Arvustus. Ei näe, aga kuuleb ja räägib ({{commentsTotal}})

Annika Haasi (fotod) ja Elo Liivi (skulptuur) installatsiooni
Annika Haasi (fotod) ja Elo Liivi (skulptuur) installatsiooni "Kastiühiskond" puhul kerkib küsimus, miks portreede puhul jäävad prevaleerima vaid kummalised silmad. Esiplaanil on Liivi skulptuur „Mul on niigi hea“. Autor/allikas: Annika Haas

"Nägemise õpetuses" suunavad autorid ka visuaalselt haritud külastaja kontrollima oma vaatamis-, sellest tulenevat nägemis- ja mõistmisviisi.

Annika Haasi, Jekaterina Kultajeva ja Elo Liivi "Nägemise õpetus"
Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 4. IX.

Annika Haasi, Jekaterina Kultajeva ja Elo Liivi "Nägemise õpetus" ei ole esimene pimedatele mõeldud ja pimedatest kõnelev kunstiprojekt Eestis. Just skulptorid – kolmemõõtmeliste objektide, aga ka ruumiga tegelevad kunstnikud on seda temaatikat varemgi avalikkuse ette toonud. Koostöös pimekurtide tugiliiduga korraldas kujurite ühendus 2010. aastal disaini- ja arhitektuurigaleriis näituse "Meelepete" ning 2012. aastal Haapsalu Linnagaleriis "Taevas on paberist". Nii Tallinna kui ka Haapsalu ettevõtmises ei osalenud sugugi ainult kunstnikud, professionaalsed skulptorid, vaid ka nägemis- ja kuulmispuudega täiskasvanud ja lapsed, keda mitte ainult ei õpetatud tajuma kompamismeele, puudutuse abil objekte, mis on mõeldud nägemismeele abil vastuvõtmiseks, vaid neid õpetati ka ise selliseid objekte tegema ehk siis tajuma vormi, pinda, faktuuri. Ka Kumus on mitmel korral pühendatud programme erivajadustega inimestele, näiteks Jaan Koorti näituse haridusprogramm "Käekõne" 2013. aastal. Kõigile nimetatud ettevõtmistele eelnesid (ja järgnesid) töötoad ja kohtumised jne, nii et tegemist ei olnud kampaania korras üksikettevõtmisega.

Kõik see aga ei vähenda Tallinna Kunstihoone galeriis eksponeeritud projekti tähendust ja kaalu. Asi pole ainult väljapaneku viimse kui detailini läbi mõeldud esteetilises tervikus (väga täpselt tempereeritud seinavärv, ruumijaotuste proportsioonid, valgustus), kuigi selleta ei tuleks sõnum, projekti sisu nii selgelt ja veenvalt välja. "Nägemise õpetuse" puhul on kolm hästi olulist momenti, mis seda projekti teistest samalaadsetest eristavad, vähemalt kui mõelda seniste Eesti omade peale.

Väike kontroll. Kõigepealt viis, kuidas autorid suunavad kunstinäituse külastaja, kellel on kunsti vastuvõtmise kogemus ja oskus, s.t visuaalsete kujundite lugemisoskus, ja kes on valmis läbima väljapanekut just nii, nagu autorid seda on soovinud (et mitte öelda "ette näinud"). Autorid – skulptorid Jekaterina Kultajaeva ja Elo Liiv ning fotokunstnik Annika Haas – manipuleerivad oma nii-öelda professionaalse külastajaga ja ei pane teda mõtlema mitte ainult erivajadustega, teistsuguse inimese, Teise peale, vaid suunavad visuaalselt haritud inimest kontrollima oma vaatamis- ja sellest tulenevat nägemis- ning maailma mõistmisviisi.

John Berger arutleb raamatus "Nägemise viisid" ("Ways of Seeing") nägemis-, aga ka vaatamisviisi (igasugune vaatamine on iseenesest valik) mõjutatuse üle. Suunavate faktoritena ei too ta välja mitte ainult meie varasema teadmise maailma kohta ja seetõttu uskumise, et näeme just niiviisi, vaid (eelkõige), et oleme teadlikud sellest, et ka meid nähakse ning seetõttu seame oma nägemisviise (alateadlikult) teiste omade järgi. Selle tõttu on meie nägemisviis aktiivne ja pidevalt muutumises. Berger kirjutas oma raamatu, millele oli eelnenud ülipopulaarne BBC saatesari, 1972. aastal ning tema arutlusviis võib praegusel tõejärgsel ajal tunduda mõneski aspektis vananenuna või üldteada tõena, aga nägemisviisi kallutamine teise pilgu järgi on märkimisväärne moment ka "Nägemise õpetuse" projekti puhul.

Bergeri idee valgusel tekib Annika Haasi portreefotode puhul, iseäranis kui need on mitmekesi koos eksponeeritud nagu installatsioonis "Kastiühiskond", küsimus, miks üks detail hakkab jõuliselt prevaleerima teiste üle? Miks ei jää portreteeritavate juures meelde juukse- või nahavärv, nina-, näo- või huulte kuju, isegi mitte vanus või kas tegemist on ilusa või mitte nii ilusa inimesega, kas fotol on üks või kaks inimest, vaid kummalised, ärapööratud eripärasuses ebamugavust tekitavad silmad? Mida räägib see sootsiumi kohta, kui sellisesse lõksu langevad ka visuaalselt ja kultuuriliselt haritud inimesed? Põhimõtteliselt on see ju samalaadne vaataja proovilepanek, nagu oli rühmituse AES+F fotoinstallatsioon "Kahtlusalused" (1997), kus vaatajale anti otsustada, kes esitatud fotodel on sooritanud kuriteo, kes mitte.

Aktiivsed modellid. Vaatajaga manipuleerimine, tema proovilepanek on tähtis, kuid siiski üks tasand, mitte eesmärk omaette. Passiivse, autori tahtele allutatud modellide kõrval on selles projektis tugevalt esil aktiivsed modellid, kellele on antud ka oma hääl. Interaktiivse installatsiooni ja ka videointervjuu kangelased Vello Vart, Sülvi Sarapuu ja Jakob Rosin valdavad sõna: nende jutt on intelligentne, sõnaseadmine ladus. Ilmselt on ka intervjueeritava ja intervjueeriva (autorite) koostöö sujunud, sest kui sattuda intervjuud kuulama juhuslikust kohast, kipuvad kontekstist välja rebitud väljendid mõjuma euroametnike didaktiliste õpetussõnadena, tagasi kontekstis aga igati arukate, läbi mõeldud ütlustena. Nad ei vurista ette päheõpitud kreedot, nad teavad, kus ja miks nad just neid sõnu lausuvad. Telefonivestluses Vello Vardiga tuli välja tema suhtumine projekti kui sellisesse, ta oli võimeline ennast kõrvalt vaatama, analüüsima kunstniku ja modelli suhet, tööprotsessi ("Elo nägi minuga ikka ränka vaeva.").

Aktiivsete modellide intelligentsus on kandunud üle ka passiivsetele modellidele, fotode kangelastele. Vaataja pannakse igati raskesse olukorda: ta teab, et tegemist on sõnaosavate, endaga üldiselt hakkama saavate ja enese eest seista oskavate inimestega, kes füüsilise puude tõttu vajavad teistsugust kohtlemist, aga ta on püütud harjumuspärase nägemisviisi lõksu.

Meediumide mitmekesisus. Kui suurte grupi- või ülevaatenäituste puhul meediumide ja väljendusvahendite paljusus kipub virvarriks muutuma ning vaatajat segadusse ajama, siis "Nägemise õpetuse" autorid on osanud oma instrumentaariumi esitada õiges vahe- ja, mis veel tähtsam, järjekorras: fotode esialgne tähenduslik raskekahurvägi taandub, rääkida saab mõõdukaks timmitud atmosfäärist, vaataja silm ja häbistatud nägemisviis saavad puhkust, vastuvõtuaktiivsus suunatakse kompimis- ja kuulmismeelele. Kui helile, ka tekstile üles ehitatud installatsioonid on viimase aja meganäitustel tavalised, siis taktiilseid installatsioone kohtab veel harva. Tallinna Kunstihoone galeriis on see olemas ja toimib.

"Nägemise õpetus" algab ja lõpeb metafooriga: Elo Liivi ülevalgustatud, sõna otseses mõttes silmi pimestava peaga "Mul on niigi hea", sest kui lugeda saateteksti, siis "nägemiseks tuleb kasutada oma südant ja kõiki teisi meeli" ning Jekaterina Kultajeva heliinstallatsiooniga "Info levib" ehk muinasjutuga, kus kümne nägemisviisiga inimesed ehk kõikenägijad valisid oma kuningaks pimeda, sest tal oli üheteistkümnes nägemisviis ehk oskus näha enda sisse. Muinasjuttu kuuleb aga vaid siis, kui ruumis on vähemalt kaks inimest.

Kui algul tundus mulle pealkiri "Nägemise õpetus" liialt didaktiline, siis pärast mõistujuttu mahenes seegi. Eks kõik olene sellest, kes ja kuidas midagi õpetab. Üleliigset esoteerikat ega ka rangelt piiritletud juhtnööri nägemis- ja mõistmisviisidest rääkimiseks vaja ei ole. Kunstihoone galeriis on kõike parasjagu, ka vaatajaga manipuleerimist.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mikk Pärnits

Mikk Pärnits: #HeToo ehk naistevastane vägivald võitluseta ei lõpe

Naistevastane vägivald on inimestevastane vägivald ja seda saab lõpetada vaid nähtust tunnistades ning ohvritel karistust kartmata kõneleda lastes. Ja nagu Nõukogude Liidu alt vabanemisegagi, ei tule vabadus ülalt, isandate kingitusena, vaid pika võitluse, teavitustöö ja organiseerimise kaudu, kirjutab Mikk Pärnits.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: