Kaspar Viilup: kui kinoseansist saab ootamatult pidu ({{commentsTotal}})

Kinosaal
Kinosaal Autor/allikas: pressimaterjalid

Eestis tuleb kinosid pea igakuiselt juurde ning see on märk, et siinne publik eelistab suure ekraani ees värskeid linateoseid jälgida. Tore tendents, millel on aga ka kohati varjatud pahupooled.

Eks mullegi meeldib vahel kinno mingit snäkki filmi kõrvale võtta. Tõenäoliselt tekitan isegi sellega kerget krabinat ehk ebameeldivat müra, mis mõnede vaatajate jaoks võib häirivaks osutuda. See on aga paratamatus - seni ei ole meil veel Eestis kinosid, kus ei müüdaks filmi kõrvale mingitki söögipoolist ning see tähendab, et sellest väikesest helireostusest ja kergest segajast filmi ajal ei pääse veel niipea.

Aga see kõik on tegelikult tühiasi. Räägin lähemalt ühest kinokogemusest, mis oli mõni aeg tagasi. Päeva viimane linastus ühes pikaaegses Tallinna kobarkinos, filmiks oli värske õuduslugu "Annabelle: Loomine". Linateost on siin-seal kiidetud ja olin mõttes valmis toredaks õhtuseks hirmutuseks. Mis saaks valesti minna?

Oi, väga palju saab. Esiteks juba inimesed, kellel on tõenäoliselt täiesti ükskõik seansi algusajast. Jah, ilmselt igaüks, kes käib tihedamalt kinos, teab täpselt, et treilerid ja reklaamid röövivad iga seansi algusest vähemalt kümme kuni kaksteist minutit väärt seansiaega. Kui hilined ka paar minutit, siis pole midagi, jõuad rahulikult maha istuda, end sisse seada ja treilerid ei lõpe veel niipea.

See teadmine on aga inimesed uutesse kaugustesse lükanud. Filmi esimesed kümme minutit mööduvad valjuhäälse "õu mis reas me istusime", "kas laseksite mööda", "ha-ha-ha-ha ma ei näe siin pimedas, mis meie koht oli" segaduse rütmis, mis tähendab seda, et keskendumine on tugevalt häiritud, kuna iga hetk võib keegi sinu eest suure kolinaga mööda ronida. Meil kõigil võib hilinemist juhtuda ja üldiselt võiks selle andeks anda, aga päev-päevalt näeb seda rohkem ning enamasti ei tunne inimesed end selle tõttu absoluutselt ebamugavalt.

Kõik see viitab selgelt puudulikule kinoeetikale. Me oleme küll kinorahvas ja on väga tore, et inimesed käivad filme vaatamas, aga too "Annabelle: Loomise" seanss tekitas küsimuse - kas paljud inimesed ikka tegelikult käivad seal filmide pärast?

Kui trügimine ja sagimine oli lõppenud ja ka viimased hilinejad - võin vist julgelt öelda, et filmi kahekümne minuti pealt ronis veel rahvast saali - olid kohale jõudnud, siis võis pidu alata. Päriselt, erinevus ööklubi ja tolle kinoseansi vahel oli õhkõrn.

Üle saali kõlav vali jutuvada, mille puhul oli mõista, et need kuradima tegelased seal ekraanil oma intensiivse mölaga segavad nende jutustamist. Projektorihelenduses välkuvad pudelipõhjad ja iga mõne aja tagant õlle- või siidripurkide avamise klõbin. Pidev irvitamine, sõltumata sellest, et filmitegija oli taotlenud tol hetkelt tõsisust ja süvenemist, ning kui oli reaalne naljakoht, kõlas saalist vastu vaikus.

Ma võiks neid ebameeldivusi veel välja tuua, kuid juba nende mõnede põhjal tekib omalaadne mikrofloora, mis tühistab kõik võimalused filmi mingilgi moel nautida. Filmiklišeede üle võib naerda ja isegi sosistan kaaslasele vahel midagi kõrva, aga seal saalis oli pigem "ha-ha, ta on ikka täis jobu", "vahi seda lolli" jne jne. Saate aru küll.

Mingis mõttes ma ju tean, et kommertsõudusfilm on kergelt arulage ja sisuliselt lihtsake, mis meelitab kohale kõiksugu rahvast, aga see pole vabandus. Eestis paranevad video-on-demand võimalused iga päevaga, meil on Netflix ja palju muid variante, seega sellised inimesed võiksid edaspidi koju jääda. Jooge end kasti, karjuge, pekske pudeleid vastu seina puruks, mul on täiesti ükskõik, kui te leiate sinna kõrvale seltskonna, kellele meeldib sellises melus kulgeda. Võin aga mürki võtta, et tol kinoseansil (ja ilmselt paljudel samalaadsetel) on inimesi, kes hoiaksid sellisest situatsioonist iga hinnaga kõrvale.

Ma ei oska öelda, mida peaks tegema, et siinsete kinokülastajate kinoeetika muutuks paremaks ning eks see ongi ilmselt küsimus, millele õiget vastust ei olegi. Äkki võiks korraldada lihtsalt seansse, kuhu võibki oma käraka kaasa võtta ja üle saali lobiseda? Või kinosaalidesse võiks aeg-ajalt piiluda mõni töötaja, nägemaks, kas kõik on ikka korras? Variante on palju.

Järgmine kord, kui keegi on teie kõrval käsipidi popkornikarbis ja krabistab pisut, siis andke see talle andeks. Alati saab hullemaks minna ning popkorni söömine on üks väiksemaid probleeme, mis kinos häirida võib.

PS! Antropoloogilise kogemusena oli see õudusfilmiseanss aga huvitav, seega sellisel eesmärgil soovitan kõigile. Viie euro eest saab lisaks filmile teisegi elamuse!



Vanalinn

Raamat kutsub aardejahile

Seoses Reeli Reinausi äsja ilmunud raamatuga "Vanalinna detektiivid: Mustpeade maalid" toimub sel nädalavahetusel Tallinna vanalinnas aardejaht.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: