja rahvusarhiivi varasalve. Filme on kokku ligi 225 kilogrammi ja 20 kilomeetri jagu. Kui tavaliselt on filmifestivalide puhul kõige tähtsam programmi tugevus, siis Filmilindifestivali puhul on oluline programmi ja asukoha atmosfääri kokkusobitamine. Tänavune festival on saanud alapealkirjaks "Ulm" ning Järva-Jaani vanatehnika varjupaiga külastajal on lihtne ette kujutada, miks just selline nimetus. Siin on väljas ligi 500 eksponaati alates linnaliiklusest tuttavatest vanadest trammidest ja Ikaruse bussidest kuni iseehitatud bagide, haagissuvilate ja velorikšadeni. Nagu uni võib olla ulmeline segu mälestustest ja fantaasiast, mis on omavahel tihedalt läbi põimunud, nii segunevad varjupaigas ka roostetav vanavara ja fantastilised leiutised. Isikliku tausta ja kujutlusvõime kokku panemine on ka hea filmikunsti eelduseks. Selleks et film ajatuks klassikaks saaks, peab temas olema midagi isiklikku, midagi ühiskondlikku, ta peab sisaldama nii kogemusi kui ka katsetusi. Täpselt samu elemente leiab eest ka Järva-Jaani vanatehnika varjupaika kokku kogutud eksponaatidelt. Loomulikult on iga kunstiteose või paiga ajatuse küsimus täiesti subjektiivne, aga mõnel teosel või paigal on loomulikumad eeldused kui teisel.

Järva-Jaanis tekib hea ja turvaline tunne, sest näha on, et ollakse jõudnud kohta, kus osatakse vanu, oma isandaid hästi teeninud masinaid hinnata ja neile kodu pakkuda. Pingutatakse ka selle nimel, et jõudumööda vanadele romudele uus elu sisse puhuda. Siia kogutud mahakantud masinaid vaadates ja puudutades tekib tunne nagu vanu filme vaadates. Aimad midagi mineviku kohta, aga samal ajal loed ka välja seda salapära ja potentsiaali, mis on teostatav olevikus ja tulevikus. Just nagu filmid jutustavad lugusid, nii on ka vanades autodes peidus lood, mida nende olemasolu säilitab ja annab võimaluse edasi jutustada. Pealegi on minevikku hea vaadata, sest see tuletab meelde, et tulevik on enda teha. Eks see ole fantaasia küsimus. Järva-Jaanis on aga fantaseerimiseks väga hea atmosfäär loodud.

Programmiga on ilmselgelt püütud maksimaalselt edasi anda ja meelde tuletada maagiat, mida tekitab filmilinti näitav põrisev projektor. Pimedas ruumis 24 kaadrit sekundis vahetuvad pildid loovad illusiooni, nagu oleks sel valitud hetkel selle konkreetse filmi vaatamine täiesti ainukordne ja kordumatu sündmus. Mingis mõttes see nii ongi, sest järgmisel näitamisel on filmilint juba natuke rohkem kulunud ning keemia projektori, lindi ja projektsionisti vahel võib olla täiesti muutunud.

Kavas on neli väga filmilikku täispikka mängufilmi: ""Hukkunud Alpinisti" hotell", "8 ½", "Holy Moutain" ja "Holy Motors".2 Lisaks näidatakse nostalgilisi nõukogude multifilme, mis loovad meeleolu nii pisikestele kui ka suurtele, ja Rahvusarhiivi filmiarhiivi kokku pandud programmi "Ajaloolisi-unenäolisi vaateid pealinnale", mis annab paari kroonikafilmiga ülevaate elust ennesõjaaegses Eesti Vabariigis. Eriti põnev tundub kodumaiste lühiulmefilmide programm "Dekaad Eesti ulmefilmis", kus näeb kaht Raul Tammeti ja üht Roman Baskini filmi 1970.-80. aastatest.

Grigori Kromanovile viimaseks filmiks jäänud ""Hukkunud Alpinisti" hotellil" on olnud suur mõju 1990ndate lõpu ja 2000ndate alguse subkultuurilisele ehk end teistest eristada püüdnud teadvusele, kellele see on kultusfilm. Järvamaal filmiklassikast pungil filmifestivali korraldamist võib samuti subkultuuritegevuseks nimetada. Pealegi on filmi keskseks teemaks ajatud kommunikatsiooniviperused "meie" ja "teiste" vahel, mis kahe keele vahel lõhestunud Eestis alati meeldetuletamist väärivad.

"8 ½" on 1960. aastate filmiloo kõige tähtsamaid filme, üks parimaid ja siiramaid teoseid, mis filmitegemisest kunagi tehtud on. Filmi siirus, kelmikus ja režissöörist peategelase Guido (Marcello Mastroianni) tuikumine oma kujutluste ja tegelikkuse vahel ning tema rahumeelne trots vältida viisakalt kõiki, kes temalt midagi tahavad, annavad filmile "8 ½" inimliku mõõtme, näidates, et kunstnik on ka inimene. See on suurepärane teos ootustest ja raskustest, mis filmitegijale võivad osaks saada, kui ta korraga avastab, et on hakanud lihtsalt inertsist midagi looma. Sealjuures ideaalne näide sellest, kuidas raskustega ei pea kaasnema kurbus ja puntras närvikava.

Jodorowsky "Holy Mountain" demonstreerib, milline teooriate, uskumuste ja ideede plahvatus on piisava uudishimu ja keskendumisvõime rakendamise korral filmikunstis võimalik. Väidetavalt hoidis Jodorowsky end enne võtteperioodi algust zen’i praktiseerimisega nädal aega üleval, et oma teadvusest filmi tegemise ajal rohkem välja pigistada. "Holy Mountain" demonstreerib pühendumust, mida loomine loojalt eeldab.

"Holy Motorsi" peategelane Oscar (Denis Lavant) on nagu ärevushäire kehastus. Ärevushäire on tekkinud pidevast ümberlülitumisest maailma, kus soovid, ihad, püüdlused ja võimalused on ammu ületanud inimvõimete piirid. See on semiootika ja sümbolite kaadervärk, mis hoiab endas seda hullust, mida filmitegemiseks vaja võib minna.

Filmilindifestivali programmi koostamisega on loodud paljutõotavad eeldused, et Järva-Jaani atmosfäär mõjule pääseks. Seda programmi vaadates on mul küll tunne, et püütud on nii palju kui võimalik ära kasutada varjupaiga nurgatagusedki. Hea, et filmifestivalid keskustest ka kaugemale jõuavad.

1 "Emoji Movie" (Tony Leondis, 2017), "Fortunata" (Sergio Castellito, 2017), "Glass Castle" (Destin Daniel Cretton, 2017) ja "The Hitman’s Bodyguard" (Patrick Hughes, 2017).

2 ""Hukkunud Alpinisti" hotell" (Grigori Kromanov, 1979), "8 ½" (Federico Fellini, 1963), "Holy Mountain" (Alejandro Jodorowsky, 1973) ja "Holy Motors" (Leos Carax, 2012).

Loe artiklit Sirbist.

Toimetaja: Rutt Ernits

Allikas: Sirp



Tallinna Ülikool

Värsiteadlase Jaak Põldmäe mälestuseks korraldatakse rahvusvaheline konverents

Väljapaistev eesti värsiteadlane Jaak Põldmäe oleks sellel aastal saanud 75-aastaseks. Tema mälestuseks peetakse Tallinna Ülikoolis 29.–30. septembril rahvusvaheline konverents „Frontiers in Comparative Metrics 3“. Konverentsil esinevad juhtivad värsiteadlased Austriast, Eestist, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Tšehhist, USAst ja Venemaalt. Ettekandjaid on veel Hollandist, Norrast, Rootsist, Suurbritanniast ja isegi Colombiast.

Vanalinn

Raamat kutsub aardejahile

Seoses Reeli Reinausi äsja ilmunud raamatuga "Vanalinna detektiivid: Mustpeade maalid" toimub sel nädalavahetusel Tallinna vanalinnas aardejaht.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: