Margit Mutso. Tänavate turvalisus ja planeerimine terrorirünnakute valguses
Arhitekt Margit Mutso arutleb, kuidas ühiskond, inimeste vajadused ja ohud muutuvad, kuid tänavate planeerimine on jäänud Eestis vanadesse traditsioonidesse kinni.
Terrorirünnakud Euroopa linnades annavad põhjuse heita pilgu linnaruumi ja mõelda, kui turvaline on meie avalik ruum, kuivõrd kaitstud on tänavad, väljakud või platsid jalakäijate territooriumile sööstva sõiduki eest. Tegelikult pole vahet, kas tegu on terroristi, purjus juhi või autoroolis narkomaaniga – jalakäijate sekka sattunud sõiduk tähendab igal juhul kaost.
Turvalisus ei ole aga ainus asi, millele tänavate ja teede puhul tuleb senisest enam mõelda. Küll aga võiks turvalisus olla ajend võtta tänavate projekteerimine senisest suurema luubi alla.
Kui majade ilme, konstruktsioonid, toimimismehanismid ja ka eri majatüüpide filosoofia on pidevalt arenenud, siis tänavaid on projekteeritud ja ehitatud aastakümneid ühtviisi. Ikka need asfaldiga kaetud normikohased sõidurajad ja selle kõrval äärekiviga kümmekond sentimeetrit kõrgemal jalakäijate tee. Heal juhul on nende vahel haljasriba. Tänava valgustamisel on oma norm, sellega oleks nagu ka kõik korras. Tundub nagu käiks pea terve sajandi tänavatel ikka samad inimesed samade vajadustega. Tõsi, väike muutus on siiski toimunud – rattateid on viimastel aastatel juurde tekkinud. Aga ka see on tulnud pigem kodanike survel kui teede projekteerijate initsiatiivil.
Sellele, et teede ja tänavate projekteerimises on aeg mingil hetkel peatunud, viitab ilmekalt ka Reidi tee saaga. Autokeskne, tänases linnaruumis iganenud projekt on noored linnaplaneerijad ja kodanikuaktivistid tagajalgele ajanud, aga tee projekteerija ei mõista probleemi. Nii on ju alati tehtud, kõik on normide ja valemite järgi paigas, mida siis veel?
Arhitektuur ei ole kunagi olnud vaid majade kujundamise kunst. Arhitektuur on ruumikunst, mis hõlmab lisaks majadele majade vahelist ala: tänavaid, puiesteid, parke ja platse. Kui sellest, et väljakute ja parkide kujundamisel on vaja arhitektide ja disainerite abi, on tänaseks aru saadud, siis tänavate projekteerimine käib meil pea kõikjal vana malli järgi. See on tee-ehitusinseneride pärusmaa. Arhitektid kaasatakse vaid mõne üksiku peatänava kujundamisel.
Kus on aga innovatiivsed teede-ehitusinsenerid – see on küsimus Tallinna Tehnikaülikoolile. Moodsad linnad, kust ideid ammutada, on kõigile avatud, inimliku tänava teemal on kirjutatud hulk raamatuid ja internet on täis nüüdisaegseid tänavalahendusi. Miks sealt jõuab nii vähe meie linnaruumi?
Maanteest, mis on samuti riigi avaliku ruumi osa, pole seoses arhitektuuriga üldse põhjust rääkida. Sotsiaalmeedias levib arhitektide seas Kaupo Kalda õhufoto Laagri äsjavalminud liiklussõlmest, mille mastaap viitaks justkui Shanghai või Moskva sissesõidule. Keegi võiks selle pildi lahti seletada.
Eestis on siiski üks linn, kus on asutud tänavate imagot muutma – see on heade mõtete linn Tartu. Pea aasta on Tartus kehtinud kena tava, et tänavaruumi projekteerimisse kaasatakse (maastiku)arhitekt. Mõistlik algatus tasub järgimist, kuid siiski on põhjust arutada tänava üle laiemalt: võtta tänav tükkideks, mõelda selle funktsioonide, liikuvuse, turvalisuse, disaini, energiasäästlikkuse, lisatarvikute ja palju muu peale, mis käib kaasas moodsa Euroopa tänavaga.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio kultuurikommentaar