Arvustus. Inimene kui masin? ({{commentsTotal}})

Skaneeritud inimaju.
Skaneeritud inimaju. Autor/allikas: (Wikimedia Commons)

Uus raamat

Julien Offray de la Mettrie

„Inimene kui masin“

Tõlkinud Katre Talviste

Avatud Eesti Raamat

Ilmamaa

Valgustusajastul pöörati tähelepanu progressile, tsivilisatsiooni ja kultuuri arengule, pead tõstis ratsionalism. Descartes’ilik eristus keha ja vaimu vahel on läänemaailma filosoofilist mõttetraditsiooni domineerinud pikalt ning selle laine harjal ja sellest tõukununa on kirjutatud ka käesolev teos. Oma sõnumis vastandub de la Mettrie religioonile, mille järgi on inimese hing jumalast antud ja kvalitatiivselt kehast eraldiseisev. Inimest kui elusolendit on siin ratsionaliseeritud, mis tuleneb kindlasti ka asjaolust, et autor oli ametilt arst ning seega meditsiiniusku.

Leibnizlased on autori arvates muutnud aine pigem vaimseks kui hinge aineliseks. Sellest lähtudes küsib La Mettrie aga, kuidas on võimalik määratleda olendit, mille loomus on meile tundmatu. (lk 19) Jääb mulje, et autor ei eita hinge olemasolu kui sellist, küll aga seostab ta selle pigem kehatasandi kui mingi inimesest kõrgemalseisva transtsendentsiga. La Mettrie on teinud vastupidist: lähenenud hingele ja vaimule kui millelegi ainelisele, mida saab määratleda ja mille toimemehhanisme kirjeldada inimese anatoomiast, füsioloogiast ja bioloogilistest protsessidest lähtudes. Mõneti sarnane joon torkab silma futurismis, mis käsitleb inimest kui masinat, pöördudes tehnitsistliku vaatenurga suunas[1] ning millega haakub iseäranis kenasti ka käesoleva teose pealkiri. Hiljem, 19. sajandi teises pooles ja 20. sajandil on inimese mehhaniseerimise püüe seostatav juba tööstusrevolutsiooni tagajärgede ja Marxi, Foucault ja Deleuze-Guattari ideedega. Et La Mettrie ajal ei olnud masinad veel nii jõuliselt end inimtsivilisatsioonis kehtestanud, pöördub tema siiski pigem keha ja inimese füsioloogia poole. Arvata võib, et kui sarnaste ideedega autor oleks elanud veidi hiljem, oleks töösse olnud kaasatud ka masinate ja industriaalajastuga seostuvad ideed.

Autor on seisukohal, et inimese vaimuilmingud: isiksuseomadused, meeleolud jms, seonduvad sügaval tasandil keha ja selle talitlemisega. Nii läheneb ta nüüdisaegsele, neuroloogial, psühholoogial ja meditsiinil põhinevale arusaamale inimese organismi toimemehhanismidest. Vastandudes kartusiaanlikule eristusele, on La Mettrie veendunud, et hinge ja keha ei saa substantsidena teineteisest lahutada. Autori põhiväiteks võibki pidada seda, et inimese tegutsemise ja tujude taustal on füsioloogilised protsessid, mida tänapäeval tunneme aju neurokeemia ja närvisüsteemi talitlusena. Autor näeb inimest tervikuna: keha mõjutab vaimu ja vaim omakorda keha, mis on omane ka nüüdisaegsele psühholoogiale ning holistlikule meditsiinile. Tollases selgelt ja jõuliselt kristlikus kontekstis oli keha sellisel määral esiletõst kahtlemata märkimisväärne ja oma paradigmas ja ajas eristuv.

Autor vaatleb mõtlemist huvitavalt iseäranis keele ja sümbolite tõlgenduse võime kontekstis. La Mettrie arutlus pakub kindlasti huvi ka semiootikutele, kuna autor osundab, et just keele teke ning sümbolilise, abstraktse mõtlemise võime, edendasid inimese kui liigi arengut ja vaimset võimekust, kasvatades märkide abil füüsilise kommunikatsiooni võimest välja sõnad ja täiemahulise keelesüsteemi. La Mettrie sedastab: „Kogu see teadmiste tuul, mis meie ennasttäis pedantide aju õhupalli täidab, ei ole seega muud kui tohutu kogus sõnu ja kujundeid, mis tekitavad peas kõik jäljed, mille abil me eristame ja mäletame esemeid.(---) Need sõnad ning sõnadega tähistatud kujundid on ajus omavahel nii seotud, et on üsna haruldane kujutleda asja ilma nime või märgita, mis temaga kokku kuulub.“ (lk 39) 18. sajandil kirjutatud tekst tabab üsna täpselt 1960. aastail väljakujunenud semiootika ideed, kätkedes tähistamise ja märkide küsimust, jättes selle mõttearenduse samas laiendamata tähistuse arbitraarsuse ehk juhuslikkuse aspektini.

La Mettrie põhipostulaadiks on toetumine loodusele, seega objektiivsele reaalsusele, nagu ka inimese materiaalsusele, ning kogemusele ja vaatlusele. Nõnda võib temas näha empiristi, kes julgustab meid järgima teaduslikke meetodeid. Samas leiame tekstist aga täielikke lapsusi, eelarvamusi, soostereotüüpe ja meelevaldseid hinnanguid, mis muudavad teksti lugemise kohati humoorikakski. La Mettrie esitab muuhulgas täielikult ümberlükatud ja ebaratsionaalseid väiteid, pöörates näiteks tähelepanu sellele, kuidas eri rahvuste vaimulaad on erinev („Ühel rahval on raske ja tönts vaim; teisel erk, kerge, terane.“ lk 30) või kuidas indiviidi iseloomuomadused on tuletatavad tema toitumisharjumustest.

Autor pöördub koguni ammu kummutatud teooriani sellest, kuidas inimese näokujust võib välja lugeda tema iseloomu – idee, mis varasematel sajanditel oli populaarne nii Aasias kui Läänes. Lõpuni keha rõhutades väidab ta koguni, et „kehaehitus on inimese esmane väärtus“, jõudes nõnda arutluskäiguni, milles kõik inimesega seotu on taandatav pelgalt kehalistele iseärasustele. Arvestades, et kõnealuse teose ilmumise ajal oli geneetika veel kauge muusika, ei saa seda autorile ka otseselt süüks panna, pigem on tegu teosega, mis on oma aja sümptom. Valgustusajastul aset leidnud kaugenemine pimedast religioossest fanatismist ja lähenemine ratsionalistlikule-empiristlikule maailmakäsitusele on võimaldanud sellise teksti ilmumise. La Mettrie’s võib mingil määral näha ka oma kaasaegsetega võrreldes pioneeri, kes julges ja tahtis astuda teisele, alternatiivset mõtteviisi ja vaadet pakkuvale rajale.

Lisaks kehale omistab La Mettrie tähtsat rolli vaimu harimisele, haridusele ja teadmiste kogumisele. Inimese kujutlusvõime avarust, mõtlemisvõimekust ja intelligentsust kiites usub ta, et “Mida enam kujutlusvõimet või kiduraimatki geniaalsust rakendatakse, seda enam võtab ta n.-ö. kaalus juurde; seda enam ta kasvab, muutub ilmekaks, tugevaks, avaraks ning mõtlemisvõimeliseks.“ (lk 40) See väide haakub hästi La Mettrie kaasajal esile kerkinud progressi- ja arenguideedega, andes tunnistust juba renessansis ilmunud usku inimvõimete arengusse ja indiviidi võimekusse muutuda paremaks, targemaks, andekamaks. Õppimis- ja arenemisvõime on miski, mis heljub La Mettrie teksti taustal inimese olulise omadusena. Kujutlusvõimet, suurimat voorust, omistab autor eelkõige teadustele ja kunstidele, ülistades inimeste pürgimusi, mis nende valdkondade esilekerkimise ja arenguni viinud. Inimlikud voorused on autori jaoks eelkõige seotud intelligentsuse ja vaimsete võimetega, need omakorda on tuletatavad kehatasandilt.

Arutlus kujutlusvõimest pakub samuti huvi: autor märgib, et „liialt iseenese hooleks jäetud kujutlusvõime, mis on peaaegu kogu aeg ametis otsekui enese vaatlemisega oma aistingute peeglis, ei ole omandanud harjumust neid aistinguid endid tähelepanelikult uurida, olles sügavamalt mõjutatud jälgedest või piltidest kui nende tõepärasusest või sarnasusest.“ (lk 43) La Mettrie kirjeldab üsna veenvalt ja tabavalt ka inimlikku mõtteprotsessi: „Niisugune on meie ideede kaos ning pidev ja kiire järgnevus; nad ajavad üksteist taga, nagu üks laine tõukab teist..“ (lk 44)

Kokkuvõttes on tegu raamatuga, mis pakub tänapäeva lugejale ootamatuid ja mõistmatuid postulaate, kuid samal ajal võimaldab leida paralleele mitmete lääne filosoofide ja mõtlejate töödega, samuti valdkondadega nagu biokeemia, neuroloogia või psühholoogia, mis alustasid oma võidukäiku alles pärast käesoleva teose ilmumist. Autori stiilgi võib oma 18. sajandi manitsevas ja kohati õhkavas toonis pakkuda huvitavat vürtsi nüüdisaja kirjanduse tooni ja keelekasutuse kontekstis. Enne lugema asumist tasub kindlasti tutvuda Ilmar Vene põhjaliku järelsõnaga, mis annab hea ülevaate tolle aja filosoofilisest ja ühiskondlikust kontekstist.

 

[1] Esimene futurismi manifest ilmus 1909. aastal itaalia luuletaja F. T. Marinetti sulest ja pööras fookuse tehnika, dünaamika, masinlikkuse ja sõja ülistamisele

Toimetaja: Valner Valme



Tallinna Ülikool

Värsiteadlase Jaak Põldmäe mälestuseks korraldatakse rahvusvaheline konverents

Väljapaistev eesti värsiteadlane Jaak Põldmäe oleks sellel aastal saanud 75-aastaseks. Tema mälestuseks peetakse Tallinna Ülikoolis 29.–30. septembril rahvusvaheline konverents „Frontiers in Comparative Metrics 3“. Konverentsil esinevad juhtivad värsiteadlased Austriast, Eestist, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Tšehhist, USAst ja Venemaalt. Ettekandjaid on veel Hollandist, Norrast, Rootsist, Suurbritanniast ja isegi Colombiast.

Vanalinn

Raamat kutsub aardejahile

Seoses Reeli Reinausi äsja ilmunud raamatuga "Vanalinna detektiivid: Mustpeade maalid" toimub sel nädalavahetusel Tallinna vanalinnas aardejaht.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: