Arvustus. Oma perest. Veidi veidrast ({{commentsTotal}})

Lühifilmis
Lühifilmis "Koertega väljas" (rež Avdotja Smirnova) satub peategelane kaaslase otsingul šamaani juurde, keda kehastab D’Artagnanina tuntud Mihhail Bojarski. Autor/allikas: Kaader filmist

Uus film kinolevis
Mängufilmikassett "Peterburi. Ainult armastustest"
Režissöörid Renata Litvinova, Anna Parmas, Oksana Bõtškova, Aksinja Gog, Natalja Kudrjašova, Natalja Nazarova, Avdotja Smirnova. Osades Renata Litvinova, Anna Mihhalkova, Anna Ukolova, Svetlana Kamõnina, Mihhail Bojarski jt.

Linnadest, mis hinge pugenud ning seeläbi lõputul hulgal poeete, heliloojaid jt oode kirjutama ajanud, on vahest populaarseim tots Pariis. Peterburi kohta ei suuda minu mälu kirjandusest nii sooje sõnu, kui neid Pariisile lausutud, esile manada. Suve kohta meenub: "Tänaval oli hirmus kuumus, pealegi oli seal veel umbne õhk, rahvatung, igal pool lubi, tellingud, telliskivid, tolm ja see eriline suve lõhn, mida tunneb nii hästi iga peterburilane, kel puudub võimalus suvila üürimiseks, – see kõik vapustas ebameeldivalt noormehe närve, mis olid selletagi juba rikutud."1 Talviti pidi seal kuradi külm olema. Või tuleneb see mulje vene meeskirjanike kroonilisest raskemeelsusest? Tuleneb, kust ta tuleneb, igatahes on seitse venelannast režissööri, igaüks ühe lühifilmiga, võtnud ette avaldada austust linnale, mis on nähtavasti neile väga armsaks saanud. Mahedaid parfüümiseid sõnu, mida tavaks Pariisile pühendada, venelane Peterburi kohta küll öelda ei oska. Pigem sarnanevad need tunded felliniliku ligimesearmastusega: oma peresse suhtutakse soojalt selle liikmete kõikidest veidrustest hoolimata. Või siis nii, nagu ütleb kassetis linastunud lühifilmi "Tüdrukud" lavastaja Anna Parmas – armastab Peterburi nagu üht kompleksset meest.

Nagu sääraste novellikogude puhul tavaline, on osa tükke tugevamad, teised nõrgemad, kuid tuleb tõdeda, et tegemist on täitsa hästi välja kukkunud asjaga. Kui paar filmi välja arvata, pole valitud lood liiga ambitsioonikad ega ka mannaläägelt tühirõõmsad. Heasüdamlikud kindlasti, aga seda küpses, elukogenud mõttes: lihtsale inimesele mõeldud lihtsad filmid, kuigi võib-olla mitte kõige lihtsamatest olukordadest ja seikadest.

Filmid jaotuvad umbes võrdselt peredraamadeks ja armastusfilmideks ega sega üldjuhul üksteist. Kõige eredama mulje jättis Parmase omaelulooline "Tüdrukud". Pildikeelelt lihtne, humoorika dialoogiga, hea situatsioonikoomikaga, kuigi üldse mitte naljafilm, pajatab veidi liiga hoolitseva mammi ja tema lapseootel tütre omavahelistest suhetest. Tütre (Svetlana Kamõnina) närvid kruvitakse päeva kulgedes aina rohkem pingule ja ema (teda kehastab Nadežda Markina, kes on kirkaimalt meeles Andrei Zvjagintsevi filmist "Jelena"2) kallab oma pabistamisega tahtmatult aina õli tulle. Samamoodi tammub õrntoreda ahastuse piiril Vera tundeelu lühifilmis "Koertega väljas" (rež Avdotja Smirnova). End üksikuna tundval keskeale läheneval Veral pole oma elu jagada kellegi muu kui väikese musta koeranässakaga. Et keskit lähedast leida, sorib ta kahtlase väärtusega esoteerikas ning puutub kaaslase otsingul kokku igasuguste krantsidega. Meie publiku rõõmuks kohtab naine seda Püha Graali otsides üht siinsetele silmadele väga tuttavat selli, kui ta astub oma šansside tugevdamiseks ihaldusväärse kavaleri silmis läbi linna ära eksinud šamaani juurest, et lasta posijal armuriitus läbi viia. Šamaani mängib meile tuttav D’Artagnan ehk Mihhail Bojarski, kes talle "Pora, pora, poradujemsja …" kahjuks laulma ei hakka, kuid sooritab sellegipoolest märkimisväärse numbri, lõpetades riitusele kohaselt transis. Südamlikult vaatab inimsuhetele ka filmitegemise sekeldustest rääkiv "Josephi unenäod" (rež Renata Litvinova). Grupp vene filmitegijaid proovivad prantsuse bravuuritarist režissööri käe all vene luuletajast Jossif Brodskist filmi vändata. Kolm õde ja nende ema kehastavad Brodski muusasid. Nagu sääraste asjatamiste puhul tavaline, tekivad väikesed lahkhelid näitlejate, režissööri ja muude osaliste vahel. Sõbralikku peavalu põhjustab ka näitlejannade omavaheline sugulus. Kõnealuse tüki puhul on kindlasti tegemist filmide hulgas esteetiliselt kõige püüdlikuma teosega. Sujuvalt liuglev kaamera toimib toredalt koos staatilisemate pikkade võtetega, kus kaamera seisab paigal, jälgides stoilise rahu ja muigega lahtirulluvat koomikat. Nii on siin tunda teaterlikumat lähenemist ja Alleniga sarnast dialoogi. Kõige taustal kõlab Brodski poeesia.

Kõige vähem slaavilik on film "Hommik" (rež Oksana Bõtškova). Üht tütarlast hakkab piirama kurttummast poisist kavaler. Algul umbusklik ja tõrjuv, laseb tüdruk noormehe lõpuks siiski lähedale. Loo novellilikust vormist lähtuvalt ilmneb poisi kohta nii mõndagi. Ehk on loo ainsad venelikud jooned tüdruku enese­teadlikult iseseisev, veidi pelglik loomus ja elurõõmus muusika Stravinski "Petruškast", kuid põhimõtteliselt võiks stsenaariumi ilma dialoogi muutmata asetada ükskõik mis keelde või kultuuriruumi, ilma et lugu midagi kaotaks. Ent see pole halb, sest filmil pole miskit viga ja see passib ülejäänud kogumikku hästi. Pealegi on see selle kasseti kõige puhtakujulisem nooruslik armastuslugu.

Kuigi kõnealused linalood jäävad suuresti puutumata vene loomingule omastest süngetest toonidest, ei saa seda öelda Natalja Nazarova "Lihtsalt kontserdi" kohta, mis on paljudele ka sügavaima mulje jätnud. Kraanajuhist ema läheb kuulama poistekoori kontserti, kus ta poeg solistina üles astub. Naine lööb end selleks üles, liiga üles. Kontserti ta lõpuni kuulata ei kannata: poole pealt ronib saalist välja, istub klaasi konjaki taha. Pärast kontserti ilmneb, et laps enam kooris laulmas käia ei taha. Selleks on ka väga mõjusad põhjused, mida purjakil ema, kelle ainus õnn elus tundub olevat oma unistuste võsukese peal teostamine, kuulda ei taha võtta. Asi jääbki lahendamata, valutama. Jällegi ilus, lihtne ja heade näitlejatöödega lühifilm.

Selliste kassettide puhul kipub tavaline olema, et mõned filmid ikka tervikust veidi välja kargavad. "Peterburi" puhul seda küll öelda ei saa, sest suurem jagu n-ö süidi osadest klapib omavahel hästi. Sellegipoolest mõjub mõni asi ülejäänu kõrval nõrgemalt. Nii juhtub siin Aksinja Gogi lühkariga "Selfi". Teostuse poole pealt ei saa midagi laita, kuid stsenaarium on ambitsioonikalt toores koolipoisilik kinojant. End ilmselgelt vene kirjandusklassikast segi lugenud noorik reisib Peterburi, et seal suvalise ettejuhtujaga magada ning siis poeetiline enesetapp sooritada. Ettejuhtujaks osutunud punkarist kutt aga suudab silmapilk suitsiidimõtted minema lennutada. Seejärel hängivad nad mööda Peterburi ringi, juureldes, kuidas tüdrukul oleks ilusam elu lõpetada. Iseenesest pole asi kuni viimase stseenini väga hull: on naljakat dialoogi, lõbusaid seiku ja burtonlikku hõngu, kuid lõpu tõttu on tegu just täpselt sellise filmiga, mis kuidagiviisi satub alati mõnesse tudengifilmide kogumikku, tekitamata sealgi suurt furoori. Kui vaadata seda eraldi teosena, siis ei mõjuks see võib-olla nii trööstitult, kuid siia see "noorusliku energia süst" ei taha passida.

Kummastavalt mõjus ka Natalja Kudrjašova "Anitškovi sild", kus venelannast giid karja inglise turiste mööda Peterburi vaatamisväärsusi veab, Anitškovi sillal aga juhuslikult mööda astuva indiaanlasega kunstiteoreetilist räpilahingut sealsete Peter Clodti skulptuuride üle pidama hakkab. Loo moraal, et turist teab Peterburist rohkem kui keskmine kohalik, on muidugi tänuväärne ja tore, kuid filmi vormikeel, millega on üritatud sõnelus võimalikult vägevalt edasi anda, teeb filmile pigem karuteene – ei taha arvestada vaataja taju kiirusega. Kõike segastab veel omakorda ilmselt huumori mõttes langetatud valik dubleerida kogu ingliskeelne tekst venekeelsega, nii et kokku tuleb motetilik mitmekeelne peavalu. Kõige taustal kumab ka inimese loodusele allajäämise teema. Mingi veider siseringi nali.

Üldiselt tuleb tunnistada, et tegemist on täitsa ponksi filmikassetiga. Tore ajaviide, eriti neile, kes suitsu järele lehkavatest koridoridest ja mornidest ida­euroopa bussilõustadest midagi toredat, oma ja sooja ei suuda leida.

1 Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistus". Tlk A. H. Tammsaare, Eesti Riiklik Kirjastus, 1958, lk 6.

2 "Елена", Andrei Zvjagintsev, 2011.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mikk Pärnits

Mikk Pärnits: #HeToo ehk naistevastane vägivald võitluseta ei lõpe

Naistevastane vägivald on inimestevastane vägivald ja seda saab lõpetada vaid nähtust tunnistades ning ohvritel karistust kartmata kõneleda lastes. Ja nagu Nõukogude Liidu alt vabanemisegagi, ei tule vabadus ülalt, isandate kingitusena, vaid pika võitluse, teavitustöö ja organiseerimise kaudu, kirjutab Mikk Pärnits.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: