Tamur Tohver. Selgeltnägija
Tippspetsialist loobus oma ülihästi tasustatud töökohast rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja rajas mittetulundusühingu samas valdkonnas. Miks? Sest ta ei suutnud vaadata seda raiskamist, mis ettevõttes tema valdkonnas toimus. Tema esmane ülesanne oli kokkuhoid, toodete tarnetega kaasneva aja ning ressurssi säästmine. See aga ei olnud enam ettevõttele kasulik harjunud kapitalistlike mudelite põhjal.
Maailm on jõudnud mitmes lõigus faasi, kus peab leidma uusi sihte, sest tavaline kasumimajandus ei paku enam pinget. Edumeelsetes ettevõtmistes on väljakutse uue lisaväärtuse nimel pingutamine: indiviidi isikuareng, avaliku teadlikkuse tõstmine, rohkematele võimaluste loomine. Sest maailma ei kummita rahanappus, vaid ideepuudus, mida sellega peale hakata. Ühest küljest on seda rõõm tõdeda. Lõpuks ometi sööb kapitalism oma saba. Suudame vaadata rahast kaugemale.
Ainus, mis takistab seda adekvaatse muutusena vastu võtmast, on meie tegelik saamatus seda päriselt elada ja uskuda. Me ei ole selliseks ühiskonnaks seesmiselt valmis.
Sest me ihkame, vajame ja väärtustame kahjuks ka sellises skeemis ikka veel Vana Maailma: numbreid, saavutusi ja edu eest jaotatavaid medaleid. Isiklikke, ärilisi ja rahvusvahelisi. Võlusõna on mindfulness kui teadlikkuse saavutamise imerohi. Teaduslikult tõestatud efektiivne meditatsioon, meelepuhastusharjutus.
Teadusega on aga see häda, et ta püüab veenvalt ja ümberlükkamatult tõestada ja kinnitada uut kvaliteeti. Loe: seda, mida pole olemas. Vahenditega, mida ta veel ei tunne. Kui neid vahendeid aga ei leita, jäetakse tähelepanuta fakt, et nähtus ise ju eksisteerib. Teisisõnu- kogetu ei ole tõestus.
Nii juhtubki, et igal sajal juhul peame tõestama teaduslikult efektiivseid harjumusi, selmet neid tegelikult elada. Kogeda ja uskuda kogetut. Nii juhtubki, et loodame siseneda Uude Maailma sinna tegelikult sisenemata. Sest päriselt värskeid vaateid, vahendeid ja tõekspidamisi püüda rakendada on ebamugav ja hirmutav. Sest oleme selles veel kogenematud.
Kahjuks saab uut kogeda ainult seda rada minema hakates. Enesekindlust ja selgust endas ei tõsta miski ise kogetust paremini. See ei pea tingimata ekstreemne olema, igas elus on oma skaalad ja taipamine toimub väiksestki impulsist. Kuid mentaalne teadmine efektist pole sama, mis muutus isikliku kogemuse kaudu. Pilt dokumendist ei ole kunagi dokument ise, ehkki kaasaegne raamatupidamine selle heaks kiidab (sest see peegeldab tavaliselt mingit toimingut või kokkulepet, mis kuskil eksisteerib). Harjumus kõiges kahelda ja kangekaelselt väita, et päris ühiskond (kaasa arvatud ettevõtlus) nõuab midagi muud, veab meid rappa. Mis on see "päris", sõltub alati vaatenurgast.
Sest kui inimene on kord juba bioloogiliselt (loe: psühhofüüsiliselt) õiget tajunud ja selle ära tundnud, siis liigub ta intuitiivselt selle suunas. Kõik, mis teda sellest eemale tõmbab või sinna jõudmisel takistuseks osutub, on automaatselt negatiivne. Agent põleb läbi, kui ta taipab, et esindab hävingut. Teadur jääb väärdogmasse ringlema, püüdes tõestada võimatut. Mõlemal juhul sõdib ta absoluutse olemusliku tõe vastu, kuid see on bioloogiliselt vastunäidustatud.
Me nördime, kui korraldatakse ekskursioon Stenbocki majja ja hiljem pubituur ning meile muidu lojaalsed kaastöötajad seda ei naudi. Kui ta eelistab ekskursiooni asemel koera jalutama viia ja hiljem on pubis pettunud, sest pakutava 50 maailma õllesordi hulgas ei ole Sakut. Me pakkusime parimat ja seda ei osatud hinnata. Aga viga pole Sakus, töömehes, pubis, Stenbockis ega meis. Tähelepanuta jäi tõsiasi, et töömehele meie näites ei ole neid võimalusi veel tutvustatudki, see ei ole tema tegelik maailm, ta ei saagi neid hinnata positiivsete võimalustena.
Seega, analoogselt: me ei pea loobuma kasumimajandusest, vaid medalit ootavast kasumlikust mõtteviisist, et olla tõeliselt tulemuslik.
Kõlab võõristavalt ja mitmetähenduslikult, kuid me oleme loobunud usust. Mitte religioonist, vaid usust tulevikku. Sestap rõhutame teadlikkust, hetkes olemist jms. Neis kahes ei ole midagi viga, kuid mõtle korraks, milleks on vaja üldse hetke teadvustada?
Me ei usu enam kehtivasse korda ega ole tegelikult väga mõtet loota ka Vana Maailma valimiste demokraatlikkusele, kuni pole piisavalt levinud uus mõtteviis, kuni meid juhib medalijaht. Hääletustulemused ei loe, sest tõe ilmnedes lepitakse iga kord uuesti kokku selle tähenduses. Tegelikkuse (loe: näilisuse) kujundamisest kirjutasin kultuuriportaalis juba kevade hakul, perpleksus ei ole kuhugi kadunud, vastupidi, süvenenud. Tasub vaid märgata, et samuti kevadel sündinud EASi delfiinipuuri toetuse ümber on juba tõusnud vastuliikumine ning näeme lihtsa näite varal, et vanasõna "tõde tõuseb, vale vaob" kehtib igavesti.
On aeg.
Teeme koos ühe tähelepanelikkuse ja üldistusvõime samaaegse kooseksisteerimise võimalikkuse harjutuse tegelikkuse kohta. Pealkiri: Minu koduriik. Ülesanne: vaatle riiki, milles elad ning märgi, kas nimetatud nähtus seal on juba elujõuline, alles kujunemas või veel puudu. Nähtuste nimekiri:
1. jõuline ja jätkuv rahvuslus
2. kontrollitud massimeedia
3. korporatiivse võimu kaitse
4. intelligentsi ja kunsti põlgamine
5. sundhirm kuriteost ja karistusest
6. lõppematu onupojapoliitika ja korruptsioon
7. sundhirm rahvusliku julgeoleku pärast
8. religioon ja valitsus on läbipõimunud
9. üleolev suhtumine inimõigustesse
10. tööliste (töötava enamuse) allasurumine
11. (ühendava jõuna) ühisvaenlase leidmine
12. militaarsuse ülemvõim
13. äärmuslik seksism
14. ebaausad valimised
Kuidas läks, leidsid jaatava vastuse pooletele nimetatuist või vähem? Ei leidnud üldse ühtegi nimetatud nähtustest? See küsimustik pärineb muidu Ameerika Ühendriikide Holokausti Muuseumist ning on aluseks faśismi tunnuste määratlemisel.
Seega. Mitmel pool on usust endasse puudu. Kahju küll, meil ekstremistideks määratletud ei vea siiski oma rolli lõpuni välja, ei ajaloo, maailma ega ka kohalikus mastaabis. Nad lihtsalt ei küüni veel tõelise radikalismini, sel pole piisavalt toetajaid. Potentsiaalne kõlapind tegeleb Vikerraadio hommikumuusika valikuga ja elitaarsematel on Sirbi peatoimetaja seksuaaleelistus hambus.
Ometi oleks aeg juba julgemaks enesemääramise sooviks. Maailmast on kadunud NSVL, on lagunemas EL ja USAski on California deklareerinud mitmes punktis Trumpi administratsiooni seisukohtadele vastuseisu. Ajaloost on teada, kuidas maailma eri paigus tärkas ühel ajal idee "igaühele tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi" ja kuidas see jõuga läbi surudes on Venemaal tänaseks lakanud, kuid Indias elab tänulikult.
Seega pole küsimus mitte idees, vaid selle rakendamise viisis. Jõuga loodu ei püsi. Väliste tulemuste nimel kihutamine ei lõpe finiśis.
Lisaks hetkes püsimisele ja enda adekvaatsele hindamisele on vaja veel paljut. Näiteks tõelist enesemääramise soovi. Kartmatust end muuta. Oskust mitte teisi kritiseerida. Olla inspireeritud ka raskuste tekkel.
Need ei ole abstraktsed teadmised, need on õpitavad oskused. Alustame kasvõi sellest, et vaatame üle, millele me lehe- ja võrguruumis eluõiguse anname. Lühinägelikule tagantnäägutamisele, lühiajalisele menule, vürtsikusele või püsiväärtuste avamisest kaasnevale innustusele ja rõõmule?
Soov muutuda paremaks on seesama Uue Maailma väärtus, kuid selle väline tagaajamine ei ole tee kohale jõudmiseks. Kirjutagem ja rääkigem rohkem sellest 51 protsendist, kes seda maailma süsteemsuse, korrapära ja headusega tasakaalustavad, mitte sellest 49 protsendist, kes teevad häält, et näida tõelisena. Toestagem mitte kritiseerimise, vaid tagasisidega, mis ühel või teisel viisil toimides märkamata jäi. Püüdkem kohaneda sellega, mis on rohkemate huvides või tegutseja kaugem eesmärk. Olgem sagedamini teise vaatepunkti mõistja. Igasugune seni valitsev ühiskonna kujundus on end ammendanud, seda oleme kõik kogenud. Uut ei ole vaja pastakast välja imeda või läbi märterluse elule saada. Piisab, kui olla tähelepanelik ja mitte ujuda pealiskaudsemas peavoolus. Jäikus ja kõvahäälsus ei vii sihile. Oma pea viib.
Paratamatult on harjumust muuta raske. Vast ehk ei peagi siis teda niivõrd muutma, kuivõrd lihtsalt asendama jätkusuutlikumaga. Ja see ongi teist otsapidi see silmaga nähtamatu medal, mis meid teises otsas ootab -- püsima jääv muutus, värske kvaliteet. Sestap on julgustust vaja.
Meenub paju. Vähenõudlik, juurdub murtud vitsast tingimusteta kraavikaldal, paindlik, sitke ja annab paljudele varju. Pealiskaudsemad saevad ta muidugi maha.
On vaja eriti tugevate isikuomadustega ja pika visiooni ning tahtekindlusega inimesi, et vajalikud muutused Uueks Maailmaks läbi viia. Mõnda aega tagasi arutleti avalikus ruumis uue valitsuse eesmärkide üle, kuna kõik suur näib olevat tehtud. Ja sestap, need on need väiksed asjad, need igapäevaotsused, mis saavutatut ka edaspidi koos hoiavad.
Aga igapäevaotsused tuleb langetada ka sinul ja minul. Kust selleks selgust ja meelekindlust saada? Selles tuleb aga meile just seesama Vana Maailm appi. Täna on pakutavat seinast seina ja see ongi esimene samm: nende vahel vahet teha. Seega, mine kursustele. Häid maailmamastaabis asju on kohaliku hinnaga päris kenasti valida. Tee omandatust harjumus.
Oled märganud, et läbi aastasadade on inimese loodud disain muutunud järjest peenekoelisemaks. Nii ongi, viimastel aegadel on muutus juba iga paari aasta tagant. Tajud peenenevad, materjalid lähevad paljulubavamaks. See toimub ainult tänu tunnetusvahendite peenenemise. Ergumaks muutumise läbi.
Seniks tasub meeles pidada, et meie keskmine eluiga pikeneb pidevalt. Teadlikkus tõuseb, inimesed hoolitsevad oma keha ja vaimu eest, meditsiiin ja toitumine muutuvad üha puhtamaks ja täpsemaks, laieneb stressivaba keskkond ja aeg, mil selles viibime, sportimine populariseerub jms. Umbes järgmise viiekümne aasta jooksul liigub inimese eluiga ehk 120 eluaasta piirimaile.
Uhke tunne, mis? Kindlasti.
Sestap: täna tasub vaadata, millesse usume ja mida ellu kutsume.
Sest see, mida loome, püsib järjest kauem ja üha pikemalt peame selles elama.
Ja kasvatama oma lapsi.
Aastaks 4000 on telepaatia inimesele kaasasündinud oskus.
Tahad proovida?
Toimetaja: Valner Valme