Tõnu Karjatse filmikomm. Kaskadöörid lavastajatoolil ({{commentsTotal}})

"Plahvatuslik blond" Autor/allikas: kaader filmist

Kaskadööride või trikimeistrite asumine lavastajatoolile on Hollywoodi filmitööstuse üks arengusuundi, mille rajajaks võib pidada maailmas rekordiliselt teeninud trikimeistrit Hal Needhami, kelle lavastajadebüüdiks oli 1977. aastal legendaarne kassalugu “Smokey and the Bandit” Burt Reynoldsi ja Sally Fieldiga. Tänavu oma esimese iseseisva märuliga “Plahvatuslik blond” (Atomic Blonde) välja tulnud kaskadöörist rezissöör David Leitch on seni olnud kehadublant Jean-Claude Van Damme'ile ja Brad Pittile (näiteks filmis “Fight Club”, 1999) ning kirjutanud ja mänginud peaosa ka paroodias kaskadööride elust “Confessions of a Action Star” (2009).

Koos Chad Stahelskiga väntas Leitch 2014. aastal ka märulisarja “John Wick” esimese filmi, “Plahvatuslik blond” on ta esimene iseseisev lavastustöö, filmi üheks produtsendiks on ka Lõuna-Aafrika päritolu Charlize Theron, kes mängib filmis peaosa.

Antony Johnstoni graafilise romaani “The Coldest City” (2012) põhjal vändatud filmis kehastab Theron briti spiooni, kes saadetakse 1989. aastal Berliini, et kätte saada topeltagentide võrgu andmestik, mis ähvardab lekkida Nõukogude Liidu poolele. Nagu spiooniromaanides tavaks, on ka Johnstoni romaani ja Leitchi filmi intriig spioonide vastastikuses ülemängimises ja saladuskattes, mis kerkib alles filmi lõpuminuteil.

Filmi eeliseks on märulistseenide lavastamine ning sellele ongi läinud Leitchi ja Theroni tandemi peamine aur. Leitch on mitmel pool ülistanud Theroni füüsilist võimekust võitlus- ja märulistseenides, kus ta väidetavalt pole kasutanud ka dublanti. Nii on ka “Plahvatusliku blondi” tipphetk kaheksaminutine käsivõitlus treppidel, mis justkui oleks üles võetud ühe võttega. Tegelikult on seal paar lõiget, kuid mulje on haarav, seda on filmiveebides jõutud juba kiita aasta parima märulistseenina ja ilmselt jääb see Leitchil ka visiitkaardiks edasiste lavastajatööde juures. See on dünaamiline, jõuline ja üpris realistlik, Theroni kehastatud Lorraine on vilgas, paindlik ja leidlik, kasutades kurikaeltega võitlemiseks juhuslikke esemeid ning ruumi eeldusi.

Jonathan Sela kaameratöö hoiab kähmlejatega aupaklikku distantsi ja seda ei rikuta ka montaažiga. Ehk siis trikimeistri tööpõldu puutuv on Leitchil paigas, käsivõitlusest mööda Berliini tänavaid kulgevate tagaajamisteni välja, ja see ongi, mida sellest filmist oodata. Sellega seonduvad lahutamatult Charlize Theroni ekraanisarm ja füüsilised eeldused. Theron on näitleja, kel ette näidata üle 50 rolli äärmiselt erineva tasemega filmides, üks ta õnnestunumaid ja samuti füüsiliselt nõudlikumaid osatäitmisi on olnud sarimõrtsukas Aileen Wuornos Patty Jenkinsi filmis “Koletis” (Monster. 2003), mis tõi Theronile ka Oscari.

“Plahvatuslik blond” jätkab naiskangelase ekraanikuvandit, mille Theron lõi George Milleri maailmalõpujärgses märulis “Mad Max: Raevu tee” (2015), kus Theroni kehastatud Imperaator Furiosa sai filmi sisuliselt kandvaks tegelaskujuks varastades kogu sära “Mad” Max Rockatanskylt (Tom Hardy). Veidi kaugemalt filmiajaloost leiab briti telesarja “Dempsey and Makepeace” (1985-1986), kus Glynis Barberi blond politseiohvitser on oma olemuselt Theroni Lorraine’ile väga sarnane. Sisemiselt jääb Theroni tegelane Leitchi filmis pinnapealseks nagu ka kõik teised tegelaskujud. Muidugi pole üks koomiksi põhjal tehtud märul see teos, millest otsida karakterite psühholoogilist sügavust, päevakohasust või filosoofilist teravust, ehkki - miks mitte? Leitch pole aga suutnud minna kaugemale filmi allikaks olnud piltromaani üheplaanilisusest ega vormida materjali enamaks kui paljaks pildiks pildist. See on mudellik lõks, millele lihtne toetuda, eeldades, et vaataja tahabki näha stereotüüpseid lahendusi nii pildis kui ka tegelastes kuni püüdlikult pursitud puise vene keeleni nõukogude luureagentidel.

Külma sõja lõpuaastaid ja Berliini müüri langemist taustaks võtval ekraanilool puudub igasugune ideoloogiline mõõde, ajaloosündmused on pelgalt dekoratsioon kavalate luureagentide omavahelisele mõõduvõtmisele. Selles suhtes võib Leitchi “Plahvatuslikku blondi” isegi ajatuks lugeda, seda enam, et žanrile ega piltromaani ekraniseeringutele ta midagi juurde ei anna. Filmist ülevaate saamiseks piisab treilerist ja kaheksaminutilisest trepimäruli episoodist, siis ei jõua tüdimus peale tulla.

Leitch näitab “Plahvatusliku blondiga”, et head märulit on raske teha ja selleks ei piisa kaunist näitlejannast, läbimõeldud märulistseenidest ega stiilsest kunstnikutööst. Stiili on selles filmis rohkem sisu, sisuta jääb aga asi lahjaks ja seda ei päästa ka püüdlikult ajastutruu soundtrack New Orderist Nenani.

Toimetaja: Valner Valme



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
Fotol stseen Rasmus Puuri ooperist "Pilvede värvid". Vasakult Juuli Lill, Mati Turi, Helen Lokuta, Jassi Zahharov. Foto: Harri Rospu.

Rahvusooper Estonia alustab Soome-tuuri

Täna, 17. novembri õhtul annab Eesti Rahvusballett esimese "Coppélia" etenduse Tampere-talos, mis on pidulikuks alguseks Eesti Vabariik 100 puhul toimuvale Rahvusooper Estonia kahenädalasele ringreisile Soomes.

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Tea Lemberpuu maalid kultuuritegelastest

Kalle Mälberg: väljakutsuv vanamoodsus

Tartust on palju laastavaid sõdu üle käinud. Iga kord selle ilusa linna tuleleegid peegeldusid Emavees, armid jäid parkidena linna näkku, mida kolearhitektid nüüd rüsinal rüvetama ruttavad. Ent iga häving möödub, jättes maha palju meheta naisi.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: