Tõnu Karjatse filmikomm. Kaskadöörid lavastajatoolil ({{commentsTotal}})

"Plahvatuslik blond" Autor/allikas: kaader filmist

Kaskadööride või trikimeistrite asumine lavastajatoolile on Hollywoodi filmitööstuse üks arengusuundi, mille rajajaks võib pidada maailmas rekordiliselt teeninud trikimeistrit Hal Needhami, kelle lavastajadebüüdiks oli 1977. aastal legendaarne kassalugu “Smokey and the Bandit” Burt Reynoldsi ja Sally Fieldiga. Tänavu oma esimese iseseisva märuliga “Plahvatuslik blond” (Atomic Blonde) välja tulnud kaskadöörist rezissöör David Leitch on seni olnud kehadublant Jean-Claude Van Damme'ile ja Brad Pittile (näiteks filmis “Fight Club”, 1999) ning kirjutanud ja mänginud peaosa ka paroodias kaskadööride elust “Confessions of a Action Star” (2009).

Koos Chad Stahelskiga väntas Leitch 2014. aastal ka märulisarja “John Wick” esimese filmi, “Plahvatuslik blond” on ta esimene iseseisev lavastustöö, filmi üheks produtsendiks on ka Lõuna-Aafrika päritolu Charlize Theron, kes mängib filmis peaosa.

Antony Johnstoni graafilise romaani “The Coldest City” (2012) põhjal vändatud filmis kehastab Theron briti spiooni, kes saadetakse 1989. aastal Berliini, et kätte saada topeltagentide võrgu andmestik, mis ähvardab lekkida Nõukogude Liidu poolele. Nagu spiooniromaanides tavaks, on ka Johnstoni romaani ja Leitchi filmi intriig spioonide vastastikuses ülemängimises ja saladuskattes, mis kerkib alles filmi lõpuminuteil.

Filmi eeliseks on märulistseenide lavastamine ning sellele ongi läinud Leitchi ja Theroni tandemi peamine aur. Leitch on mitmel pool ülistanud Theroni füüsilist võimekust võitlus- ja märulistseenides, kus ta väidetavalt pole kasutanud ka dublanti. Nii on ka “Plahvatusliku blondi” tipphetk kaheksaminutine käsivõitlus treppidel, mis justkui oleks üles võetud ühe võttega. Tegelikult on seal paar lõiget, kuid mulje on haarav, seda on filmiveebides jõutud juba kiita aasta parima märulistseenina ja ilmselt jääb see Leitchil ka visiitkaardiks edasiste lavastajatööde juures. See on dünaamiline, jõuline ja üpris realistlik, Theroni kehastatud Lorraine on vilgas, paindlik ja leidlik, kasutades kurikaeltega võitlemiseks juhuslikke esemeid ning ruumi eeldusi.

Jonathan Sela kaameratöö hoiab kähmlejatega aupaklikku distantsi ja seda ei rikuta ka montaažiga. Ehk siis trikimeistri tööpõldu puutuv on Leitchil paigas, käsivõitlusest mööda Berliini tänavaid kulgevate tagaajamisteni välja, ja see ongi, mida sellest filmist oodata. Sellega seonduvad lahutamatult Charlize Theroni ekraanisarm ja füüsilised eeldused. Theron on näitleja, kel ette näidata üle 50 rolli äärmiselt erineva tasemega filmides, üks ta õnnestunumaid ja samuti füüsiliselt nõudlikumaid osatäitmisi on olnud sarimõrtsukas Aileen Wuornos Patty Jenkinsi filmis “Koletis” (Monster. 2003), mis tõi Theronile ka Oscari.

“Plahvatuslik blond” jätkab naiskangelase ekraanikuvandit, mille Theron lõi George Milleri maailmalõpujärgses märulis “Mad Max: Raevu tee” (2015), kus Theroni kehastatud Imperaator Furiosa sai filmi sisuliselt kandvaks tegelaskujuks varastades kogu sära “Mad” Max Rockatanskylt (Tom Hardy). Veidi kaugemalt filmiajaloost leiab briti telesarja “Dempsey and Makepeace” (1985-1986), kus Glynis Barberi blond politseiohvitser on oma olemuselt Theroni Lorraine’ile väga sarnane. Sisemiselt jääb Theroni tegelane Leitchi filmis pinnapealseks nagu ka kõik teised tegelaskujud. Muidugi pole üks koomiksi põhjal tehtud märul see teos, millest otsida karakterite psühholoogilist sügavust, päevakohasust või filosoofilist teravust, ehkki - miks mitte? Leitch pole aga suutnud minna kaugemale filmi allikaks olnud piltromaani üheplaanilisusest ega vormida materjali enamaks kui paljaks pildiks pildist. See on mudellik lõks, millele lihtne toetuda, eeldades, et vaataja tahabki näha stereotüüpseid lahendusi nii pildis kui ka tegelastes kuni püüdlikult pursitud puise vene keeleni nõukogude luureagentidel.

Külma sõja lõpuaastaid ja Berliini müüri langemist taustaks võtval ekraanilool puudub igasugune ideoloogiline mõõde, ajaloosündmused on pelgalt dekoratsioon kavalate luureagentide omavahelisele mõõduvõtmisele. Selles suhtes võib Leitchi “Plahvatuslikku blondi” isegi ajatuks lugeda, seda enam, et žanrile ega piltromaani ekraniseeringutele ta midagi juurde ei anna. Filmist ülevaate saamiseks piisab treilerist ja kaheksaminutilisest trepimäruli episoodist, siis ei jõua tüdimus peale tulla.

Leitch näitab “Plahvatusliku blondiga”, et head märulit on raske teha ja selleks ei piisa kaunist näitlejannast, läbimõeldud märulistseenidest ega stiilsest kunstnikutööst. Stiili on selles filmis rohkem sisu, sisuta jääb aga asi lahjaks ja seda ei päästa ka püüdlikult ajastutruu soundtrack New Orderist Nenani.

Toimetaja: Valner Valme



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

TEATER
KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: