Kaarel Kuurmaa: Lumi ja vaikus ({{commentsTotal}})

"Wind River" Autor/allikas: outnow.ch

Mängufilm "Wind River" (USA 2017, 111 min). Režissöör ja stsenarist Taylor Sheridan, operaator Ben Richardson, heliloojad Nick Cave ja Warren Ellis. Mängivad Jeremy Renner, Elizabeth Olsen, Jon Bernthal, Kelsey Chow, Martin Sensmeier jt.

Veel mõni aasta tagasi oli 47aastase Taylor Sheridani nimi filmimaailmas peaaegu täiesti tundmatu. Tegu oli Ameerika telesarjadele keskendunud suurrollideta näitlejaga, kes lavastanud 2011. aastal ühe edutu väikese eelarvega horror-filmi, mida tänavuse "Wind Riveri“ promo raames enam õieti režiidebüüdikski pole tahetud nimetada. 2015. aastal linastus Sheridani stsenaariumi põhjal Cannes’is Denis Villeneuve’i lavastatud "Sicario“ ehk "Palgamõrvar“, mis saavutas üleilmse hiti staatuse. Jõulisest krimiloost sai hiljem kolme Oscari nominent ning see leidis koha paljudes aasta parimate filmide edetabelites. Filmi stsenaristi nimi võis toona teravama pilguga vaatajale juba silmagi jääda. 2016. aastal linastus Cannes’is David Mackenzie’ ajatu vesterni "Hell or High Water“ ehk "Tulgu mis tuleb“, mis jõudis hiljem nelja Oscari nominatsioonini, seekord ka stsenaariumi kategoorias. Filmi kirjutaja tõsteti esile modernselt mõjuva vesterni eest. Sel aastal linastus Prantsuse Rivieras "Vaatenurga“ programmis kolmas Sheridani kirjutatud ja seekord ka tema enda lavastatud "Wind River“, mis võitis parima režissööri auhinna. Seega on Sheridan kehtestanud ennast kõigest kolme aastaga vesternižanri praegu olulisima autori ning hea sulega filmimehena.

"Pole paha,“ ütleks seepeale ilmselt mõni Sheridani õpetaja meie Mati Alaveri kombel. Texase kolkakülas kasvanud ja nüüd Wyomingis tegutsev Sheridan on aga talle kuulsuse toonud valdkondades täielik autodidakt. Otsus näitlejaleib kõrvale heita ja ise kirjutama asuda sündis osaliselt mõistmisest, et senise leige karjääriga ta oma peret ära ei toida ning veel rohkem tõelisest kopp-ees-tundest, mis valdas teda kitsukeses Hollywoodi korteris järjekordseid kehvi seriaalide ja filmide stsenaariume lugedes. Ühel hetkel oli tal lihtsalt väga selge, mida ta teha ei taha. Filmikunsti õnneks on see antud juhul realiseerunud, küll mitme režissööri käe all, aga siiski omavahel orgaaniliselt kokku kõlava, võimsa triloogiana.

Need kolm filmi on žanrilt modernsed vesternid, outlaw country, kui muusikaterminoloogia appi võtta: neist kajab vastu Johnny Cashi, Waylon Jenningsi, Willie Nelsoni ja Merle Haggardi lauldud maailm ja palju, palju tühja lõputu Metsiku Lääne avarusi. Selles kõiges on igatsust romantiseeritud eilse järele, kui mehed küll jõid ja röövisid, aga nende hing oli hell ja kätes säärast rammu, et võis paljakäsi maha murda suure sekvoia või taltsutada ettejuhtuva tõrksa mustangi. See suund mahub katusmõiste americana alla, kus õhatakse nostalgiliselt XIX sajandi lõpul välja kujunenud Ameerika Ühendriikide väikelinnade elu järele. USA väljasuremise peatamise lubadusele oli osaliselt rajatud ka Trumpi edukaks osutunud valimiskampaania. Ehk on romantiseeritud müütilise kõnnumaa pilt liiga sügavalt inimeste hinges, et sellest üleolevalt mööda vaadata?

"Wind Riveri“ faabula iseenesest ei ole keeruline ning kõlab nagu tavaline krimifilmi kokkuvõte: indiaanireservaadis leitakse lumisest mäestikust põliselanikust neiu laip ning võimalikku mõrva saadetakse uurima linnapreilist FBI agent, kes hakkab kohaliku kiskjaküti ning reservaadi politseipealiku abil uurima veidra juhtumi tagamaid. Kuigi kogu film on pinevusele vaatamata üsna sirgjooneline ja lihtne ning kasutatud on detektiivifilmi klišeesid, tõstab selle sadade muude linateoste hulgast esile mõjuv õhkkond ja oskus peita pealtnäha tavalisse krimiloosse sotsiaalset üldistust. Kui "Tulgu mis tuleb“ räägib panku röövivate kauboide tegevuse kaudu majanduskriisist räsitud Texase väikelinnade trööstitust elust, siis "Wind Riveriga“ tõstatatakse teravalt paljude indiaanireservaatide kaks suurt probleemi. Esiteks kangete narkootikumide epideemia, mille on neil päevil kuulutanud üleriigiliseks hädaolukorraks president Trump oma opioididevastases sõjateates, ning teiseks avalikult palju väiksema tähelepanu all ja kahjuks palju delikaatsem naiste alaväärse rolli ja väärkasutamise küsimus. Filmi lõputiitergi toob esile üsna jahmatava fakti, et USA kadunud inimeste statistikas on esindatud kõik demograafilised grupid peale naissoost põliselanike.

Filmi pealkirjaks on üheksa tuhande ruutkilomeetrise põlisameeriklaste indiaanlaste reservaadi nimi Wind River, kus elab kõigest mõnikümmend tuhat inimest, kellest peaaegu 80% on töötud ja liiga paljud alkohoolikud või kangemate narkootikumide sõltuvuses – omalaadne tühi ääremaa USA väikseima elanike arvuga osariigis Wyomingis. Küllaga on seal aga ülevat looduskeskkonda, metsloomi, mägesid ja lund. Filmi tonaalsuse loomisel pole sellega koonerdatud: võimsad kaadrid, kus inimene on meelega vähendatud suurte avaruste keskel putukaks, teevad alandlikuks. Kiitus selle eest operaator Ben Richardsonile, kelle kaameratöö vastandab ajaliku inimese sagimise suure ajatu loodusülevusega. Aukartus elu ees on kindlasti sellesse filmi kodeeritud. Sealne elu ei ole aga lihtsalt kingitus, vaid igapäevane võitlus: inimene looma, inimene inimese, loom looma vastu. Selle tõdemuse sõnastab hästi ka filmi peategelane, Jeremy Renneri kehastatud kiskjakütist jahimees Cory: "Õnn siinkandis ei ela. Õnn elab linnas. Siin teda pole. Kas jääd bussi alla või mitte. Kas su panka röövitakse või mitte. Kas juht räägib mobiiliga ja ajab alla. See on õnn, võidad või kaotad. Siin sa jääd ellu või annad alla. Kogu lugu. Kõik sõltub ihurammust ja hingejõust. Hunt ei tapa kitse, kellel ei vea. Tapetakse nõrgemad.“ See tsitaat võtab tabavalt kokku Sheridani jõuliselt kehtestatud pingevälja, millele on üles ehitatud filmi dramaturgia. Vaataja lihtsalt ei tea, kes filmi tegelastest on hunt, kes talleke, ning kumb on lõppude lõpuks ikkagi olulisem, kas ihu- või hingejõud. Teadmatuse oskuslik kasutamine teeb sellest filmist kindlasti väga tüüpilise nn stsenaristifilmi. Tema juhib raudse käega mängu: hoides terve filmi jooksul vaatajad trillerlikus teadmatuses, tõmbab ta neil ühel hetkel vaiba alt ja teeb hoopis auditooriumi teadjamaks kui filmi tegelased. Seda aga ainult selleks, et õige pea jõujooned taas kavalalt ümber mängida.

Juba peategelase Cory tutvustamine filmi ekspositsioonis on priima: vaataja näeb valgel lumisel väljal jahtipidavaid koiotte, kes on ümber piiranud saaklooma. Vaikuse lõhestab ootamatu lask ja verine loom langeb maha. Seejärel näitab kaamera justkui muuseas lumist põõsastikku, kust tõuseb talvise peitekostüümiga peategelane. Mõne minutiga on selge, et see üksi tegutsev mees oskab kasutada püssi ja tema asi on hoida ökoloogilist tasakaalu. Pärast tapetud indiaanineiu leidmist on üsna selge, et on ainult aja ja dramaturgia küsimus, mil moel kandub seesama rahu hoidmine üle inimeste maailma. Jälgede ja märkide ekspert osutub linnast mõrva uurimist juhtima saadetud FBI agendile hindamatuks abiliseks ning nende duo töötab vastandite printsiibil teineteist täiendades filmi lõpuni, langemata liiga rutakalt ka mängufilmides nii tavalisse romantika- ja armumislõksu. Kindlasti on selle filmi meeldejääv tegelane Jeremy Renneri kehastatud Cory, kelle karusesse kauboihinge on ka kõige sügavamalt süüvitud. Elizabeth Olsen Las Vegasest saadetud blondi uurijana sooritab oma rolli korraliku tragidusega, aga meisterlikkuse taset ei saavuta. See on ehk ka mõistetav, et Hollywoodist eemal Wyomingis elav stsenarist-režissöör Sheridan suudab usutavamalt luua oma eakaaslasest üksildase valge mehe maailma, mitte aga karjääri alustava innuka naisdetektiivi oma. Kõik Sheridani vesternid on ju omal moel jutustused meestest, kes ääremaal ise seadusi tehes oma ebaõnnestunud pereisa kogemusele lunastust otsivad.

"Wind River“ on kindlasti õnnestunud film, kus lugu jookseb tempokalt ja pinge kannab tänu napilt tõhusatele jutustamisvahenditele. Ehk ainult mõni koht oleks vajanud montaažiruumis kahe rolli ehk stsenaristi ja režissööri distantsi, et teha paar julgemat kärbet, aga need ei mõjuta siiski tervikut liiga palju. Tervik on ülev ja valusale teemale ning brutaalselt alasti aususele vaatamata ka kohati uskumatult poeetiline. Süngelt lummavale filmile panevad meisterliku pitseri veel kaks duona töötavat maestrot Nick Cave ja Warren Ellis. Nende loodud helipilt on ühest küljest nii ilmeksimatult äratuntav, et hakka või mõtlema, kas ei peaks need lõputult kriipivad viiulihelid patenteerima. Need mõjuvad siiski puhtalt ja värskelt ning laotuvad üle kogu pildiloo õrna lumise tekina, mille all kogu vastuokslik inimeste maailm lahti rulluda saab.

Kunstiteoste puhul tasub ikka otsida lavastaja suhet oma materjaliga. Siin filmis avaldub see selgelt ühes dialoogis naftaväljade palgatöölise ja peategelase Cory vahel. "Tead, mis tunne on siin põrgus elada? Siin pole midagi teha! Pole naisi ega meelelahutust! Ainult see kuradi lumi ja see kuradi vaikus. Muud midagi!“ Selle loo kauboi vastab aga stoilise väärikusega: "Minu pere on olnud siin terve sajandi. Lumi ja vaikus on ainsad, mida meilt pole ära võetud.“

Loe artiklit Sirbist!

Toimetaja: Rutt Ernits

Allikas: Sirp



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
Fotol stseen Rasmus Puuri ooperist "Pilvede värvid". Vasakult Juuli Lill, Mati Turi, Helen Lokuta, Jassi Zahharov. Foto: Harri Rospu.

Rahvusooper Estonia alustab Soome-tuuri

Täna, 17. novembri õhtul annab Eesti Rahvusballett esimese "Coppélia" etenduse Tampere-talos, mis on pidulikuks alguseks Eesti Vabariik 100 puhul toimuvale Rahvusooper Estonia kahenädalasele ringreisile Soomes.

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Tea Lemberpuu maalid kultuuritegelastest

Kalle Mälberg: väljakutsuv vanamoodsus

Tartust on palju laastavaid sõdu üle käinud. Iga kord selle ilusa linna tuleleegid peegeldusid Emavees, armid jäid parkidena linna näkku, mida kolearhitektid nüüd rüsinal rüvetama ruttavad. Ent iga häving möödub, jättes maha palju meheta naisi.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: